Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, lapsed. Vaat kuidas aeg lendab, kooliaasta jälle hakkab otsa saama. Kes veel tahab oma hindeid paremaks saada, saab neid veel parandada. Ja kellele suveplaanid tegemata on, see saab hakata neid suveplaane veel lõplikult viimistlema ja sätitama praktika ja eksam, nii et saaks ka seal vahel puhata ja päikest võtta ja ja ühesõnaga seal vist järelemõtlemise nädalvunud sihuke tunne. Jah, kellele järelemõtlemise, kellele väga kiire nädal aga selge on see, et rohkem teile sel aastal ühtki ülesannet ei anna. Ja nüüd me tahame tänada kõiki neid lapsi, kes on võtnud vaevaks meile kirjutada või meile oma pilte saata, meile küsimusi esitada, üldse meie saates kaasa lüüa. Ja kõige usinamad kirja saatjad olid Alose, ärge siis Järva-Jaani Väike-Võistkond Vahur kopelma kolmas b kuues b parksepa üheksa klassilisest koolist. Nende tööd olid alati kõige kopsakam madrats. Ja enne kui meil nüüd muud juttu hakkame rääkima, ütleme, et teie kõigi jaoks on meil pisike üllatus ja see on ekskursioon, aga millal selles suhtes lepime teiega ka siis kirja või telefoni teel juba kokku. Jah, ma arvan, et me jõuame kokkuleppeni selle koha aja, kui kõigi muude küsimuste suhtes Ja muidugi imetlusväärselt tublid olid Pärnu 21. laste päevakodulapsed suur-suur, aitäh teile. Mesi muud jutustame ja jutustame, mina ei tea, kes te olete üldse märganudki, kui ilus kollane kõik meie ümber siin on natuke aega läänega värsteni tas valge ja sest võililled õitsevad ära ja siis hakkab see võililleseemnete levimine peale. Seda on kõik lapsed on ise näinud, kuidas need seemned levivad. Nüüd on kena vaadata siin küll kena neid puuded, aga ma olen kuulnud, et need, kellel on oma aiad ja muru lapitud, need pidid päris pahandama nende võililledega. Inimesed arvavad, et see väga ilus muru enam ei ole, kuss, võililli massiliselt sees õitseb ja inimesed röögivad neid sealt välja küll kaevabad neid välja kitkuvad välja ja niidavad. Või teil, kui näiteks maha niita, siis ta natukese pärast kasvavad natukese lühema varrega ja on juba jälle paari päeva pärast ilus kollane õienutt püsti jälle valmis seemneid levitama. Ja võilillel on sihuke kummaline komme veel, kui ta on juba maha siis temal, see seemnete valmimine ikkagi läheb edasi, nii et näiteks jätame maha niidetud võililled kuhugi paika seal, palju need seemned ära ei, levivad, ikkagi laiali. Ta on üks hästi kohastunud taim eluvõitluseks, tema suudab igas olukorras toime tulla, kui õied on kadunud ja vilju ise levitada, paljuneb juuretükikestega raiumise juure katki kast, tükikesed kasvab uus taim, niidame teda, siis ta jääb lihtsalt lühemaks, pikka õitseda ja viljad saavad valmida. Nii et väga-väga evolutsiooniliselt hästi kohastunud taim. Kuule, aga äkki räägikski praegu sellest, kuidas taimed paljunevad, kuidas need seemned laiali saavad, et praegu peaks päris paras aeg selleks olemas? Ma ei tea, kas nüüd päris paras aeg on, sest enamik taimi ikkagi akamooniseemneid sügisel levitama, aga no tegelikult on taime riigisse seemnete levitamisel niimoodi aasta peale ühtlaselt ära jaotatud, nii et ega ta päris ainult sügise peale jäägi ja selleks, et need seemned kuhugi leviksid, selleks on siis igasuguseid kavalaid nõkse välja mõeldud. Taimel on see paha viga, temal jalgu pole all ja ta ei saa ise kuhugi kõndida. Aiaviljad on natuke lihtsam, see on inimene, kes kõnnib aeda ja paneb seemned maha. Ja inimene jah, on jalgade eest, aiaviljade seemned on ka tegelikult küllalt rasked, ega need iseseisvad kuigi kaugele levida saakski, välja arvatud mõned üksikud ja looduses on siis need levimise viis igasuguseid noh, kõigist me jõuagi