Rändame koos Hendrik Relve. Lendame oma saates ikka edasi seal arktilistel Teravmägede saartel ja eelmises saates sai jutustatud elamustest tundrates kohtumistest polaarrebase põhjapõdraga ja Teravmägede linnukolooniatest. Täna jätkame siis selle loomariigiga ikka edasi, juttu tuleb nüüd mereimetajatest, keda me seal kohtasime vaalu hülgeid morskasid. Ja kindlasti tuleb tänases saates juttu sellest Teravmägede ümbruse suurimast kest. Õieti siis kogu arktika suurimast kihkjast. Võib öelda, et kohe Arktika looduse kuningast. Jah, muidugi jääkarust. Need helid on jäädvustatud jäises ookeanis vee all, kõlavad ebamaiselt, eks ole, ja no selles mõttes ongi mittemaised, et on ju veealused, helid ja selliseid tekitavad vaalad. Loodusuurijaid on vaalade laule päris hoolega salvestanud ja püüdnud neid ka lahti mõtestada. Ja näiteks see, mis siin nüüd kõlas, oli just küürvaala laul. Ja seda kummalist ja tegelikult küllaltki vaheldusrikast laulu laulab ta päris pikalt soololauluna kuskil 20 minutit järjest. Et miks ta seda teeb? Alauurijad oletavad, et see on teatud tüüpi armulaul serenaad mõeldud siis vastassugupoole mõjutamiseks aga ega päris kindlat ka ei olda. Kindel on see, et see on just küür, vaalade omavaheline mingisugune suhtlemine seda kindlasti. Ja nimelt küürvaalade keeles, sest igal vaalaliigil on oma keel. Ja just ainult selle liigi esindajad saavad sellest keelest täielikult aru. No ja kes need küürvaalad siis on? See on üks vaalaliik, asustab polaarmeresid Antarktika ja Arktika ümbruses ja nime on saanud küürvaal sellest, et kui ta on veepinnal, siis ta selg hoidub kohe eriti küüru, võrreldes teiste vooludega. Ja muidugi on küürvaalad, nii nagu vaalad peavadki olema ilmatu suured elukad oma 15 meetrit pikad, 40 tonni rasked. Kui võrrelda näiteks maismaa suurima imetaja elevandiga, siis ikka kordades suurem ja kordades raskem. Ja neid küürvaalu olin ma kohanud ükskord varem lõuna poolkeral seal Antarktise vetes. Ja nüüd lootsin näha neid ka siin Arktikas ja nägingi kuigi tõtt-öelda põgusamalt kui Antarktikas ja üpris kaugelt laevast oli see körval võib-olla isegi poole kilomeetri kaugusel, aga binokliga vaatad, siis saad jälgida. Ja et kas nüüd just kindlasti küürvaal. Seda aitas nagu kindlaks teha üks foto sealsamas meie eestlaste rihmas oli ühel meie liikmetest selline väga korralik teleobjektiiv ja ta vajutas hästi palju kaadreid ja ühe peal oli tabatud siis selline hetk, et see hiigelsuur loom oli peaaegu üle nii veest välja viskunud. Ja see, et need kümnete tonnide raskune elukas üleni veest suudab välja hüpata, näevad seda teised vaalad peale küürvaala ei suuda. No ma olen näinud küll ka, nii teevad mõõkvaalad ehk mõõkdelfiinid, aga mõõkvaal kaalub kõigest seitse tonni siis ehk ühe elevandijagu. Nii et see seal kaugel oli kindlasti küürvaal ja selsamal hommikul see oli meie ümber Teravmägede reisi teine päev nägime ka veel teist vaalaliik. Ja see oli heeringuaal, täpsemini seal oli koguni kolm heering vaala ja nad ujusid laevast vaid kusagil nii 100 meetri kaugusel ilmusid kord nähtavale pardast paremal, siis jälle vasakul ja vahepeal oli mitu pikka minutit vee alla kadunud. Nonii, need vaalad teevad, nad on ikka vahepeal kaua vee all ja nii kaua, et juba hakkad nagu käega lööma, et Eima neid täna enam näe, mis ma siin laevatekil külmetan, lähen parem kajutisse sooja ja just