Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Ja küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossilt vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Eetris on raadio kaks avanud saade puust ja punaseks on saade, kus me tunni aja jooksul Sirvime viimaste nädalate põnevamaid teadusuudiseid ja nagu ikka igal saatel on meil teema igal saatel on meil külaline, kes on selles valdkonnas spetsialist ja kes on meie saateid kuulanud, teab ka seda, et kui stuudios on Riin Tamm teleriin tere, ärka siis juttu tuleb meditsiinist, geneetikast, teemadest, mis puudutavad inimest. Ja nagu ikka, olemegi siis viis põnevat teemat teie jaoks välja valinud. Käime nad ükshaaval läbi ja võime ka siin juba ette niimoodi põnevuse tekitamiseks öelda, et muuhulgas tuleb täna juttu sellest, missuguse maitsega on haigused. Kas, kuidas ja miks on võimalik inimesi, inimese geene muundada, neid lõikuda ümber sõnastada, muuta ja muuhulgas ka sellest, kui kiiresti mõjutab meie tervist see, kui me vaheta oma toidusedelit. Aga esmalt võib-olla kaks sellist ikkagi geeniteemat DNA teemat sellest kui võimas ikkagi infoallikas, on see meie genoom ja see uudis, mis meie pilku kõige enam püüdis. Sel viimasel nädalal on lugu sellest, et kui palju on DNA aht võimalik teada saada inimese välimuse kohta. Noriin kas siis tõesti kõik on kirja pandud sellesse kaksikheeliksi molekuli, mis meie rakkudes leidub, kas siis, kui me vaatame neid geene? Me saame tõesti välja joonistada selle inimese portree, kellele see kuulub. Ma arvan, et tegelikult DNA-s on kirjas rohkem, kui me sellest praegu teame. Aga kui seda uudist vaadata, mis on kütnud tegelikult hästi palju kirgi ja on algatanud erinevaid diskussioone, et kas meil on seda vaja ja kas me peaksime DNA põhjal selliseid asju üldse uurima järeldama siis teadlased otsustasid, et kuna inimese DNA-tan üsna pikaldasel tuuritud on teada, et ta sisaldab väga palju erinevaid muutusi aga kõik meie välised tunnused on just nimelt DNA sisse kirjutatud siis nüüd taheti siis või tehti teena põhjal arvuti abiga erinevad modelleerimised ja joonistati välja erinevad siis portreed inimestest. Loomulikult loodetakse siis või arvatakse, et see võiks abi pakkuda just kriminalistika teemal. Et kui me leiame mõrvapaigast näiteks mingi bioloogilise materjali ja suudame eraldada sealt DNA ja siis selle DNA põhjal meil on võimalik ennustada või siis välja joonistada selle võimaliku, siis kurjategija portree, kes seal parasjagu koha peal oli. Aga kui detailselt see ikkagi võimalik on, no ma saan aru, et geenides saab välja lugeda, et mis värvi silmad on inimesel, mis värvi juuksed nahavärvi enam-vähem, aga no ma ei tea, silmade kuju, lõua kuju, huulte kuju, juuste pikkus, kui detailseks minna saame. No kui siin uudise juures olevaid pilte vaadata, siis tundub, et ikka üsna detailseks. Kuigi, kui ma neid pilte vaatasin ja sinna kõrvale oli pandud ka tegelikult ju selle inimese, siis päris Patre, siis kõige parem paremini see mudel, mis praegu oli teadlastel tehtud, ennustas inimesi, kes olid sellised segatud nahavärviga ehk siis eurooplase ja ja siis mustanahalisi segu, ehk siis nad ise ütlesid ka, et, et nad on tegelikult selle mudeli välja töötanud brasiillase kasutades, nii et kui me vaatasime, kui päris valget inimestel peale minna. Ma arvan, et seal oli olid sarnased väiksemad kui inimeste Kell nahavärv natukene tumedam. Kuid juba ütlesid tõepoolest, Hollandi Rasmuse meditsiinikeskuses on välja juba mõni aeg tagasi töötatud selline programm, mis, mis