Eesti liblika uurijate Boliivia ekspeditsiooniga jätsime  möödunud saates hüvasti Madidi rahvuspargis,  kus nad olid hädas põhjatute teedega. Kui mehed ennast lõpuks mudast välja kaevavad,  võtavad nad. Ööliblikate püügile vahelduseks tehakse nüüd päevalgi peatusi,  et saaks ringi käia ka liblika võrguga. Püüdsin kinni morfo, see on siis Lõuna-Ameerika kõige  kuulsam päevaliblikas. Neid on küll palju liike. Enamus on sinised all, pruunid, et kui ta lendab,  siis ta on küll ilus sinine, aga sel hetkel,  kui ta tiivad kokku paneb, siis ta muutub nähtamatuks. Kui ta uuesti lahti teeb, siis ta on hoopis teises kohas. Ja siin all on veel silmlaigud selleks, et  siis ehmatada kui ta metsas puhkab, sest on tiivad koos  kuskil puu peal. See sinine ei paista üldse välja. Ja neid on üpris raske püüda, kui nad lendavad kiiresti  ja kõrgelt. Väike aga huvitav? Fantastiline surude lend, see on võib-olla ainukene maailmas  selline kus on seda liiki noh, 30 või 50. Ma püüdsin kuskil kümmekond 10 minutiga ja  ega see hulk seal ei vähenenud. Vaata õhtupoole, aktiivsus suureneb ja neid tuleb üha juurde. Eile viimased lendasid, täitsa oli juba peaaegu pime. Nii et eks õhtul ongi selline parem lennuaeg,  neil on jahedam ja õhk on niiskem. Suplevad surud jäädvustatud jätkavad Eesti liblika uurijad  oma boliivia ekspeditsiooni surmateel. Nii kutsutakse maailma ühte ohtlikumat mägiteed. Veel mõni aeg tagasi hukkus siin paarsada inimest aastas. Turistid aga tahavad ohtlikku paika oma silmaga näha. Mäest laskutakse nii rataste kui ATV-dega. Kogenematud ratturid võivad aga ette sõita kurvi tagant  lähenevale autole ning seejärel teelt välja. Kuristiku. Süüdi jääb Boliivias alati tugevam pool  ehk autojuht. Kui ma seal käinud ei olnud, siis ma ka mõtlesin,  et noh ikka jube tee küll. Nimi juba ütleb niimoodi. Aga vaata, kõigega, harjub ära inimene, seal on need iga  varingud ja ja see teeserv, kohati on neid riste täis  ja lilli ja. Seal on ju suured bussid alla sõitnud lastega  ja nii et õnnetusi on väga palju. Kas oli aastas mingi ligi 100 õnnetust? No see oli kunagi, kui oli suur liiklus seal. Nüüd on ehitatud uus ja ilus lai asfalttee teise nõrva pealt  ja seda surmateed kasutavad väga vähesed,  aga minul oli jälle seal hea öösel püüda,  öösel sõitis võibolla kolm-neli autot ainult sealt läbi,  nii et. Noh, vahest muidu mõni tuleb, vaatab ja küsib,  et mis sa teed ja, ja mine tea, eks ole,  neid indiaanlasi ikkagi. Teistsuguse mõtlemisega teinekord. Ööpüügiks vajalik tuleb paika panna enne pimeduse saabumist,  sest paar meetrit eest eemal haigutab kuristik. Ja pimedas toimetada oleks lihtsalt liiga ohvri. Surmatee on siis üsna ainulaadne koht. See on siin puutumata, kuna on kõrged kaljud  ja metsa pole, saab raiuda. Jääme siia paariks päevaks üritame püüda erinevatel kõrgustel,  kus on erinevaid liike. Öösel hakkab ülevalt külm õhk alla vajuma. Vahest muutub päris tugevaks tuuleks. Puhub lina. Sirgu. Suuremad liblikad on nii, et sa ei saa ju teda potti. Ja tal on niisugune. Hakkab seal põristama, lendama purgis ja need väiksed õrnad  liblikad saavad nii palju kahjustada, pärast tunne neid ära. Ja selleks tuleb igale ühele teha väike süst ja. Selleks heaks aineks on nuuskpiiritus 25 protsendile väike  tilgakene seda rindkeresse