Boliivia Lõuna-Ameerika üks vähem uuritud piirkond,  siinne taime ja loomariik kuulub oma mitmekesisuselt maailma põnevaimate. Mate hulka paraku ei jõua loodusuurijad keeruliste olude  ja metsiku loodusega Boliiviasse, kuigi sageli. Neli Eesti meest aga võtavad 2013. aastal ette  ekspeditsiooni Boliiviasse et koguda ja filmida siinseid liblikaid. Neid ajendab võimalus leida uusi liike. Liblikaid tuleks minna uurima eelkõige troopikasse,  sest seal on neid kõige vähem uuritud ja Boliivia on  troopiline riik. Ekvaatori lähedal see on hästi suur liigirikkus. Sellepärast. Kui Eestis on näiteks sadakond liiki päevaliblikaid,  siis Boliivias on 3000 vähemalt. Oliivia on üks igavene. Vahva riik, see. Koha peal. Mees, kes meile nüüd giidi mängis ja meid ringi vedas,  seal ja. Esitas neid erinevaid biotoope ütles, et seal on 20 täiesti erinevat. Biotoopi. Ekspeditsiooni põhiline eesmärk oli lihtsalt leida teadusele  uusi liike. Muidugi ka dokumenteerida seda loodust seal  ja saada ise uusi teadmisi juurde. Seltskond alustab sõitu Madidi rahvuspargi suunas. Seda paika peetakse üheks kõige liigirikkamaks piirkonnas maailmas. Madidi aladelt on leitud. Näiteks 1000 linnu ja 300 kalaliiki liblikaid  ja mardikaid võib siin olla kümneid tuhandeid aga esimeseks  püügiööks madiidi veel ei jõuta. Suur siklane tuli. Tuli lambi peale kääksupsiku. Nimi on Arle Kiin sik. Väga pikkade koibadega. Elukas. Ai küünistab. Troopikas on toidulaud väga mitmekesine ja pakub hästi  põnevaid elamusi. Näiteks tsikaadid. Neid. Süüakse taimaal. Ja paapuas paapuas õnnestus mul isiklikult kaks tükki ära süüa. Kohalikud käisid hommikuti. Kvartsi peal neid korjamas ja ja siis tegid lõkke üles,  hakkasid neid küpsetama nagu kartuleid. Muidugi kurb oli vaadata, kuidas nad elusalt lõkkesse viskasid,  aga. Aga maitse oli, oli selline väga-väga omapärane,  ei oskagi nagu millegagi võrrelda. Võib-olla mingisuguse arstirohu moodi või,  või ja soovitan kõigile. Eestis ma käin. Väikse bussiga siis on tagaistmed välja võetud  ja ütleme, et ta on ligi seal meetri kõrguselt seda  igasuguseid automaatpüüniseid ja mitu generaatorit  ja on täis, aga aga roopi. Kas muidugi nii palju ei mahu? Lambid. Ja need palasid me võtsime kõik ise kaasa surmutid  ja mürgid. Koha pealt me pidime ostma mitusada meetrit juhet  ja mitu generaatorit. Muidugi, lina tuli õmmelda, seal kuue-seitsme meetri pikkused. Et liblikad, mitte ei sipleks rohu sees,  aga maanduks ilusti lina peale ja aga noh,  kui on hea öö, siis neid liblikaid jätkub igale poole,  nii et. Kohati on neid palju. Teekond Madidi rahvuspargi poole jätkub. Teeolud muutuvad keerulisemaks ja ületada tuleb  ka jõgesid. Parve järjekorras oodates selgub, et eile 100. siin vihma  umbes sama palju kui Eestis poole aastaga. Paistab, et vihmaperiood on alanud tavapärasest varem  ja see võib muuta metsateed läbimatuks. Ka teine püügiöö möödub seal, kus pimedus mehed kätte saab. Liblikat ja mustrid on täitsa imelised, no miks on tal vaja  sellist musta, see on üks öölane. Nokuid. Vaat