rääkida, aga lastele kindlasti totak ja ohakad, eks ole, ohakad, mis nagu viljadki, lennutavad oma seemned kaugele ja takja siis mis jäävad igale poole kinni, noh, inimestel riiete külge tegelikult on Takkijad kohastunud loomade külge kinni jäämiseks, nii et lood tassivad need eemale seal kuskil lühitaks nendele maha ja takjas leiab endale uue kasvupaiga. Mõningaid taimede seemneid levitavad sipelgad, kes käivad seal söömas, haarad selle seemne kaasa ja tassivad siis kaugele. Näiteks on selline taim, Ta vist praegu, kui mõnes paigas hakkab õitsema ka seal härghein, tema seemned päris sipelga kude sarnased ja siis, kui sipelgas avastab metsal härgheinaseemne, hakkab ta kohe varmalt pesasse tagasi tassima, arvab, et on kaotsi läinud nukk. Aga tegelikult on härgheinaseeme ja niimoodi levivad selle taime seemned. Kui nüüd see vaene sipelgas selle seemne oma pesasse toob, siis ta hakkab pesas kasvama. No päris seal pesa sees ta tavaliselt kasvama ei hakka, aga pesa peale mõni jääb, siis seal võib kasvama hakata kullipesa ümbruses Ärgeinud avast üpris palju kohe kasvumuse sipelgaradade Vjatest siis paljudel taimedel jõuab, õitsime lõpule siis, kui hakkad veed voolama ja siis seemned satuvad vette, levivad vee abil või üldse püsivadki seemned nii kaua taimede küljes, kui kevadveed hakkavad voolu lume sulamise veed hakkavad kevadel voolamas isale hakkavad taime seemned levima, levivad igale poole laiali, et taimed kevadel valivad selle uue elupaiga. Kui siin võililleseemned on nagu langevarjurid, nemad levivad õhu kaudu dž, siis kas nendele levivatele seemnetel on ka mingi eriline kuju? Mingit erilist kujunud ma ei oska öelda, tühine veega levivate seemnete kuju oleks olemas küll aga on neil enamasti küllalt palju õhku tagavara õhku seal, mis aitab seemnetel vee peal püsida ja niimoodi need seemned võivad seal veepinnal hulpida paar nädalat, enne kui nad siis leiavad sobiva kasvupaiga või see veelompe ära kuivab ja näiteks lombi põhja võivad siis need taimed kasvama jääda. Jällegi. Võilill lendab tuule abil ühest kohast teise, aga need, kes tuule abil oma seemneid levitavad, neid on päris palju. Tuule abil levivad väga paljude taimede seemned, kas või isegi okaspuude käbidest, varisevad seemned alla ja vahtraseemned levivad tuule abil ja ja noh, neid taimi, kui me ringi vaatame, leiame küllalt paljust, enamik seemned on nii kerge, et iga tugeva tuulehoog tõstab taju maast lahti või kui näiteks puudutatud Tal hakkab varisema siis tuulehoog kannata sellest emapuust küllalt kaugele, näiteks kaseseemneid. Te võite vaadatakaseseemned levima hakkavad, kuidas need pisikesed seemned on sellise huvitavate diivakkis tehka varustatud ja lase vahtra seemegise. Nina saab teha, kui vaatate, kuidas ta puu otsast alla kukub. Ta keerleb nii nagu väike propelleri. Kui tuulehoog tuleb kais, kannab see propelleri tema puust küllalt kaugele, seal kümneid kümneid meetreid eemale, sest pärisemapuu all tale kasvu valgustega ruumi ei ole. Aga kuidas nad just sellise paiga peale satuvad, et nad kasvama ka saavad minna? Noh, eks see häda ongi selles, et ega nad enamasti ei satu sinna, kus nad kasvavad, admine kui mõni seeme satub sinna, kus on sobiv kasvukoht ka, siis ta seal hakkabki kasvama. Ja niimoodi siis need taimed levivad ja ega muidu siis taimedel oleks seemneid nii palju, nii arutult palju, nagu te olete kõikidel taimedel seemneid näinud. Sellepärast et neid on vaja toota võimalikult palju. Et siis mõni üksik nendest lõpuks kasvaks. Uueks suureks puuks hakkab jälle seemneid tootma ja see puu on oma elu vaid aimun oma elu hästi seal elanud siis kui vähemalt üks tema seeme on kasvanud nii suureks, et toodab