Aprillikuu on aeg, mil Eestis räägitakse rohkem kui tavaliselt konnadest. Põhjuseks on see, et kärnkonnad ja niinimetatud pruunid konnad ehk rohukonn ja rabakonn hakkavad liikuma oma talvituspaikadest sigimisveekogude poole. Selle liikumise käigus satuvad nad ka massiliselt teedele ja jäävad autorataste alla. Eks seetõttu ongi ka selline kõrgendatud tähelepanu. Rohelised konnad hakkavad kudema alles hiljem, kui ilmad on juba soojemaks läinud ja neid nõnda palju teedel näha ei ole. Konnade sigimisränne on tõesti konnadele endale päris ohtlik teekond. Teadlased on leidnud, et teedel, kus ühes tunnis liigub üle 26 auto on ühele konnale tõenäosus teed ületades ellu jääda peaaegu nullilähedane. Õnneks toimub ränne enamasti öösel, kui liiklus on hõredam ja seetõttu ellujäämistõenäosus on ka suurem. Nõnda see juba on, et loomapopulatsioonide elupaiku, mida nad on asustanud järjepidevalt kas aastakümneid või isegi aastasadu võib inimene oma tegevusega killustada või vahest ka hoopis hävitada. Ja ega loomadel ei jäägi muud üle, kui kohaneda või tasapisi välja surra. Eestis on veel olukord konnadele suhteliselt hea, kuid Lääne-Euroopas, kus looduslikult elupaigad on veel rohkem fragmenteerunud võib ühe elupaiga kadumine tekitada liigi levikus tegelikult päris suure lünga. Pruunid konnad alustavad sigimisrännet varakult ja põhjapoolsemates piirkondades on sel ajal veel lumi maas. See on päris huvitav, kuidas konnad on kohastunud taoliseks olukorraks. Nagu teada, on konnad kõigu. Soojased ja nende kehaline aktiivsus sõltub õhutemperatuurist või veetemperatuurist, kus nad parajasti ise asuvad. Külmal lumel liikudes võib aga konn väga lihtsalt maha jahtuda ning tema liikumine ka selle võrra muutub aeglasemaks. Con paljudele kiskjatele suurepärane toit. Valgel lumel aeglaselt liikuv tumekonna meelega ideaalne saak kaugelt juba nähtav ja eest ära ei jõua minna. Nii et konn on vägagi huvitatud sellest, et valgel lumel viibimise aega võimalikult lühikeseks viia. Kui konnad lumel liiguvad või seal korraks puhkavad, tõstavad nad oma kehajalgadel kõrgele ülesse et kontakti jaheda lumega võimalikult väiksena hoida ja selle võrra vähendada keha jahtumist. Kuidas pruunidel konnadel aga vahet teha? Kärnkonni on rohukonnaste rabakonnast lihtne eristada, tema kübrulise naha järgi. Aga rohukonna rabakonna teineteisest eristada. Nii lihtne ei olegi. On mõned tunnused, mis aga võivad isendite varieeruda ja kui võrdluseks teist liiki kõrvale pole võtta, siis üsna raske hinnata. Üks selline tunnus on ninamiku kuju. Rabakonnal on see üldiselt teravam kui rohukonnal. Teine tunnus on pöia kübruke, mis rohukonnal on väike ja rabakonnal on suurem. Ka elupaigad on neil enamasti kattuvad ja päris sageli võivad mõlemad leegid ühes veekogus sigida, nii et see ei aita neid samuti oluliselt palju edasi nende üksteisest eristamisel. Kõige kindlam viis neil vahet teha on aga laulu järgi. Rabakonnalaul on mulksu, seda eriti, kui kuulata tervet tiigitäit, konnasid koos laulmas. Siis oleks justkui pudrupada tulel mulksumas. Üksiku rabakonna hääl võib aga isegi vaikset koera haugatust meenutada. Rohukonna laulan aga vaikselt nurru või urisev. Kahjuks on see aeg väga lühike, kui meil on võimalik pruunide konnade pulmalaule kuulda. See võib nädala või paariga juba möödas olla. Eestis on küll nõnda põhja pool alustavad pruunid konnad kudemist veidi hiljem ja kui mõni Lõuna-Eesti elanik jäi konna koorikuulamisel hiljaks võib proovida õnne Põhja-Eestis. Lõpetuseks kuulamegi varakevadiste rändurite pulmalaule. Kõigepealt rabakonna mulksulaul. Nõnda kõlab rohukonna nurru pulmalaul. Kuna kärnkonnadel on kevadel suur rännuaeg, siis mängin ette võrdluseks ka hariliku kärnkonnalaulu. See on aga palju vaiksem, harvemini kuuldav ja üldises kevadises helipildis kindlasti nii hästi kõrva ei torka, kui rohukonna või rabakonnalaul.
