Tere, lapsed, tere. Täna on meil külas jällegi Katrin tervishoiumuuseumis Eesti  tervishoiu Eesti tervishoiumuuseumis, tere. Tere, tere, lapsed ja tere vihke ja Timmu,  nii toredaid jälle näha. Ja ja meil on Mart Urmas ka Mart Urmas jälle külas. Eelmises saates, kui Katrin siin oli, siis me saime teada,  mis selle Mart Urmas sees kõik on. Ja meie aga me ei rääkinud kõigest, me rääkisime ajust  silmadest rääkisime kopsudest ja natuke südamest  ja rääkis sellest, et kops üle maksa ei lähe,  tegelikult ei lähe ja see on kõne käänd,  ainult. Ja see on ainult kõnekäänd ja nüüd me võimegi vaadata  siis natukene lähemalt võib-olla et mul on kaasas  ka kohe ühe päris organid päris päris, no et nad olid kunagi  inimese sees ja tegid seda tööd. Aga siis nüüd nad on plastineeritud, et kui sa neid katsud,  siis nad tunnevad hästi niisugused laseraineeritud. Ja et võib, see on nagu niisugune nagu niisugune,  nagu ta näeb, nagu plastikust oleks. Et see on arstid on teinud ja et see on meie hingamise puu,  et vot kui me hingame, eks ole, siis me hingamegi siia  bronhide sisse ja siis ongi, et siit kohast see veresooned  käivad kõik mööda ja siis me saame selle õhu kaasa võtta,  millest me eelmine kord rääkisime. Õhk on hästi oluline. Et no ma näitan teile veel lähemalt, et mul on kaasas  ka ühed päris kopsud, päris kopsud ja kust sa tuled,  naine, nende? Et tuleme tervishoiumuuseumist ja, ja siis need on  ka plastineeritud ja siis on näha, see on ühe suure suure  täiskasvanud inimese kopsud, siin on ka näha keskel,  eks ole, süda, ja siin ongi siin kopsude sees ongi  siis see bronhipuu ja siia kohta see õhk tuleb. Ja, ja nüüd ongi niimoodi, et, et kui me mõtleme näiteks  südame peale, siis südame puhul kehtib niisugune reegel nagu rusikareegel,  et igaühe süda on nii suur, kui on tema rusikas  ja kui me vaatame, siis näiteks minu jaoks on see süda liiga suur,  et minu rusikas on, eks ole, väike. Aa, et iga inimese süda nii suur, kui tema rusikas  ja beebidel on näiteks väike süda ja, ja et  siis täpselt, kui sa kasvab suuremaks, siis su süda muutub suuremaks. Nüüd nüüd, kui väga väike süda Ping palli suurune. Ja kui me nüüd vaatame neid kopse, eks ole,  siis on näha, et, et ilmselgelt see inimene ei ole päris  nagu tervislikult elanud. Et need kopsud on, eks ole, siin on mustad triibud. Et üks asi, mis, kas teie teate, mis võib teha kopsud  mustaks linnaõhk ja täpselt, et kui sa oled kuskil,  kus on hästi palju tossu siis võib ollagi niimoodi,  et sul see linnaõhk teeb näiteks mustaks  või näiteks. Me oleme kuulnud, et Hiinas on näiteks väga,  linnas on näiteks väga halb põhjus siis on kõik mustade kops. Näiteks mõned inimesed suitsetavad, et see rikub  ka kopsu ja, aga kas te tahate teada, kuidas me üldse hingame? Muidugi, no nii Sellest. Ja et kui, kui me mõtleme selle peale, et kui te vaatate  ka seda kopsu, eks ole, siis ta ei näe välja üldse lihaseline,  et kui me eelmine kord vaatasime veel korraks seda,  et kuidas, kuidas, kuidas meie sees on luustikud  ja lihased lihased näevad hoopis teistsugused välja,  et näed, Mihkel, kui sa tahad, siis sa võid siit näidata ka,  milline lihas näed, sa võid siit võtta selle väga hea lise  