ja ongi üks kohe jääb magama  ja aga need väiksed liblikad ja selleks on väiksed purgid  mingi kolm, kolm, 400 grammi ja vatt on põhjas alla valan  siis Cloreformi. Ja noh, kloroform uinutab päris korralikult,  hommikune. Vaat mis lambid on tulnud. Liblikaid on palju, aga ei olegi midagi võtta. Kõik kõik tuttavad. Peame vahetama kohta. Otsima. Midagi muud, kas kuivemaid metsi või? Või kõrgemale ronima. Praegu oleme alla 2000 meetri. Et õhtu, teeme proovi, võib-olla 3000 pealt koju koju,  liblikat. Neid on ka sarnaseid mitu tükki. Selle laigu vahe on siin. Naerata ja ma arvan ka serva serva vahe. Seda on kaks liiki vähemalt sarnased. Teisel on sakiline. Näed kihvti liigi sain. Pole näinud. Ja. Ei ole näinud. Selle koha peal täpselt ma püüdsin. Kolm aastat tagasi, 12. novembril. See oli Kõige parem öö mul üldse. Korrus, kui ma kirjutasin ja lugesin liike kokku,  sain pisut üle 500 liigi. Ühe ööga See on väga hea tulemus. Eestis on väga hea öö, 150 160 liiki, nii et siin 500. Fantastiline täna ei olnud nii hea öö pilvi  ka peale ei tulnud. Meeldib siin. Siis lennata, kui on pilv peal, udu. Need on Pilvemetsad. Väga suuri puid ei ole siin. Aga on? Omapärane loodus alati on olnud reisi peal see probleem,  et et pakid küll ilusti, liblikad, ütleme ära jõuad koju,  noh, auto raputab ja lennuk seal. Maandumisel väristab ja ja liblikad on ära hõõrutud. Aga nüüd. Viimased aastad me oleme pannud selle taimekatte loori  ütleme taimekatteloori vahele, et paber hõõrub tolmu maha,  aga see ei hõõru ja siis on kvaliteet, on meil väga-väga hea. Madrats on selline, et ajaleht siis on õhukene vatiin ma  poest ostan mingi mingi paari sendi paksune  ja selle revisjonistan seal viieks kuueks. Pane sin ajalehe peale, et ta noh, nagu nagu keha on ju  paksem muidu kui keha saab liiga tugeva pressi,  da pressi, need mahlad ja rasvad. Pressib lahti ja, ja liblikad lähevad rasvama,  nii et ei tohi liiga palju neid kokku pressida. No vot ja siis on see katteloor ja katteloor käib pealt kinni. 3300 meetri kõrgusel mägedes tundub, et ollakse Eestimaa suves. Kliima on sarnane ja ka taimed meenutavad meie omi. See, et pilvemetsa taimestik on sarnane tegelikult see on koolitarkusest,  oli meile teada, aga ikkagi unustada ära mõned asjad  ja siis see oli selline meeldiv üllatus. Et kõrgel sisuliselt, kui ronida mäe otsa,  siis sama hea kui sõita lennukiga laiuskraadid  ja mõõda laiuskraade tagasi või edasi. Taimestik muutub samamoodi. Mõtlesin, et võtan mõne taime, vaatan, teeleht kasvab ilusti,  õitseb on ju võilill. Seal oli ristik heina ja see kõrgus oli 3100 meetrit  ja täitsa Eesti taimed. Pilvemetsast hakatakse alla tulema ka emotsionaalses mõttes,  sest ees ootab käik Lapasi. Loodusmuuseumi meeskond loodab lõpuks vormistada liblikate  püügi ja väljaveoloa. Siiani kasutati kohaliku muuseumi töötaja püügiluba. Ootame praegu tõlki ja siis läheme muuseumisse,  et uus püügiluba vormistada. Üks lõpeb kohe ära. Et luba on meie jaoks väga oluline. Te ei taha salaja püüda siin putukaid. Ja mitmetes kõrvalriikides on olnud igasuguseid imelikke juhtumeid. Brasiilias pandi näiteks üks mees rongi kaheksa aastaks ja. Aasias näiteks Indias 15 aastat vanglakaristust  selle eest, kui sa püüad liblikad ilma püügiloota  ja Austraalia võib ka