jälle seemneid ja annab jälle järglasi sellesse nende taimede elu mõte tegelikult ongi. Mõned taimed on niisugused, et ei ole sugugi eriti kapriissed paiga suhtes, kus kasvama hakata, kas saad kasvõi. Nojah, ühed taimed on nõudlikumad, teised vähemnõudlikumad ja tõesti näiteks muretsema samblad võivad hakata täiesti sellisel kohal kasvama, kus nagu poleks üldse mingit võimalust kasvada, aga no päris niimoodi tühjal paigal ei saa, ükski taimi kasvatab mingisugune pinnas, peab ettevalmistatud olev natukene mulda ja natukene niiskust peab seal olema eriti samblad, näiteks vajavad just hästi väikest õhukest mullakihti, kuhu nad oma pisikesed risoidid vaat siis sisse ajada. Ja kui natuke seal siis niiskust ka juures on, õhk kannab sinna natukene toitaineid ka juurde linna õhus või üldse viimasel ajal õhus on neid sooli igasuguseid küllalt palju. Siis nad saavad seal päris kenasti kasvada, täpselt samamoodi samblikud samblikud on sellised huvitavad taimed, kes võivad teistele taimedele hakata pinnast kujundama. Ja siis hakkabki tasapisi kõdunevate sambliku osadest, sest kivi murenenud kivist, kuna ma muld ja niimoodi tekib tasapisi võimalus kasvada teistel taimedel, kelle kasuks ta mulda hädasti tarvis on. Selle mullajutuga tuli mulle meelde, et on looduskaitsekuu ja räägitakse ka hästi palju mullast. Mul tuli veel meelde see, et te pidite ka minema, mullast rääkimata, oli nii vä? Ja Me käisime Giorgiga looduskaitseseltsis ja kuulame selle loo ära, mille me seal lindi peale püüdsime. Iga aasta maikuu teisest pühapäevast saab alguse looduskaitsekuu, kus siis ühe kuu jooksul räägitakse põhjalikult mingist Eesti Loodusele valusast probleemist. Me oleme rääkinud haruldaste taimedest ja ja oleme rääkinud test ja kõigest muust. Ja tänavu aasta on siis looduskaitsekuu murelapseks või kuidas seda öelda. Mullad, mis pärast need mullad siis nüüd nii hirmsasti kaitset vajavad. Looduskaitse seltsi aseesimees. Mööda Eestimaad ilmselt olete kõik sõitnud ja põldudel ja metsades piisavalt mulda näinud, nii et võib-olla tekib tunne, et mille eest teda kaitsta, et meil on teda piisavalt. Noh, küsimus on selles, et kui nüüd natuke terasemalt vaadata, siis ühteteist hädame selle mulle juures ikka leiame põhiliselt kolm asja, mis mulda kahjustavad. Esiteks see, et suured maa-alad on viimaste aastakümnete jooksul läinud ehitiste alla. Ehitatakse maju, endistele põllumaadele, teede alla jääb suur osa mullast rajatakse karjääre, asi on muidugi selles, et enne maja ehitamist või tee rajamist või karja Määri tegemist kooritakse mullakiht üldiselt pealt ära ja kuskil kasutatakse ta ikkagi ära. Aga noh, kui otse läbi põllutee rajatakse, siis muidugi põllu pind läheb meile kaotsi. Te ütlesite, et kooritakse ära lükatakse buldooseriga mullakiht hunnikusse, siis veetakse kuskile mujale sinna, kus seda mulda vaja läheb. Mullakiht Eestis keskeltläbi on ühe meetri paksune on maailmas ka selliseid muld ja mis on veel paksemad ja näiteks mustmullarajoonides meistrid. Eestist lõuna poole on huumushorisont, on siis mullaviljakandev või kõige kasulikum horisont on siis ise juba ühe meetri paksune muld, üldiselt on selline kobe pindmine või ülemine maakoorekiht. Sellele mullale on iseloomulik viljakus. Viljakus on iseloomulik mullale seetõttu, et mulda asustab mikroorganismide kooslus, muld asustavad ka teised organismid, näiteks vihmaussid ja mulla all on tänu oma struktuurile mingisugusele kobedusele omadus säilitada, hoida vett endas niiskust. Just see niiskuse säilitamise võime on ka eelduseks, et sellel saavad kasvada taimed. Mulla all on siis juba lähtekivim või ema kivim, kivim, mille murenemisel siis mult tekib. Sellele