Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere. Ma olin nii erutatud, olin nii erutatud, reedest saadik, nii erutatud Chipterezii paistmises, nii erutatud olete. Kas teie siis ei tea, kes reedel lippu heiskama? Helenit muidugi, kas teie siis ei mäleta, Helen on ju see tüdruk, kellega me mitu aastat oleme koos saateid teinud. Ja kujutad sa ette, nüüd oli tema seal torni otsas Boeiskamas. No ja mina tahtsin reedel kangesti sinna vaatama minna, aga rahvast oli nii kole palju ja ja ma ei saanud kohe kuidagi ligi. Sa oleksid võinud ennast mõelda sinna Heleni juurde. Nojah, mul läks kohe päris meelest ära või siis, kui ta mul meelde tuli, siis oli mul masinavärgid Tõnis sassis ja siis ma sattusin hoopis Paksu Margareeta otsa ja ja siis, kui ma jälle sinna Pika Hermanni juurde jõudsin, siis oligi juba kõik läbi. Ainult lauldi veel. Aga mõtle, missugune lugu Elengis lippu heiskamast. Jah, aga sa oleksid võinud täna tulla siia koos Heleniga. Ja tegelikult ma mõtlesingi, et me peaksime koheselt saate tegema temaga jälle meelde tuletama neid vanu aegu ja ja siis rääkima sellest ka, et et kuidas tal praegu läheb. Sellest nüüd nii mitu aastat tagasi, kui sa meile siia tulid ja Helen oligi üks sinu esimesi sõpru siin. Nii ta on, jah, tegelikult on jah, muidugi nii viimasel ajal üldse, niiet seda erutust on kogu aeg nii palju ja igasuguseid asju juhtub ja mina tõin juba eelmine nädal aiast tuppa esimesed lumikellukesed. Ja siis kujutad ette, mina käisin metsas ja sealt tuleb mulle siil vastu praegu. Ja see oli niisugune uimane, ma ei saanudki aru, kas ta magab või või on ta ärkvel, vitš ei rääkinud ta midagi, aga liikus ta küll. Võib-olla Georg seal siis räägid, mis nüüd visiilidega lahti on, miks nad praegusel ajal ringi kõnnivad, nad peaksi hoopis magamaid, meie siil tohib üleval olla. Nojah, aga kui te nüüd aknast välja vaatate, õues ringi käite, siis saate isegi aru, et praegu on väljas väga segane aeg. Ja ilmselt siilidele on see asi ikka kõik sassi läinud ja kuna neil pole veel kalendrit ka seina peal, siis nõuad lähtuda ainult sellest, mis nad ümberringi näevad ja ümberringi on pilt selline, et vesi voolab külje alla ja katsu sa siis magada, kui sul küljealune märg kogu aeg on ja see märg küljealune on siilid meil üles ajanud. Üpris palju hulgub need praegu metsas ringi ja nüüd vahepeal jälle on lund sadanud ja õiget sihukest magamist pole olnud, osa siile ilmselt on juba äragi külmunud. Nagu osa siile, siis satub ka inimasulatesse inimeste lähedusse. Ilmselt, ega muud üle ei jää, kui siiliga teile kodu juurde tuleb, tuleb ta võtta siis enda hoole alla, panna ta kuhugi jahedasse ruumi tuppa tuua saa stiilid, nagu te teate, on kõikvõimalikke elukaid täis, võivad ajada toa parasiit täis tuleb ta panna jahedamas ruumi ja kui ta seal uuesti magama jää, tuleb siis teda toitma hakata ja toiduks sobib talle siis liha läbi hakklihamasina ajada, muna sinna liha sisse panna, piima anda. Ja vot sellise toiduga peaksisiilikke meil kevadeni vastu pidama oleneb silmadest, ma arvan kusagil aprilli lõpus, mai alguses võiks ta siis metsa juba lahti lasta. See on siis selline aeg, kus nad tegelikult peaksid