Kas nüüd võime salvestada? Jah. Meil tuleb saadet tehes üsna sageli salvestamine  katkestada või salvestamisega oodata, sest muidu peaksid  osooni vaatajad lisaks saatejuhtide või saate,  et külaliste jutule kuulama ka lennukimürinat,  mis ei kuulu loomulike loodushäälte hulka. Tavaelus oleme küll enamasti teraslindude ruigamisega  sedavõrd harjunud, et ei pane seda tähelegi  ja paradoksaalselt on nii, et mida lähemal me lennujaamale elame,  seda vähem me lennukeid märkama hakkame. Päris linnud ei lase ennast ka terase lindudest eriti häirida. Me lähemegi nüüd Tallinna lennujaama ümbrusesse vaatama,  et kui palju neid seal kevadise rände ajal õieti on  ja kas ja kuivõrd häirivad hoopiski nemad inimeste õhulende. No kell on praegu pool seitse hommikul, see Ülemiste järv  peaks olema selline hanede ööbimispaik, aga kedagi näha pole,  kas me oleme hiljaks jäänud? Pisut olen hiljaks jäänud ja haned on juba ärganud,  teinud virgutusvõimlemise, lennanud põldudele et hetkel  järvel ei ole mitte ühtegi hane. Kevadrände kõrghetkel võib näha pilti, kus hommikuvalguses  tõusevad järvel tuhanded haned ja lagled. Linnud on siin kinnisel territooriumil kaitstud  ja saavad oma edasiseks teekonnaks välja puhata. See turvalisus ongi see teema, et siin kaldal pole,  inimesi siin ei häirita ja ta on nii suur veekogu. Samas seal keskel on, alati on see hane varjus keskel et nad  kalda äärde satuvad üliharva. Ja siin ei, siin ei laevatata. Tallinna laht, see on ju laevu kõik kai täis. See laine on ka suurem merel. Et on ikka vahe, kas see niimoodi läbi õõtsud või,  või siis niimoodi mõnusalt siin. Meie ümber auringe tegevad kühmnuk luiged on siin arvukad pesitsejad. Järve lõunasopis on neil praegu kuni kaheksa pesaterritooriumi. Hetkel käib selline maade jagamine, et kus ikkagi isased  siin valvavad oma piire ja nii kui kui naaberlõik  või päris võõras lõik natukene üle ujub või lendab,  siis tehakse kohe tuul alla sõna otseses mõttes. Ja ongi siis, et üks isane ründab teist,  siis? Jah, eks näitab, et mina olen siin,  mina olen, mina olen selle koha valitseja ja,  ja otsi endale parem koht. Ja see, kui ta puhvi ajab ennast, siis ta on ärritanud  ja ta näitab ennast võimalikult suure ja,  ja uhke ja tugevana. Liigume järve juures Tallinna lähistele,  nendel põldudel on isa ja poeg Eeti Aarne tuule rändlindude  vaatlus teinud juba üle 12 aasta. Kohe jäävad silma kollaste nokkadega laululuiged. 65. Ühtegi kaelarõngast ei paista. Need on nüüd Rändepeatusel teel teel Soome Soome rahvuslinnud istuvad  meil porisel põllul ootavad, millal Soomes järved lahti sulavad. Millal saab edasi lennata? Teine asi, kui ta tuleb, rännult tuleb, noh,  kui linnul on see rasvaprotsent. Läheb liiga väikseks, tähendab energiavaru on läbi,  siis ta peab taastama ennast ja suurem lind taastab kauem. Selge see, et ta peab kõvasti sööma vahepeal,  et siis järgmine etapp edasi võtta. Tihe liiklus ümberringi ei paista, lindusid häirivat,  sest tühi kõht nõuab oma osa. Meil enam ei ole neid pool looduslike niitusid  ega neid kohti, kus nad saaks süüa. Ja nüüd on luiged ka viimasel ajal kunagi ammu-ammu,  ükskord, kui nägi esimest korda, tuleb põllule maha imelugu  oli laululuik, tuleb maha. Aga nüüd meil on 