panemisele järgneb ka organismide mulda lagundav ja mulda rikastav töö et tänu nendele organismidele see muld õigupoolest viljakaks muutubki. Kui mõelda, et see meeter see polegi üldse palju ja kui veel mõnes kohas on hoopis väiksem see mullaks. Ja Eestiski on piisavalt palju selliseid piirkondi, kus mullakihi paksus on ainult sentimeeter või paar. Eestis on ega tuntud ja maailma ulatuses väga haruldased kooslused, mida nimetatakse loopealsed, eks, või rootsikeelse nimetusega halvariteks. Loopealsed on siis sellised alad, kus paekivi katab sentimeetri või paari paksune bulla kiht ja sellel kasvavad siis sellised lupja armastavad taimed kadakad, kes siis suruvad oma juured otse paekivi sisse ja sellesse õhukesse mullakihti, nii et mullakihi tüsedus varieerub maailma erinevates paikades õige tugevasti. Enne jäi jutt pooleli selle üle, miks ma seda mulda kaitsema peame. Esimene oli siis see, et ta jääb ehituste alla ja teede alla. Teine asi on selles, et sageli oleme viimastel aastakümnetel viinud mulda selliseid aineid, selliseid keemilisi elemente, mis ei ole mullale omased, mis rikuvad selle mulla ära need võõrad keemilised elemendid, mida me sinna mulda oleme viinud näiteks kahjurite tõrjumisega või üle väetamisega või kasvõi niisama lagastamisega mingisuguseid prügi, mahapanekuga mullale, need kahjulikud ained osalt kogunevad siis taimedesse ja, ja kuna inimene neid taimi sööb, siis on täiesti võimalik, et need kahjulikud ained lõppude lõpuks jõuavad ka inimeste, meie kõigi organismi ja kolmanda, sellise olulise tegurina, miks seda mulda peaks kaitsma, on veel see, et meie põllumajanduses kasutatakse viimasel ajal väga raskeid masinaid. Põllutööde jooksul peab see traktor või autod mööda seda põldu õige mitu korda sõitma ja nii tallata selle mulla väga tihedaks. Ja kui me selle kobeda mulla tallama tihedaks, siis ei suuda muld enam hoida niiskust, see niiskus ei kogunenud mulla sisse, vaid jääb mulla peale. Nii saame Eestis palju näha selliseid põlde, kus lausa lombid on keset põldu. Et ilmselt on põhjus ka osalt selles, et muld on lihtsalt ära rikutud raskete masinate poolt. Kuidas me neid muldi kaitsta saame? Tegelikult asi on selles, et kõike tuleb teha mõistlikult, et kui me hakkame maja ehitama, siis me peame ennem ikka mõtlema, kuhu me selle maja ehitama, et me ei ehita seda kõige villakama mulla peale või kui me rajame teed, siis me peame selle teevõimaluste korral ikka rajama ka sealt läbi, kus ei ole meie head mulda või kus ei ole meie kõige paremad põllud. Niisama lugu on ka väetiste kasutamise või mürkkemikaalide kasutamisega. Mulda kuhjuvad need ikka sel juhul, kui neid kasutatakse liiga palju. Viimasel ajal räägitakse palju sellisest mahedast põllumajand tähendusest. Mahepõllundus, sest tegelikult see mahepõllunduse tähendabki seda, et me kasutame väetisi, teisi kemikaale mõistlikult. Eelkõige on võimaluseks ka see, et me lihtsalt mõtleme, enne, kui me midagi teeme. Mõtleme ka mulla peale, mis on kogu elu aluseks tegelikult siin maakeral. Nojah, siis tuleb välja, et mulla seisukohalt kõige kasulikum oleks meil ehitama hakata kõiki asju sinna loopealsete valvurite peale, kuna seal mulda nii vähe mullakaitse seisukohalt oleks sinna nagu kõige parem ehitada, kas ei konni? Kogu Lasnamägi on näiteks ehitatud valvurite peale, siis valvuritega on lugu muidugi selline, et tegelikult olid sellised õhukese mullaga alad Eestis kõige vanemad põllualad, kuna aastatuhandeid tagasi inimesed lihtsalt ei suutnud põldu rajada, tüsedama mullakihiga piirkondades oma sellist algeliste tööriistadega ja seetõttu siis rajati esimesed põllud just selliste õhukestele muldadel. Küll