Te kuulate Raadio kahele. Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere kuulama raadio kahte, taaskord on alanud populaarteaduslik saade puust ja punaseks ja nagu ikka igas saates on siis üks suurem teemade ring, üks valdkond, mida käsitleme ja täna on selleks elusloodus ning stuudios on Tartu Ülikooli zooloogiaosakonnal loomaökoloogia teadur, tuul Sepp ning raadio kahe poolelt Madis Aesma, tere tuul, tere, tänasteks teemadeks siis, mida me siin eluslooduse saates käsitleme. On siis sellised asjad nagu lähedus hormooni oksütotsiini ja see kuidasmoodi oksütotsiini mõjutavad ja tema ema suhteid ja samamoodi suhteid siis inimesi ja ta lemmiklooma vahel. Samuti räägime lindudest paari erineva nurga alt, räägime ka sellest, et metsloomad kolivad üha enam linna ning jutuks tuleb ka siis üks täitsa uus sääseliik, keda meie inimestena õnneks kartma ei pea või keda meil karta. Põhjust ei ole. Aga esimeseks teemaks, mille juurde siin saates puust ja punaseks läheme, on siis tõepoolest oksütotsiini, mida nimetatakse ka lähedus hormooniks. Ja oksütotsiini puhul on siis räägitud sellest ja see artikkel ilmus Novaatoris alles paar päeva tagasi selle nädala algusest. Et seda leidub siis värskelt emaks saanud naiste organismis märkimisväärselt rohkem kui siis muudel inimestel. Ja see oksitud siin aitab kaasa siis sellele, et noored emad kuulevad imiku nuttu eriti teravalt. Kuidas saab hormoon üldse kuulmist mõjutada? See ongi selles mõttes väga huvitav uuring, mida see novaator siin kajastanud on seal üks ajakirjas Nature avaldatud uuring maailma tippajakiri, et sinna sinna jõuavadki need artiklid, mis siis need mehhanismid lõpuni tõesti lahti harutavad. Ja, ja seal siis näidati, et katse oli tehtud hiirte pealt, mitte inimeste peal. Et hiirtele on ajus kuulmist alla suruvad rakud, mis siis kontrollivad seda, et kui palju üldse mehe helisid vastu võtame. Ja nüüd nendes rakkudes avastati, et on olemas siis selle oksütotsiini või lähedushormooni retseptorid. Ja kui siis loomal on pojad edasi oksütotsiini tase tõuseb, siis need oksultatsiin seostub nende rakkudega ja see kuulmise alla suruvad rakud siis nagu lülituvad välja, ehk siis selle tulemusena kuulmine paraneb. Aga ta hakkab ikkagi tegelikult nagu kõik rohkem kuulma jah, mitte ainult poegade kisa ja seda küll jah, et üldse, kuna haaravam et siis vast vastselt järglased saanud imetaja hakkab üldse paremini kuulma. Ja selle uurimuse järgi küll uurimuse disain oli selline, et neil olid siis poegadega ema, hiired ja siis oli nii-öelda neitsi ema hiired ja siis vaadati, et kui nüüd poeg on teistest eraldi ja piiksub, et kui kiiresti ema siis ta ära toob. Ja siis nüüd nendel neitsitel anti siis seda oksütotsiini, kas siis anti neile seda kas sisse hingata või siis indutseeritud neil ajus selle hormooni tootmist ja selle tulemusena hakkasid need neitsid kastis käima poegadel järelikult, mida nad varem ei teinud. Kas need tulemusi on lihtne selles mõttes inimeste peale üle tuua, et me oleme piisavalt sarnased, me saame teha samu järeldusi ka inimeste kohta, mida hiirte kohta teeme. Selle koha pealt ma usun küll, et me oleme kaunis sarnased, sellepärast et et see konkreetne hormoon, see lähedus, hormoon on, on olemas kõikidel imetajatel ja ta on seotud samasuguste funktsioonidega kõikidel imetajatel, et just siis lähedus, igasuguseid paarisuhteteemad, grupisisene kokku hoidmine ja siis emadus, et ja noh, ka ka siis eks ole, isadus nendel liikidel, kus isad ka poegade eest hoolitsevad. Et üldiselt, et me ei ole hiirest niivõrd erinevad loomad, et neid tulemusi üldse ei saaks omavahel nagu, nagu üle kanda näiteks ka igasuguseid meditsiiniuuringud tehakse hiirte peal, et et see peab olema küllalt sarnane, aga teiselt poolt tuleb alati ikkagi meeles pidada, et mis loomapealse uuring tehtud on. Jaa, aga mis siis saab, kui tõesti sedasama oksütotsiini noh näiteks isa hiirte siis kuidagi transporteerida sisse