suure lihase siit tagant küljest ära. Et lihas on, eks ole, hoopis niisugune. Nagu niisugune niisugused kiud, eks ole,  nüüd punakas ja siin kopsudes meil eksole,  lihaseid ei ole, aga siin kopsu all on meil vahelihas  ja seda nime nime nime on väga peen pandud,  on Diafragma. Dia fragma, eksole. Nüüd ongi niimoodi, et kui meil ma võtan siit need teised  kopsud ka ära Eks ole ja ja nüüd, ja nüüd diagrammi siis lihas meie  kopsude all, mis tõmbub kokku, siis meil tekib ruumi juurde  ja siis õhk vajub sisse kopsudesse. Ja kui ta nüüd lõdvestub seesama diaragma siin üleval,  siis õhku jääb nagu vähemaks ja siis lükatakse see õhk meil  kopsudest välja niimoodi, et niimoodi me hingame. Ja minu dia fragma on siin ja on ju nii,  et lauljatel näiteks peab ja näitlejad peavad kasutama  diafragmat kuidagi. No tegelikult on kasulik kõigi Tegelema ja et see on nagu lihas, mida saab treenida. Eks ole. Man, sa pead seda treenima, Timmu tundub mulle  ja fragma, ma panen sulle korraks. Aga nüüd, kui, kui, kas teil on huvi ka,  et kuidas inimese sees toit liigub, et nüüd me oleme jõudnud  siin seede elundite juurde? Toit läheb siis noh, toit läheb suust sisse  ja mööda söögitoru ja, ja, ja, ja ta läheb,  läheb läheb, aga ta jõuab siis ta peab nakku minema. Ja, ja siin on meil kohe näha ka magu, et siin seda söögi,  toru meil selle mudeli sees praegu ei ole,  aga nüüd ongi, et kui me jõuame makku, siis me saame maoga  lahti teha, et magu on selline tore mahuti,  kus siis kõik see toit, mille me sisse sööme,  tehakse niisuguseks hästi niisuguseks pudiks,  et seda oleks pärast kergem nagu meie kehaliselt võtta neid toitaineid. Siin on meil maomahlad ja maomahla, siis lõhuvad seda toitu,  et kui sa näiteks hästi palju mälud seda toitu enne suus,  et eks ole, meil toidu peenestamine algab juba suus hammastega,  aga kui me teeme selle toidu hästi-hästi katki,  siis me juba aitame mao tööle kaasa. Mul on selline küsimus, et näiteks no ma vaatan,  see on umbes minul peaks olema umbes sama suur,  no võiks olla, ütleme, minul peaks olema sama suur magu. Aga kui mina nüüd söön näiteks jõuludel,  siis ma ütlen ausalt, et ma söön ikka jõulude ajal näiteks  vanamures ka kõvasti rohkem, kui siia peaks mahtuma. Mis siis saab? Ja no magu on selline, et kui sa seda katsuda,  eks ole, see on praegu kõva, aga, aga inimese sees on magu  tegelikult selline, et ta venib nagu, kus ta siin saab. No vot ongi niimoodi, et kui, kui sa väga palju sööd,  eks ole, tal ju väga palju ruumi ei ole,  et inimene väga nagu tihedalt ära paku. Pakitud noh, nahk venib ju välja, nahk venib välja,  inimene muutub suuremaks ja teine asi on ka,  et kui inimene sööb kogu aeg hästi palju,  siis ta magu venib välja ehk siis ehk siis  siis tal ongi see magu palju suurem ja siis tal on kogu aeg  nagu näljatunne, sest et kui see magu hakkab veidi nagu täis saama,  siis teeb, meil tekib ka täiskõhutunne, see nagu pill  ja ta on nagu ilus pillikene, eks ole. Ja nüüd siit maast Kuule, mul on veel üks mõte, üks kõnekäänd  või ütlus on jälle, et mul läheb nagu süda pahaks,  sa rääkisid jõulud. Ja. Süda süda tegelikult ei lähe, süda, süda ei lähe juba. Süda süda ei lähe pahaks, et süda on meil