suudab süsteeenna abil üsna täpselt inimeste silmavärvi ja juuksevärvi ennustada. Aga nad arvavad, et, et üsna pea me jõuame ka nii kaugele, et, et meil tõepoolest on üsna võimalik täpselt rääkida värvist. Kas inimesel on tedretähed ja isegi nad ütlevad, et võib-olla isegi hambakuju on võimalik siis DNA järjestuse alusel välja lugeda. No paistab, et see põhiline kasutusala ongi kriminalistika, see, et kui sa leiad roimapaigalt selle DNA jupi, siis püüda selle alusel profileerida, kes tegija võiks olla, nagu siin kirjas on, siis, siis mingil määral on seda isegi juba kasutatud Louisianas sarimõrvari tabamiseks, aga siis need andmed, mis saada, olid ikkagi üsna sellised jämedakoelised tõesti noh, ainult nahavärv ja selles stiilis. Aga kui palju üldse meie sellest välisest olemusest on mõjutatud geenide poolt, et ma hästi ei kujuta ette, et me tõesti saaksime selliseid täpsemaid fotoroboteid paljalt DNA põhjal või, või sulle tundub, et see siiski on võimalik. No see oleneb hästi palju tunnusestest, kui me lähme portrees natuke kaugemale, räägime üleüldse inimestest, siis praegu uuritakse täielikult inimeste pikkust hästi palju ja, ja tuleb välja, et, et mida rohkem inimesi uuringusse kaasame, seda kirju Maximit läheb, mis tähendab, et tegelikult praktiliselt terve inimese genoom ehk iga kromosoom annab mingi panuse siis inimese pikkuse kujunemisel ja, ja teine on siis kas kehakuju või, või see, kas inimene, kas ma olen sale või paks. Nii et. Ma tahtsin seda öelda, et tegelikult, et see asi, see uudis tuli välja, et on tehtud selliste väga algsete andmete peal ja ja nagu ma lugesin, siis ma sain aru, et on inimesi, kes lasi selle mingis mõttes väga leili, et hakkasid ka ütlema, et ei, ei, ei, see on jama ja seda ei tohi teha. Et nii kaua, kui seda nagu süva tõsise teadusena hetkel ei võeta, on see minu jaoks täiesti okei. Et ka DNA, et tegelikult on ju kasutatud juba aastakümneid, kui on mõrvapaikadest leitud mingi proov on ju andmebaasidest küll mitte siis inimese näo järgi, vaid pigem siis küll DNA järjestuse järgi otsitud vasteid ja nii on ka täiesti mõned inimesed ju vangist vabastatud, siis tuleb välja, et nad ei olegi selle mõrvaga üldse seotud olnud. Nii et ma arvan, et veel põhiliseks praegu ikkagi jääb veel see DNA järjestuse alusel siis selle kurjategija otsimine, aga ma arvan, et kui seda tööd siin edasi arendada, siis ja mida rohkem üldse teadlased inimese genoomi uurivad, siis ma arvan, et me saame minna. Saaks aga nagu sa ütlesid, et vaadatakse paljukesi pikkust ja kehakuju Insca siis kehakaalu, siis nendega vist ongi see lugu, et paljalt geenivaatlusega teadlased ei olegi vist põhimõtteliselt senimaani ikkagi ütlema, et kui pikk see inimene võiks olla, sellepärast et nii tohutult palju geene mõjutavad seda. Ja lihtsam on öelda, et vaata, kui pikad on su vanemad. Jah, aga nii, et võib eeldada, et ilmselt sellest saab mingil määral kasulik tööriist tulevastele kriminalistidele. Et kui te näete mõnes peatses kriminalistika filmis või telesarjas hetki joonistab arvutile kohe portree DNA põhjal, siis, siis teadke, et see on ikkagi pisut üle pingutatud ja mitte päris reaalne teadused, et nii täpseid portreid ilmselt kunagi ei ole võimalik joonistada. Aga teeme siinkohal saatesse väikese muusikapausi ning pärast seda hakkame rääkima kaksikute Teeennost. Puust ja punaseks. Jätkub saade puust ja punaseks täna teemaks teadusuudised, mis pärinevad meditsiini ja geneetika valdkonnast. Siin stuudios täna saatejuht Arko Oleski ja külaliseks Tartu