üles ärkama. Ja see on just seesama aeg, kõik sõltub sellest, kui palju toitu parajasti Sellest tänavusest veidrast talvest oleme palju rääkinud, aga võib-olla nüüd annaks lastele veel sellist nõu, mida nad saavad teha nende heaks, kes meil siin on ja kes varsti meile kohale tulevad. Metsas võiks kohendada pesakaste, sest need pesakastid on head tihastele ja väikestele lindudele ööbimispaikadeks. Oksa peal võivad isegi paarikraadise külmaga ära külmuda, aga pesakastis on neil hea soe, vahel koguneb ühte pesakasti magama õige mitu tihaste, mõnda teist väikest linnukest. Aga muutme praegu teha ei saa, välja arvatud seda, et võiksime üles märkida kõik, mis ebatavalist on ja ma arvan, et lapsed võiksid ka meile saata neid oma tähelepanekuid just selle erakordse talve kohta, millal pungad puhkesid, millal õitsema läks üks või teine til, millal esimest korda mõnda talveunest üles ärganud elukat nägite, siis praegu on nähtud liblikaid juba lendamas ja putukaid ringi liikumas ja kõik on nii sassis, et seda ei jõua kõiki üles lugedagi. Kui sassis kõik täpselt. Ja praegu on päris paras aeg hakata uusi pesakasti tegema, sest ei või iial teada, millal nad jälle kohale jõuavad. Nii see on küll eriti jälle sellel tänavusel aastal, muidu on muidugi kõik päris täpselt teada. Me teame, et esimene laine tuleb kusagil juba naistepäeva paiku, kaheksanda märtsi paiku jõuavad esimesed linnud kohale siis järgmine laine märtsi teisel poolel, siis aprilli esimese 10 päeva jooksul. Viimane laine jõuab kusagil mai alguses, siis neist rändlindudest, aga neist lainetest, ma arvan, räägime siis, kui lained ise kätte jõuavad. Aga nüüd on küll seda viised, peab hakkama kirju lugema ja neile vastama, sest need on hirmus palju kogunenud. Mõni aeg tagasi me rääkisime Marimaast ja siis küsisime ka, et kus kohas võiks asuda. Nüüd on tulnud ka õigeid vastuseid ja see Marimaa asub Kesk-Volgamaal. Hea lühike vastus. Aga eelmises saates oli meil juttu Tarblastest ja me tahtsime teada, mispärast siis külma ilmaga varblased ajavad oma suled niimoodi puhevile. Ja selle peale on ka tulnud päris palju õigeid vastuseid. Näiteks Alo Särg kirjutab niimoodi, et mitte ainult varblasi Teeaa oma sulgi külmaga kohevile, vaid ka teised linnud. Nende sulgede vahele tungib õhk ja soe ei pääse enam kehast välja. Ja ilusti vastatud küsimus, just nii see asi tegelikult ongi, sest õhk on väga paha, soojusjuht ja linnud tekitavad nii sulgedega endale keha ümber õhupadja, mis ei lase siis seal keha poolt toodetud soojusel tõesti kehast välja minna ja soojuskeha ümber alles. Nii et kõik, kes vastasid niimoodi, vastasid õieti. Taavi kelder on joonistanud ühe uhke vaala. Meil oligi küsimusi vaalade kohta ka. Ja Taavi vastab küsimusele, kes on delfiinide lähev sugulane, kas rebane või heeringas? Delfiin rebasele läheb, nad on imetajad, aga heeringas on kala ja see on õige vastus ka. Meie vaala küsimustele kõige põhjalikuma vastuse saatnud parksepa, üheksaklassilise kooli kolmanda ja kuuenda B-klassi õpilased. Nad on joonistanud siia isegi siuksed suured skeemid ja kõik väga täpselt ära põhjendanud, mis pärast siis delfiine, rebane lähedasemad sugulased on, kui