Tänasel kesköö tunnil pakume teile kuulamiseks sügismotiive August Alle luulest mida esitavad Iivi Lepik ja Peeter Tooma. Muusika valis Silja Vahuri. Vaatlen laintel viimseid, kiiri, Tudulinnas silmapiiri. Hall on mereturi loodigi, seal äsja suri. Puri kadus lainte taha, jättes vahust vagu maha. Peale halli mereliiva. Pelk muud midagi ei riiva. Kaugel linnakärast kehast, kõigest elamuste ihast. Heani astu piki randa käies tülpinud nukrust kanda. Läinud ajust siluett. Teguju maalineta. Taevas tähed, ööja, merilaine veereb, lainer päri. Puistates roostet ja verevat kulda ehtides härmaga vara kult mulga tuleb sügis üle kalgi ja külma kui terasest v. Üle madala päikese, luitunud tee tuleb sügis. Ülekoltunud laanes hoidku ja karjase üle alasti põllukõrre harjase. Tule sügis. Rabasamblast punab kuremarju roostekord peal lauka pruunial veel. Lublutab siin õhtul kurekarju kokku tulles pikal teel. Pilvelade hall kui mure rõhubki Turmann Nende sügise EAS. Üle põlluribal kündja lähevad kured Lublutades pikas reas. Kuldkollas kask haabvere värvis külm, helge nii kui sulamall läheb päike looja teras, veestes, Järvis, tuul, ainus sügisel. Xoodi sall järsk vuhin, Yiton. Linnukarja ju eemal künkal leiab silm, kus kannab pihlapuu koralli, Tarja. Jälle hääletu on sügisilm. Nii palju roostet, koltunud lehe vaske, jalg teil, mis maha puistanud tuul, kus sügise raskelt rabanud kaske nii vana ilme noorel kuul. Ta kerkib, elu jäätunud raske, kui luitunud sügisõhtuluul. Vihma küll valab jo pilvede pinas taevas kui maa sügis udutati, naas. Pilvi rebides vilistab tuul. Kari on väljas veel mihklikuul. Karjalaps, vaeseke kuhjal tükib kaelani märg külm kallale tükib tuule ja vihmaga elajad, norgus. Karja grantsilgi saba, sorgus. Tarvis on hoolega kuhjasid vahti. Peremehehääl ei anna mahti. Sisenen seal karjas, Elva jaam, malka kuhjampusatu Mazzarel palke. Tuleks kord õhtupoeks ahjule, Darr rätid ja pastad, riputaks barrel. Peagi süüa saaks soojendatud suppi. Paelu veel pastale punuks hea jupi õhtuni veniks. Käes uinaku tund. Varakul peremees peletab und. Läätse maast valla rei tuleb maha täis Tre perest. Nii jääme taha. Oli suveilma helget taevast kõrged siniselget virvendas ja helkis järv sinipinnal kuldseid naaste vahel vahuvalgeid, laaste elurõõmus, iga närv. Või siis tuulelembe hooga mängles rohelise rooga, kuni keelas kõrge perv. Ahnud ajad meelsat kallid, kui siin üle vaikse pinna laotati, siidikangad hõbedased sinihallid. Vahel äiksepilvepangad ujusid siit kõrgelt üle kohas, järv siis kõmas kõu välgutuld täis taevaõu raputati järve nõud nagu vardast vihma valas. Juba vilksti, mängib kala äikest, nagu poleks olnud lõivaid kinni suure tolmu. Üle järve hõbevaagna heitnud värvilise sanga imeväärse Vikerkaar langeb veel vaid piiska paar. Tuleb õhtu magab kala hauguvaid roose hiilib salakuulda, saba lööki, mõnda röövik teab jahti nõnda. Kui sametmusta telgi taha, varjab Eha helgi. Järve pinnal süttib sära nagu tuhnis hõbepeeglis miljon tähti. Enam veelgi paistab paadimehel ära. Ent kui öö on pilves pime, lõikab kallast sumedat rongi tulemadu krat. Kui muinasjutt. Kui ime. On hallaööd, soo veeres, roo sees teinud. Järv hommikuti põle, kui leegid seksid, õled, nii tõuseb õhku. Kerge aur. Mul vastu sõuab järve suus ju vana tuttav Kaur. Roog roheline sahiseb ja rõõmsalt