Kes meist ei oleks proovinud kunagi kujutleda ennast lilleks  või linnuks või loomaks näha maailma läbi tema silmade. Hõlbus see küll pole, sest nemad näevad maailma teistmoodi  teise teravusega, teistes värvides. Iseasi, kui kinnitada looma või linnu külge oma silmad,  pisike kaamera, siis saame pis täpsemalt aimu sellest,  et mis ja kuidas peaaegu nagu päris viuvillul küll veel  kaamerat ei ole, kuid tal on seljas globaalse  positsioneerimise seade. GPS. Üks kaks, kolm, neli, viis hiire üheskoos. Miks nad niimoodi koos armastavad olla? No, eks nad suhtlevad omavahel kevadine aeg,  praegu on paras aeg, kus on piire vaja sättida  ja paika mõõta ja vaadata, kas sul on juba naine olemas,  mul veel ei ole, et, et isalinnud niimoodi lendavad kõvasti. Vahepeal tulevad emased ka juurde ja siis ongi neid mitu  tükki siin koos. Kas nende lendlejate seas on ka hiireviu Villu aasta linnu  projekti raames paigaldati talle GPS saatja  ja menukal rahvakonkursil pandi ka uhke nimi. Kammime läbi Villu kodupaiga Põlvamaa metsade vahel,  kus iga natukese aja tagant järjekordne röövlind metsa kohal tiirutab. Paistab tal midagi valget seljas. Silm ei seleta. Ei ole vist ikka? Ei ole, tal pole midagi seljas, vaata. Hiireviud on kahtlemata Eesti kõige tuntumad röövlinnud,  keda meil on hinnanguliselt kuus kuni 7000 paari. Nagu nimigi ütleb, eelistab ta söögiks peamiselt hiiri. Ta on selline üsna leplik liik, et tema kui ei ole hiiri,  siis ta lepib konnadega, kui ei ole konni,  siis ta saab mõnele väikesele linnule vast niimoodi küüned  taha ajada, et et ta suudab niimoodi vahelduvalt toituda,  nagu olud on parajasti. Ja sellepärast ta nii hästi hakkama ilmselt saabki,  nii arvukas. Meil ongi. Millistes kohtades hiireviud üldse kõige enam kohata võib,  et mis see elupaik peab olema? Ta on igas suhtes leplik ka elupaiga suhtes on leplik,  et ta kõige ideaalsem ongi selline, võib-olla osa eikne maastik,  kus on metsatukkasid, on, on põldusid ja rohumaid muidugi  armastab ta väga, et rohumaadel On on palju saaki. Ja, ja seal ta siis püüab. Aga ta saab hakkama ka päris metsamaastikus,  et kui on raielangid, majandusmetsatükid,  et ta saab ka seal toidu leitud ja, ja pesa ehitatud. Üsna pea kannavad meie otsingud vilja ja ornitoloogi,  kullipilk tunneb tuttava linnu ära. No nii, see taamal ongi seal meie otsitav lind,  tal on selline valge GPS seade selja peal  ja tema ongi siis Eesti rahva poolt nimetatud viu villu. No kuidas ikkagi tele saatja viu villul selga saite,  et ta on ju kuskil kõrgel taevas või puu otsas,  et kuidas see võimalik üldse on? No eks me meelitasime ta ikka alla sügisel et  nii nagu me talvel Taliviewsid, püüdsime  ka sama meetodit kasutasime ka ka hirevi puhul. Osoon jälgis viupüüki talvel Saaremaal, mis tookord ebaõnnestus. Aga sellist tehnikat lindude teadus püügi juures kasutatakse. Ja põhimõte on lihtne. Vinnastame ta niimoodi ära siia. Võrk tuleb ka ette eest ära. Ja siis kaugelt kaugelt distantsile päästikuga saame ta  lahti lasta ja kui lind siin parajasti keskel on meie sööda peal. Siis jääb lind sees, jääb ta siia sisse kinni. No kus on õige, annab üle? Silm ka ei pilkunud vist või? Ja siis kuidas selle saatja panemine oli,  ta on selline seljakoti laadne asi, siis. Nagu nagu ongi ranits tal seljas nagu, nagu minu seljakott,  nii ta, nii ta lendab siis sellega, tal on muidugi palju kergem. Palju see kaalub? 