vangi minna, näiteks. Et selliseid riike on päris palju kus näiteks kala võib  püüda ja jahil võib käia ilma erilise loata,  aga liblika püüdmiseks on vaja luba. No satrass jah, enda. Seake. Võib ju mõelda, et sõidad kohale ja hakkad püüdma,  aga tegelikult isegi seal Amazonas vihmametsas,  kõik need maad kuuluvad kellelegi. Et kas suurtele hõimudele või siis on suured maaomanikud,  et niisama kuskil telk üles panna ja putukaid püüdma hakata,  et see võib lõppeda üsna kehvasti. Tasub küsida luba külavanemat või rääkida kohalike ga,  kes te olete. Sest valge inimene jääb seal väga hästi silma. Piisab, kui sa sõidad korra läbi külaautoga,  terve küla juba teab, et mingid valged läksid sinna metsa  ja tulevad uudistama. Aga Boliivias on just see probleem, et seal paljudes  kohtades ei sallita valgeid. Selle tõttu, et valged on teinud palju kahju seal hävitanud,  nende kokapõlde ja metsa maha võtnud. Ja siis On hea, kui on keegi kohalik kaaslass, et see aitab,  leevendab neid olusid seal ka vastu. Et me ei saanud tõlki ja nüüd peame Google Translate iga  talle nagu. Pikemalt need tagamaid selgitama seoses meie nende püükide  asjadega ja püügilubasin. Ma olen öelnud, et et üks mees peab autos magama,  kui, kui noh, tunnen, et on ohtlik, vaata,  kui inimesed magavad, telgis on väga lihtne see Telgis magavad inimesed, ütleme iga igaveseks magama panna,  võtad ühe malaka ja seal, kus mingi liikumine on,  annad sinna matsu ja ja veeretad selle telgi kuskilt alla  ja ega keegi sealt välja ei roni, kui üks inimene magab  autos on noh, on nagu palju ohutum kohe. See püügiloa vormistamine on väga keeruline tegelikult,  et see protsess, et sinna üldse püügiluba saada,  hakkas pihta umbes aasta aega enne. Ja siis, kui me kohale läksime, siis me lõpuks saime omale  ametliku püügiloa. See tähendas seda, et me võime selle püügiloaga seal  kohapeal püüda putukaid, aga me ei tohi neid riigist välja viia. Peale seda, kui kõik need putukad on püütud  siis on vaja taotleda järgmine luba, et need riigist välja viia. Et seda püügiluba annab siis kohalik muuseum  ja väljavee luba annab selline tervisekaitseamet kohalik põhimõtteliselt. Et tema vaatab sealt üle need asjad ja siis annab loa,  kui kõik on hästi. Ja väljaveo lubadega on seal palju probleeme. Enamik inimesi, kes seal käivad, näiteks putukaid püüdmas  või mingeid muid muid bioloogilisi materjale kogumas,  ei saa õigeaegselt oma neid välja veel lube. Samas need püügiload on väga kallid, inimesed panevad,  maksavad palju raha nende eest ja investeerivad palju aega,  et koguda sealt omale putukaid või taimi aga  siis jäävad sisuliselt tühjade kätega või,  või need materjalid jäävad aastateks sinna muuseumisse kinni. Meil on muuseumist kaasas üks bioloog, kes  siis aitab meil häid ööpüügikohti saada. Et valib siis head kohad ja siiani on päris huvitavad olnud,  et saame sisse igast väravatest ja kohtadest,  kuhu muidu ise ei saaks. Et läheks keeruliseks ja nüüd praegu ta ka hakkab  läbirääkimisi pidama. Samamoodi nagu meie enne pidasime. Aga ilmselt edukamalt. Vahest oleme jõudnud nii õhtu hilja pimedas lambid üles  pannud ja nikul on indiaanlased kohal, mis te meie maa peal teete? Ja oleme asja ära seletanud ja vangutavad pead,  aga noh, no mis teha, ütleme, et me lähme