hingata või siis tõesti kuidagi lihtsalt seda sisse süüa neil mida iganes. Kas nemad muutuvad Scasama hoolivateks nagu ema hiired? Ma pigem arvan, et mitte sellepärast, et kuigi see Oxodotsiin on olemas ka isa hiirtel, siis ta on seal isa hiirte organismis hoopis teistsugused ülesanded. Sellepärast et isa hiired yldiselt poegade eest ei hoolitse. Pigem siis võiks jooksvaid siin tekitada, neil võib olla ka suuremat agressiivsust poegade vastu, sellepärast et, et see tekitab neil tahtmise rohkem siis ema hiirt kaitsta ja ema teisi isaseid eemale hoida ja, ja kokkuvõttes sa võid nagu hoopis vastupidiselt mõjuda, aga aga siis jälle nüüd võrdleme inimesega, siis inimesel see meestel mõjub ikkagi samamoodi kui naistel, sellepärast et inimene on, erinevalt hiirest, on siis monokaamera. No ja nii mees kui naine hoolitsevad poegade eest. Et seda on ka ikkagi näidatud, et meestel oma lapsega suheldes ikkagi oksütotsiini tase tõuseb samamoodi nagu naistel. Kas see tähendab siis seda, et kui mõni inimene on tõesti erakordselt madala empaatiavõimega siis põhimõtteliselt oleks võimalik, kui seda hormooni sünteesida ja talle sisse anda, teha temast just nagu siis hoolivam inimene ka vä? Neid nii-öelda oksütotsiini aerosoole sissehingamiseks on isegi nagu toodetud aga aga jah, aga noh, neid kasutatakse rohkem sellises meditsiinilises võtmes, et kui kui näiteks ongi probleeme näiteks sünnitus depressiooniga, et temal ei teki seda lähedust lapsega, et aga noh, seda on ka ikkagi öeldud, et sellise nii-öelda rohuna seda seda kasutada ei saa selleks, nii ta ikkagi ei tööta. Jaapanlased on muuhulgas teinud ka ühe uuringu, milles kirjutati ajakirjas Science, mis räägib siis sellest, et oksütotsiini tase tõuseb ka siis, kui suhtlevad omavahel erinevad liigid, näiteks nagu siis inimene ja tema lemmikloom, ütleme näiteks inimene ja koer ja see uuring nägi siis välja niimoodi, et pandi katses koerad ja nende peremehed seal on siis ühte tuppa ja siis jälgiti, et kuidas kahe liigi esindajad seal siis pool tundi omavahel suhtlesid, kes mida rääkis, mis häält tegi ja siis pärast seda suhtlust mõõdeti koerte ja inimeste taaskord seda oksütotsiini taset ja leiti siis, et see omavaheline silmside tõstis seda taset ka, et jällegi justnagu selline hoolivus lähedane suhe, mis väljendus just nimelt siis silmsideme läbi Eestis ka sedasama hormooni taset, nii et see tundub olevat ikkagi üsna selline omapärane hormoon, millel on neid erinevaid tahke ikkagi päris palju me siin tõesti oleme juba rääkinud, eks ole. Hiirte peal tehtud katse põhjal sellest, et ema ja tema järglased on lähedasemad nüüd siis ka inimene ja koer ja koer ja inimene, et üsna omapärane selline aine, kas kas saab selle kohta aine, kas saab ainult omapära naine? See koerte katse juures oligi siis nagu välja toodud, et, et nagu koerad oleksid tulnud ja õppinud ära kasutama seda nii-öelda ja lapse suhte loomise mehhanismi, et just ongi, öeldakse, et emadel hakkab jooksutad siin siis organismis tase tõusma, siis kui ema vaatab lapsele otsa, et see on see just see algus, on kõige olulisem. Et tegelikult koertel ju nagunii-öelda või ütleme, metsloomadel võtame hundid näiteks otsavaatamine on midagi hoopis. Agressis agressiooni agressioon, jäämegi selle väljakutse ja on räägitud juba koerte puhul, seda tegelikult koertel ei tasu otsa vaadata. Seda küll kuulnud. Aga vaat siin on just öeldud, et koertega on nagu teistpidi, et koerad on nüüd selles osas õppinud ära selle inimese moodi kommunikatsiooni või noh, õppinud nagu evolutsioonilises plaanis, et et just, et koer vaatab peremehele otsa, peremees vaatab koerale otsa ja mõlemal hakkab oksütotsiini tase tõusma, et siinsamas, selles samas Neitšeri uurimuses ka siis võrreldi sedasama asja hundiga kodustatud hundiga. Et pandi siis kodustatud hunt oma peremehele otsa vaatama ja see kitanud ei hundisega inimesest siis seda oksütotsiini taseme tõusu. Nii nagu koera puhul