25 grammi peaks olema ja kuidagi ei häiri  ja sai hakkama ilusti seal talvitumas ka jah,  väga kenasti. Et, et sakslased pildistasid teda ja filmisid  ja vaatasid ja polnud tal seal häda midagi. Rõõmsalt elas, elas talve üle ja tuli rõõmsalt nüüd siia  tagasi Põlvamaale. Nagu Eesti hiireviudele tüüpiline, lendas  ka Villu talveks Kesk-Euroopasse, täpsemalt Lõuna-Saksamaale,  Müncheni lähedale, kus kohalikel linnusõpradel teda kaugelt  pildistada õnnestus. Videopilt ümbruskonnas annab aimu, milliseid maastikke ta  vahelduseks Eestile oma talvitumispaigas armastab. Aga mis kasu sellest GPSi saatjast üldse veel on tervele liigile,  mida te saate sealt nagu õppida? No lisaks sellele, et me saame teada, kus nad talvitavad,  kustkaudu nad rändavad ja siis, kui nad siia nüüd kohale on  jõudnud siis me saame seda teada, kus nad siinkandis toimetavad,  kus nad oma saaki otsivad, millised maastikud nendele  olulised on. Et kas on rohumaad, kas on põllud ja siis,  et kas on vaja noh, midagi ette võtta nende maastike kaitseks? Villu kodumetsas on ornitoloogid üles otsinud tema  võimalikud pesakohad, millest ühte täna vaatamegi Mille järgi ta oma pesa? Niimoodi valib, et puud on suht ühesugused kõik. Mingi põhjus tal on, miks ta just selle konkreetse puu välja valib. Tõenäoliselt on põhiline ikka see, et oleks sellised tugevad oksad,  kuhu kuhu saaks oma pesa toetada. Siis ta elab ühes pesas mitmeid aastaid ja,  ja ega ta ei taha, et iga aasta kohe uut hakata ehitama. Siis peab tugeva alusel olema see puupesa,  aga miks ta niimoodi mitu tükki valib, siis kohti? Aeg-ajalt vahetab erinevatel põhjustel pesi. Et noh, üks on see, et kukub alla lihtsalt kehvemast kohast,  aga teine, et on. Kas on mõni nugis lähedale elama kolinud,  siis on sellest parem eemale minna või on pesas parasiite  juba liiga palju siginenud või? Või lihtsalt tuleb uus paariline, kellele ei meeldi see pesa  ja ütleb, et nii nüüd ehitame omale uue kodu ja. Seal üleval paistab pesa. Kase otsas seal kase otsas, jah, lähme siit. No päris kõrgel ikka. Noh, seal üleval on hea julge olla 16 meetrit pakuks,  ega ta nüüd väga kõrge ei ole niisugune tüüpiline hiire pesa. Ja ma pessa praegu ei tahagi minna, et pesa pesas pole mul  miskit teha, et ma roniks siia kõrval kõrval puule. Kuskil mõni meetrit pesast eemale panna,  panna kaamera. See ilma ukseta männi otsa, jah, see paistab kõige-kõige  mugavam ja mõnusam olevat. Mõeldud tehtud. Ronimiseks tuleb jalgadele paigaldada juba vanade  röövlinnumeeste põhivarustuse hulka kuuluvad ronimisrauad  ning keha ümber julgestusvöö. Ma ütleks küll, et röövlinnumehed on ühed hullud. Mehed. Ronimist tuleb alati üle kontrollida. Kribinal krabinal ronib linnumees männi otsa,  mis küll üsna pea kõvasti kõikuma hakkab,  kuid uurimistöö on vaja ära teha. Nii siin on. Tõesti viupesa ja siin on sellel aastal isegi mõned oksad  toodud juba ära, et kuigi Villu küll äsja äsja tuli Et tal esimesed oksad on juba toodud aga praegusel  pärastlõunasel ajal ei tohiks tal pesal asja olla. Et saab rahulikult ära teha aga muretut küll veel ei