siin on üks nüüd. Nüüd ei tule see perekond meelde. Kõik on sellised keskmise suurusega hallid valged triipudega  ja kui ma võtan kätte ta, siis ta tagakehast laseb välja ühe  tilga vedeliku, kui vedelik läheb käe peale,  see söövitab naha ära. Ammon, Jaak. Või uus piiritus? Kui süstida talle üks tilk Seda rindkeresse, siis on ta kohe põksti rahulik  ja magab oma und igavesti. Näitame, kui ilusad suured surud on. Turud on üldiselt minu lemmikud. Ja ta ei taha, tunneb inimese käe sooja ja. Ärkab kohe nagu. Nad on öö aktiivsed. Päeval kükitavad kuskil kuskil pimedas. Aga suudavad selles lennata öösel üle 100 kilomeetri tunnis. Kehatemperatuuri saab ülesse siis? 150 kilomeetrit tunnis lennata ei ole tal mingi probleem. Boliivias peaks olema suruliike mingi 180. Võib olla mingi 200, tuleks välja või kui hästi uurida. Sellise ööga ei ole sugugi kerge neid liblikaid püüda. Putukad poevad suhu ja kõrva ja igale poole. Kuna oleme märjale vihmametsale lähemal Siis liblikaid on palju rohkem ja igasuguseid. Teisi tegelasi. Kui ma hakkasin 40 aastat tagasi liblikaid püüdma Olin siis üheksa aastane, siis olid. Kvartslambid. On selline pulk ja kahele poole käis siis traat külge  ja ja see on elavabe-lamp. Ultraviljattkiirgust annab, no sellega saab käivitada ka,  aga sellel ajal oli vist meditsiinis kasutati lampe kõige rohkem. Ja hiljem hakkasid meil tulema ju tänavavalgustusele need elavabelambid,  aga seal on klaas ümber ja see klaas võtab  selle ultravileti kinni ja ega selle lambi peale hästi tule. Liblikas. Ja siis aastaid tagasi mul tuli selline see,  et ma lõin selle klaaskupli katki ja sain  selle kvartsi seest kätte. Aga selle karsiga on see häda, et tal peab olema kõrge temperatuur. See elavhõbe sees peab aurustuma ja siis ta annab õige valguse. No vot, ja siis ma mõtlesin, et klaasitorbikus ei taha teda  tagasi panna. Ja lasin puhuda esimese sellise toru Tallinnas lappklaasis,  aga muidugi häda on selles, et ta lõhub silmi. Martinil oli, sai talle öeldud küll, aga aga noh,  ega ta ei teadnud, et see asi nii hull on. Ja põnev ka ju lambi all seal neid liblikaid filmida ja. Ja noh, ta võib-olla otseselt lambi sisse vaadanud,  eks ole. Aga kui see valgus paistab silma võrkkesta peale Vaat siis ta kõrvetab seda ja, ja. Teeb palju kurja hommikul on nagu liiv oleks ilmas. Need liblika püüdmispirnid ei ole mingid säästupirnid,  vaid tõepoolest pikalt nendesse vaadates võib pimedaks jääda. Filmisin eelmine öö pikalt liblikaid ja. Lina peale siis järgmise päeva lõuna paiku tundsin,  et kuidagi nägemine hakkab häguseks muutuma  ja silmad lähevad punaseks. Ja niisugune tunne tekkis, et et nagu oleks liiva laugude  alla puistatud ja, ja, ja silmad muutusid  nii valgustundlikuks, et panin prillid ette,  panin nokamütsi peale ja. Ikka tundus, et liiga ere. Aga? Aga sain öösel pikalt magatud hotellis ja täna on juba parem  silmad on küll paistes, aga nägemine on täielikult taastumas. See öö on üks väheseid, mis veedeti katuse all. Ka toidukohtade külastused on õige harvad  