tekitas. See tähendab ikkagi seda jah, et pikka aega kodustatud loomadel on ka sellised sügavamad ajus eksisteerivad karakteristikud juba oluliselt teistsuguseks muutub kui nende, kui nende Heljastel isegi. Et mikspärast näiteks sa võtad metsast endale rebase koju ja ikkagi sul ei teki sellist suhet nagu sul koeraga võib tekkida? Jah, kodustatud loomaga on lihtsam selliste inimese looma sidet võib-olla tekitada isegi siis, kui see loom on tegelikult mõnest metsloomast vähem intelligentne näiteks siis nagu peremees ja merisiga võivad hakata lihtsamini läbi saama, kui ütleme siis peremees ja tõesti metsast toodud rebane. Jah, no vot, ma ei oskagi öelda, et merisiga võib-olla pole päris hea näide. See kontakt inimesega tekib, et koer on, ongi nagu selles mõttes võib-olla nagu kõige tugevamalt suutnud selle inimesega sellise nagu isegi nagu evolutsioonilise nagu seose tekitada, et noh inimene saab nii palju sellest koeraga suhtlemisest ja siis koer ise ka, et see on selline pika aja jooksul välja kujunenud füsioloogiline mehhanism lihtsalt selle inimese koera suhtlemas. Kuulad raadio kahte saade puust ja punaseks on stuudios Madis Aesma ning Tartu Ülikooli zooloogia osakonna loomaaiaökoloogia teadur tuul Sepp, rääkisime siin ühest põnevast ja üsna mitmetahulisust hormoonist, mille nimi on oksitud siin. Ja nüüd läheme siin saates juba mõne minuti pärast edasi järgmise teemaga ning räägime linnujut. Puust ja punaseks. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks ja tänaseks teemaks on elusloodus. Ja stuudios on Madis Aesma ja Tartu Ülikooli zooloogia osakonna loomaökoloog, kuidas tuul, Sepp ja järgmine nüüd on selline, mille puhul sa, tuul ise olid lausa uuringus kaasategija ja see uuring tehti siis rahvusvahelisel tasandil ja uuringuobjektiks olid siis kalakajakad ja kui ma lugesin novaatori uudise läbi, mis siis sellest kalakajakate uuringust täpsemalt nende vananemist puudutavast uuringust rääkis? Minu jaoks oli ausalt öelda esimene, kõige suurem üllatus see, millest kohe seal intervjuu alguses räägiti ja see oli siis see, et metsikus looduses elavate loomade lindude puhul sellist asja ei ole nagu raugastumine. Ja sellepärast, et looduses üldiselt on tingimused kaunis keerulised. Et noh, nii nagu ikkagi inimese puhul, et vanu inimesi ikkagi väga hoitakse ja tehakse neile sellised tingimused, kus nad saaksid võimalikult kaua vastu pidada ja elada siis looduses sellist poputamist ei ole, et kes, kes ikkagi nõrgaks jääb, kes enam konkurentsis vastu ei pea, siis siis need ikkagi korjatakse varem või hiljem ära, et vahepeal oligi juba teaduskirjanduses levinud arusaam, et looduses vananemiseni üldse loomad ei jõuagi, et sellist noh, nii-öelda vananeme me tegelikult kõik, aga, aga sellist vananemist, mida all mõeldakse, kus juba hakkab nagu lihased nõrgemaks jääma ja enam aju ei tööta nii kiiresti, et lihtsalt nagu arvati, et looduses see ei ole võimalik, sellepärast et konkurentsis jäädakse liik kohe alla. Aga nüüd on siis seda teemat põhjalikumalt uuritud mitut, et ikkagi on vananemine ka looduses olemas, et kui ikkagi korralikult vaadata neid loomade erinevaid populatsioone, siis ikkagi on ka sellised isendite populatsiooni sees, kes on juba nagu vanuse pärast teistest nõrgemad ja nad peavad siis kuidagi muud moodi kompenseerima selle selle füsioloogilise vananemise. Aga see tähendab siis ikkagi ju seda, et kui varem üldse seda vananemist olemasolevaks ei peetud ja nüüd leiti, et vananemine ikkagi on olemas, see tähendab see ikkagi seda, et see vananemine on ju hästi marginaalne, originaalne, nii marginaalne, haruldane, et seda varem ei pannud üldse tähele. Ja teie tegite siis nüüd kalakajakate peal sellise uuringu, kus ta siis uurisid, tegi seda, et kuidasmoodi nemad siis vananevad, kui nad vananevad. Ja siis me uurisime ühte kalakajaka populatsiooni, mis on sellepärast maailmas üsna unikaalne, et seal on täpselt teada, et kui vana iga