siis, kui sa niimoodi otsustad, siis kerkib see vaala pea ja see tohutu purskkaev, väljahingamise märk kusagil hoopis teises kohas välja, kus, kus eelmine koht oli. Jaa, vot sellel elling vaalal oli see väljahingamise aur kohe hästi selline kõrge ja otsejoones vertikaalis taeva poole ja oli näha ka sihukene tume selg pikalt väljas. Ja et nüüd nende tunnuste järgi saigi siis öelda, et see on heering vaal. Noh üldse on nende Eeringuaaladega niimoodi, et nad on saanudki oma nime õieti selle järgi, et ta mõnikord on näha tema selg hästi pikalt ja peaaegu sirgena veepinnal. No nii nagu siis heeringaselg. Aga see, et ta ikkagi heering vaal oli, selle üheks tunnuseks oli ka kindlasti see, et see v Jugavuse aurupahvakas, mille ta väljahingamisel üles paiskas et see oli tõesti otsejoones üles ja ligi kuue meetri kõrgune. Nende vaalade määramisega on ju see häda, et vaalad ise on ju ilmatu suured, aga veest ei paista neist suurt mitte kui midagi välja vahelise aurujuga vahel, selg paremal juhul veel mõnikord vilksatab ka seljauim või saba ja see ongi kõik. Aga heering, vaala puhul oli tõesti siis hästi määrase väljahingamise pahvaka suurus ja ka suund sest erinevatel aladel on näiteks aurupahvak suund ka erinev. Ma tean selliseid liike, kes paiskavad selle niimoodi viltu suunas ja ka selliseid, kellel see nii-öelda purskkaev on kaheharuline. Aga heering, vaalal on ta siis otse üles ja kuus meetrit kõrge, mida see tähendab. Et seal all on siis väga suurt kasvuvaal ja heering vaal ongi üks suuremaid vaalaliike üldse. Ta võib-olla ikka pikkusega oma 27 meetrit ja raskusega ligi 90 tonni need küürvaala stajate kolmandiku võrra suurem ja raskem. Aga see päev, kui me nüüd nägime kohe kahte vaalaliiki järjestikku. See tagantjärgi mõeldes oligi meie kõige vaala rohkem päev sest järgmisi vaalume nägime mitme päeva järel ainult ja, ja ka ühekaupa. Üks oli selline, kelle nimi on valge vaal. Valge vaal on väga huvitav liik, kasvult on ta väike vaala kohta ikka väga väike, kõigest neli, viis meetrit pikk aga teda on väga kerge määrata, sest nii nagu nimi ütleb, on ta üleni valget värvi. Ükski teine vaalaliik pole selline üleni hele. Ja venelased nimetavad seda valgevaala Veluhaks. See tuleb siis venekeelse sõna Peelaja järgi ehk valge järgi ja selle järgi on kas siis inglased pannud siis ülevene keele, talle nimeks peluuga. Ja ta on absoluutselt ainult arktika loom, nii et näiteks seal lõuna poolkeral Antarktikas teda kohata pole võimalik. Ja meie nägime seda valgevaala küll, aga, aga ikka päris põgusalt ja päris kaugelt. Noh, nii et binokliga sai. Ka ära määrata, et noh, on valge vaal. Et saab kirja panna uus vallaliik. Et on nähtud. See oli siis nüüd jälle see vaala laul salvestatud veealuse mikrofoniga olgu öeldud, et inimkõrv suudab sellest vaalalaulust kinni püüda vaid ühe osa sest seal on ka selliseid kõrgemaid ja madalamaid osi, mida meie kõrv üldse kinni ei püüa, niiet vaalade helide maailm on palju laiem kui inimese oma. Aga kui me nüüd seal Teravmägede reisil olime, siis ühelt Päeval nägime õnneks ikka ära ka selle maailma kõige suurema vaalaliigi siis sinivaala, see oli seal kirdemaa kandis ida teravmägedel kõige karmima ilmastikuga paigas. Ilm oli sombune sinivaal üsna kaugel, aga noh, binokliga sai teda jälgida ja kõigepealt paistis ära selline suur lai selg värvilt veidi heledam kui näiteks heering