400 500, iga kevadel näeme suurimas paras. No nüüd on tõeline jackpot, sellepärast et Ülemiste haned on  vist selle põllu peal kõik, palju neid siin on umbes. Üle 3000 tundub olevat praegu. Aga ühed tulevad, teised lähevad siit, mõned lähevad jälle  praegu ära. Ja see on selline tavaline pilt, mis siis päeval avaneb,  kui hommikul ööbimast tulnud. Haned tulevadki põldudele sööma. Just see ongi siuke tavaline pilt, autod sõidavad siinsamas,  haned kogu aeg vahelduvad. Aga selline põhikontingent ikkagi siin sööb  ja ja kui kõht on täis, siis lähevad jälle järvele puhkama. Peamiselt suur laukhanedest koosnevas seltskonnas on  ka üksikud rabahaned ning valgepõsklagled. Linnuparves toimub pidev infovahetus, uued põllu parema  söögipoolisega on ootamas. Mis süsteemiga te ikkagi neid panesid, loete,  et ükshaaval te ju paika ei loe? Loeme ükshaaval küll. Kui on 10 hane aga linnu-suurema parve lugemisel tuleb  kõigepealt hinnata seda, et hinnanguliselt Kui kaua nad näha, kui parm lendab metsa taha,  siis on selge, et sul on kolm sekundit. Aega, siis tuleb lihtsalt hinnata. Kui siin ilusti põllu peal on, on näha, et keegi ilmselt  häirima kohe ei tule. Siis. Kõigepealt proovime 100 kaupa, näiteks, et kui on üldiselt näha,  et noh, suurusjärk on siin, noh, tuhanded  siis võib proovida 100 kaupa, kui 100 kaupa on suurusjärk käes,  siis, siis võib proovida 25 või 10 kaupa. Rändavate lindude suurusjärgu teadmine on eriti oluline  lähedal asuva Tallinna lennuvälja jaoks. Ornitoloogidel tuleb jälgida ala 13 kilomeetri raadiuses,  vaadata ilmaprognoosi ja ennustada lindude liikumissuunda. Sealt tuleb siis selline info, et mis hetkel toimub  linnuriigis ja kõige olulisem on see prognoos,  et mis toimub homme ja nende prognooside põhjal  siis edastatakse ka ülimalt selline kontsentreeritud  ohuteade pilootidele kes lähenevad Tallinna lennuväljale. Nad saavad siis info, et kas on üldse linnuohtu kui suured linnud,  kui suurtes parvedes, mis suunas võivad lennata. See tähendab seda, et kui kuskil on olemas mingi mata,  20000 suurune haneparv, siis sellest peaks lennujuht teadma. Kui see lähedal siin on. Nad on sellest informeeritud ja, ja kõiki lennuliiklust  ka informeeritakse sellest, et nii palju kui on võimalik,  siis ka sätitakse oma oma tegevusi vastavalt sellele infole. Imestama paneb see, et vaatamata kärale ja tehislikkusele on  ka lennuväli ise lindude jaoks atraktiivne paik. No kui vaadata linnu silma läbi, siis tegelikult tegu on  suurima püsivalt niidetud murualaga. Et ümbruskaudselt on siin põllud, mis on viimastel aegadel  elamuid täis ehitatud ja teisel pool on Tallinna linn,  et tegelikult täiesti loogiline koht, kus käia pesitsemas ja,  ja toitumas. Kes siin kõik käivad, ma nägin siin rohkelt kiivitajaid,  et neile väga vist meeldib siin. Kiivitaja ongi üks selline põhiline silmapaistev pesitsev linnuliik,  et neid on siin mitukümmend paari. Nende arvukus on muidugi läbi aastate jäänud väiksemaks,  aga neid siin ühes nurgas, kus on nad kõige Neid võib siin pesitsemas näha küll ja loomulikult pesitseb põldlõokene,  keda on ikka kõikjal kuulda. Ega neid pesitsusvõimalusi lennuvälja territooriumil  tegelikult rohkem väga pole ka, et ikkagi tegu on püsivalt  niidetud