siin,  eks ole, siin rindkere keskel ja tema on tubli mootor  ja tema ei lähe pahaks, aga mis võib juhtuda,  on näiteks selline asi, et kui sa sööd midagi,  mis ei ole sulle hea või sööd liiga palju,  siis ongi niimoodi, et siit maa seest need maomahla,  eks ole, mis aitavad tegelikult toitu teha nagu lõhustada,  siis on niimoodi, et need maomahlad võivad tulla mööda seda  söögituru üles tagasi ja siis me tunneme hästi halba maitset  enda suus ja meil on paha olla. Ja nüüd ongi niimoodi, et vahetevahel, kui,  kui sa sööd midagi, mis ei ole üldse ette nähtud söömiseks,  siis su keha näiteks aitab sul ennast kaitsta sellega,  et oksendad selle välja. Ehk siis see ehk siis su keha kaitseb sind sellega,  et su sees ei oleks midagi, mis on näiteks mürgine  või väga halb. Nii et siis, kui. Jah, et süda, kui süda on paha, siis tuleb tegelikult uurida,  miks ta paha on. Et näiteks kui tekib kõhuvalu, siis sul võivad olla niimoodi,  et sa oled näiteks mustade kätega söönud midagi  ja sul on läinud bakterid ja siis nad teevad sul seal muret ja,  ja siis sa tunned, et kõht valutab. Näiteks üks laps kirjutas mulle, tema käis operatsioonil  ja teate, mis tal ära lõigati, noh, pime soolikas,  pime sool, pime sool. Vaat mis, kus see pimesool on? No pimesool on siin, ma ei tea, kas Timmu,  sina näed, aga see on siin all otsas, mul on prillid,  no näed sinna väga hästi, võtan siin maksa ära maks,  maks on kõige suurem inimese siseorgan ja tema aitab meil  toota ka asju, mis aitavad meil seedida. Ma panen selle praegu kõrvale ja nüüd võib-olla tõstame  siis siit välja kogu selle kogu selle seedeteekonna  ja siin on nagu hästi näha, et tegelikult kui maost läheb,  eks ole, siit meil toit edasi, siis ta läheb kõigepealt 12  sõrmik soolde. Ja siis ta jõuab edasi peensoolde ja peensool on selline koht,  kus siis kõik see toit, mille me oleme söönud. Et sealt siis võetakse need toitained meile kehasse,  et enne seda toitaineid meil ei võeta nüüd. Ja et ta nagu hästi-hästi pikk ja meie peensoole sees on,  kas te olete näinud puhastuslappi, mille sees on nagu  väiksed niisugused nublud nagu niisugused näsakesed,  sina ei ole? Siis me peame sulle pärast näitama, et teised lapsed võivad  näiteks kodus vaadata, et millised puhastuslapid teil on. Ja meie peen meie peensoola sees on ka hästi palju seguseid,  näsakesi ja nublusid ja see aitabki siis sellest toidust  kõik selle parema asja nagu välja võtta ja nüüd ongi,  kui see peensool ära lõpeb, siis siin on,  hakkab jäme sool ja jäme sool, siis teeb niisuguse tiiru  ümber peensoola ja siit siis me valmistume nagu neid aineid,  mida me ei taha välja siis enda kehast ajama. Sool, kus on, aga pimesool on, siin on näha niisugune  väikene jupikene see otsas ja et see on siin,  see on siin selle jäme soole ja peensoole vahel. Ja, ja mul on pimesoolega on tegelikult niimoodi,  et teda me päriselt ei vaja ja vahetevahel ongi niimoodi,  et kui seal tekib nagu põletik, siis me peame ta välja lõikama. Aga aga kuidas siis keha edasi toimib, kui ta on välja lõigatud? Ma tean, et päris paljudel inimestel vist. Siis lihtsalt need sooled omavahel kenasti ühendatakse,  see põletiku osa võetakse ära. Aga miks meil