vaalal või küür vaalal. Ja tegelikult sinivaal, aga niimoodi, et tema, see kõhupoolne osa on veelgi heledam, see on peaaegu niisugune valkjas ja läbi veekihi niimoodi vaadatuna vee alt paistab ta selline helesinine, vot selle järgi sinivaal ongi oma nime saanud. Ja seal, kuidas seal oli, siis nägime ära ka selle, tema hingamise väljahingamise aurupilve kerkisikat kuskil 10 meetri kõrgusele palju kõrgemale, kui heering vaalal ja sista sukeldus. No kui juba sinivaal sukeldub isse, pole lootust, et teda enam pikka aega näha ta võib-olla seal üle poole tunni suurima heameelega järjest vee all. Aga enne sukeldumist nägime ära veel ühe tähtsa määramistunnused, see oli tema seljauim. Noh, nii suure looma kohta oli see seljauim õige pisikene ja asus just seal selja lõpuosas. Et need kõik need tunnused kokku, see värv, see väljahingamise joa kuju ja sabauim Need andsid siis kindla teadmise, et see on tõesti sinivaal sinivaal. See on ju, see on üüratu elukas, ta võib kasvada kuskil 30 meetri pikkuseks ja kaaluda 150 tonni. Ja tõesti, meil vedas, et me teda nägime sinivaalu on siin teravmägedel ja üldse Arktikas ja, ja üldse kogu maakeral alles vähe terve maakera peale, kui siis üldse 10000 ringis on neid sinivaala isendeid. Ja kui me mõtleme, et ühte liiki on 10000, siis see on ikka liigi säilimise jaoks tõesti ohtlikud vähe. Ja sinivaalad olidki tegelikult maakera alt välja suremas ja saali puhtalt inimeste tegevuse tõttu. See oli kuskil nii kolmveerand sajandit tagasi, kui see sinivaala olukord oli kõige kriitilisem sest enne seda oli sinivaalu kütitud juba mitu sajandit. Ja kui samamoodi oleks mõned aastakümned jätkunud, siis oleks sinivaal kadunud jäljetult. Aga siis just viiekümnendatel võeti siis vaalad sinivaal, nende hulgas looduskaitse alla. Sealt peale nende hulk tasapisi kasvanud, aga tõesti väga visalt, sest sinivaal ei poegi sugugi mitte, et igal aastal, vaid iga paari-kolme aasta järel heal juhul ja siis ka iga kord ainult üks poeg. Nii et praeguseks ajaks 10000, see on rohkem kui oli pool sajandit tagasi. Aga see ei ole ligilähedastki, see, mis oli enne vaala küttimise algust. Zooloogid hindavad, et siis oli nende koguarv kuskil 100000 ehk siis 10 korda rohkem kui praegu. Ja need sinivaalad, et liiguvad maailma meredes tegelikult väga laialt ringi, nii nagu tegelikult paljud teisedki vaalad. Ja ometi kõige suurem tõenäosus on kohata neid just Arktika või Antarktika vetes. Sest Nad käivad siin ennast nuumamas. Siin on nende nuuma toiduks grill no mitte siis Kirill nõrga käiga, vaid grill tugeva Kaaga grilliks nimetatakse nihukesi, väikeseid vähilisi, ma olen neid hoidnud oma peopesal ja, ja vaadanud siuksed kõva koorikuga, vaevalt paari sentimeetri pikkused pool läbipaistva kehaga meenutavad krevette. Ja mõnedes kohtades siis just Antarktika ja Arktika vetes siin külmades vetes on nende eluks kõige paremad tingimused ja sellepärast on neid siin siis ka kõige rohkem. Noh, sedagi on teadlased päris mõõtnud, et kui palju on ühes kuupmeetris Arktika vees seda grilli ja seal on siis loetud kokku 30000 pisikest krevetti moodi elukat ja neid siis need vaalad endale siis saamivad, noh, see on niisugune, see, see söömine on umbes, kui ma ütleks niisugune kurnamine, kius vaaladeks nimetatakse neid vaalu, kelle suus on niisugused hiigelsuurte kammi, piide moodi kiused ja siis sama sinivalgi