Kas teabki, kuidas saab ilusaid helepruune ja hästi õhukesi pannkooke? Tehke nii nagu Priidu memm vilistege tasakesi tasakesi küpsetamise ajal. Siis saategi niisugused koogid, mis lähevad ilmaneelamata suust alla. Seda ei saa kindlasti ei tea, kuidas valu ära võtta, kui olete põlve otsa kriimu saanud või sõrme ukse vahele jätnud või ninaga vastu seina jooksnud. Minge siis Priidu memme juurde, tema vilistab haige koha peale ja valu ongi läinud. Aga mida te jonni poisiga teete, kui see lapse ligi tikub? Priidu memm hakkab siis polkat vilistama, vilistab nii lustakalt, et jonni poisil hakkab häbi oma vingus näo pärast ja poeb peitu või jookseb hoopis ära. Niisugune imelik võim on Priidu memme vileel kust kohestasile vile endale säil. Memm ise ütleb, et tuulest, puude läädvust ja lindude laulust. Et just nimelt pistsid talle selle vile suhu, kui oli alles pisike-pisike, umbes niisama pisike kui Priit praegu. See naljakas vilekord, kääbia, tume kartaarseni ning õrn, sisele lustakas ja sillerdav. Nii on ikka, kus memm, seal vile, kus vilisel memm, vile on memme sõber. Kord kevadel oli poiss aias, äkki vilistas keegi? Muidugi, memm oli priid, kindel jäi kuulama. Vile, kostis veel ja veel. Kui memme näha ei olnud, siis sai Boy säru, eeti vile tuleb puu otsast. Oh seda memme küll. Kas tõesti on ta nii puu otsa roninud? Väikemees ajas pea klasse ja vaatas kõrgele kõrgele puulatva. Aga memme seal ei olnud. Okse alistus hoopis must kuldse nokaga lind, tema vilistaski. Nüüd jäi Priit mõtlema. Võib-olla see lind pistiski memme suhu vile ja poisse ja suuletarru, et tuul, puu, läädvast, vile, käte, ema suhu tooks.