alaga. Siin on ainult üksikud puud ja, ja tegelikult,  ega ta pesitsemiseks ei ole üldse mõnus koht. Lennujaama ornitoloogide ülesandeks on anda soovitusi,  kuidas teha siinne olustik lindudele ebaatraktiivseks. Lindude peletamiseks kasutatakse erinevaid vahendeid. Kõige efektiivsemaks vahendiks on siis linnutõrjel bürotehnika. Selleks me kasutame selliseid spetsiaalseid linnutõrjeks  mõeldud 2,6. Koma viie millimeetriseid laenguid, mis siis teevad kaks lasku? Alati bürotehnika kasutusmisel on kõige olulisem ohutustehnika. Kasutame prille ja klappe. Ja. Siis eesmärk on see, et siis linde ehmatama  ja tavaliselt kõige efektiivsem on kasutada  ka mitut tasku järjest, et sellepärast ongi need kahe lasulised,  et esimese lasuga nii-öelda ehmatatakse see linnud üles,  tal tekib nagu paanika ja kui see õhus veel teine last tuleb,  et siis ta siis ta nii-öelda satub juba täielikku paanikasse. Või seal On väikse värvuliste parv, mille ma Kasu katsume siis, katsume siis eemale saada. Siis kuskil natukene väljapoole, seal elavad rahuliku easeks. Täpselt nii. Aga proovime siis. Ja läinud ongi. Kas on siin mingi oht ikkagi lennuväljal olemas,  kui linnud ja raudlinnud nii-öelda kokku? Ja tegemist on väga suure ohuga, et. Eelkõige just õhusõiduki stardil, samamoodi  ka maandudes, et kõige suurem oht on õhusõidukimootoritele  samamoodi kui tegemist on suurte lindudega,  siis, Nad võivad tekitada kerele väga suuri vigastusi. Et juhtumeid on ikka väga palju ja sellepärast väga suurt  tähelepanu selle linnupeletamisele pööratakse,  et just vältida tõsiseid tõsiseid vahejuhtumeid,  mis võivad siis väga-väga halvasti lõppeda. Ja samamoodi. Kui peaks õhusõiduki sattuma õhusõiduki mootorisse sattuma lind,  et tegemist on ka väga kalli remondiga ja lennunduses ongi  väga palju kaudseid kaasnevaid kulusid, ehk  siis reisijad, nemad ei saa oma sihtkohtadesse lennata,  jäävad oma jätkulendudest maha ja samamoodi õhusõiduki ei  saa lennata. Et remondiaeg on kallis ja see, kui ta maa peal seisab,  et see aeg on samamoodi lennufirmadele väga kulukas,  sellepärast väga palju tähelepanu pööratakse. Sellele, kuidas siis lennuväljadel tegeldakse linnutõrjega? Siin on praegu endalgi hirmus olla, mis veel? Lindudest rääkida. Õudne. Olgu lisatud, et lennunduse ajaloo vältel on lindude tõttu  kukkunud alla üle 110 lennuki ja saanud surma üle 500 inimese. Hukkunud lindude arv on aga teadmata. Igal aastal fikseeritakse Eestis kaks-kolmkümmend  kokkupõrget lindudega. USAs on neid kokkupõrkeid üle 10000, kuid seejuures jääb  umbes 80 protsenti kokkupõrgetest märkamata. Inimene on kord juba selline liik, kes oma tegevusega  mõjutab nii või naamoodi teisi liike. Ja mõni liik on selle mõjutuse suhtes eriti tundlik,  näiteks ebapärli karp. Meie kõige ohustatum loomaliik. Oma eluks vajab ebapärlikarp eriti puhast vett kuid  ka seda, et ojas või jões elaksid hõrnad. Kuna ilma kaladeta ei saa ebapärli karp üldse suureks kasvada. Need ei ole röövpüüdjad ega isegi mitte tavalised kalamehed,  vaid kalauurijad, kes püüavad kalu teaduslikul eesmärgil. Et saaks uurida, kas jõeforelli lõpustelt leiab ebapärlikarpide. Klohiidide ehk lihtsamalt öeldes ebapärlikarpide vaste kuute  leidmine või mitteleidmine on