näiteks delfiin ja heeringas väga õigesti on nad siin allakriipsutatud, et värilaadilt kehakujult meenutavad vaalalised kalu, aga tegelikult on nad siiski imetajad, seda soojaverelised loomad. Ja neil on siis terve rida erinevusi kaladest, mis siin laste poolt välja on toodud. Püsi soojas, et ja, ja neil on kopsuhingamine ja sünnitavad poeg ja ja imetavad poegi piimaga ja nii edasi ja nii edasi. Sellepärast on nad siis rebasele tõesti palju lähedasemad kui heeringale heeringat. Me teame poegi sünnitavaid koevad marja. Nemad hingavad lõpustega, kehatemperatuur on sõltuvuses välistemperatuurist, kõik see, mis on palju madalamatele loomadele iseloomulik. Teine küsimus oli igatahes märksa raskem, aga ka sellele on tulnud küllalt põhjalikke vastuseid. Tahtsime teada siis, millised vaalalised on sattunud eesti rannavetesse. Ja väga täpselt põhjalikult on vastanud jällegi parksepa koolilapsed. Siis tuleb kohe ette lugeda täpselt, kuidas, kuidas siis nemad meile vastuse kirja pannud on. Kolmanda B-klassi õpilased kirjutavad nii. Eesti rannavetes on aegade jooksul nähtud järgmisi alalisi. 1849. ja 51. aastal käisin pik Loib ehk küürakuaal seesama küür akvaal, kelle laulume oma vaala saates ka kuulasime. Selle küürak vaala kohta võiks veel ühe fakti lastele teada anda. Nimelt see 1851. aastal meie vetesse sattunud küürakvaal sai jääpankade vahel hukka. Ja aprilli keskpaiku 13.-st 19. aprillini toodise imeloom see vaal siis praeguse elektrijaama koha peal Tallinna sadamasse, kus siis linnaelanikud võisid teda uudistamas käia. Ettevõtlikud mehed võtsid selle, piirasid ala ümber ja võtsid siis elanike käest tasuga ja hiljem viidi siis selle vaala luustik Peterburi zooloogiamuuseumisse ja praegu võite kohe kujutes muuseumisse sisse, lähete sedasama vaala luustikku seal pea kohal rippumas, näha, see on päris aukartust äratavate mõõtmetega. Siis on siin 1871. aastal nähtud laiksilm vaala ehk ahvaliini siis 1904. aastal oli ka veel üks vaal. Kahjuks siis ei olnud ühtegi asjatundjad, kes oleks ära määranud, millise liigiga tegemist on. Ja päris mitu korda. 1906. 1907. ja päris hiljaaegu, 1985. aastal nähti meie rannavetes valgevaala. Tema nimi viitab sellele, et on tõesti lumivalge täiskasvanud loomad, on lumivalged ja veel üks vaalaline elab meil Läänemeres päris püsivalt. See on pringel ja temal on veel eksitav teine nimi ka seakalana kalaga ei ole tal midagi tegemist. Ja tema on ka nii haruldane loom meie rannavetes, et Eestis on ta kantud punasesse raamatusse. Siinsele raamatukese lõpus on pandud kirjaga kogu kasutatud kirjandusest loeme ette selle kasutatud kirjanduse. Et need lapsed, kes meil ei ole kirjutanud, keda asi huvitab põhjalikumalt võiksid neist raamatutest, ajakirjadest ise järgi vaadata, mis neid siis huvitab. Loomade elu seitsmes köidet. Eesti loodus 1986, number kaheksa. Eesti loodus 1967, number kolm. Elu Läänemeres abivalmis delfiin, Eesti NSV punane raamat ja Soloogia õpik. Väga paljudele küsimustele leidsid lapsed vastuseid ajakirjast Eesti loodus ja see on tegelikult meil eesti keeles kõige parem, võiks öelda universaalne entsüklopeedia, loodusalane aastast 1958 hakkas tema ilmuma siis