üldse on pimesool niimoodi,  et näiteks Mihkel teab ka, et sul on sabakont  ja lapsed kindlasti võivad katsuda siin taga,  eks ole, meil selle selgroo lõpus on sabakont. Aga saba sul ei ole. Tõuse veel. Ja on saba, aga, aga saba ei ole, eks ole. Ja see on. No vot, aga nüüd ongi niimoodi, et meil kunagi võib-olla oli  siis esi esivanematel kunagi väga-väga ammu,  võib-olla neil oli saba, aga meil enam seda ei ole vaja,  nüüd meil on jäänud lihtsalt saba, kont ja pimesoolega on  ka niimoodi, et kunagi, kui me sõime niukseid taimi,  millel olid hästi kõvad varred, siis see pimesool aitas neid seedida,  aga nüüd me sööme hoopis teistsugust toitu küpsetada,  võtame toitu ja meil on palju lihtsam teda nii-öelda  siis saada neid vajalikke aineid sealt kätte. Ja nüüd meil enam tegelikult teda päriselt ei ole vaja,  aga samas, kui ta põletikku ei lähe, siis me ei pea teda  välja lõikama, et ta ei häiri meid kuidagi. Et, et siis ta võib meil seal ilusti. Järjekorda ja. Ootama ka pikki aastaid. Nüüd väga põnev ja selle kõige nimi oli siis ütleme laias  laastus seedimine. Ja et see on siis seede teekond ja, ja ongi,  et kui ta siit jämesoolest liigub, eks ole,  alla siis ta jõuab meil päraste ja pärasooles,  siis on pärakusse ja siis ja siis me peame minema  tualettruumi ja siis meil tuleb kaka häda,  eksole. Nii ma panen nüüd Mart Urmase, proovin panna teda tagasi kokku. Oi, ei, et kui on näiteks küsimusi, mida küsida,  näiteks kui ema isa ei oska päriselt vastata või,  või veel ei ole nagu selle peale niimoodi mõelnud huvi ja,  ja täpselt siis võib meile külla tulla. Meil on muuseumis väga-väga palju eksponaate,  kus saab nagu uurida, et kui hästi sa tead,  et kuhu, kuhu inimese kehas miski käib ja meil on  ka näiteks väga huvitavaid muuseumitunde,  kus võib tulla proovima erinevaid asju, sa. Ja mina, mina ootan väga kõiki lapsi, kes küsivad küsimusi,  et mulle meeldib hästi küsimustele vastata,  see läheb, see praegu sinna ei lähe ja selle võib panna  sinna ära. Vaata kuule, sa panid selle laua alla, ju see ei unusta. Siia näed, et jah, et anname niimoodi, et see ei ununeks  seal ja meil on, tahame, et teistele lastele  ka näidata, aga ma soovitan sul praegu panna see kopsi  ja tagasi see tea, fragment. Siis siis ta läheb nagu paremini kokku. Lapsed, nii, et kellel on huvi, mis seal tervise Eesti tervise,  mis oli Eesti tervishoiumuuseumi, Eesti tervishoiumuuseumis  on üleüldse siis kõik lähevad sinna vaatama. Mina ka. Kindlasti tulge meile külla, väga põnev,  et meil kohe avatakse ka kolmas korrus, kus lisaks sellele,  et me, eks ole, saame vaadata inimese sisse,  meil tekib ka see arusaamine, et mis on inimese ümber  näiteks oluline, et miks me üldse peame käsi pesema ja,  ja näiteks millise, kuidas näiteks inimene üldse areneb,  et enne kui ta sünnib, et see, sellest on meil  ka väga, väga põnev tuba tehtud, et seal on väga tore vaadata. Mulle tundub, Katrin, me võiksime siin seitse saadet teha  sinuga ja et igaks ainult räägib kogu aeg  ja et kui te tahate, siis te võite mind uuesti kindlasti  külla tõstad. Väga tore, aitäh sulle, suur aitäh, tõesti väga põnev. Ja lapsed tervishoiumuuseumisse head aega,  head aega, head aega.
