Täna räägime lindudest, kellest osadest kindlasti olen ka juba varem juttu teinud. Seekord aga tahaks sinna panna kokku justkui võõrkeelt õppides. Alguses sõnad selgeks õpitakse ja siis saab hakata alles lauseid moodustama. Teen juttu tavalisematest metsalindudest. Panen üksikud linnud kokku ühte elupaiku, aga eks iga kooslus ja elupaik meelitab oma ressursside ja võimalustega teatud kindlaid liike. Kui lindudest rääkida, siis mets pakub näiteks pesitsusvõimalusi puuokste vahel või õõnsustes. Toitumiseks pakub mets erinevaid putukaid lehtedel, okstel ja isegi puidus ning nende kättesaamiseks tuleb mööda oksi turnida, piiluda puukoorepragudesse või mõnikord lausa puukoort laiali lammutada. Metsa on muidugi erinevat sorti ja väga palju mõjutab ka inimene metsa iseloomu ja selle kaudu ka seda, mida mets saab üldse lindudele pakkuda. Uurime täna, millised on need kõige tavalisemad metsalinnud, keda oleks lootust peaaegu alati metsa minnes kohata ja kevadeti ka laulmas kuulda. Metsvint on Eesti kõige tavalisem arvukam pesitseja. Teda leidub üsna igasugustes puistutes nii põlismetsades kui ka hõredates võpsikutes. Metsvint ehitab pesa puu otsa okste vahele ja paistab seal päris hästi kaitstud olevat. Metsrendil on mitmeid erinevaid häälitsusi, mis on ka päris hästi äratuntavad. Näiteks kutse häälitsus, mis oleks justkui tema omaenda nime hüüdmine. Vint, vint. Teine tavaline häälitsus mets vendil on üksluiselt korratav rüüttimine mida ka vihma hüüjuks nimetatakse. Aga muidugi, kõige tuntum on metsvindi laul. Siit siit metsast ei saa mitte üks pirru tikk. Väga tavaline lind kuusikutes või segametsades on laulurästas. Ta teebki oma pesa sageli kuuseokste vahele ja laulab ka samuti tihti kuuse ladvas. Laulurästas koos must Rästaga on metsaõhtuse helipildi põhilised loojad. Ja hämarduvas metsas on sageli laulurästa laul. Kõige viimane, mida enne vaikuse saabumist veel kuulda on. Nagu juba mainisin, siis ka musträstas on tavaline metsalind. Tema helistab rohkem võsasemat metsaalust ning nagu ka teistele rastastele omane, tegutseb sageli metsa alla langenud lehtede vahel ringi tuuseldada. Kui laulurästa laul on justkui korraliku koolipoisi selge luuletuse lugemine, siis musträstas oma laulus on rohkem boheemlaslik, pulma ja improviseerid. Kui inimene metsas kõnnib, võib ta kuulda ka musträsta tähistavat hoiatus häälitsust mida rästas just inimese juuresoleku tõttu kuuldavale laseb. Musträsta ja laulu Rästaga koos kuuleb õhtuses metsas sageli laulmas, kab punarinda. Ka tema armastab põõsarindega metsa nagu musträstas ning ka tema laulan nagu musträstad tugevalt improviseeritud iga Salmon järgmisest veidi teistsuguse nootide järjestusega. Tema laulule on iseloomulik sillerdav ja veidi melanhoolne kõla. Lisan siia komplekti veel ühe metsalinnu käbliku käbliku on üks väiksemaid laululinde meie metsades, kuid oma väikse kogu kohta äärmiselt valju häälega. Tema laulus on valjult Villerdavad noodid, mida ta kiiresti korrates üksteise otsa tükib. Kärlicon rahutu lind pidevalt metsaaluses rägastikus ringi ja iga juurte vahel ning ka oma pesad, et ta sinna. Ega ta lauldaski pikalt ühe koha peal ei püsi ja vahetab oma lauluposti pidevalt. Muidugi pole see komplekt, mida ma nüüd esitlesin, täiuslik, aga väga sageli annavad just Nende lindude laulud metsa helifoonile põhilise iseloomu ja rõhu eriti inimese poolt tugevalt majandatud metsades, kus vanu puid on vähe ja rähmidel ning õõnsustes pesitsevate lindudel on võimalusi hakkama saada napimalt tänama neid linde siin üldse käsitlenudki kuulaks, aga lõpetuseks ühte helipilti, kus just need metsalinnud, kellest täna rääkisin, tooni annavad.