Ülikooli kliinikumi geeniteadlane Riin Tamm. Rääkisime saate esimeses lõigus sellest, kuidas politsei uurib DNA-d ja püüab selle põhjal konstrueerida inimese väljanägemist. Et meie teine uudis on tegelikult natukene samast ooperist, jällegi on mängus politsei. Jällegi on mängus DNA, aga seekord on probleemiks see, kas ja kuidas on võimalik teha vahet kaksikute identsete kaksikute DNA. Sellepärast et me teame ju, et sellepärast ongi identsed, et nad on ühemunakaksikud. Nende DNA pärilikkusaine on sisuliselt täpselt samasugune üks ühele, teine üldiselt maha kopeeritud. Aga Triin, kas sarnasus ikkagi on nii totaalne, et geeniproovi põhjal ei ole võimalik nende vahel vahet teha? Nagu sa juba sellise küsimuse õhku viskad, siis et ma pean ütlema, et nende DNA on jah, mõnevõrra erinev ja ongi püütud leida siis kuidas seda kõige paremini oleks võimalik uurida? Sest ma mäletan, ma ei mäleta, kas see oli eelmises saates, kui me rääkisime epigeneetikast ja et sellele on hakatud väga palju tähelepanu pöörama ajal siis samamoodi see uudis läheb ka sinna Epinoneetika valdkonda. Mis tähendab siis seda, et püütakse siis neid kaksikute vahelise erinevuse usi leida mitte just sellest DNA ahela endast, vaid DNA ahela ümber toimuvatest muutustest. Rääkisime ka, et genoom on üsna dünaamiline, teatud perioodidel on mõned mõned geenid sisse lülitatud, teised geenid välja lülitatud ning see võib siis kaksikutel olla erinev ja väga palju on seotud sellega, millises keskkonnas siis need inimesed elavad. Sest loomulikult väiksest peast on ta nad kaksikud üsna ühesugused, kasvavad suureks, hakkavad oma elu elama siis kes milliseid harjumusi endale näiteks tekitab, kes hakkab suitsetama, kes võib-olla võtab palju päikest, et nii selliste keskkonnaharjumustega on tegelikult võimalik meil siis enda DNA dünaamikat muuta? Mul tuli üks võrdlus väheks, paranda mind, kui ma nüüd eksin, kujutame ette, et need kaksikute DNAd on nagu kuusepuud kaks ühesugust kuusepuud. Aga nad viiakse jõuludeks tuppa erinevatesse kodudesse, neile riputatakse külge erinevad ehted. Et sisuliselt need ehted ongi need muutused, mis toimuvad selle DNA ümber, mis siis mingid jubinad, mis ennast sinna külge haagivad mõjutada geenide tööd, et, et need on nagu erinevad ja selle põhjal ongi võimalik nendel kahel pool nagu sisuliselt vahet teha. Jah, see on väga tabav võrdlus. Nonii, aga kas politsei siis on seda juba kasutanud? On sul infot, et selle kohta või kui kasulik selline lähenemine üldse võiks olla, et kas ongi ainult nagu politsei jaoks tõesti vahet teha kaksikutel? Ma arvan, et oleneb situatsioonist, aga, aga praegu tõepoolest eesmärk on see, et tõesti, kui satuvad olema, siis üks kaksikutest näiteks läheb kriminaalsele teele ja on vaja siis tuvastada, kumb nendest oli, et kuidas teha saaks ja olgu need teadlased üritasid võtta kuus paari kaksikuid ja vaadata, et kuidas, kas et kas siis on võimalik selle DNA ümber toimuvate muutuste kaudu. Neid kahte siis inimeste üksteisest eristada. Nad võtsid kaks genoomi piirkonda ja tegid nendega katseid. Ja tulemuseks siis oli see esialgsetes tulemusteks, et, et põhimõtteliselt on see võimalik ja kaksikute paarid olid antud töös. Eri vanuses kõige vanemad olid üle 50 eluaasta, teise täid 20 40 eluaasta vahele. Ja kõige suuremad erinevused tulidki välja nende kaksikute vahel, kes olid vanemad kui 50 eluaastat. Nii et tundub, et mida kauem elame, seda erinevamaks me oma siis identsest õest või vennast muutume. Ja eks on ka asi, mida me tegelikult igapäevaelus ikkagi