sellest ajast alates on seal avaldatud väga palju artikleid loomadest ja taimedest üldse looduse erinevatest probleemidest. Nii et kui huvi on, võiks raamatukogudest või või kodudest need ka vanemad numbrid välja otsida, lihtsalt sirvida, lehitseda, neid huvitavamaid artikleid lugeda ja sealt kindlasti tekib jälle uusi küsimusi, mida võite meile saata, millele siis meie püüame teile vastuseid anda. Aga siin on nüüd üks kuueaastase mari kiri mari veski elab Tallinnas ja ta on siis niimoodi kirjutanud, et tere, siil, minu kodu ümbruses ei ole üldse ilusat loodust, elan Lasnamäel. Sinu saatesse on teadmisi loodusest. Küll on tore, et meile kuueaastased ka kirjutavad. Juba õige mitu aastat kirjutab meile, et kas oled ära unustanud meie sõbrad Pärnu 20 esimeses laste päevakodust ja nemad kirjutavad siin meile oma uuest akvaariumist. Pärnu 21. laste päevakodu teise rühma lapsed kirjutavad siis sedamoodi, et nendel oli Harro isa toonud Leningradist akvaariumi ja selle oli temale andnud seal Leningradis mets, that's, nii et nüüd on siis selge kuuse metsite, kadunud on lasteaiaemakalal sündisid elusad kalamaimud ja nii said harra Eleri ka enestele koju. Kalad. Seal Pärnu 21. laste päevakodu teises rühmas on küll väga suured loodusesõbrad ja nemad käivad palju jalutamas. Sellest ka meile alati kirjutavad, kuidas nad siis sealt jalutuskäikudel toovad, kaasanud loodusest, leidke materjali ja meisterdavad ja teevad näitusi ja ja ma usun, et Eestimaa peal on neid lapsi, kes samamoodi looduses palju käivad ja looduslikest materjalidest meisterdavad, hästi palju olnud, kõige kirjuta meile. No ma loodan, et nad siiski meile kirjutavad aitäh kõigile kirjutajatele, aga meie peame nüüd hakkama küsimustele vastama. Mis siin vahepeal kurtsime, et küsimused hakkavad otsa saama, aga aga nüüd on neid tulnud jälle kohe niipalju, et peame hakkama mõtlema, kuidas neile vastata jõuab. Pärnu 21. laste päevakodulapsed on meie kõige nooremad kirjasõbrad ja alustame siis nende küsimustest. Nad soovivad teada. Eeslista vist lõviste kaelkirjakut. Panin loom on nii palju, et ma arvan, täname kõigist ei jõua rääkida ja lõbist minu meelest me oleme rääkinud ka juba võib-olla jätame täna lõvi vahele ja räägime siis nendest ülejäänud loomadest hakkame peale Eestis, tema on inimesele kõige lähedasem ja tihtipeale inimesi niimoodi võrreldakse temaga ka. Kui mõni inimene väga tark ei ole, siis öeldakse tema kohtata oneesel või kuidagi selliseid sõnu kasutatakse, kõik arvavad, et ees on hirmus rumal loom. No tegelikult see sellest nii väga rumal ei olegi minule arusaamine, et ükski rumal loom lihtsalt ei jääks nii pika aja jooksul ellu, nii nagu eesel juba maakera peal elanud on. Võib-olla paar miljonit aastat, eesel on loom, keda me siis teame rohkem koduloomana, kodu, eeslit, aga ma arvan, et lapsed seda nii väga ei teagi, et säilinud veel vähesel määral ka metsikuid eesleid neid kutsutakse siis uluk eeslitest ja need elavad Aafrikas. Ja neid on hirmus hirmus vähe alles jäänud. Mõned teadlased arvavad paar-kolmsada looma, ainult on neid uluk eesleid. Ja nendest siis need kodueeslid põlgnevadki tulukeesid nende kohta tegelikult väga palju