aga olid need mullad väga viljakad. Ilmselt olete te kuulnud Rebala põldudest Rebala Sis paikkond Maardu fosforiidikarjääride lähistel, kust on leitud Eestimaa kõige vanemad põllujäänused. Põllud on 2000 aastat vanad. Ja need Rebala põlludki viitavad sellele, et põlde on Eestis aastatuhandeid tagasi rajatud just nimelt ja eelkõige sellistele õhukestele küllaltki villakatele maadele. Noh, viimasel ajal muidugi on enamasti kasutama hakatud tüseda mullakihiga piirkondi ja praegu saame kõige paremaid saake Kesk-Eestist ja Lõuna-Eestist, kus mulla tüsedus on tunduvalt suurem kui see näiteks loopealsete alal on. Aga need loopealsed ju tegelikult on täiesti unikaalsed taimekooslused, seal kasvavad sellised põnevad taimed, mida kusagil mujal leida Joy, nii et ega me seega vist väga tark tegu ei ole, kui ma ainult loopealsetele ehitama hakkama, lihtsalt me peame mõistlikkuse piirides ühtlaselt selle ehituse ja teed üle Eesti ära jagama. Ja eks noh, jälle kord tuli välja sõna mõistlikkuse piirides, nii et seda sõna tasuks tõepoolest, korratuste poolest peame arvestama ikka looduslike koosluste omapära ja Alvarid on tõepoolest Eestimaa taimekooslustest kõige haruldasemad ja siiamaani ei ole Eestis ühtegi Alveri ala kaitse alla võetud, välja arvatud siis üksikud lõigud, mis jäävad Lahemaa rahvuspargi piiridesse. Et Alvarite kaitse on tõepoolest meil tulevikus kõige esmasemaid ülesandeid, mida me peame ette võtma. Ja kui need lapsed veel teada tahavad, millised need valvurid välja näevad näiteks ilusad loopealsed on siinsamas, Tallinna lähedal, Vääna kandis, aga need on vist veel mitmes Eestimaa paigas. Nojah, halvareid on jagatud mitmeks tüübiks ja selliseid halvareid, mis on otse paev plaadil või ühtsel paekivil. Selliseid Eestis ei olegi niivõrd palju, neid on ainult Põhja-Eestis, küll aga on Alvari kooslusi taimestikku kooslusi Eestis levinud laialdasemalt ka Lääne-Eestis ja Eestimaa saartel. Selliseid loopealseid nagu Eestist leiab tegelikult maailmas veel ainult Rootsist enamasti Gotlandi ja Ölandi saarelt. Nojah, ja ega me alati vist ei peagi üldse maa sisse labidat, lööme seal sonkima hakkama, et teada saada, millised mullad seal peidus on, tihtipeale piisab ainult sellest, kui me vaatame, millised taimed kusagil kasvavad ja meil on kohe selge, kas on tegemist viljakate murdudega, tüseda mullakihiga või on üpris õhukese mullakihiga tegemist. Ilmselt kõik lapsed on näinud männikuid, mille all kasvavad vaid põdrasamblikud ja kanarbik ja, ja võib-olla veel mõni selline küllalt kuivalembene taim ja nendes paikades mullakiht hästi õhukene, nende samblikke ja kanarbiku ja mõne teise taime järgi me tunneme ära, et seal on vaesed mullad õhuksegi, aga samal ajal lehtmetsade all ja näiteks lepavõsa ja kus on palju nõgeseid ja noote ja kõike selliseid laialehelisi taimi, seal all on ka paks tüse mullakiht, viljakas mullakiht, tema jaksab endale kasvatada siis suurte lehtedega taimi. Ja niimoodi me saamegi teada, missugused maardla, millised mullad meil on, ilma et me neid siis sonkima peaksime hakkama. Nüüd, kui lapsed meid kuulavad, siis võivad mõelda, et maju ehitavad ja suurte traktoritega käivad põllul ja suured inimesed ja teid teevad ka suured inimesed. Et mida siis meie saame selle mulla heaks teha. Noh, eks ma rääkisin natukene sellest, et muldasid, sageli prahistatakse ja ma arvan, et kõikidel koolilastel on võimalik natukene oma abi ka selles suhtes anda metsa alt ja ükskõik kust mujalt prahti ära koristada, võiks ühe asja veel öelda, et paljud meie mullad kannatavad liig tallamise all mitte ainult sellepärast, et nende peal suured autod, suured traktorid sõidavad, vaid ka selle