näeme, et, et ühel hetkel suudame kaksikutel juba vahet teha, sest nad mitte ainult puhtalt riietumisstiililt või soengut on erinevad, olid ikkagi ka juba näojoontelt ja teistelt tunnustelt, et me ikkagi elu jooksul muutume nii väga erinevalt, et me muutume, kui oma nägu. No ilmselt see on tõsi jah, et mis iganes keskkonnamõju muutus annab vormib meid kuidagi omamoodi. Aga nad väidavad, kesin töös, et see on ikkagi jälle täiesti selline esimene töö, mis, mis tehti ja, ja sõltub hästi palju sellest, et millist kehavedelikku tegelikult uuritakse, et kas me uurime verd, võime, uurime süljeproovi siis siin on probleem selles, et see epigeneetiline muster võib olla, aga ütleme, erinevad Nendes kehavedelikes erinev. Ja see on jällegi oluline, et kui me räägime näiteks mingist mõrvapaigast leitud materjalist ja sellest, siis millega ma seda võrdlema, et need peaks olema samad, sest muidu ma ilmselgelt üsna pea saame, erinevad tulemused. Jah jaa, igaks juhuks siis hoiatus kõikidele kaksikutele, kes mõtlevad politsei ninapidi vedada sellega, et väita, et kohapealt leitud DNA on tegelikult tema venna või õe oma. See trikk ei lähe teil enam läbi. Taaskord muusika aeg jätkame aga puust ja punaseks pärast seda. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks, täna siis meditsiini ja geneetika ja üldse inimese tervist puudutavatel teemadel. Ja järgmine teema kindlasti läheb korda meist, paljudele siis puudutab seda, kuidas me toitume, kuidas toit mõjutab meie tervist, me oleme siin kindlasti palju kuulnud jutte sellest. Teatud toidud on kahjulikud, teatud toitumisviisid on kahjulikud ja eriti räägitakse seda ju selle rämpstoidu kohta. Sõime läänelik kiirtoit rasva ja suhkrurikkad, toidud, hamburgerid, krõpsud, karastusjoogid ja nii edasi. Ja nüüd teadlased on siis ühe teatud uuringuga püüdnud selgust saada noh, isegi mitte seda, kui kahjulikud need on, vaid tegelikult, kui kiiresti sellised kahjulikud muutused hakkavad aset leidma, kui me läheme ühe kindla toitumisviisi peale. Saariin, kas sa oled näinud seda dokumentaalfilmi Superzaismi ehk siis ülisuur mina, see oli Morgan Špurlakalisele dokumentaalfilmi autor, tema oli see tüüp, kes otsustas, et tema nüüd nädal aega toitub McDonaldsi einetest ja, ja siis selle kõrval filmis seda kõike jälgis oma tervist, kirjeldas oma meeleolusid, tundeid ja film ongi põhiliselt kuidas ta nagu selle kuu lõpuks oli juba selline rasvunud diivani tulla ehk siis kes ei jaksanud midagi teha, ei viitsi midagi teha. Ja tervisenäitajad olid ka juba kõik seal punases ehk siis kuu aega sellist toitumist juba pööras tema tervishoiu üsna nässu. Kuidas ta ennast tunnis sealjuures nõnda venestunud kurdiski, et noh, libiidot ei ole midagi teha, ei jaksa. Ühesõnaga, kõik oli nagu halvasti selline üksikjuhtum, eks ole, see ei ole nagu teaduslik katse. Aga nüüd on teadlased ikkagi mitte päris samamoodi, aga üsna sarnase katse teinud. Ehk sa kirjeldad seda pisut. Teadlased siis otsustasid, et nad tahavad näha, et kui kiiresti tõepoolest toitumise muutumine mõjutab meid rohkem sisemiselt ja mõjutab seda, et, et kuidas antud olukord kõige rohkem mõjutab meie soolestikku ja võtsid 20 vabatahtlikku siis Aafrikast, kes siis elasid oma kodumaal ja tegid sellist toidu muutus neile, et et need ameeriklased pandi siis sellisele aafrika toidule, mis sisaldas rohkem kiudaineid, süsivesikuid ja need Aafrika inimesed fondi sellisele Ameerikale või läänedieedile nagu mingi reality-sarjad nagu naistevahetus, aga lihtsalt nagu dieedivahetus. Küll, et ma