ajab oma tohutu suu ammuli ahmib suu vett täis, paneb jälle kinni ja siis surub oma tohutu suured keelega lihtsalt läbikiust, et nagu nagu läbi sõela selle vee välja. Ja siis see grill jääb talle sinna kiuste või noh, ütleme siis hammaste taha ja kõik, mis hammaste taha jääb, see tuleb alla neelata ja niimoodi, kui ta päev otsa sööb, siis õhtuks on sinivaalal allaneelatud kokku kaheksa tonni krevetikesi. No sellest saab isegi nii suur loom endale kõhu korralikult täis, tal on siin Arktika vetes mõnus olla. Koguksin endale rasva juurde, see on siis tõesti nagu vaalade tõeline paradiis Antarktika ja Arktika külmad veed toiduparadiis kuhu ikka ja jälle tahaks tagasi tulla. Ja sinivaal see, et see on ju tänapäeva maailmas kõige suurem loom üldse ja mitte ainult tänapäeva maailmas, vaid kogu maakera ajaloos üldse. Tihti mõeldakse ju võib-olla, et, et need saurused, et need on olnud need kõige suuremad elukad ammu välja surnud hiiglased, aga ei ole. Ma olen seda asja kohe päris hoolega võrrelnud ja uurinud, et pikkuse poolest mõned nendest saurustest, kui võtta veel arvesse see kael ja, ja see saba siis peaaegu pikkuse poolest annavad nagu sinivaala pikkuse välja, aga noh, kaalu poolest kaalu poolest ei pääse ligilähedalegi ja ei saagi olla sellepärast et saurused elasid ju maa peal ja kujutate ette monstrumit, kes kaalub 150 tonni? Ta lihtsalt vajub iseenda raskuse all kokku, ta ei liigu mitte ühtegi sammu. Aga vees vot seal on hoopis teine asi, sest seal ei ole su kaalul mitte mingit tähendust. Siin hõljub ka kõige suurem elukas kergelt ja elegantselt nagu lennates. Ja siit edasi ma olen mõnikord mõelnud, et, et noh, et kuidas ikka üldse juhtus, et et sinivaala esivanemad kunagi ammu ammu otsustasid siis maa pealt vette elama minna. Teadlaste hinnangul oli see kuskil 50 miljonit aastat tagasi, kui nad siis kolisid veekeskkonda ja millised olid siis need näiteks sinivaala kauged esivanemad, kes kuival maal ringi sibasid? Nad olid tõesti niuksed, neljajalgsed loomad, pika sabaga niuksed, kummalised, aga mitte väga suured, kuskil paari meetri suurused. Ja kohe, kui nende esivanemad ükskord selle veekeskkonnaga nagu kohanesid siis järgmistel aasta miljonitel hakkasid nende kehamõõtmed aina suuremaks ja suuremaks kasvamisest. Meres oli süüa palju ja kehakaalul polnud mitte mingit tähtsust ja vot nii need maailma kõigi aegade suurimad elukad siis välja arenesid ja ma olen siin omapead veel edasi mõelnud, äkki ongi niimoodi, et, et ookeanid ongi see kõige õigem elamise paik siin maakeral? No võrreldes kuiva maaga. Sest kui mõelda ikka niimoodi, et, et maakerast suurem osa üle kahe kolmandiku on ju kaetud veega ja järelikult meredes on ju eluruumi palju laiemalt kui kuival maal. Ja süüa on seal kahvist rohkem kui kuival maal kokku. Nii et, et vaalade esivanemad tegid ühe nutika valiku ja siis ma olen päris veel edasi fantaseerinud, et et kas ei peaks äkki ka meie inimlapsed ükskord vaalasid endale eeskujuks võtma mitte kohe, aga pikkamisi. Kes tulevikus ja võib-olla peaksimegi üks kord ümber kolima maailmamerre? Nii nagu vaalad seda tegid? Aga jätame siinkohal nende küürvaalade veealuste hõigete saatel siis vaalarahvaga hüvasti ja vaatame, kuidas see hülgerahvas seal Teravmägede kandis elab. No neid me tahtsime seal näha ja ka nägime. Ja kui ma praegu esimese hooga lihtsalt meelde tuletan, et mis oli