ei teatagi, mitte midagi, aga koduEestit on inimene pidanud kodudes juba viis või 6000 aastat, täpselt ei teata ka, igatahes kauem kui hobust demondis esimene veoloom, kes inimesel üldse olemas on olnud ja seal on niisugune parasjagu kõrge, nii et tal on hea pakki selga siduda. Parasjagu nii kõrget, saab tema seljas ratsutada ja see on sihuke ohutu ratsutamine, jalad ulatuvad maha, nii et kui eesel väga kiiresti hakkab minema, tuleb jalad lihtsalt vastu maad. Paneel läheb alt minema, saab kergesti maha. Aga hobusega on natuke ohtlikum, eks ole, sealt võib kukkuda. Eesel on kole vastupidav loom, eriti just sellistel kuivadel ja kõrgmägede aladele. Inimene on aretanud õige palju kodueeslitõuge. Noh, on teada Kesk-Aasias küllalt suurekasvulised Eestit, Hispaaniast on teada suurekasvulised eesli tõud, mis siis on juba peaaegu sihukse väikse hobusemõõtmetes ja kes võivad kanda kaunikesti palju koormaid, mis pärast siis meie siin Eestimaa peal eeslid ei kasuta. Miks meil neid ei ole? Asi on lihtsalt selles, et Eeesseri taluvad meie seda niisket kliimat, tema on kuivade alade elanik ja see niiskus hakkab talle kontide peale või igatahes kipuvad nad niiskete ilmadega kergesti haigeks jääma, mõtlesin niiskusega haigeks jääma ja siis kahva surema. Aga muidu kui oleks võinud natuke paremat kliimatingimused, ma arvan ka, meil oleks väga mõnus koduloom võib-olla seda isegi turulikum pidada, hobustes, ta sööb vähem ja, ja on hästi vastupidav ja ja ainuke, mis natukese raskeks teeb, eeslipidamison see, et temal on hästi tuntud jonnakus, kui teisel ajab kõik neli jalga vastu maad lööb kisa lahti, edasi ei liigu, siis võib see peremees seal teha, mis ta tahab, eesel lihtsalt seisab ja seisab ja ta võibki sinna seisma jääda mitmeks tunniks. Et temaga peab hästi kannatlik olema ja tema vastupidavus on lausa fantastiline. Mul endal meeles kogemus Pamiiri mägedes olime ühes kõrges Mägigishlakis. Niimoodi kutsutakse neid Pamiiri külasid ja seal siis tulid väikesed poisid orust, ajasid enda ees eeslit. Eesti selg oli seotud või kaks 60 kilose koti, eesel tuli rõõmsa kappakuga mööda mägiteed kitsast mägiteed üles, nagu poleks tal üldse mitte midagi seljas. Ja aeg-ajalt ronis veel see poisike ka talle selga, et ise natuke sõita saada. Ja noh, see oli tõesti fantastiline. Meil, kes me oleme lauskmaaga harjunud meile, andis niisama lihtsalt ilma seljakotita Ki täpselt sama rada mööda üles tulla, kus eestlike suurte kottidega tuli, nii et ees on väga vastupidav loom ja tal on ka väga suur hääl, tõepoolest oi, hääl on tore. Mujal meil võib olla, praeguste eesli häält kuulda ei ole, kuid kui loomaaias kui loomas vahelikke eeslid hääle lahti löövad, siis on ikka teise loomaaia otsa kuulda, kohe selgelt eelitele midagi kõvasti kellelegi kohta ütelda. Ja nüüd räägid ahvidest. Aga neid ahve on ju väga palju, on imetillukesi ja, ja väga suur. Suuri ja hot, kuna meil on ka laste küsimus rääkida ahvist, siis on väga raske valikut teha, sest need ahven tõesti hiigla, palju on väikesed ahvid, keda kutsutakse poolahvideks, nad on nagu poolele teele ahviks saamiseni veel pidama jäänud. Need on siis Leemurid ja roti moodi võeti karihiire