arvan, et võib-olla see ei ole lihtsalt nii õudne, kui see. Ja anti tõepoolest siis vabalt süüa neile seda rämpstoitu. Aga ka mina seda lugesin, siis ma olin väga üllatunud, et need tagajärjed tõepoolest nii kiiresti avaldusid. Ja mis need tagajärjed siis on, nad vaatasid soolestiku, nad ikkagi üsna kitsas spetsiifilist ala. Aga nad vaatasid soolestiku, aga aga kui me mõtleme selle peale, et kellega me igapäevaselt koos elame, siis need on suur hulk baktereid. Ja tegelikult meie kehas on bakterirakke 10 korda rohkem kui meie enda rakke, nii et võiks olla sellised kõndivad bakterid siin siin kõik. Et bakterid mängivad hästi suurt rolli meie heaolus meie tervises ja kõiges selles. Ja soolestik, samamoodi on selle koha pealt üks kõige olulisemaid organeid. Ja nad nägid väga selgelt, et muutus soolestiku mikrofloora, muutusid põletikunäitajad ja muutusid ka siis need näitajad, mis võiksid suurendada soolevähi teket, muutusid siis kellele Nad muutusid mõlemitel, kellel siis paremuse poole, kelle halvemuse poole, et tegelikult need ameeriklased, kes pandi siis selle aafrika dieedi peale, nendel läksid näitajad igatpidi paremaks ja aafriklased, kellele anti siis rämpstoitu, nendel läksid tulemused tunduvalt halvemaks. Ja loomulikult selles mõttes oli see hästi kontrollitud uuring, et enne kui üldse seda toiduvahetust tehti, siis Need, inimesed, kes tulid uuringusse, nendelt võeti väljaheiteproovid, nendele tehti kolonelskoope, ehk siis võeti siis biopsia koeproovid soolest. Et täpselt kõigepealt see algseis ära hinnata ja järel muutsid selle dieedi ja, ja siis samamoodi tegid täpselt samad analüüsid, mis alguses ja need tulemused olid täiesti drastilised. Et tõesti, ainult kahe nädalaga jah, sest ikka ja kui kindlalt me võime olla, et, et seal nagu noh, et see on ka ainult toidust põhjustatud, mitte nagu geenidest, et võib-olla aafriklased ongi teatud toitudele lihtsalt vastuvõtlikumad. Tead, ma arvan, et see on ikkagi see asi, siin tuleb hästi palju käikuste kui see kohastumus. Et kuidas sinu organism on kohastunud pika aja jooksul siis siis teatud keskkonnas olema. Et kui sa ikkagi elada Aafrikas harrastada nende eluviisi, mis seal on, sul on see keskkond ümber. Et tegelikult siin tuleb rääkida sellisest korilase kütti, sellisest hüpoteesist, et tegelikult väga palju on organism on koostanud sellega, et vanasti ei olnud piisavalt toit, olid sellised näljaperioodid oli toiduküllust rismi harjunud sellega, et ta pidi näiteks koguma energiat, et elada see näljaperiood üle. Et tegelikult meie, meie organism ei ole veel lõplikult sellest hüpoteesist nagu välja saanud. Nii et ja nüüd ongi, et meil on igapäevaselt siin väljaspool Aafrikat toitu külluses ja kõik on väga hästi, siis põhjustabki meil igasuguseid tervisehädasid tegelikult. Kas me lihtsalt ei ole sellega kohastunud veel või, või see ongi nagu reaalselt kahjulik meil läheb siis ei saagi kunagi nagu normaalsuseks. Mis sa arvad? Ma siis kohastamis, protsess on ilmselt tunduvalt pikem, et ka meie just nimelt genoom sellega kohastuks sest igasugused moodsad genoomis, mutatsioonid ja nii edasi, et need ei juhtu üle, nende tekkimine võtab ikka tunduvalt kauem aega ja tõepoolest see ka mingi muutus siis populatsioonist püsima jääb. Nii et head inimesed, kes te sirutad käe, hamburgeri, kokakoola poole, ärge lootke sellele, et, et teie keha sellega lõpuks ära harjub. Praegused teadustulemused näitavad ikkagi, et see mõjub teie sooltele teie bakteritele üsna halvasti, tõstes kõigi haiguste riske, nii et noh, kas