see meelde jäänud vaim, hülgekohtumine, siis see oli tegelikult üks niisugune seik, kui me läksime parajasti nüüd Londonisse, noh sellest nii Londonist oli ühes eelmises saates juttu seal, kus me rääkisime Teravmägede maavaradest seal Me läksime paadiga randa ja nii kui kaldale saime, nii tuli avamerelt otse meie suunas täitsa ligidale sinna rannavete üks hüljes ja pistis pea veest välja ja uuris meid, uuris, uuris siis pööras ümber, läks avamere poole tagasi. Aga vot uudishimu ei andnud rahu. Varsti pööras jälle ümber, jälle tuli sinna jälle, pistis pea veest välja, vatsa vurrudega seal ja niukesed pisikeste silmadega. Et kes me seal ikka oleme. No tõenäoliselt oli ta lihtsalt väga uudishimulik küljes, võib-olla oli lihtsalt noor ja ei olnud kunagi sellist elukat nagu inimene üldse elu sees näinud, sest inimesi on siin Teravmägede ümbruses ikka hulga vähem kui hülgeid. Ja see hüljes, kes need seal nii uudishimulik oli, seal kindlasti viigerhüljes, selline pisemat kasvu ja ümara peaga, teised Teravmägede hülgeliigid on palju priskemad ja teistmoodi pea kujuga. Aga see viiger on, on kõige levinum hülge Leaksin teravmägedel ja omamoodi teda nähes peaks igal eestlasel olema selline kodune tunne, sest tiiger elab ju ka Läänemeres. Meil siin on ta haruldane ja on looduskaitse all. Ja tema ajaloost on teada, et ta on selline jäänukliik jääaja järgsest Eestist siis kui Eestis valitses selline hirmus karge kliima, peaaegu nagu Arktikas. Ja see viigrite tõeline kodu tänapäeva maakeral, see ongi ikka seal Arktika ümber ja see on tohutu suur viigri asuala jääb sisuliselt kõikjale igasse ilmakaarde, sellest põhja poolusest kogu jäämere ulatub esituses. Nii et pisike hüljes, aga väga suure levilaga ja sellepärast ka väga tähtis sealsetes elukooslustes. Ja seal Teravmägede reisil me nägime siis ka ühte teist hülgeliiki soliit, Grööni hüljes, teda me saime niimoodi pikemalt jälgida ainult ühes kohas. See oli seal Teravmägede kõige põhjapoolsemas otsas seal, kus algab juba see ühtlaselt kinni külmunud jääväli põhjapooluse suunas ja vot seal vaba veepiiril jääpankade vahel seal need Grööni hülged olidki nad seal nagu vallatlesid, olid kohe terve kambaga vaadel sukeldusid siis ajasid mängus peaaegu pool keha välja, keerutasid seal ennast. Aga nad olid tõesti viiglitest palju suuremad täiskasvanud kroni, hülgepikku sulatubki kuskile ligi kahe meetri peale, kaal on ka kui kusagil noh, üle 100 kilo kindlasti. Ja nende Grööni hüljeste värv, see on ka väga niisugune eriline, nad on heledad, peaaegu valged, aga siis siin-seal keha peal on sellised suured mustjad laigud. Nii et selline valge-mustakirju hüljes. Ja see Grööni hüljes on Eesti vetes kunagi väga ammu sammuti olnud, praegu teda enam siin ei ole, aga kusagil aastatuhandeid tagasi oli olemas ja kindel märk sellest on siis meie kiviaja asulakohtadest leitud Grööni hülgeluud. Noh, selle järgi võib otsustada, et etalisid olemas teda kütiti. Aga praegu on ta Se Grööni hüljes ainult Arktikas ja seal palju väiksemal alal kui viiger. Aga kui nüüd mõelda niimoodi, et, et millist hüljest või hülgesugulast me oma Teravmägede reisil kõige rohkem näha igatsesime siis see oli kindlasti morsk. Morsk on ikka kõigi nende teiste loivalistega võrreldes ikka hiiglane. Taan oma kolm meetrit pikk ja võib kaaluda terve tonni ja teda leidub seal Arktikas, jäämere ümbruses, siin