lind on ja see vanus siis varieerub seal päris esmaspesitsejates testis paariaastastest kuni, siis 30 ja isegi rohkem aastasteni, mis on nagunii väikese looma puhul ikkagi päris selline soliidne eluiga ja, ja seal me siis leidsime erinevaid vananemisega seotud biokeemilisi ja geneetilisi markereid, uurides et just need vanemad linnud, et nende puhul ei ole, ei ole nagu füsioloogiliselt mingit vananemist märgata, et need on täpselt samas nende näitajate puhul, mida uurisime täpselt sama heas vormis, kui siis need noored linnud. Toonus nagu on see sama hea põhimõtteliselt. No need olid jah, sellised klassikalised vananemise näitajad, mida me uurisime üks, mida isegi nagu kooliõpikutes käsitletakse telomeeride pikkus. Et kromosoomide son sellised otsad, mis iga siis rakujagunemisega muutkui lühenevad ja ükskord Belameerit lühikeseks on jäänud, et siis nagu raku surevad, surevad, et see on selline õpikutarkus, aga, aga nüüd konkreetse kajaka populatsiooni puhul ei olnud küll mingit sellist seost näha, et nendel vanematel oleksid need elameerid lühemad. Kui noorematel ja teine markeri, mida uurisime, oli üks lindude nahas olev aine, mis kuhjub siis kõikidel siiani uuritud liikidel on kuhjunud vanusega ehk siis mis on nagu seotud selliste vanuse jooksul tekkivate kahjustustega ja see samuti siis kalakajaka vanusega ei seostanud mitte kuidagi, mis nagu viitab sellele, et kalakajaka, sellist nii-öelda füsioloogilist või keha, mis nagu õieti ei toimugi, ta on selle kuidagi suutnud välja lülitada. See tähendab siis just nagu seda, et kui see kalakajakas elab mingisuguse eani, teda ei ole selle aja peale ära söödud või tal ei ole mingisugust hirmsat haigust olnud, mingid parasiidid pole teda ära tapnud. Et kui ta annab mingisuguse eani siis põhimõtteliselt ta just nagu enam ei muutu, kui ta muutubki nagu selliseks või temast saab selline just nagu surematu Lin, ta veskis last praktiliselt igavesti või. No seda nüüd ei tea, et kui kaua ta lasta saaks, sellepärast noh, eluslooduses ikkagi see iga aasta saab, eks ole, mingi protsent linde lihtsalt õnnetusteni Ta surma mingi osa söödakse ära näiteks mingite raudkullide poolt või, või siis rebaste poolt, et see tõenäosus, et sa järgmise aastani elad isegi siis, kui vananemis ei toimus, on, on tegelikult suhteliselt väike. Et seetõttu ka neid vanu linde on väga vähe, hoolimata sellest sised. Et seda füsioloogilist vananemist nagu ei toimu, et selles mõttes igavesti nad siiski elada saaksid. Tõenäosuse vastane. Ja samuti on näha, et tegelikult nad maksavad selle nii-öelda oma keha tervena noorena hoidmise eest hinda sellepärast et vanadel lindudel on tunduvalt väiksem sigimisedukus kui noortel lindudel. No aga mis sellest vanalinn võib ju mitte sigida, aga, aga ta võib ikkagi, kuidas edasi elada ja elu nautida. No põhimõtteliselt küll jah, aga, aga nagu evolutsioonilises plaanis on alati eelisolukorras need loomad, kes investeerivad keha korrashoiu asemel higinisse, sellepärast et nende geene jõuab järgmiste põlvkondades rohkem. Et need, kes lihtsalt ütlevad, et nii mina lapsi ei saa, aga tahan lihtsalt elada hästi vanaks, siis see on nagu sinu sinu enda otsus, aga see ei mõjuta kuidagi seda, et nüüd need geenid siis nagu saaksid edasi minna. No inimene Rauestab, aga kas, kas see on ka kuidagi sellega seotud, et me ei ela enam metsikus looduses või vanasti elasid ju inimesed ka umbes sama vanaks, kui see kalakajakas elab praegu ütleme siis, 30 aastat oligi juba hästi saadud 40-ga, kui sa maha sõitsid, olid juba olid juba väga vanaks elanud kust kohast siis meie pikk eluiga, kust kohast siis meie meie raugastamine üldse alguse on saanud, kas tõesti siis sellest ajast, kui tekkis noh, ütleme skulptuur või? Seal on mingi eelis on ilmselt nendel vanade inimeste hoidmisel isegi perekonnas ka olnud varasemal ajal sellepärast et nad aitasid, eks ole, laste eest hoolitseda andsid edasi siis neid elutarkused. Et kui on