Oh tahad kaasa tulla, ma lähen muraka rappa,  marjula. Muraka looduskaitseala rabad on ju tõeliselt marjarikkad,  eriti palju on jõhvikat ja murakat. Lisaks sellele on muraka soostikus maalilised,  laukad ja soosaared. Jah, raba võid küll imetlema minna, aga marjakorjamisega  oled küll hiljaks jäänud. Öökülmad ja esimene lumi on juba maas olnud. Mis sa tahad nüüd öelda, et ma pean järgmise aastani ootama,  või tuleb oodata, kui sa muidugi ei taha juhtumisi  murakataimi kodus akna laual lillepotis kasvatama hakata? Muraka märgalal on oluline osa looduskaitse ajaloost. Juba 1938. aastal loodi siin Eesti esimene sookaitseala  Ratva raba reservaat, mille järglaseks võib pidada praegust  Muraka looduskaitseala. Tegu on ulatusliku märgala kompleksiga, millest on seitsme  aastakümne jooksul kaitse alla võetud järjest suuremad alad. Lühikest aega oli siin muraka soostiku kohal  ka Peipsi järv. Kuid järv taandus ja siis Jäid sellised väiksemad järved ja kõrgemad alad nende vahel  ja järvede kinnikasvamise jooksul aegade jooksul siin  tuhandete aastatega tekkisid madalsood, mis omakorda  järk-järgult turvastusid ja muutusid rabadeks. Rabad, kasvasid ja kasvasid ja siis nad on tänapäevaks  ühinenud selliseks suureks murakasoostikuks. Muraka soostikule lisavad omapära ja ilu siirdesoometsad  ning soosaared põhja pool on leitud sarnasusi Karjala aabasoodega. Muraka on paljude ohustatud liikide kodu. Siin kohtab metsik ja lendoravaid. Et inimesed on siit kaugel, meeldib murakaga,  huntidele ja karudele. Nüüd eelmise sajandi alguses on siia muraka raba ümber  kaevatud kuivendusvõrk kuivenduskraavid. Et see raba areng on nagu seisma pandud,  et ta enam ei laiene selle tõttu, et siiski see vee äravool  siin servadest pidurdab vaba edasist arengut. Turbakiht ei kasva servadesse keskel küll. Suurimad ohud muraka märgalale on lähenevad põlevkivi kaevandused,  majandusmetsade ja turbatootmisalade kuivendamine  ning ekstreemmatka jad. Õnneks hoiab muraka kohati läbitamatu maastik neid eemal.