ja seal mitmel pool mitte kusagil eriti palju mägede ümbruses, seda nagu põhimõtteliselt on olemas, siin on olemas ka temal esilaid, need lesilad on siis need suvekolooniad mererannal, kus Mursad oma poegi üles kasvatavad. Aga nende lesilatega oli just praegu, kui me nüüd siin olime augustikuus see paha lugu, et nad olid juba enamjaolt mahajäetud, sest pojad olid suured ja loomad olid juba merre laiali pudenenud. Me läksime demorsa kolooniasse küll, aga, aga seal oli see pettumus, et ta oli täitsa tühi, ühtegi looma seal kuival maal ei olnud. Ärame selle morsa ikka nägime sealsamas meres noh, nad ju seal esila lähistel ringi liikusid seal meres ja siis mõnikord mõni üksikmorsk natukeseks ajaks pistis oma pea veest välja. Nii et vähemalt morsale näkku saime ikka vaadata. Ta laseb morsa nägu, see on ikka eriline, kui korra näed, siis enam unustada ei saa. Et noh, kõigepealt muidugi need koledad kihvad. Võivad olla peaaegu poolemeetrised ja näevad välja tõesti ähvardavad teistele hüljestel ei ole selliseid. Kuigi morsk ei ole päris hüljes, ta hüljeste sugulane kuulub siis loivaliste hulka, aga need ähvardavad kihvad, need ajasid ka hirmu nahka juba üldse esimestel meresõitjatel, kes siia Teravmägede kanti sattusid. Et minul näiteks on üks teada, üks selline joonis ma olen seda vaadanud, et see pärineb raamat Dust, mille on kirjutanud rootslane olavus Magnus aastal 1555, selline kuulus ajalooline raamat ja seal on siis kujutatud morsa jahti ja selle pildi peal need morsad, need näevad välja ikka tõesti koletised nagu mingid hiidkrokodillid, suured küünised, tikk, saba selja peal, terav ogade rida ja kihvad on võimsad. Aga kihvade asumite ülalõuast nagu morsal päriselt, vaid alalõuast, nii mõjus ta veelgi ähvardava malt ja mõelda ikka need esimesed meresõitjad. Ega nad ju täpselt ei teadnud ka, et et mida see morsk nüüd õieti teha võib inimesega igatahes, ta on väga suur ja tal on väga jubedad kihvad. Ja praegusel ajal zooloogid on siis ikka seletanud seda, et et miks morsal selliseid kihvu vaja on ja nad ütlevad, et, et kolmel põhjusel. Esiteks, siis selleks, et kui nad merepõhjas endale toitu otsivad, siis nad nende suurte kihvadega nagu hargiga Tõnguvad seda pinnast seal pahupidi umbes nii nagu metssead siin kuskil metsa all pinnas turnivad. Ja teiseks on neil kihvu vaja hoopis kummalisel põhjusel. Nimelt kui ta tahab tulla nüüd sealt veest jää peale siis on sinna väga raske niisugusel paksul elukal pääseda ja siis ongi abiks kihvad, ta lööb need nagu kirkad raskelt jää sisse ja siis nende abiga lohistab enda lihtsalt jää pinnale. No ja, ja kolmas põhjus, miks tal neid kihvu vaja on, no see on küll rohkem nendel isa loomadel, ema loomadel on ka kihvadega väiksemad. Et isa loomad peavad nendega siis omavahel ka turniire. Igal aastal seal saan see ikka see vana kuulus põhjus, et kes siin meier rannas ikka meestest kõige kõvem mees on, tuleb selgeks teha ja siis tehakse seda ka kihvade abil ja ja lüüakse üksteisele päris raskeid Haabugi. Aga peale kihvade omorsa näos veel üks väga meeldejääv osa, need on vuntsid, sellised ikka tihedad vuntsid ja loomauurijad nimetavad neid peene nimega vibrissideks. Ja noh, need libristid, need on teiste sõnadega kompe, karvad, kompe, karvad, kassil on ka ju need, mida me nimetame Rudeks. Et ju neid pimedas orienteerumiseks ja toidu leidmiseks kasutatakse. Ja