märk sellest,  millises seisus on ebapärlikarpide asurkond selles ainsas  Eesti jões, kus neid veel leidub. Võimalik, et jões elavad vaid vanad karbid  ja noori enam peale ei tule. On appi tulnud Norra teadlane jern Madel Laren,  kes on ebapärlikarpidega tegelenud juba mitukümmend aastat. Kuigi kalauurijad nummerdavad ära kõik jõest püütud kalad,  huvitavad meid ainult jõeforellid, sest just nemad kannavad  ebapärlikarpide vastseid. Et aga vastsest saaks täiskasvanud karp,  selleks tuleb tal läbi teha pikk ja keeruline teekond. Maikuus juba mõne nädala pärast eralduvad vastsed kalas  ja kaevuvad mitmeks aastaks põhja mutta. Nüüd võtab pörned kalad kaasa ja hakkab neid edasi uurima  juba laboratooriumis. Õnneks leidsime glohiide jõe forelli lõpustelt. Nüüd seisab ees teine oluline detektiivitöö. Kas leiame jõest ka mõne elusa eba pärlikarbi? Me paneme selle sajandivanuse karbi nüüd jõepõhja tagasi  ja rohkem teda ei häiri. Tegelikult on just inimesed oma tegevusega viinud asjad  nii kaugele, et ebapärlikarpide asurkond on Eestis  katastroofiliselt vähenenud. Kui vesi on saastunud põhjas liiga palju setteid  ja jõevee voolamine häiritud siis ei saa ebapärlikarbid ei  toitu ega hingata ja surevad pikkamööda. Aga milline on ebapärlikarpide tähtsus ökosüsteemis? Kui aegu tagasi oli ebapärlikarbi vaenlaseks inimene,  kes avas ja hävitas tuhandeid karpe, lootuses leida pärleid  siis nüüd on põllumajanduse ja metsanduse kõrval  ebapärlikarpide suurimaks vaenlaseks põhjamaades kobras. Osoon jälgis möödunud sügisel jahimeeste katseid sellelgi  jõel kobraste tamme lõhkuda, et vesi saaks vabalt voolata  ja karpide elutingimused paraneksid. Me oleme nüüd sügisest jõudnud kevadesse ebapärli karbi  projekti teise etappi, miks seda uurimist on vaja üldse  kolmeks jaotada? Uurimist on vaja selle pärast kolmeks jaotada,  et põhimõtteliselt karbi enda elutsükkel on ju  ka etapiviisiline, seega me ei saa vaadata kahjuks kõiki  etappe ühel ajal. Kuidas selle konkreetse jõe, Eesti ainukese Ebapärlikarbi  asurkonnaga jõe tervis praegu on? Jõe tervis kõikide näitajate järgi tegelikult on isegi väga hea,  et keemilised näitajad on korras. Ökoloogilised näitajad on korras, et selle koha pealt ei  tohiks mitte mingit probleemi olla. Aga nüüd, mida, eks eksperdid arvavad, et milles probleem on,  on selles, et heljumit on jões liiga palju. Ehk siis sellist peenikest orgaanilist pudi. Et seda on liiga palju ja see tekitab omakorda  varjutusefekti ning ummistab karpide lõpuseid,  et see neile kindlasti ei meeldi. Et see on üks probleem, millega tuleks tegeleda. Eestis on olnud ebapärli, karbi asurkonnaga,  jõge. Siis tegelikult rohkem, kuidas sinu unistus  või visioon tulevikust oleks, et, et kui palju selliseid  jõgesid võiks Eestis olla? Ma ei oska öelda, kui palju neid võiks olla. Muidugi oleks tore, kui kõik endised karbijõed oleksid jälle  karpidega asustatud, aga ma arvan, et kui me isegi  selle ühe jõe korda saame, siis juba see on väga positiivne. Et täna me tegelikult nägime seda, et karbid ikkagi sigivad. Meie kõige ohustatum loomaliik on ka meie vanimaid liike. Ebapärlikarbid tekkisid umbes 100 miljoni aasta eest. Ka üksik isendina on ebapärlikarp kõige pikema elueaga loom  Eesti looduses. 