ju kohe nüüd ära  ja ja meil on teinekord seal midagi šokolaadi või. Midagi oleme seal, purgi õlut oleme andnud ja. Mis ikka, aga vaat, kui juba pikemaks ajaks jääda,  ütleme kaks ööd ühe koha peal. Siis juba tuleb läbi rääkida ja tavaliselt neile ei meeldi  see kui, kui pikemaks ajaks jääda. Jah, Boliivias olid need. Reservaadid, kus indiaanlased tahavad omaette olla  ja olid keelumärgid ees ja, ja, Et sinna ei tohi nagu siseneda Mitte sugugi. Et neid häirida ja seal on On võib-olla asi ka selles, et on täitsa metsikuid inimesi  ja nendel on ju omad reeglid. Eile õhtupoole hakkas Vihma sadama lõpuks vihm muutus nii tugevaks,  et peksis kõik, mis vähegi oli maatasa ja sellepärast tulime  mägedest siia lageda peale. Siin oli vihm nõrgem. Ja õnnestus meil leida selline väikene, ma ei tea,  on ta rantso või mingisugune karjalauda tüüpi. Kasvatavad siin loomi ja, ja saime katuse serva alla oma  telgid panna ja lubati meil püüda. Muidugi jällegi kohalik, see mingisugune püraliid teeb  hirmus hävitustööd siin. Aga liblikaid tuli ka Ja hommikul leidsin maast ühe vägeva saturniidi. Mina ei ole määrajatest sellist näinud. Ega ma muidugi kõiki ei mäleta, aga ma arvan,  et see on üks potentsiaalne teadusele uus liik. Ehk ma ei mäleta sellist. See võib isegi olla olla isegi uus teadusele  või vähemalt seda Rootsildat. Ma olen saanud. Rosilda ja need on sarnased. Surudest on ka veel midagi? Uus liik. Nii et tahad, saad? Neid oli mingi neli-viis tükki. Lähme kähku minema. Öö otsa vahtis üks koer, Aare lina, nüüd jääb kohe pimedaks. Pakiks asjad kokku, enne kui jama tuleb. Kus mul selliseid tsikaade paar tükki ära süüa? Kohalikud olid väga vaimustuses ja käisid iga hommikul neid korjamas. Nüüd me otsustasime, et teeme ka väikese lõkke ülesse. Ja praeme ära paarkümmend tükki. Ma arvan, et, Selle hääle järgi. Võib ka isegi väga sarnane liik olla. Hääl on tal enam-vähem sama, mis paapu. Aga maitse on mul meeles ja kui maitse on sama Siis muidugi. Korjame neid kaumiseks võib-olla. Nuusutame täitsa küpse tsikaadi lõhnadele. Peab sama maitse. Nii et igal juhul ta ei ole mürgine. Möödav väga. Palju pidi brotiini olema? Meestele kasulik? Naistele samamoodi. Noorendab. Olgu, see, Iga reis läheb generaator tuksi ja ei olnud see reis keeranud. Kaks nädalat oleme siin olnud ja juba esimene generaator läks. Täna see olime sealt taga, Gruusis. Hommikul viisime liblikad muuseumi. Ja kirjutasime kõik üles, palju me püüdnud oleme. Tegime nimestiku. Surudest paabusilmadest artiididest. Ja meiega jäädi rahule järgmine nädal ehk  siis aetakse luba. Meile, et saame liblikad välja viia ilusti muuseumist,  tahetakse, et me. Määraks meile seal kogus olevad pabusilmad  ja suru ära. Nii palju, kui me oskame Et esmaspäev, lähme sinna, hakkame määrama. Seda ei juhtu eriti tihti, et selline suur lumeöölane käe  peale tuleb. Niiskust otsima praegu ma muidugi tegin seda meelega,  kastsin näpupunasesse veini ja. Muidugi veinimajas on, on. Selline suur liblikas tavaliselt alati. Me oleme praegu sellises kuivas metsas. Niiskust on väga vähe ja auto peal on palju liblikaid,  kuhu tekib kondents. Ja kilede peal ja nii et. Tulevad hea meelega. Jooma Skorpion jooksis siis meie jalgade vahel Aare lina juures. Ja eriti tore ei ole sellist telgist leida. Me. Meie