moodi poolahvid, keda kutsutakse Tupaiadeks ja nemad on hoopis imelikud ahvi moodi loomad ja siis on need päris ahvid, need pärdikud, keda me kõik teame, mis on huvitavad moira ahvid, kes elavad Lõuna-Ameerikas ja seal on veel haardsabahvid. Hirmus pikk ja osav saba on neil, see on tõesti nagu viies käsi. Et mõnikord on näha, kuidas ahv neli kätt jalga on kõik lahti lasknud, puu küljes ripub puu otsas ainult seal sabaga kinni hoides, kus juurusse saba sisepinda, niimoodi nahaga vooderdatud, nii et ta ei libise ka ja sellega hoiab nii kõvasti sealt puu otsast kinni, et lausa võimatu teda sealt alla kiskuda. See on siis nagu kuidas öelda tugirihm või midagi seal küljes. No siis on natuke suuremad ahvid, neid kutsutakse paavianid, eks paavian on ka õige mitu huvitavat liiki, eriti toreda väljanägemisega, nende hulgas on Mandrillid, kelle nägu on lausa sõjamaalingute, seal on fantastilised värvid, punased, valged, sinised ja kõik see särab niimoodi. Tore vaatepilt. Siis need päris paavianid ehk mantelpaavianid, need on nagu kõige rohkem tuntud. Nendel on isastel hästi uhke selline karvkasukas seljas, mida siis kutsutakse mantliga helehall soliidne ja selle halli mantliga tegelen, on tavaliselt ahvikarja juht ja temale alluvad kõik teised karjaliikmed, seal on oma selline alluvussuhete vahekord, seda kutsutakse hierarhiaga. Kõige tipus on siis suur vanaisaloom, temale alluvad paar peaaegu täiskasvanud isast, siis tulevad poegadega emased siis ilma poegadega emased, siis noored isased, siis noored emased päris hierarhia all otsas on siis need väiksed pojad, keda kõikuda kasvatada ja siis vaata olenevalt sellest, kui kõrgel sa seal järjestuses siis oled selle halli kasukaga isa juurde saab minna ainult teatud astmeid pidi ja see, mis tema seal karjas öelnud, sellega siis asi lahenenud, ajavad juttu Neinud kummalised häälitsused. Ja siis on veel seal igasugused liigutused ja isegi näiteks sellel on väga tähtis roll ahvikarjas, kes keda puhastab, näiteks, kui ka juht tahab üles näidata väga suurt soosingut, siis ta keerab turja sellele karja liikmele ette, kes siis tema soosingu all on langenud ja lubab ennast puhastada. Tegelikult võiks ahvidest veel väga palju rääkida ja täiesti puudutamata jäid meil kõige põnevamad ahvid, need on inimahvid, sest nad on inimestel nii hirmus sarnased. Aga nemad tahavad juba pikemat juttu ja täitsa omaette teemat, et ma arvan kunagi tulevikus me räägime nendest inimahvidest põhjalikumalt. Mina lugesin ühest raamatust, et ahvid räägivad toidust hädaohust ja ähvardavad, kutsuvad appi. Ja siis oli seal veel kirjas, et praegu tunnevad teadlased šimpansi, keelest umbes neljakümmet sõnagi. Ja selle raamatu kirjutanud juurid, mitrjev ja selle nimi on tere, orav, kuidas elad? Krokodill? Juri Dmitrijev on tegelikult väga tuntud loodust tutvustav kirjameest on isegi kirjutanud sellise paksu raamatuseeria nagu loomade elu, seda kahjuks eesti keelde ei ole tõlgitud, aga vene keeles on see olemas ja seal on väga toredate piltidega väga tore raamat ja ma arvan seda raamatukest. Tere, orav, kuidas elad, krokodill võiksid lapsed lugeda, sest siin on üpris palju põnevaid asju veel