nii-öelda see vanaema nähtus, siis ma usun, et tegelikult on ka evolutsioonilises plaanis mõistlik neid vanu inimesi nii-öelda poputada, et kuni neist kasu on aga et. Ja noh, see, et kui vanaks inimesed elavad, et tegelikult neid nii-öelda maksimaalse elu ja, või, või kuskil 100 aastaseks elavaid inimesi oli ikkagi ka ka ma usun keskajal, et lihtsalt noorena väga palju surmahaigused ja sellised asjad, et just seda maksimaalset eluiga tegelikult ilmselt ei ole ka tänapäevaste ravimeetoditega ja tervishoiuga õnnestunud väga palju pikendada. Vanavanemate nähtus, mida sa siin mainisid tegelikult et väga huvitav küll, selles mõttes, et inimeste jaoks vanavanemad ikkagi üsna olulised täiesti sellised eksisteerivad, olemasolevad asjad, aga aga loomariigis on ju noh, see on selge, eks ole, et looma või linnupoja ja tema vanema suhe on hästi defineeritud, selge, kas loomariigis kusagil ka eksisteerib selline vanavanema ja ütleme siis tema pojapoja mingisugune suhe, kas mõnes riigis niimoodi kuidagi eriliselt häiritud paigas või, või, või seal ei ole sellist asja? Ma ei ole küll kuulnud kuskil, et nagu selleni küll, nagu looduses ikkagi õieti ei jõuta, et elatakse oma sellest sigimiseast rohkem see nii-öelda menopausi iga, et selleni ikkagi looduses ei jõutagi, nagu füsioloogilised piirid tulevad enne surrakse muudel põhjustel ära. Aga seda on küll loomadel ka, et need näiteks sugulased või siis noored. Eelmise pesakonna pojad aitavad järgmise pesakonna konna eest hoolitseda enne, enne kui neil endal pere on loodud. Kuulad saadet puust ja punaseks, siin raadio kahes rääkisime just kala kajakatest ja nende vananemisest. Tegelikult lindudega seoses on nüüd nädala aja pärast tulemas ka üks päris huvitav sündmus, nimelt siis üheksandast 10. maini on rahvusvaheliselt rändlindude päevad ja Eesti ornitoloogiaühing kutsub sel puhul siis ka kõiki linnuhuvilisi. Just nimelt järgmisel laupäeval tornide linnuvaatluspäevale üle Eesti ootavad siis linnuvaatlustornides huvilisi juhendajad ja nendega koos saab linde vaadelda ja siis täiendada ka oma teadmisi selle kohta, et kes täpselt lindudest siis selle torni ümbruses elavad. Vaat seal teevad, kas nüüd üheksas ja 10. mai, on see veel selline aeg, tuul, kui meile siia Eestisse keegi juurde rändab või lendab keegi meilt siit veel ära? No põhimõtteliselt see on see aeg, kus need, kes meie juures kavatsevad pesitsema hakata, on enam-vähem ikkagi kohale jõudnud ja oma territooriumid juba hõivanud ja pihta hakanud. Aga, aga see on küll aeg, kui me võime näha selliseid, kes, kes on nagu ülerändajad, kes lähevad põhja poole, praegu seal veel päris tingimused veel õitsemise alguseks valmis ei ole, aga siin nüüd just mai lõpuks on aeg sättida ennast sinna kohale ja Eesti ongi selline koht, kus päris paljud linnud läbirändel peatusi teevad. Ja seetõttu ongi just ilmselt 109. 10. mai on hea aeg jälgida neid Eestist ülerändavaid linde, kes näiteks haned, lagled, kured, et just haned rändavad sinna Põhja-Venemaale Uuralite taha ja, ja Eesti on neil väga mõnus peatuspaik, et siin on põldudel juba oranz tärganud, et see on selline asi, mis põllumeestele suurt tuska valmistab, aga hanedele on see rändel väga vajalik. Energiavarude täiendamise koht siis Eesti. Millised linnud üldse Eestis kõige viimasena tagasi tulevad rändalt või tähendab siis talvitumas lõuna poolt? Ma usun, et eks neid värvulisi ikkagi tuleb, nüüd tuleb veel tükk aega selliseid väiksemaid linde, aga näiteks kured on kõik toonekured on kõik enamasti kohal juba, kui ma nädalavahetus ringi sõitsin, siis kõik pesad olid nüüd nüüd juba hõivatud, et see on küll nüüd niisugune viimaste nädalate asi. Ja siis ka muud linnud on ikkagi enamasti juba pesitsemist alustanud, et kes nüüd veel hiljem tuleb, et need võivad lihtsalt juba konkurentsis alla jääda, et kõik head kohad on juba võetud, et isegi see kalakajakas, keda kellest me rääkisime hiljuti on nüüd juba pesitsemist