telgi seinas on tegelikult väga suured augud  ka sees, et selline loom. Sina täitsa vabalt ronida ja scortonite puhul on tavaliselt nii,  et mida väiksem sport on, seda mürgisem,  mida väiksemad sõrad. Et see võiks päris mürgine juba olla. See on artiid päeva koera sugulane. Välja näeb ta küll teistmoodi sellepärast et. Teeb ta siis järgi herilasi. Ta on pettur. Tegelikult ta ise ei tal nõela, ei ole. Torgatada ei saa aga üritab siis seda sellise mustri  või välimusega petta teisi loomi ja tiivad on tal  ka mitte sellised nagu tüüpilisel liblikal,  vaid meenutavad herilase tiibu. Ja artiidid on tihti aposemaatilised, see tähendab seda,  et meil on mingi kindel muster mille siis loomad ära õpivad. Õpivad ära sellepärast, et sellise mustriga putukad näiteks  maitsevad väga halvasti. Ja siis hakkavad vältima mingi kindla mustriga putukate söömist. Aga selleks, et see selgeks saaks, lindudele  ja teistele loomadele, kes putukatest toituvad tuleb siiski  mõni selline putukas ära süüa. Ja et see aposemantilises töötaks, siis peabki sellise ühe  taolise mustriga putukaid hästi palju olema. Iga päev peale lõunat ütleme Hakkas juba minul selline paaniline või noh,  hirm, et kas me leiame öösel hea püügikoha,  ega tee ei lähe metsa, kus ei ole inimesi,  ütleme teed on seal, kus on inimesed ja,  ja kus on inimesed, no mis sa seal inimeste vahel püüad. Ja vot sellepärast on see iga õhtuse uue püügikoha otsimine  ongi kõige kõige raskem, kui. Püügikoht on leitud, noh siis on juba ütleme pole enam probleeme. Siis on juba meel hea ja, ja lambid üles  ja ja lampide ülespanek ütleme, võtab tund aega aega iga õhtu. Ja hommikul noh, mingisugune kolmveerand tundi võtab see  kokkukorjamine mingisugune üle 100 meetri juhet  ja lambid tuleb ilusti ära panna ja. Ja hommikul, mis veel palju aega võtab, on see liblikate  sorteerimine ja ega ei võta ja ei vala neid sinna madratsi  vahele on ju pead ikka ükshaaval panema ja see võtab  nii palju aega, et teinekord võib-olla neli tundi,  viis tundi sai magada ööpäeva jooksul. Kael on madalam. Ma läinud. Et eile oli veel niisugune pakitsus ja mõtlesin,  et kas on mingisugune päiksepõletus või lööve. Aga täna juba mädaneb. Et ei tea, mis haigus see võib olla. Aga meil on kaks oletust. Üks on, et tegu võib olla leismaniaasiga. Et seda levitavad liivakärbsed ja liivakärbestelt oleme siin. Ma arvan, et sadu kordi hammustada saanud. Ja siin ta Boliivia piirkonnas levib ja levivad päris. Päris tugevad ja ohtlikud vormid. Sellisel juhul võib see mädanik mul siin päris sügavaks  areneda ja suurele alale. Ja siit edasi veel mitu-mitu erinevat vormi tekkida,  et võib saada maks kahjustada neerupuudulikkus tekkida muud  100 häda, halvimal juhul isegi surmaga lõppeda. Aga Aare teab ka teist sarnast haigust, et tal oli viis  aastat tagasi Peruus selline mädanike, kus tal kogu kõri  piirkond mädanema läks. Ja seal sai ta mingit salvi, antibiootikumi salvi,  et määrisime seda praegu peale ja võib-olla paari päeva  pärast on siis näha, et. Et mis haigusega tegu, on? Mis sai Martini tervisest, kas ta tõesti haigestus  Leismaniosi või oli tegu millegi kergemaga? Kuidas läks liblika püük Brasiilia piiri ääres  ja mis sai liblikatest edasi, kas avastati  ka uusi liike? Sellest järgmises saates?
