Memme kaer, teised memmed, kui midagi teraselt vaadata, tähevad panivad linde lipillideti. Priidu memmel pole prille tarvis. Dima paneb piss silmad kinni ja siis hakkab hästi nägema. Ta näeb kaugele-kaugele isegi paljude pik Kadi aastate taha, kus on mitmesuguseid tädisid ja onusid tüdrukuid ja poisse. Seal on isegi üks valge kanakirju, kass ja karvane koer. Need kõik on Priidu memme sõbrad. Üks pisut suurem sõber, teine jälle suts väiksem. Suuremate sõprade keskel on see karvane koer. Priit, tead täpselt, missugune ta välja näeb. Noh, nii pruunikat värvi, kikkis kõrvadega saba on teil muidu päris sirge, kui teil lõpus kippuv rõngasse jookseb enamasti kolmel jalal, sest üht tagumist peab ta lihtsalt tagavarajalaks. Koera nimi, antu ja ta memme oma koer. Memm ütleb, et igal lapsel peab oma koer olema, sest nad peavad koos kasvama ja mängima, koos jooksma ja koos vigureid tegema. Memm ja tuk käisid igal pool kahekesi. Eriti meeldis neile mets. Nad käisid seenel ja marjul. Tukk otsis seened üles ja memmel polnud muud midagi teha, kui need korvi panna. Kuid maasikate noppimisel tukis suurt käsu ei olnud, sest talle meeldis maasikaid süüa. Väiksine ei jaksanud, memm ju kogu aeg hea laps olla, sai vahel riielda ja siis jooksis ta ikka tugi juurde, teinekordseid tukterelda, siis jooksis tema jälle omakorda memme juurde. Nii suured sõbrad olid, näed veel praegugi. Paljude aastate tagant tunneb memm vahel, kuidas koerda käsi lakub, kuuleb, kuidas tukk. Priit tahaks ka seda kangesti kuulda, ta ajab kõrvad kiki ja on hästi vaikselt memme süles. Aga kuulda pole midagi. Eestiga sellepärast et see poleepliidu oma koer.