sees. Siin on sellised peatükid, kõige tähtsam on nina, Se möirgab, piiksub ja laulev maailm. Ballett, see pole ainult kunst. Ja kuidas loomad veel vestlevad ja räägitakse siis sellest, et loomad vestlevad värvusega ja valgusega ja ja sabaga ja, ja tantsides ja, ja veel mitut. Moodi jah, ja see raamat tõesti räägib loomade keelest loomud omavahelisest suhtlemisest väga mõnusasti ja lihtsalt see on kõik see jutt kirja pandud, et ma arvan, lapsed, kes siis raamatukogus käivad, kellel äkki raamat koduski olemas, võiksid ta läbi lugeda, meeldetuletuseks veel kord. Raamatu autoriks on Juri Dmitrijev. Raamatu nimi on tere, orav, kuidas elad, krokodill ja tema on ilmunud aastal 1973. Ja varsti jõuame täna rääkida veel ühest loomast. Kaelkirjakut kaelkirjak, kust on ka muidugi meie saadetes enne juttu olnud ja kes usin kuulaja teab, kellel on rohkem kaelalülisid, kas kaelkirjakud või Varblasel vastus on need varblased. Jah, Varblas on tõesti need kaelalülisid rohkem sest kaelkirjak, kus nii nagu kõikidel imetajatel on need kaelalülisid ainult seitse kaelkirjak on sihuke kummaline loom tema tegelikult, kui ta pikkust mõõta rinnast kuni saba on, siis ta ei ole eriti pikk kusagil kaks pool meetrit ja on palju suuremaid loom. See hiiglapikk sealjuures see teeb selle looma suureks või jääb mulje, et oleks nagu ebaõnnestunud kokku pandud, milleks ühel loomal nii pika kaela tarvis peaks olema tarvis endale selle kaela selleks et selle kaela abil on peakerest hästi kaugele viidud ja selle tõttu saab pea ülevalt kõrgelt teiselt-kolmandalt korruselt korjad puulehti, milleni ükski teine loomi küüni nii nagu redel sistel. Nojah, võiks öelda, et see on redel, mis kogu aeg kaasas on, kaasan talle antud ja sealt ta siis saab rahulikult ilma igasuguse konkurentsita võtta neid puulehti ja oma kõhu rahulikult täis. Muidugi, see pikk kael toob kaasa hädasid sinna üles pähe, kus on aju, sinna peab siis verd hirmus kõvasti pumpama ja kaelkirjaku süda on väga suur, ta on kusagil 40 sentimeetrit pikk, üle kuue kilo raskem, sellise mõõtmetega looma jaoks on see hiiglasuur süda ja see on nii suur just sellepärast, et tal on vaja sinna üles pikki kaela seda verd ära pumbata. Vaata, see vererõhk on kaelkirjaku siis väga madal, kui tal see peani kaugel on. Tegelikult kaelkirjakuvererõhk on umbes kolm korda kõrgem kui inimesel. Ja nüüd veel üks asi, kui kaelkirjak joob seda, peab pea ülevalt kõrgelt alla tooma, siis peaks mulje jääma, nüüd voolab kogu see veri kaelkirjakut pähe ja, ja kaobki ta sinna pähe ära ja kaelkirjak minestab ära ja. Ta nagu ei tohikski üldse Osada. Tegelikult see asi jällegi nii hull ei ole, sest temal on nendes veresoontes, mis mööda kaela jooksevad üles pea poole klapid ja kui siis ta pea alla kulutab, siis lähevad klapid kinni, veri ei voola mitte pähe, nii et veri jääb nagu natukeseks ajaks seisma. Ja siis kui kaelkirjak pea püsti, tõuseb, siit avanevad ja saab jälle vere ilusti voolama panna. Kas kaelkirjak on pelglik loom, sõbralik loom või hoopis? Käslo tundub, et on küllalt rahumeelne ja selline heasüdamlik tegelane ta looduses vaenlasi ei ole, nad elavad suurtes karjades ja keegi nagu eriti talle liiga