alustanud. Kuulad raadio kahte saade puust ja punaseks ja tänaseks teemaks on elusloodus õige pea, hakkame rääkima sellest kuidasmoodi metsloomad üha enam linnakeskkonda naudivad. Kraadiklaasteemast saade puust ja punaseks ja täna on eluslooduse teemadel siin stuudios rääkimas Tartu Ülikooli zooloogia osakonna loomaökoloogia teadur, tuul Sepp ja Madis Aesma. Raadio kahest lugesin mõned päevad tagasi ühte uudist, mis ilmus National Geographic Saidil ja mis rääkis ühest raamatust, mille autoriks mees nimega Kristian Donovan. Christian Donald. Ma olen kirjutanud siis raamatu, sellest kuidasmoodi kõikidesse maailma suurlinnades. Üha mattumalt ja üha enam marsivad sisse erinevad metsloomad, sellised tegelased, kelle kodu on ikkagi olnud kusagil puude vahel ja keda tavaliselt seostatakse sellega, et nad pigem peaksid inimest siis pelgama. Pildimaterjal on ka päris selline kulmu kergitama panev, siin on siis raamatust pilte näiteks sellest, kuidas mets ja emis koos oma põrsastega jalutab täitsa rahulikult ühes ühes Berliini linnaosas ringi lausa selliste kõrgete korterelamute juures. Eemalt vaatab neid üllatunud koer koos oma peremehega. On pilte sellest kuidasmoodi üks koiott Yorgis ronis baari katusele. Koiotid elavad juba selles suures linnas. Elleys Hollywoodis elab üks pank praktiliselt ka linnapargis. Kas see ongi nüüd selline 21. sajandi reaalselt metsloomad järjestada ja enam tulevad linnadesse elama ja kui, siis miks? Selge on see, et linnad muudkui kasvavad, eks ole tuttavad loomad looduselt ruumi ära ja metsloomade elupaigad vähenevad. Loomad ühelt poolt võib-olla ei jõua linnalt ära kolida ja vaid kohanevad siis muutuva elukeskkonnaga või siis teiselt poolt on võimalik, et neid meelitab siia siis kaitse teiste metsloomade eest ja siis järjest suuremat toiduvarud, et prügikastid, kompostihunnikud, et need on väga mugavad ja lihtsad. Toiduleidmiskohad loomade jaoks. Aga üsna omapärane on ju see, et tegelikult räägitakse ju metsloomadest niimoodi vähemalt siin Eestis. Et noh, tõenäosus seda teist kolmandat looma metsas kohata, ise ringi käia, see on väga väike, sellepärast et kui loom juba kaugelt su lõhn tuleb hakata ise sind kartma ja põgeneb kusagile ei tea kuhu. Kas need loomad siis kas, kas nende puhul on juba psühholoogiliselt ka mingisugune selline muutus toimunud, et nad enam inimest ei karda? No kindlasti on need, kes suudavad selle linnatingimustega kohaneda, need peavad olema sellised, eriti paindliku suhtumisega loomad, nende kõiki liike me kindlasti ka tulevikus linnas ei näe, et need on siiski siukseid kindlad liigid, näiteks Eestis. Me räägime rebastest varestest, kajakatest, kes linna tulevad. Siis ongi nagu Ameerikas rohkem siukseid koiotid ja pesukarud, näiteks. Et kindlasti on loomid, keda me tulevikus ka mitte kunagi linnas ei hakka nägema, et see lihtsalt peab olema selline kohanemisvõimeline loom. Kes need loomad ongi kindlasti linnas. Ma kujutan ette, et Eestis ei ole näiteks vist metskitsel absoluutselt mitte mingisugust asja linna tulla, eks ole. No on ju ka selliseid loomi, kes nagu vahepeal eksivad linna ja on näha, et nad on siin kohe ikkagi väga hädas nagu põdrad ja kohati on kirjutatud, kuidas karu näiteks linna satub või et see ei ole, eks ole, linnaloom, et, et ta on siin setu ja eksinud ja ta ei saa siin mitte kuidagi hakkama, et no näiteks kindlasti kolilinn, aga ma tea, koprad ja saarmad, kellel on vaja spetsiifilisi tingimusi või siis ja ma ei tea lendoravat, kellel on vaja põlismetsa ja pesapaiku, et need peavad olema sellised loomad, kelle elutingimustega linn klapib hästi. No näiteks rebased, neil on vaja lihtsalt kuskil siukest varjualust või väikest õõnsusi, kus pojad ilmale tuua ja siis kohti, kust hankida, süüa ja, ja seda nad siit linnast ka leiavad. Suur tõenäosus on siis see, et, et linna võiks kolida eelkõige just sellised loomad, kes pigem noh, ütleme siis segatoidulised ja kellele sobivad siin