ja seetõttu jäädvustamist väärt. Sellistes odavates kohtades süües saab teinekord kõhu täis  isegi odavamalt, kui ise hakata sööki tegema. Siit see supp maksab siin natuke alla ühe euro. Aga muidugi peab ettevaatlik olema, et see võib. Kõhu lahti teha. Teinekord võib saada allaks läinud asju. Selleks me sööme, pipart kõrvale või joome viina peale. Siin on veel. Magedat banaani sees. Hästi tärklist täis, natuke meeletu kartulit,  aga. Supi sees on täitsa hea. Ja siis hakkab sadama. Viimased 18 tundi on sadanud siis vihma ja see on alles algus. Et sellega tuleb ära harjuda. Et. Ühes ööpäevas võib siin sadada kuni 300 millimeetrit,  see on siis pool Eesti aastasest normist. Liblikatele meeldibki kõige rohkem selline ilm,  kui kui on, ütleme noh, pisut vihma, kerge vihm on selline. Mägedes kui. Kahe-kolme kilomeetri kõrgusel ma mõtlen,  kui on. Täiskuu selge taevas, siis läheb külmaks  ja liblikaid peaaegu ei olegi. Aga kui tuleb pilv peale ja oled seal nagu tiheda udu sees,  siis hakkavad liblikad lendama. See on neile kõige soodsam ja mõnusam. Muidugi on ka see Lambi valgus kuu ei sega, muidu kuu tõmbab oma poole,  nad lendavad kuu poole ja. Mängivad oma mänge seal võib-olla kõrgemal  ja abi kiirgus jääb alla. Eile oli meile õnnelik päev. Sõitsime urena pakki ja õnnestus saada Madidi kaitsealale  luba kolmeks päevaks. Praegu on Madis kaitseala väravas võib-olla paar-kolm  kilomeetrit meil puudu. Oleme kõrgusel kuskil kusada 600 meetrit. Ja. Õhtu hakkas sadama öö läbi, 100. Ei tea kaua veel. Muidugi, pilved on sellised. Madalad võib arvata, et seal rahvuspargis,  kui tee tõuseb üle 1000 meetri äkki jõuame pilvedest kõrgemale. Noh, lootus on ja hakkame siis trügima. Rahvusparki Madidi rahvuspargis me loodame saada uusi liike. Surusid paabusilmasid artiide kirjanduse järgi. On ongi see ainus võimalus sest ega mujal kui ei ole neid  toidutaimi ja puuliike ega siis putukaid seal  ka ei ole. Need lootused on suured, aga see selgub nüüd  kolme öö jooksul. Kui me suudame seal kolm ööd vastu pidada. Ja kui ilm alt ei vea, meid. Sellise vihmaga muidugi on väga raske. Teeme kinni. Üritame vett välja autolt. Kaevan kraavi, sest hakkas voolama. Siit tuleb läheb sinna solgi auk. Tahaks ikka ööseks ära saada, siit. Aga jah, auto üks pool on kuni peaaegu ukseni mudas. Mida kõike siin ei ole aane, igasuguseid elukaid. Ai. Nii kerge see ongi. Vajud mutta kaevad ennast välja. Kui me niimoodi veel 10 korda kinni jääme,  siis on kukimuki välja saada, nipid käes ja. Esimene kord on alati raske, paistab, et teine  liblikapüügipäev järjest läheb nässu. Tahtsime tõusta 1000 meetri peale, et püüda teisi liike. Aga jäime kinni, et kohe läheb pimedaks ja auto on ühes  küljes kuni ukseni muda sees. Et üritame nüüd lahti saada. Oleks nüüd suur see malakas peksaks ta sinna ratta alla. Löö jalaga. Edasi liigutakse meeter meetri haaval. Sellised katsumused panevad proovile kogu meeskonna. Aga ekspeditsioonile minnakse ju nende inimestega,  keda tuntakse ja usaldatakse. Matkakogemused on