me just küttideks korilasteks peaksime taas hakkama, aga sellist mõõdukamat, tasakaalustatumat, tervislikumat, toitu kindlasti. Aga nüüd ongi jälle muusikapausi aeg siin saates. Jätkame saadet, mis on pühendatud inimese tervise ja meditsiiniteemalistele uudistele ja nüüd saame võib-olla teadusliku tõestuse või tagapõhja või selgituse anda jälle ühele nähtusele, mida ilmselt nii mõnigi meist on oma elus kogenud. Nimelt see, et, et kui te olete haige, siis asjad kuidagi maitse samamoodi nagu varem ja pigem on tunne, et kogu aeg on selline mõru mekk suus või kõikidel asjadel on selline kibe maitse. Ja nüüd teadlased oma oma uurimistööga on jälile saamas, mis seda siis põhjustab ta kõigepealt, Riin, kui nagu reaalne see efekt siis on, et meil tekib see mõru maitse. Antud uuring oli tehtud küll praegu hiirte peal et ma ei tea, kui kindlalt me saame nüüd neid üks-üheselt, mina neid tulemusi siis inimeste peale kanda, aga ilmselt mingisugune tõepõhi siin ikkagi ikkagi taga on. Ja mis need teade, et siis leidsid, oli see, et eks molekul, mida nimetatakse siis tuum, annekroosi faktor, alfax ja mis on tegelikult tuntud kui proo inflamatoorne, tsütagi inimkeeli, midagi, mis tekib põletik või tekib põletiku korral. Jah, ta tekib üsna sellises põletiku algfaasis, et kui organism tunneb ära, et on, on sissetungija, kas näiteks viiruse või bakteri näol siis hakkab immuunsüsteem sellega kohe võitlema ja tekib põletik ja jääd tuuma. Nekroosi faktor on siis tõepoolest selles algfaasis, et seda toodetakse siis peamiselt makrofaagi poolt ja mis on sead, immuunsüsteemi rakud. Aga nüüd leiti sellesama molekuli ka selline seos, et inimesed, kellel on seda molekuli väga palju, need on just eriti tundlikud või kina hiired, vabandust, et inimesed, need on eriti tundlikud, siis mõruda maitse suhtes. Ja kuna varem ei teatud eriti, et seda, seda molekulid toodavad ka mõned muud rakud peale Macolfaage, siis tegelikult on välja tulnud, et seda molekuli toodetakse hästi palju ka keele peal olevat. Maitsmis pungades olevatel tunderakkudel tegelikult ja tunderakkudel on olemas ka siis konkreetsed retseptorid, mis seda molekuli siis endaga seovad. Ja leidsidki nad siis seda, et, et kui seda molekuli on palju siis On mõruda maitse suhtes need loomad tundlikumad ja kui ta on vähem, siis vähem tundlikud, väga lihtne seostuliselt välja. Ja tavaellu, püüdes seda üle kanda, siis tähendabki seda, et kui meil on selline põletikueelne olukord, siis kogu organism sisuliselt hakkab rohkem tootma sedasama molekuli, mis muudab meid siis muuhulgas ka tundlikumaks sellele maitsele, et me noppime mida tahes. Me sööme, joome noppimine, sealt selliseid vastavaid molekule paremini välja ja tunnetame neid kibedana. Jah, ja Anne on, oli ka juttu sellest, et tegelikult seesama selle molekuli üleküllus vähendab tegelikult söögiisu Indrek ka tõesti seetõttu, et et sa tunned maitset teistmoodi ja sul sul söögiisu kaob ära. Ja natuke väidavad, et, et see võiks olla ka näiteks anoreksia üheks põhjuseks, et et sul kaob söögiisu ära sellepärast et noh, seal on ilmselt ka suured psühholoogilised probleemid, aga, aga ühe faktorina tõepoolest, et see maitse, et see toidu maitse ei ole see, mida siis inimene Ootab või loodab aga molekuli üldine eesmärk ei ole ju see, et panna meid vähem sööma või, või teda tehaksegi ainult sellel eesmärgil, mis ta tegelikult ülesanne meie organismis on. Vähemasti teadaolev ülesanne on ikkagi see, et ta töötab meie immuunsüsteemiga koostöös. Et tõepoolest aitab võidelda meile sissetunginud