nii on ka siis morsal, et kui ta nüüd sinna vee põhja sukeldub ja otsib endale süüa, tema peamine toit ongi näiteks igasugused merekarbid, molluskid ja muud sellised, kes seal põhjas on. Ja seal põhjas on nii pime. Näha pole midagi, silmadest pole abi. Morsal on ka muide niikuinii kehv nägemine, aga vaat siis nende Rohkete kompe karvadega, mis on hästi pikad. Ta lihtsalt kobab seda põhja ja leiabki endale suupärase üles. Üldse Murskade suhtes on mul päris kindlasti tugev sümpaatia, ma ei tea isegi, miks, aga nad on eesti Pirokkadesti aeglased. Rull hakkad hästi paksu nahaga, naha paksus on kuskil neli sentimeetrit voldilise noh, aga noh, nihukesed rasvarullid. Ja ühest küljest hiiglased sellised suured ja väärikad ja teisest küljest on nad võib-olla just selles väärikuses sellised naljakad ja kentsakad kad seal näos kas või need suured kihvad ja lopsakad vuntsid. Nii et mul on ikka kange tahtmine üks kord edaspidi kusagil Arktika reisi veel kord seda huvitavat ja kummalist elukat. Kohalt. Siin oli siis jälle kuulda neid artiliste ookeanide vaalade häälitsusi ja kui nii mõelda, siis neid kuulavad juga morsad, kui nad seal vee all merepõhjas endale toitu otsivad. Minul on täna jäänud rääkida veel viimasest arktika loomast, sellest Arktika loomade kuningast Sis jääkarust. Ja no üldiselt Öeldakse tihti niimoodi, et jääkaru on praegusaegses maailmas kõige suuremakasvulise kiskja kõigi maismaa imetajate seas. Ja see peabki ilmselt paika. Vähemalt kaalu poolest on jääkaru külvist tõesti kõigist suurem. Täiskasvanud isane jääkaru CV'd kaaluda ikka peaaegu pool tonni. Ja põhilise kaalulisa annan kindlasti Dallase nahaalune rasvakiht, see peab tal olema nii, nagu on Mursal üldse artilistel loomadel selline rasvakasukas. Sellega jääd siin külmas ellu ja Teravmägede ümber ja Teravmägede saarestikus jääkarusid liigub suhteliselt palju, aga neid ei ole kusagil väga palju. Nad on ikka enamasti ühekaupa papa. Aga siin neid hulgub ja muidugi lootsime neid siis meiegi oma retkel kindlasti näha. Ja paar korda ikka nägime kah. Esimesel korral oli see seal Teravmägede idaosas. Laeva peal sõites nägime, et saal mustavatel rannakaljudel, kus ei olnud üldse lund ega jääd. Aga mis olid suhteliselt tasased, seal lihtsalt pikutes üks jääkaru väga rahulikult puhkas. Võib-olla lasi leiba luusse? Me olime test ikka kaugel seal laevatekil binoklitega uurisime rohkem kui 200 meetri kauguselt. Me ei häirinud teda sugugi. Ta ei liigutanud ka ennast, aga hästi oli näha selline hele kogu mustaval kaljupinnal. No ütleme, pruunkaruga võrreldes palju pikema kaelaga ja ja palju väiksema peaga vahtisime teda seal kohe hulk aega, ikkagi esimene jääkaru. Ja, ja seda teist jääkaru Me nägime Teravmägede põhjaotsas sealsamas, kus algasid need tohutud jääväljad, mis põhjapooluse suunas sealt lähevad. Ja seal laeva hakkan, me olime siis selle jääväljade servas ja vot sealsamas üsna serva lähedal jää peal. Siis tatsas üks jääkaru, noh, ta oli ikka üsna kaugel binokliga sai näha, et jah, tõesti liigub ja on jääkaru. Ja teistpidi olid tema siis nüüd erinevalt sellest esimesest jääkarust tõesti oma kõige tüüpilisemad keskkonnas ehk merejääl jääkaru elu saan tõesti merejääga täiesti lahutamatult seotud, no eks jääkaru nimigi ütleb, et jääkaru, miks ta seal mere hääliust olla tahab? Vastus väga lihtne, sealt saab ta oma põhitoidusest. Tema