tõttu, et seal liiga palju inimesi käib eriti suurte linnadega lähistel, kus on väga õhukesed mullad, puhkepiirkondades on inimesi nii palju, et taimestik, mis seal muldade peal on sageli hävib ja mullad tuule poolt või vee poolt lihtsalt pühitakse minema. Ja ma arvan, et edaspidi, kui te metsa all kuskil ringi käite, siis selles mõttes tasuks teil küll tähele panna, et kust te ikka käite seal, kus on liiga palju käidud, kus teile tundub, et mullad juba liigsed alla, mistõttu kannatama hakkavad, ärge siis seal teie vähemalt ringi käige. Ja kui isa-ema hakkavad autoga keerama, tee pealt kuhugi kõrvale palga, teie valvsad ja et nad ei keeraks kuskile mulla peale sõidaksid autoga ikka ainult teed mööda, sest väga palju rikutakse muldi eriti teede äärtest ära, aga lihtsalt selle tõttu, et autodega sõidetakse sinna, kuhu oleks vaja sõita. Ja eks see looduskaitsekuu üks olulisemaid mõtteid on veel selles, et lihtsalt mulla peale natukene rohkem mõtlema hakkaksite ja, ja omale selgeks teeksite, millist rolli muld inimese elus üldse mängib ja millist rolli ta looduses omab. Looduskaitsekuu kuupäevad jäid meil küll ütlemata, nimelt algas see looduskaitsekuu 14. mail ja kestab viienda juunini siis keskkonnakaitsepäevani ja huvitav on võib-olla öelda veel nii palju, et selle looduskaitsekuuga ühtib selle viimase nädalaga üks üleeuroopaline Euroopa nooremate looduskaitsjate poolt algatatud aktsioon Euroopa atmosfääriõhukaitseaktsioonide nädal üks põhiline rõhk asetatud just muldade happestamise uurimisele. Üks väga keerukas probleem. Ilmselt olete kuulnud happevihmadest ja nende happevihmadega seoses siis ka muldade happestamisest, nii et kogu Euroopas hakatakse siis tähelepanu osutama maikuu viimasel nädalal ka sellele. Mõelda sellele mullale siis selles mõttes, et peame ükskõik mida tehes arvestama alati ka selle võimalusele, et me võime sellega kunagi ära rikkuda kõik meie mullad ja kui me mullad oleme ära rikkunud, siis ei ole meil enam võimalik kasvatada vilja ja kui meil ei ole vilja, siis muutub meie elu õige keerukaks ja need, kes mulle vastu tõsisemat huvi tunnevad, võivad muidugi võimaluste piires lugeda artikleid, mis on avaldatud Eesti looduses ja ma usun, et muldadele pühendatud lugusid ilmub kui meie ajalehtedes selle looduskaitsekuu jooksul, mis nüüd ostalgunud on. Nojah, mullavärk ei olegi nii lihtne kui näib, aga siin oli juttu vihmaussidest ja, ja lapsed on saatnud ka paar küsimust nende vihmausside kohta. Et kas vihmaussid näevad, kui nad seal maalses ringi uuristavad, sellele on nüüd väga raske vastata sellele küsimusele. Sest ja öelda, et vihmaussi, näe, siis tal ei ole silmi väga lihtne. Aga tegelikult silmad siis ei ole ainukesed, millega võimalik näha on. Selgub, et vihmaussidega nahades sellised valgustundlikud, rakukesed retseptorit, millega ta tunneb valgust ja varju ja pimedust ja valgust ja selle vaheldumist ja vihmauss satub valguse kätte, siis tal on küllalt välja kujunenud selline negatiivne suhtumine valgusest, seda püüab seal valguse käest ära roomata, läheb pimedasse nii et ta ikka midagi näeb, ta näeb, et on valge ja valgus talle ei meeldi, ta püüab selles pimedusse minna. Nii et novot, otsustage nüüd ise, kas vihmaussid. Igatahes kui me kohtume, siis ta mind ära ei tunne, seda küll ja ta nii täpselt ei näe, aga, aga ta näeb, et sina oled sihuke mõnus varjuline paik ja võib-olla tuleb sinu külje alla varju otsima. Siis ta ei tunne vist ohtu ka mingit pidi. Ja näiteks kohtudes Kalamehega võib sellel üsna õnnetult lõppeda siis on näiteks siin üks niisugune küsimus. Pesukarul on sellepärast niisugune nimi, et ta peseb ennast kuule, paljud pesukaru ennast ei pese