patogeenidega, et see on see peamine, et ma arvan, et nad tegelikult nüüd, kui nad said teada, et hiirel töötab see niimoodi, et ma usun, et nad vaatavad inimesi lähemalt, et mis seal siis täpselt seal ka inimestel veel teha. Mis sa arvad, kas selline tundlikus kibedale maitsele on ta nagu selline juhuslik kõrvalefekt või talongi kindel toime, et ta ongi nagu selline multifunktsionaalne molekule, et võitleme viirustega, samal ajal vähendame söögiisu, et need asjad kuidagi toimivate kõik koos. Ma tegelikult ei tea, päris täpselt ei ole, tundub jällegi selline üks huvitav asi, mida uurida, et kas sel asjal on mingisugune reaalne mõte taga või ta toimibki juhuslikult nagu paljud asjad meil tegelikult elus ja, ja maailmas, et meil võib olla mingisugune kõrvaltoime, mis ongi täiesti juhuslik, et on püsinud lihtsalt sellepärast, et ega ta suurt kahju ka nüüd ei tee. Samas ma tahaks loota, et seal tulevad välja mingid seosed, mis ilmselt võiks olla üsna loogilised. Et ma miskipärast arvan, et seal ongi mingi tagama. Aitäh väga huvitav, me piss lihtsalt peame jääma seda ootama ja ehk saame siis tulevastes saadetes sellest teile raporteerida. Aga enne viimase uudise juurde siirdumist kuulame taas pisut muusikat. Puust ja punaseks tutvustab teile täna inimese meditsiini geneetikaga seotud uudiseid. Lõpetuseks oleme siia jätnud, no ma ei saaks öelda, et maiuspala pigem isegi vastupidi. Ühesõnaga üks teema, mis kahtlemata tekitanud palju ärevust ja kirge, tekitab see tulevikus veelgi küsimus sellest, kui kaugele me tohime minna inimese geenide muutmisega. Nimelt siin uudis on ju sellest, et Hiina teadlased tegid esimesed sellised inimembrüod, kus olid muudetud tud geenid, ehk siis tehtud sellist. Ma ei tea, kas keeteraapiat vist lihtsalt nagu geenide muundamist. See on tekitanud maailmas üsna suure eetilise meelepaha või vähemasti diskussiooni. Need nendest numbritest ei pidanudki kasvama inimesi, need olidki mõeldud niimoodi lõpuks hävitamisele ja sina pead lihtsalt näitasid, et sellist asja on võimalik teha ja, ja nad kasutasid selle juures ühte ensüümi, mida on viimastel aastatel väga palju kasutatud, mis on tõesti selliste geeni manipuleerimise teinud. No peaaegu sama lihtsaks nägude arvutis kasutatavate tekstitöötlusprogrammides kopijateist funktsioone. No rind, kui sina seda uudist lugesid, siis milliseid tundeid see tekitas, et nüüd me võimega inimese geene niimoodi chach lõigata ja kleepida? Kõigepealt mul hakkas väga õudne. Ja siis ma mõtlesin, et hea küll, et ma loen selle uudise läbi ja püüdsin seda võimalikult tundetult teha. Ja kui ma sellega lõpuni jõudsin, siis ma sain aru, et asi ei olegi nii hull. Sellepärast et ka teadlaste enda kokkuvõte oli see, et inimese Endrat muutmisest oleme veel tegelikult väga kaugel. Et nagu Arko juba ütles, kasutajad eriti jah, selliseid embrüod, mis ei olnudki mõeldud ellu jääma ja sa oled tõepoolest siis ka väga suurel määral eetilistel põhjustel, et nad olid nimelt sellised embrüod, mis olid, kus munarakk oli viljastatud kahe spermiga. Ehk siis seal oli kromosoomistik, oli kolmes korduses. Ja see õnnestumisprotsent milli, kui palju neil õnnestub Teed embrüoid muuta ei, tegelikult hästi väike, sest nad algselt proovisid muuta 86 Ämbras geneetilist materjali. Neil õnnestus tegelikult lõpuks ainult neljal. Nii et mis näitab seda, et, et et süsteem on veel väga toores, et seda üldse kuskil kasutada. Teine suur probleem oli selles, et kui nad pärast hakkasid seda embrüod DNA tegelikult uurima, et kas need muutused