ole. Siin tundub, et, Jah, ainult üksikud oksad on toodud. Akud on sees kenasti kaart sees. Tundub, et võib on korras. Nii ja siis ei ole muud kui siin toredad rihmad,  millega saab kenasti ümber. Ümber puu panna. Säärase kaamera ma siia üles panin. Ja siin ega midagi keerulist ei ole ümber puu kinni  ja samal ajal ta ta on suunatud pesa peale. Ja siis fikseerib pesas kõik kõik liikumised,  mis siin toimuvad, muidugi kahjuks ka puude liikumised,  aga sellega tuleb arvestada, et on palju tühje pilte. Aga loodetavasti tuleb ka viust pilte ja näeme seda,  kui, Sageli nad pesal käivad. Kas on baar või on üksik lind kui palju poegi on,  kas munetakse ja? Ja, ja mida siis ka süüa tuuakse nendele? Nüüdseks on Villu paarilisega pesal pereloomas  ning väärtuslikud andmed saavad ka teaduse jaoks kogutud. Igal inimesel on võimalik hiireviude elu jälgida  looduskalender .ee viukaamerate vahendusel,  kus kaks Tartumaa paari Katrin ja Kalju ning Mari  ja Mihkel juba hoogsalt pesitsevad. Küllap kujutame nüüd üksjagu paremini ette,  et mis lind on see hiireviu. Et asju asjalikumalt ette kujutada, ongi meil tarvis  teadmisi ja ka kogemusi, sest muidu kujutame ette teab  mis kõik. Näiteks, et uus keskkonnaminister lammutab  isiklikult lõhejõgedel, kõik paisud lapib terveks  atmosfääris osooni augu, puhastab reoveesort,  peteerib prügi ja Eestist saabki ökoparadiis. Või vastupidi, et ta paneb kõik jõed tagurpidi voolama,  suretab välja kõik ohustatud ja ka ohustamata liigid tallab  laiaks orhideed ja mis kõik veel. Et me oma ettekujutustega rappa ei läheks,  vaadake, kuulake, mida Marko komerants ise asjadest arvab. Tere ja esialgu kohe õnnitlused sooni vaatajate  ja tegijate poolt uuele ministrile. Me muide tellisime tänaseks sellise, ilma et teid proovile panna. Aitüma kõigepealt õnnesoovide eest, aga kuna mina olen geoloog,  siis isikliku kogemuse põhjal miinus 40 pluss 60 on mul  selline aktsepteeritav vahemik, kui saun välja jätta,  mis seal skaalast välja läheb, aga see on pealekauba. Nii et see väike vihm ei oleks mitte mingil põhjusel pannud  teid meid kabinetti kutsuma. Selge. Eestis on loodus kaitstud tegelikult juba rohkem kui 100 aastat. Millises seisus me oleme praegu 2015. aastal? Ma arvan, et olukord pole üldse lootusetu. Kui me võtame territooriumi järgi, siis on ju meil  praktiliselt 20 protsenti meie maast ja merest,  siis inimese looduse kaitsja hoole all. Ma arvan, et probleem on nii-öelda tavainimeses,  et ma vaatasin ka neid indikaatoreid, mis on selline popp teema,  on ju, et kuhu me peaksime jõudma, et eesmärk on jõuda  20.-ks aastaks protsendini 35 on ju, kus inimesed käituvad  keskkonna teadlikult, et noh, see on ikka tegelikult kurb number. Igal keskkonnaministril on olnud oma selline prioriteet  või lemmikteema, millega ta tegeleb. Kas te juba teate, mis see teie puhul saab olema  või on? Mul on selle kohta sellised kaks vastuse varianti,  eks ole, et kuigi on meil selline osooni saade  ja roheline värk, et siis ma olles ametit geoloog,  kavatsen tegeleda sellega, et geoloogid mudast sellest  plateroni ettest välja tõsta, et minu meelest on nad saanud  põhjendamatult taguda ja olnud sellises põlatud  situatsioonis ja huvitav on ju see, et, et saada