kõige tähtsam toit on hülgeid ja hülgeid passita seal artilisel jääajal, nii talvel kui suvel igal aastaajal, mõnikord käib ikka maismaal tuuritamas ja rannikult midagi otsimas. Aga enamasti on ta ikka kogu aasta ringi merejääl. Näiteks talvel peab ta siis hülgejahti klassikaliselt niimoodi, et ootab kannatlikult ühe hülgehingamise augu juures. Ja ükskõik kui kaua peab ootama, aga ükskord hüljes sinna hingama tuleb ja siis ta rapsab võimsa ja ülitäpse käpa ropsuga selle hülge veest välja üleni jää peale ja siis laseb hea maitsta. Jääkaru on selles mõttes väga omapärane kiskja. Et kui teistel maismaa imetajatel ja loomadel on oma kindlapiirilised levilat kusagil maismaal, siis jääkarul sellist ei ole, sest tema päris kodu ongi need lõputud ja avarused seal ümber põhjapooluse tuhanded ja tuhanded kilomeetrid treid külmunud merepinda. Ja seal ta siis muudkui rändab ja rändab nende hüljeste kannul. Selline hulguse loomus ja ta võib niimoodi ühtesoodu astuda tohutuid vahemaid. Teadlased on vahel näiteks kindlaks teinud, et laseb ikka 1000 ja rohkem kilomeetrit lihtsalt sirgjoones mööda jääd. Eks siis nälg enamasti kannustab, et otsida uusi hülgekohti. Aga jääkaru on ka väga visa ujuja. Ta võib seal jäises vees ujuda ikka päevi järjest ja läbida ikka tohutuid vahemaid. Jällegi loomauurijad on näiteks jälginud, kuidas üks jääkaru läbib ikka ühtejutti sadu kilomeetreid ju uskumatu. Ja tagatipuks on jääkaruga veel suurepärane sukelduja. Ta suudab jääda vee alla väga pikkadeks minutiteks ja seal vee all liikuda ikka hämmastava kiirusega ja tohutu paindlikkusega. Nii et jäises vees ei pea karu olla. Noh, võib öelda nii, et ükskõik kui kaua, sest tema keha hoiavad kindlalt soojana see paks nahaalune rasvakiht ja eriliselt veekindel kasukas naise kasukas on ka ikka väga eriline. Seal on kohe niisugune anatoomiline väga kummaline eripära. Nende karvade sees on niuksed, tillukesed õhumullid. Vot need ei lasegi jääkaru karvadel märguda. Ja nagunii mõelda, et kes jääkaru siis nüüd on siis lõpuks, et kas ta on siis maismaaloom või tuleks ta liigitada hoopis nagu mereimetajate hulka. Sest maismaal veedab ta ju vähe aega, enamik elust on seotud merega ja merejääga. Ja minu arust ongi õiglane öelda niimoodi, et jääkaru kuulubki hoopis mereimetajate hulka, mis sest, et ta ei veeda oma elu. Lausa vee sees elades nagu vaalad või hülged vaid tatsab ringi seal külmunud merepinnal. Niisugune sai siis tänane saade nendest startiliste merede imetajatest, alates vaaladest, kes oma tilisi laule laulavad ja lõpetades jääkaruga kelle elu on merega nii tihedasti seotud, et ka teda võib lugeda mereimetajate hulka kuuluvaks. Aga see jääkaru viimane, see on ikka ilmatu põnev loom. Nii põnev, et kõike temast ühe saatega kohe mitte kuidagi ära rääkida ei jõuagi ja temast tuleb juttu ka järgmises saates, ütles. Ja see järgmine saade, see on juba siis kahe mehe lugu. Stuudios on teinegi maailmarändur Timo Palo ja kuna järgmine saade on ka viimane saade Teravmägede sarjast, siis teeme selles saates sellised üldistavaid kop võtteid, et et millised need teravmäed ja üldiselt on ja millised on Teravmägede huvitavad eripärad. Ja muidugi tuleb siis jutuga ja karust ja peamiselt just selle külje Pealt, et jääkarudest on lugusid lõputul hulgal. Aga millised nendest on siis müüdid ja millised on tõsi? Rändame koos Hendrik Relvega.