kindlasti olulised ja muidugi hea iseloom,  et kes on väga vingu ja see ei sobi sellisesse kohta. Et kamba kokku panemiseks? Tuleb lihtsalt. Leida vastavad inimesed, kes on huvitatud  ja nii lihtne see ongi. Meil oli niimoodi, et meie Aarega püüdsime liblikaid. Martin siis tegeles enamjaolt filmimisega  ja siis Allan, kes oli meie neljas kaaslane,  tema siis kogus liblikaid ja aitas kõigi muude tegevustega. Ühtlasi aitas Martin el ka pildistada ja filmida. Raske päev on selja päev veidi veel. Siis läheb muidugi väga põnevaks. Äkki tuleb mõni uus liik, suru või ei tea? See annab kohe nii palju energiat juurde,  et et väsimus kaob ja. Ja võib-olla üleval kasvõi hommikuni. See püügikoht praegu on täitsa põnev, muidugi pime on,  ei ole hästi näha, aga troopikas püüda peab olema. Avarust paistvust liblikad lendavad kõrgel  ja ja nagu näha, siin jõgi on päris all ja mõned puuladvad  on meie meie kõrgusel. Ja nagu teada, puulatvades on igasugused taimed  ja elu käibki puulatvades troopikas. Seal all, sügaval on, on vähemgi taimi ja,  ja päikest ju ei paista sinna. Mina olen alati selle peale mõelnud, et kui kuskile kaugele sõita,  noh, võtta maksimaalselt, mis võtta annab  ja siis on mul Kolm pika lina. Kuus-seitse meetrit pikad ja kuskil poolteist meetrit kõrged. Need ma panen siis puude või vaiade vahele. Tõmban sirgu. Ja siis on mul mingi neli, viis ütleme seda elavave lampi  võimsusega 125 vatti. Nii et iga lina peale üks-kaks tükki ja siis on veel  sellised uued lambid tulid, ütleme nagu,  nagu laualambi sees on. Aga tal on ka see Ultravilett on sees, nii et nendega saaks päevitada  rahulikult ja neid on siis ka iga lina peal seal kaks  või neli või iga linavahe võiks olla vähemalt 50 meetrit  või 100 meetrit. Ühe panen lagedale teise lina, panen metsa vahele ja,  ja ja vot niimoodi siis saab seal noppida neid paremaid liblikaid. Valik on suurem. Kingitus sulle. Võta sellest suurest kinni. Selle ta liigutab. Aga? Sealt, jah, panen kürki. Täna oli elu raskemaid püüke tohutu kleepu savi  ja muda. Pastlad tulevad jalast ära jäävad muda sisse kinni  ja see oodatud putukate rohkus millegipärast jäi tulemata. Arvata võib, et see ööpäevane vihm, mis varem üle käis,  kõva tuulega, teeks siis putukad maha ja. Ja ei ole nüüd juurde koorunud, võib-olla on  ka veidikese jahedavõitu. Aga mõni liik tunneb ennast väga hästi. Võtan siit selle ühe suure mardika. Kas ta nimi nüüd on Bun? Ma võin ka eksida, aga. Aga aga neid mardikaid oli jah, palju? Ei ole ju kahjureid, kõik peaks olema tasakaalus. Aga muidugi mõned džungli liigid ikka tulid. Nii et me ei jäänud päris ilma Aga jah, tingimused on siin. On siin väga rasked. Selle liblika kohta võib öelda seda, et see on nüüd ehtne. Sellise džungli liik. Eesti keeles on ta paabusilm. Perekonnas on kaks liiki. Teine liik on väga sarnane, ainult et tagatiival on väikene siilak. Muidu on esitiiva kiri on sama. See teine liik on haruldasem, aga ja neid satub väga väga  harva ette. Suurte metsade ilusus Lõuna-Ameerikas. Latern Kirt. Mina