noh, paljud asjad. Jah, ilmselt küll, kellel ei ole liiga spetsiifilised nõudmised elupaigale ja toidule. Hiljaaegu lugesin ühte uudist sellest ka ma ei mäletagi, kus mulle silma jäi, aga ühest, ühest Eesti uudisteportaalist ikkagi, et selle pealkiri minu meelest oli sõnastatud lausa nii, et karude ring ümber Tallinna on koomale tõmbamas. Ma loodan, et ma ei näinud seda unes, ma ei tea, kas, kas sina ka seda lugu lugesid, aga igatahes mulle tuli kohe pärast selle loo lugemist meelde juhtum ühest mehest, kes Paarast tagasi käis Pirital rattaga sõitmas, seal seal loodusraja peal terviseraja peal ja tema kohtas seal karu. Ja nüüd siis räägitakse sellest, et neid on linna ümbruses üha rohkem ja rohkem. Mida see tähendab? Meil vist karusid üldse on? Rohkem kui varem praegusel hetkel Eestis. Jah, seda küll, aga see, et nad võib-olla siis konkreetsetes kohtades koonduvad, võib-olla ka seotud sellega, et neil mujal jääb, eks ole, elupaiku vähemaks, kas näiteks teed lõikavad läbi nende liikumisrajad, suured maanteed või siis põllud, et ilmselt siis neil on lihtsalt seal need linnaservaalades olevat metsad siis siukseks, soodsaks paigaks linnade servades ikkagi mõnikord üritatakse säilitada selliseid suuremaid metsa lappisid ka. Aga üldiselt selle ikkagi soovitatakse, pigem ikkagi püüda neid tingimusi linnades hoida sellistena, et loomad siia ei tikuks. Sellepärast et ühelt poolt on küll tore näha linnas rebast, saab mobiiliga piltidele ja teistele näidata, et aga, aga teiselt poolt on, võivad nad kaasa tuua ka haigusi, mis kõigepealt lähevad siis koduloomadele näiteks koertele, koerad võivad rebase väljaheidetest saada saade näiteks mingid parasiitusse ja mis võivad ka omakorda siis nakata edasi inimestele ja, ja plussis koeraga võivad rebastelt saada ka kärntõbe, et soovitakse siis pigem ikkagi proovida need jäätmed hoida prügikastis prügikasti, kaas kinni ja kompostihunnikut ka siis pigem siis kinnised ja suletus, et need loomad ikkagi seaksid ennast pigem sisse siis inimestest veidikene kaugemal. Karude teemal veel üks hoopis teistsugune küsimus, mis otseselt nende linnavalimisega vist seotud ei ole. Aga millele mõtlesin siin umbes kuukene tagasi kuidasmoodi üldse tänavune talv karda talveunele mõjus, kas sa, kas sa oskad öelda sellepärast et lund oli hästi vähe ja ega ei olnud ka väga külm? Küllap nad ikka magasid jah, aga et siin ma just hiljuti rääkisin ühe kraadiõppurid, kes neid karude talvitumispaiku kokku uuris ja tema rääkis, et käis ja otsis, aga ei leidnud, et et ma ei tea, kas seal siis seotud nüüd sellega, et karud ei maganud, see talv või, või siis lihtsalt ei ole neid niisama lihtne tabada, aga aga noh, on ju ka selge, et sellist uuringut või sellist nagu monitooringut nagu teha igatalviselt karudega, et see oleks lihtsalt see kaunis suur töö, aga, aga üht-teist võib lihtsalt jah, siis järeldad tingimuste järgi, et kui ikka soojad talved on, siis, siis nad kipuvad ka pigem ringi müttama, kui, kui, siis seal oksahunnikus magama. Kuula traadi kahte saade puust ja punaseks, tänaseks teemaks on elusloodus ja meie. Tänane viimane teema, mille juurde siin paari minuti pärast läheme, puudutab ühte õige pisikest lendavat. Radikaalse seemnest saade puust ja punaseks tänaseks teemaks on elusloodus ja stuudios on Tartu Ülikooli zooloogia osakonna loomaökoloogia teadur tuul Sepp ning Madis Aesma. Tänane neljas teema puudutab siis ühte avastust mille tegid maaülikooli psühholoogia osakonna ja Tartu Ülikooli teadlased ja hiljaaegu siis avaldati üks uuring täpsemalt ja selles kirjeldati uut eesti sääseliiki nimega neuroteelia Salme lai. Kas sellel neuroteile salme eestikeelne nimi ka või mina sellest Postimehe loost igatahes igatahes seda kusagilt välja ei lugenud. Jah, ei selle eestikeelset nime tal ei ole jah antud mingisuguseid seenesääsed, vist oli selline laiem perekonnanimi nii uus liik, et lihtsalt see ilmselt see eestikeelse nime