teada  midagi näiteks põhjaveest ja tema kaitsmisvajadusest,  on neid samu geolooge vaja. Aga kuna majapidamise on hästi suur, et me räägime ju atmosfääri,  õhust, kiirgusest, kaladest, lindudest, millest iganes,  eks ole, siis ma tahaksin hoopis õnnestuda teistviisi,  mida ma silmas pean, eks ole, et rohkem on üks argument,  ei oleks, sellist väitlust meeldib, ei meeldi või,  või mingisuguseid hädavastuseid, miks ühte asja teha ei saa või,  või niimoodi tegema peab, vaid oleks selline aus,  argumenteeritud väitlus, kus keskkonnakaitsjad teevad  selgeks selle, miks üks või teine asi võiks  ja peaks nii olema, nagu plaanitud, on. Kuidas teid teie praeguses ametis aitab,  see, et te olete tegelikult üsna pikka aega töötanud keskkonnaametnikuna. Ikka aitab, eks. Väga aitab. Kahel põhjusel, et inimesed, kellega ma siis nüüd  selle mõne nädalaga olen kokku puutunud,  et nendest osa on mulle tuttavad minu enda  siis keskkonnakaitse karjääri algusest peale ülikooli juba  seal 90.-te alguses, seda ühelt poolt, aga kuna mul  ka peres on üks palgaline keskkonnakaitsja veel lisaks minule,  kellega ma koos ööbin öö teki all siis. Siis ega need teemad meil pole kuhugi kadunud  ja kui siin ringkäik olen teinud nüüd ministeeriumi majas  erinevates osakondades, siis mõnes toas väga sellist uut  teadmist ei tule. Mis pole, kuidas öelda, laitus neile, vaid ma lihtsalt ju  olen üldiselt tasemel kursis. Me peame siin vapralt ilma vihmavarjuta vastu,  kui sageli teil endal on aega loodusesse minna? Mul ikka on, aga põhjused on erinevad, et ma ei lähe väga  tihti loodusesse, lihtsalt et nüüd lähen õue,  et minna loodusesse. Et üks põhjus on see, et ma käin koos abikaasaga jooksmas,  sest minister peab olema ka nii-öelda kõbus. Ja ma teen seda ka ühe kaitstava loodusobjekti peal,  et asja huvitavaks teha, see on nimelt Rakvere tammik. Seal oosi serva mööda saab ilusasti teha sellise kahe  kilomeetrise tiiru ja sõltuvalt sellest palju punkti on,  kas sa teed neid siis viis või neli või olened päevas,  see on üks. Abikaasa, muide, püsib kannul kogu aeg või on ees isegi. Abikaasa ikka on tegelikult üks kilomeeter minust  selle jooksu lõpuks eespool, et meil on ka kaaluvahe umbes  kahekordne ja ka siis teine põhjus on see,  et minister saab oma talvesooja või toasooja küttepuudest,  mida ta teeb ise. Et see on ka selline praktiline vajadus metsa minna  ja siis puud teha ja siis kolmas põhjus võib olla  siis see, et ongi selline arv hetk, et lähedki loodusesse,  võib-olla mõne pere tuttavaga ja võtadki midagi näksimist  kaasa ja istud ilusa koha peal, et siuke ilus koht on  ka olemas. Praegu on looduskaitsekuu ja tänavuse looduskaitsekuu  teemaks on maastikud. Milline on teie arvates eestlase lemmikmaastik? Eks see sõltub inimesest, aga ma kujutan ette,  kui näiteks hakata valima mingisugust Eesti rahvusmaastiku  siis see tulemus võiks olla midagi sellist,  nagu me oleme näinud näiteks suvefilmis või  siis ma ei tea Nipernaadi filmis äkki, aga kui ma võtan  nii-öelda enda seisukohast, et kas mul on mingi selline  spetsiaalne looduse tükk, siis lääne-virulasena mulle  meeldib neeruti, et seal on seda reljeefi on metsa on vett. Me ajame teiega juttu praegu Pirita jõeoru maastikukaitse  alal ja