1993. aastal tuvastati ühte koda uurides et mulluse  selle sees on elanud 134 aastaseks. Et nii vanaks üldse elada peavad noored ebapärlikarbid olema  väga ettevaatlikud ja tõepoolest, oma esimesed eluaastad  veedavad nad sügaval kuni poole meetri sügavusel liiva  või kruusa sees. Ikka selleks, et neid nahka ei pandaks sest kõiksugused,  limused ja molluskid maitsevad väga hästi mitmetele kaladele  ja lindudele, näiteks partlastele. Partlaste hulka kuuluvad ka aulid, keda Karl Anderil  õnnestus varakevadel püüda oma kaamerasse lausa hulgi. Saaremaa rannikul ujusid veebruari hommikul vaikselt  tuttvardid kajakad ja kosklad. Nad olid saanud endale üsna häälekad, isegi tüütud talvenaabrid,  kes vilkalt mööda merd ujusid. Mul õnnestus varakevadel esimest korda jälgida üsna lähedalt  osavaid sukelparte aule. Isaslinnud olid väga häälekad ning nende lihtne,  kuid samas tabav kutsehüüd. Au a. Aul kummitab mind siiamaani. Eriti iseloomulik on isaslindude talvine sulerüü. Neil on pikad kaardus sabasuled, mille pikkus võib ulatuda  koguni 20 sentimeetrini. Nende pea on valikas kaelal pruunid laigud,  selg, must õlad, valkjad, rind tumepruun  ning kõhualune valge. Väikesel nokal on oranžikas roosakas vööt. Emaslinnud on hallikas pruunid pea, kael  ja kõhualune, heledamad põsed aga tumepruunid. Pesitsus ajal on nii emas kui isaslinnud pruunikad et  paremini keskkonda sulanduda. Tegemist on partlasega, kes meie aladel ei pesitse,  vaid teeb seda põhjas tundraaladel. Läänemere rannikualad on aulid üks olulisemaid talvituspaikasid. Suured parved rändavad meile sügisel ja lahkuvad taas kevadel. Väiksemaid salku võib kohata aastaringselt. Varakevadel olid aulidel juba pesitsusmõtted peas isaslinnud,  ajasid oma pead kuklasse, ujusid emaslindude ümber  ja lasid kuuldavale aulitavaid armuavaldusi. Toidu järel sukelduvad aulid kuni 60 meetri sügavusel kui  jahivad limuseid ja väikesi kalu. Ka ohu korral, näiteks merikotka ülelennu ajal teevad aulid  kiire masssukeldumise. Siin kaameraga tabada ka hetki, kus aulid pärast sukeldumist  veepinnale tulevad jäi mul seekord vilumusest pisut vajaka,  sest et vilkalt ujuvad aulid tulid veepinnale täiesti  ootamatutes paikades, et seejärel taas sukelduda. Kui Karl Anderil ei õnnestunud tabada, kuidas aulid veest  välja sulpsavad siis vahel üritavad loomad linnud hoopis ise tabada. Inimesi. Just niisugune lugu juhtus 11. aprillil Ivar Vinkeliga,  kes on juba aastaid salvestanud loodushääli. Ta oli üles võtmas metsise mängu heli, kui mõtus teda  ka ründas. Pilti tema rünnakust meil ei ole, sest tegemist oli enese kaitsmisega,  kuid lind viruta tas oma tiivanukkidega looduse mehele,  nii et põlvel oli hiljem verevalum. Selle lõigu, mida teie nüüd näete, salvestas Ivar oma  telefoniga siis, kui rünnak oli juba läbi. Aga nagu näeme, on mõtus ikka veel üsna sõjakas. Tegemist on niinimetatud hullumetsisega,  kes pole kas pulmas pääsenud löögile või  kelle mänguplats on pistükis näiteks raietööde käigus  hävinenud hormoonid aga möllavad ja selline ära pööranud  lind võib ekstratilises seisundis rünnata ükskõik keda. Metsa minnes olgemgi, siis valmis selleks,  et loodus ei pruugi sugugi alati olla nii leebe,  nii sõbralik, nii nunnu.
