Sven Grünberg otsis helides tarkust, otsis kosmost,  otsis kõiksust ja kuna seni loodu seda piisavalt ei pakkunud,  lõi ta omaenda heliseva kosmose selle kummaliselt hõreda  kummaliselt klaari, kummaliselt läbipaistva kõla,  ilma. Sedasama. No kõla, sama tunnetust oli pikka aega otsinud  ka filmirahvas. Ja nüüd Sööstsid nad paluvalt helilooja poole, Sven kirjuta  ja Sven kirjutas, kirjutas kosmosesse alpinisti Klaabu  kummalised hundiseadused. Aga lisaks muusikale hakkasid seal tiirlema sõnad elektronmuusika,  pioneer, elektronmuusika, isa, elektronmuusika,  guru kultus. Helilooja. Sven muigas. Ta ei võtnud seda väga tõsiselt, väga südamesse. Muusika oli teda targemaks teinud ja see kõlas hästi.