osoon tegi siin ka eelmisel aastal täpselt samal  ajal loo sellest, kuidas disgolfi rajal sportivad inimesed  tegelikult oma koormusega, mida nad sellele samale  maastikukaitsealale avaldavad sõna otseses mõttes rikuvad loodust,  hävitavad. Kuidas Te arvate, et saaks seda lahendada,  seda probleemi inimkoormuse ja loodust aluvuse vahelist piiri? Võtame natukene laiemalt, eks kui üks kaitseala on ta  siis maastikukaitseala teha keset linna,  siis see on juba sisse programmeeritud, et kindlasti  inimesed siis seda jupikest loodust ka kasutama hakkavad,  et pole väga suurt vahet, kas käia koeraga kas käia  siis lihtsalt jooksu tegemas või ütleme,  antud juhul diskolfimas. Nüüd on küsimus, et kui mõistlikult suud suudavad inimesed,  kes seda kaitset ja kasutust planeerivad,  neid seda seda koormust ette näha ja, ja,  ja selleks ka mingisuguseid suunavaid meetmeid kujundada. Nüüd ma natuke teiega vaidlen, et need inimesed,  kes käivad jooksmas ja need inimesed, kes käivad koeraga,  käivad mööda selleks ette nähtud ja tehtud teid need inimesed,  kes mängivad dis golfi, tallavad radu sisse tegelikult  samblale sellepärast et, et need rajad siin puude vahel noh,  nad, nad lihtsalt kujunevad nii-öelda mitteorganiseeritult ja,  ja, ja pluss veel see, et, et see hääl, mida teevad vaesed puud,  kui nende vastu nende taldrikutega plõksitakse hommikust õhtuni. Kuidas siis nüüd peaks keskkonnaamet konkreetselt Tallinna  linna keskkonnaametnikud seda seda asja lahendama? Jällegi, mul on hea meel, et meil on debatt,  see olekski see, mida mina tahan tegelikult saavutada  ka üldse keskkonnakaitses ja kui seda tegevust siia planeeriti,  ei mõeldud väga selle sobivuse üle. Et noh, kindlasti see eeldaks võib-olla avatumat maastikku. Kui retsepti kohe küsida, mida teha? Ma arvan, et peakski erinevad osapooled kokku tulema  ja vaatama, et kas see probleem, kui me kirjeldame seda,  siis ma ei tea. Pinnase tallamisena ennekõike teisest küljest  siis nii-öelda puude valu, et kui kõrgeks seda hinnata,  on ju, kas on võimalik saavutada mingisuguseid leevendavaid  kompromisse või see lõppkokkuvõttes ikkagi on sobimatu siia. Aga kindlasti, kui me ümberringi vaatame arutelu kohta küll. Ja, ja teie ei hakka vastu punnima, kui ma aasta pärast  järgmisel kevadel helistan teile, te olete juhtumisi veel  keskkonnaminister ja ütlen, et tere, Marko Pomerants,  kas me kohtume sellel Pirita Jõeoru maastikukaitse alal  ja siis te ei ütle, et, et kaebusi ei ole ja,  ja mul ei ole mingit põhjust sinna tulla. Ikka võime tulla, aga siis, kui kaebusi ei ole. Ja, aga kindlasti ei ole mingisugune lahendus see,  et me, ma ei tea. Paneme siia vaiba, vaipkatte kuhugile loodusesse  ja ütleme, et probleemid on kuidagi lahendatud või,  või me oleksime midagi mõistlikku teinud,  et see, mida ma ka näen, siis nende viskekohtade juures,  et minu meelest on see natukene tobe, vabandust väljundusest. Ja vihm ei ole meid jätnud kogu selle pika intervjuu jooksul,  me oleme nüüd mõlemad üsna mõnusalt märjad. Ma arvan, et siinkohal soovin teile jõudu  ja vastupidavust selleks ministriks olemise ajal  ja me osooni saate raamides kohtume kindlasti veel. Mina loodan, et kohtume ja tänan selle jõusoovi eest. Looduses olles olen