panemine, samuti peab läbima mingisugused bürokraatlikud protseduurid, et enne, kui see ametlikult kinnitatakse ja võib-olla ka selle selle nime väljatöötamine nõuab seda, et seda liikli paremini tundma taks ja uuritakse, et see nime pärast vahetama ei peaks hakkama. Näiteks kui sa panebki talle nimeks näiteks seenesääski pärast avastused ikkagi ei söö tema vastased seent, et siis on ka loll tunne, et selliseid asju tehakse niimoodi aeglaselt ja rahulikult ja ettevaatlikult, pigem. See, et ta nüüd siis Eestis avastati tähendab, et tegemist on siis sellise äsjase võõrliigiga, kes tuli meile kusagilt mujalt elama või ta ei saanud tekkida. Eestis tekkiski. See tähendab seda, et see on liik, keda kuskil mujal maailmas ei ole kirjeldatud, et ta ongi kogu maailma jaoks uus liik, et ta ei ole mitte uus liik Eesti jaoks eduslik kogu maailma jaoks ja ja noh, see, et ta siin praegu just tekkis, see on nagu ma arvan, üsna vähetõenäoline, aga et lihtsalt varem ei teatud, et ta olemas on. See tähendab, et ta näeb välja suhteliselt selle tavalise harjumuspärase verd imema sääsemoodi, muidu oleks ju parandada märgatud. No neid erinevaid sääski on, on jah, väga palju ja inimene kohtab just pigem neid, kes, kes on huvitatud inimese kohta, nii et et need sääsed, keda inimene meie veri ei huvita, et need hoiavad meist pigem eemale, et sa pead siis väga põhjalikult uurima neid igasuguseid metsa servasid, et nüüd just näiteks mingi harvaesinev pelglik sääseliik sealt tabada. See tähendab siis seda ka, et, et kui see liik nüüd kirjeldati Alam-Pedja looduskaitsealalt püütud materjali põhjal, et tegelikult meil ei olegi vist väga palju põhjust muretseda selle pärast, et ta tuleb kusagile meie grilliõhtutele kasvõi niisama ringi lendama, sellepärast et tal ei ole absoluutselt inimese juurde mitte mingisugust asja. Ei, tal on oma elupaik olemas ja seal ta on alati olnud ja ei ole teda siiani kohanud ja temast häiritud olnud, et küllap see on ka samamoodi edaspidi. Kas sa oskad seda öelda kuidasmoodi, tänane kevad või tänavune kevade siis võiks võib-olla vihjata või osutada sellele, milline putukas huvi meil üleüldse tuleb, seda mõnikord ju saab ennustada selle põhjal, et kui palju on mingisugust suurvett olnud või või millised on need kevadised olud, kui paks on olnud lumekiht. Mida sa arvad, kas, kas talve ja kevade põhjal saab mingeid prognoose teha? No üldiselt ikka see, et kui on siuksed väga külmad, näiteks kui on niisugune külm kevad või siis ka juunikuus veel sihukeste päris öökülma, et see mõjub väga halvasti putukatele, et siis nad on just oma munad või vastsete suutnud nagu siuksesse kõige õnnemasse ikka kasvatada ja siis võib see väga hävitavalt neile mõjuda. Aga kui on selline pehme ja sihuke ühtlase tempera natuuriga talv ja kevadet see siis ma usun, et on putukatel päris hea suviga ees, et selle võrra võiks siis eeldada, et see suvi meil meil nagu selline putukate suhtes tuleb päris rikkalik. Ja eelmisel aastal oli ju niimoodi, et juunikuus oli, oli mõnel pool pärjatud, lase lundki maas ja tegelikult ega, ega mullu sääski praktiliselt ei olnudki. Neid sääski siis, kes inimest käivad töötamas, aga tänavu peaks tulema rohkem ilmselt sellepärast, et talv oli ju leebe ja kevad ka suhteliselt tõesti sellise noh, talutava temperatuuriga. Jah, aga no siin võib veel tulla, eks ole, muutusi olenevalt sellest, et kuidas see mai ja juuni just on. Et, et see võib-olla see jah, see talve pehmus võis juba soodne tegur olla, aga, aga just nüüd on ka veel nüüd järgmised kuud on nagu sellise kriitilise tähtsusega. Raadio kahes saates puust ja punaseks olid täna elusloodusest rääkimas Tartu Ülikooli zooloogia osakonna loomaökoloogia teadur, tuul Sepp ning Madis Aesma tuul. Suur aitäh sulle, et leidsid aega tulla raadio kahte neid uuemaid uudiseid ning uuringuid kommenteerima. Järgmisena Tal on siin uute teemadega stuudios saatejuhina juba Arko Olesk kõike head ning olge mõnusad.