üldse nii väga palju. Aga loomaaedades on tähele pandud, et pesukarud võtavad oma toidu ja loputad selle vees läbi, armastavad siis nagu puhast toitu süüa, kuigi talitajad on hooldade, pesevad selle toidu neil nagunii puhtaks, aga looduses on ka märgatud, et nad kipuvad asju võtma kastma enne söömist nagu peseksid seeläbi. Vot minul ei ole jälle endale olnud võimalust pesukaru loodus vaadata, tema elab Ameerikas ja, ja siin on nagu raske pääseda, sest ma pean raamatutarkust teiega jagama. Ja raamatute, selle kirjutatakse, et pesukarud nemad lähevad siis vee äärde ja vee sees sobrades otsivad endale vee sees toitu, et nad võtavad sealt see toiduaeg-ajalt välja. Polatu. Ja kõrvaltvaatajale jääb siis mulje, et nad nagu peseksitsa toitu, aga tegelikult nad otsivad oma tundlike näppudega sealt v sest seda toitu ja topivad seda sugu, sellest siis selline kummaline mulje, et nad peseksid kõike, kõike, eriti hoolsasti, puhtalt põhimõtteliselt nad vist otsivad sealt ikka toidu. Pesukaru on üldse selline tore liik, tähendab, ta on hästi kohanemisvõimeline, tema on näiteks viimasel ajal kolinud ära linnadesse elama talle väga meeldinud linnades, prügikastid, õhtul isegi suurlinnades inimesed, kes lähevad prügi välja viima oma prügikott viima avastatud prügikoti altpesukaru, kes seal rõõmsalt toitu otsib. Ja siis ta ei pese seal prügikasti juures enam mitte midagi ega otsi kusagilt veest, vaid sööb sealt kotist kenasti konteinerist kuudes siis ennast on seadnud ja mõned on kolinud päris prügimägedele elama ja linnahoovides mõnes paigas on temast kaunis suur nuhtlus välja kujunenud ja nüüd kuigi pesukaru on ameerika loom, siis meil Euroopas on ka pesukarusid mõnes paigas valla päästnud kas siis karusloomafarmides mõnesse paika teda ka lihtsalt niisama lahti lastud loodusesse. On tahetud nagu loodust rikastada, oma näo järgi, käe järgi ümber kujundada. Ja temast on mõnes paigas juba hakanud tekkima kaunis palju vaevusi. Kuidasmoodi vaevusid, tema on muutunud konkurendiks nendele pärismaistele liikidele ja hakkab neid siis kas siis toitu eest ära sööma, elupaiku ära võtma või neid endid ära sööma. Nii et annaks niisugune väike kiskja ja kaunikesti palju pahandust nendele liikidel teha, kes temaga nagu kohastunud ei ole temaga harjunud, et sihuke pesukaru tema kõrval kogu aeg. Nii sõbrad, aga täna me küll rohkem enam küsimustele vastata ei saa. Vaata tõtt, Georg, sul on vist midagi veel südamel, jah, tähendab täna hommikul, kui ma tööle tulin, siis nägin ma sellist pilti, kuidas kiivitaja ema püüdis oma poegi üle suure autotee juhtida ja ükski autojuht ei peatunud siis selleks paariks minutiks, et need üle lasta. Õige, mitu korda autod sõitsid lausa neist poegadest, pojad jäid sinna rataste vahele kägarasse ja jälle siis kui autol üle läinud, siis jooksid edasi jälle, kuni järgmise autoni jätnud nad ikka päris hulk aega võitlesid lõpus ema suutis teepeenrale ära juhtida ja nüüd ma mõtlesin sellele, et inimestel on hirmus kole kiired, kas see minut või pool minutit või mis kuluks selleks, et see kiivitaja poeg või ükskõik, mõni teine linnupoeg tee pealt ära lasta ja lasta tal rahulikult siis uue toidupaiga juurde minna. Kas minut on siis tõesti nii väärtuslik, nii hinnaline, et me seda ei saa siis selleks ajaks autot kinni pidada, lasta neid lindudel üle tee minna või ei ole meil seda kultuuriveel nii palju, et me oskaksime hinnata teiste elu praegu peame me lihtsalt neid aitama, nad oma elu õnnelikult saaksid ära elada. Selline sa saate lõpus, täna tulid. Soovime kõigile häid hindeid ja ilusat suve algust ja kuulmiseni kahe nädala pärast. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