ma viibinud kõige rohkem jõgede järvede kallastel,  need meeldivad mulle väga. Aga mitte alati. Laias laastus on asi läinud palju paremaks,  kuid ikkagi on kallastel tihti plastpudeleid,  kilekotte ja mis kõik veel. Võib muidugi kiruda Eesti riiki, aga võib  ka prahi kokku korjata. Siinkohal minu tänusõnad kõikidele kalameestele,  kes teevad seda pidevalt mitte üksnes kevadtalgute raames. Vahel siiski nii lihtsaid lahendusi ei ole. Saime mureliku kirja Piretilt saates juba nähtud taldriku  golfi raja asjus ja kokkuvõtvalt kirjutab Piret,  et see, mis on toimunud tolles metsatukas  ja pealegi maastikukaitsealal nii lühikese ajaga on lihtsalt masendav. Keskkonnaamet vastas osoonil asja kohta,  et kuna keskkonnaametile ega ka Piirita linnaosavalitsusele  pole esitatud ühtegi kaebust, pole peetud vajalikuks raja likvideerimist. Mina oskan vaid öelda, et õnneks on inimesi,  kes tunnevad looduse pärast rohkem muret kui selleks seatud ametnikud. Kas on aga muret ka linnukesel, näiteks laanenääril käis  Lapimaa laantes uurimas Karl Ander. Hilistalvel võtsin ma retke ette Lapimaa lumistesse kuusikutesse. Seal kohtasin ma pisikest vareslast, kuid erinevalt teistest  vareslastest ei ole tema kolinud asulatesse  või nende ümbruses se. Ja seda seetõttu, et teised vareslased tema pesitsemist  ohustavad näiteks hallvares või harakas. Ma kohtasin Laanenääri Laanenäär on basknerist väiksem ja oranžika pruunika sulestikuga. Kõhu tagumine osa ja sabasuled on telliskivipunased  ja pisikesel tumedal nokal võib näha väikest sinakat vööti. Tänu oma välimusele jäävad nad kuusikus või männikus sageli märkamatuks. Neile on omane hääletult liuglemine. Kuna Laanenärid on sotsiaalsed linnud, siis liuglevad nad salgas. Legendi järgi tähendas saamidele Laanenäri ilmumine  jahikäigu edu. Laanenäri pesa leidmine aga toovat halba. Kuigi laanenäärid on uudishimulikud ja sotsiaalsed,  varjuvad nad pesitsemiseks, mis võib alata juba märtsis. Sügavale laande. Teiste laanenääridega nad sel ajal läbi ei käi. Laanenäärid on paiksed, linnud ja isegi magamiseks valivad  nad mitmeid öid järjest sama puu. Laanenäärid on kõige sööjad. Lisaks marjadele toituvad nad putukatest  ja tigudest. Matkaliste saatjatena ilmuvad laanenäärid sageli laagri  ja lõkkeplatside äärde, kus sööstavad kõige söödava järele. Toitu haaratakse kasvõi käest või mütsilt. Inimest Laanenäärid eriti ei pelga. Laanenäride arvukust ohustab peamiselt metsaraie  ja pastnääride levimine põhja suunal. Veel eelmise sajandi lõpukümnenditel oli Laanene meil  haruldane pesitseja alutagused kuid tõenäoliselt on just  pastnärid ja metsaraied meilt välja löönud. Pakutud vorstitükke pugisid laanenäärid rohkem,  kui nad oleks suutnud seedida mistõttu tõid nad  puhkehetkedel vorstitükke kurgust noka vahele tagasi,  et taas alla neelata. Kuna oli talvine aeg, siis tuli laanenääridel igast  toidupalast viimast võtta ja söögikordade vahel puhastasid  nad nokka. Peale selle, et Laanenäär vareslastele omaselt üsna  uudishimulik lind on ta ka üsna taibukas. Nimelt on ta välja arendanud oma sõnavara erinevate ohtude,  sealhulgas röövlindude tarvis. Ka minul on erinevateks olukordadeks kujunenud välja  erinevad häälitsused. Saate lõpus teadagi. Kolm osoon.