olid ka tõepoolest toimunud siis tuli välja, et see embrüo oli tegelikult mosaiik, näe, mis tähendab seda, et osades rakkudes oli muutus toimunud osades mitte samamoodi näitab et asi tegelikult ei tööta. Ja noh, tegelikult mul on hea meel, et need tulemused olid sellised, sest. Ma väga loodan, ma tõepoolest väga loodan, et me jõuame ikkagi mingite disainbeebide ja, ja muude selliste superinimesteni, et, et see tõesti jääbki selliseks. Science Fiction, eks võiks selle kohta öelda. Aga meetod iseenesest ei ole üldse paha. Et kui nüüd inimese kõrvale jätame, siis ma arvan, et et seda on võimalik ja saab kasutada näiteks, kui me räägime mudelorganismide uurimisest, et noh, seal need veidi, et piirid on võib-olla natukene laiemad ja, ja saab teha rohkem erinevaid katseid. Et mulle tegelikult see see töö väga meeldis. Ja ma loodan, et noh, selles mõttes oli hea, et ta nüüd sai avaldatud, et nüüd see kirg, mis minagi tagasi selle teema ja selle geenide muutmise teema üldse ümber lahvatas, et võib-olla see nüüd natukene rahuneb maha, et vaadatakse, et need on esimesed katsed tehtud ja ja tegelikult keegi nüüd ei torma siis nende elujõuliste embrüote kallale ja hakka seal mitte midagi. Noh aga tegelikult miljon ka neid kohti, kus me tahaksime seda meetodit rakendada, meil on haigusi, mis on geneetilised ja mille puhul me saaksime seda meetodit kasutades juba inimesi, et ära tervendada, vahetada katkised geenid välja, võib-olla tervete vastu. Aga siin tulebki see just nimelt kas ise mosaiiksus tõdema, et tegelikult me ei saa, et kui me Me ei suuda seda protsessi tegelikult veel kontrollida. Et kui me tõepoolest ühes rakus selle DNA ära muudame, et see muutus jääb püsima nagu Din tuli välja, siis tegelikult ei jää. Nii et selline kontrollmehhanism on see, mille, mille kallal tuleks siis väga palju vaeva näha, nii et see praegu ei ole küll lahendus, et et hakata neid just nimelt neid raskeid geneetilisi haigusi haigusi ravima. Ja siin oli ka probleem selles, et, et nad tegelikult muutsid hemoglobiini geeni. Aga kuna hemoglobiini toodab selline suurem geeniperekond, mis on omavahel üsna sarnased siis tegelikult siinsamas nende töös tuli välja see, et tegelikult nende eesmärk muuta ühtegi nii lõppes sellega, et kuna need geenid seal järjestikku ei sääraseid, need tegelikult olemas mitmes geenis. Kuidas sulle tundub, et kas need probleemid on nagu vundament taalsed ja on praegu lihtsalt sellised esialgsed tehnilised raskused, et natukene niimoodi viimistleda ja siis siis me saamegi niimoodi väga mugava tööriistaga inimese geenidega ümberkäimiseks, kui meil selline tahtmine peaks lõpuks ikkagi tekkima. Ma ikkagi arvan, et teha fundamentaalsed probleemid, sest kas või räägime sellest üldse loote arengust ja kuidas see kõik toimub siis tegelikult on väga palju asju, mida me ei tea ja mida me veel ei oska seletada, ongi, et see, see teadmatus tegelikult, et me täpselt ei tea, mis seal toimub. Kuidas see protsess käib. Nii et ma arvan, et seal on jah, fundamentaalselt. Nii et teadlased ei ole ega saagi Frankensteini teks õnneks mitte õnneks mitte. Ja selle positiivse sõnumiga, kui nii võib öelda, täna tõmbamegi meie saate otsad kokku, eetris oli puust ja punaseks täna teemaks meditsiinigeneetika uudised, mida lahkasid siin saatejuht Arko Olesk ning külalisena geeniteadlane Riin Tamm. Järgmisel nädalal on meie saates juba teised uudised, teised teemad kuulmiseni. Peale paari. Päeva. 24 tundi vaja teada, mida ta tahab saada. On ka metroo ei tee, aga. Ei räägi ta. Ka.