kutsub kalameest kõrs kuivanud kurvalt kahiseb. Siin pole leida kala seest. Soos särab lehe kullas kask. Ent samblakollane ja vask ta seal, kus varjab teda mets. Hallvareskuhjalavapuul vaid vaagub pugu vastutuult. Järv nagu süngemeelne sõnn, on vihane ta ranna ründ ja raske vahuharja künd. Ma hingab raskete hämarust. Maast tõuseb pimedus, kui udu on valvakam vaid ulgu taeva reid, kus arksi sünnib tähti, tähiseid, muu, oota meele. Tuulelinnuteele. Klouhklu glo Kloog. Nii klõbutavad helis lennal kured. Kurb häälitsus kui lina katkujate laul. Pime vaikus ümberringi. Maas magab väsinud tuulepeni kes hundi kopsudega undanud päeval ja külmad käppadega kraapinud ost. Ma kobamisi leian ukselingi ja süütan valguse keset pimedust. On tuba õudselt lubivalge ja aknanelinurk. Nii süsimust. Ülalkõrguses sinitaeva kaaretab kurgede rida. Ja korduvalt kurnitseb alla sealt kaugusi igatsev hüüd kuni varjutab neid Noa laeva hõbesulgedest vine. Nii palju kirkust, külma sügist, taevahõbedat, sina, veri, värisevate roostet haavade kullaks, kolletult kaskede rüüd, millest helluvad silmad. Kõrvus kohiseb kurgede hüüd ära kaugele siit. Ent jalgu on valat, kuid tina. Igivana ikka Rosen. Sügisämblik härmaniidi vedanud körtel peene võrgu mille üle taevas kõrgub hõbehalli Giulist tseeri. Pilvi alt toob vinge tuul kaasa kutse, kauge kajakaare, taeva, kurekarja, ülenete sinirajalennul, lõuna päiksevalda, kummargil pihlapuul üle järve, järsu kalda. Veeretavad valmid, tariad, Ruskes ülem punavarje. Sinivetest tõuseb Saari kloostri kuuse Sazarbaari kolletusest kummalisi vahel lausa oskab tuld. Pärna ladvas sulab kuld siis, kui vargsi nagu hiir. Kuldses Koltsas lehestikus kargleb sügispäiksekiir. Raskub laskub sügistaevas pilve somp jäigalt, hall. Matab noa hõbelaeva saarte kuldset koplit. Kall. Peagi Kraasi plaasib tuul kuldse kolletuse poolt. Ahneid mõtteid leinalise. Kaltse kohevil vahu kuldseid kobrutab lehti saare puistu hämaral teel. Kõduhõngu sooja niisket maast tõuseb pehtinud. Raagus poIe all ringi suure äraminemise rahu kui ahistaks, nii et rahu siiski pole kuskil. Siit ära. Taas siia kisub. Ladrik kõrkjalon Ruske kui küpsel nisul raske tõlgenda piisku sügise õisi, kaste. Ülal Walkeik pilvi. Tuul puhub kui hõbelaaste üle sinise võlvi. Heleda kanga ujub lehti langenud sinihaljale veele kui kuldseid naasta. Olen püüdnud nuid tabada oma sügismeeleolude tumeda Kahaga. Ent muutub kõik halliks, mis säras haljas. Kui võrdlus tühipalja kuldrahaga. Kloostri Saarele rinnuli laskunud on tohutu kollane kuu. Nii kohutav suurjärve veed on tõusul talle kõrgele vastu metalliks vaskunud. Aer üksiku paadi. Tuuletu mingi kuiv õlut hing. Kuu juba saarel näib Mahastunud. Must metsa vari on veele raskunud. Öise Paikuse saared. Ja uinub järv kust kustunud on hõbeda virve ja Päär. Oktoober esimesi lumehelbeid, kui udusulgi sarja balla jalga armuta, neid mutta tallab. Neid sulab palgel pisar, selgeid tuul, põhjaskoop taevadelgil üht pilvekangas tinahalli, kust lund ja vihma alla kallab. Kõik mõnud ununud päevil helgil. Nüüd sinitaevast katvat pilved, kalged. Ent tuleb pakane, toob saanitee ja maalib roosilisteks nurka. Käpalg deep kristallsillad üle vaikse vee ja laotab laiad lumelinad valged ning paneb kiun maa. Talumehe Re. Sügismotiive August Alle luulest lugesid Iivi Lepik ja Peeter Tooma.