teha ei saa. Ainukesed olendid, kes talle ohtlikud on, on inimene ja lõvi. Aga lõvi on isegi selline loom, kes eriti meelsasti kaelkirjakut murdma ei lähe. Asi on selles, kaelkirjakujalad on väga tugevad ja on õige palju kordi leitud. Lõvisid, kelle pealuu on kaelkirjaku kabjahoobist lõhki löödud, nii et tal praktiliselt vaenlas ei ole selline tugev. Kindlameelne loom võib ennast tunduda küllalt julgena küllalt sõltumatuna ja sellepärast ta nagu on kaunikesti rahumeelne, vähemalt eriti ei ole kuulda, et kaelkirjakut kellelegi kallale oleks tunginud, püüdnud kellelegi midagi häda teha. Ja kõik tema toit kasvab siis enamasti puu otsas, tema toit jookseb mööda maad ringi. Ei, tema toit on tõesti kõrgel üleval ja maa peal ta praktiliselt isegi süüa ei saa. Näiteks kui loom ajastule süüa tuleb anda, siis tuleb ka see toit panna ülesse kuhugi kõrge lõpus puu otsa väe spetsiaalset tornikesed ehitada. Kuhu siis panna kaelkirjakut telesöök maa pealt ta lihtsalt seda sööki hästi kätte ei saa. Nii kummaline loom, et näiteks veel keskajal päris tõsised teadusemehed ei uskunud, selline loom üldse saab loomulikult sundida, et kaelkirjak sünnib kaelkirjakupojana, vaid nemad arvasid, kes kahe teadusemehed, et kaelkirjakud sünnivad siis kui ristuvad omavahel kaamel ja leopard. Ja see on siis kahe sellise looma hübriid seal nagu mingit alust ei ole, aga võib-olla sellepärast, et natuke nägu on tal tõesti kaameliga sarnane pikad haardemokad, millega on hea võtta Ta siis pikk keel nagu ka millelgi. Ja see muster on natuke leopardi moodi, võib-olla sellepärast siis on tekkinud selline arvamus ja see oli küllalt kaugele veel 1500. aastal näiteks avaldas Kondrodgeesner oma raamatu loomariik tolle aja kohta kõik teadmised korjatud loomade kohta kokku ja seal on väga tõsiselt kirjutatud, ta on kaameli ja leopardi hübriid, seal on veel üks detailkaelkirjaku kohta kirjas nimetatud kaelkirjak armastab väga muusikat ja nii väsinud kusekaelkirjak siis ka ei ole, niipea kui ta kuuleb muusikat, nende muutub reipaks ja. Veel palju-palju edasi joosta. Neid kontrollita, et minu teada ei ole, ainult ei ole kusagil küll kuulnud, et keegi oleks proovinud kaelkirjaku musikaalsust kindlaks teha. Aga mine sa tea, võib-olla ta tõesti on musikaalne. Huvitav on see, näiteks esimene kaelkirjak jõudis möödunud sajandi keskpaiku Euroopasse, toodi ta siis Pariisi loomaaeda, toodi ta küllalt rahulikult niimoodi, et hobusega ratsutas üks meie sees kaelkirjak praktiliselt nööri otsas kõndis sellel mehel järgi, kui ta siis jõudis sinna Pariisi loomaaeda, et see tolleaegne botaanikaaed, siis ta tekitas üleprantsusmaalise suure sensatsiooni. Nii et see on vist ainuke loom, kes on põhjustanud ka tõelisi moeröögatuse. Need tuli moodi kaelkirjaku, muud tolle aja Prantsusmaal tehti kaelkirjaku, kõrvarõngaid, kaelkirjaku, kaelakette ja kaelaehteid ja isegi riideid kaelkirjakumustriga. Ühesõnaga, see oli tõeline tolle aja suur mood Pariisis. Näha välja nagu kaelkirjaku, vähemalt midagi kaelkirjakuga seostatult endal küljes hoida. No ja ongi tänaseks kõik head aega. Ja kohtumiseni kahe nädala pärast. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