olen kutsunud teda jõe poole ustaks,  aga. Jah. Ma paljastan ta taga liiva. See on hästi kena. Milline tagatiiv? On ilus Peame kinni jälle pidanud küll jääma. Juhtus väike õnnetus ja kaevame matut jälle välja. Peaaegu saime juba siit pargist välja, aga tundus. Aga kivid on? Soovitan kõigile Madidi parki külastada. Varsti tulevad mesilased ka, kes hakkavad lakkuma,  mina olen saanud umbes 15 korda neelata selle reisi jooksul  ja Aare on 20 kanti. Teised on ka enam-vähem sinna üle 10. Et mul nüüd kõht ka juba paistis Koevad kõrva ninna. Ma ei ole sellist tegevust näinud. Paapuas oli ka, aga nad olid rahulikud või nõelanud. Ja need kollased nõelavad jah. Mul osa sinna paistas juba. Ma ei tea, kui palju ma võin. Mitu nõela ma võin saada, et pikali kukun. Siin on nüüd erilasi nii palju, et üks nendest lendas kõrva  ja see vist oli emane, igatahes märgistus feromoonidega ära  ja nüüd on mul juba. Vist 20. erilane, kes on kõrval ja õnneks kuul me lä ei ole  jõudnud ja see oleks väga valus, aga. Praegu siplak siin kõrva sees. Proovin seda surmuti ka ära tappa, et kloroform on sees  ja kloroformi aurud, siis. Inimesed tapavad ta ära, lõpuks. Õnnestus porimülkast välja saada. Jõudsime 1000 meetri kõrgusele. Ööpüük. Tuleb meil väga hea arvata võib, et kuskil 400 erinevat. Liblikaliiki kõigi liblikapüüdjate unistus jana gripina. Kõige suurema siru ulatusega öölane. Kõige suurem isend on olnud kolm 32 sentimeetrit. See on Suru ja ta tunneb ära niisuguse reaktiivlennuki. Sarnase keha järgi. Surud on siis väga kiired lendajad ja lendavad üsna kõrgelt. Ja paljud on kõvad rändurid. Näiteks Aafrikast rändavad Eestisse tontsurud tassitapusurud. Ja see ränne võib kesta ainult paar päeva. Liigi rohkus on siin tõesti erakordselt suur  ja ilm soosib putukate lendu. Eestis sellist vaatepilti näha ei saa. Aga liblikapüüdjad loodavad leida muudki põnevat. Kas saame kätte? Tegu on siis nastiklasega? Lepitatera Annu latta, ligi nimi. Et nagu enamik inimesi arvab Maad suured, siis tegelikult väga palju mürkmadusid jääbki  enam-vähem sellistesse mõõtmetesse. Maailmas ainult umbes 20 protsenti madudest on mürgised. Enamus on täiesti ohutud, nagu see siin. Ta võib küll hammustada, aga tundub, et on rahulik. Praegu. Tegu on siis õeaktiivse maoga, pupppillide järgi saab  sellest aru. Need on nagu kassil sellised vertikaalsed  ning elutse ta tõenäoliselt puude peal. On selline peenike ja pea on hästi lai, see madu  siis püüab oma saaki kägistada, toitub siis. Konnadest sisalikest pisikestest imetutest kui ta nüüd kätte  saab Et. See on viimane päev Madidi pargis. Ja edasi suundume mägedesse, kus on hoopis teine biotoop. Mesilas nendeks silma ja. Praegu paneme siis eilse püügimaterjali vatimadratsitele,  et neid säilitada siin. Aeg on mülgasradadega vihmamets selja taha jätta. Uueks sihtkohaks võetakse maailma üks ohtlikum mägitee,  mis kannab surmatee nime. Järgmises osas näeme, kuidas kulgeb retk mööda surmateed  ja kas sealne pilvemetsakooslus toob püügilinadele uusi  ja põnevaid putukaliike.
