Tänavu on Eestis aasta linnuks hiirejõu,  kellega tegime lähemat tutvust osoonis kevadel. Hiireviu on oma nime saanud sellest, et ta toitub peamiselt hiirtest. Üldse rumal küsida, et kas siis näiteks kassikakk toitub  peamiselt kassidest. Kui päris aus olla, siis öökull ehk kassikaks saab pisema  kassi või noorema rebasega hakkama küll. Maailmas on teda kasutatud lausa jahilinnuna,  peamiselt jänestekütt ise. Oma eestikeelse nime on kassikakk saanud siiski sellest,  et ta on üsna kassi nägu. Muukeelsetes nimedes minu teada seda sarnasust ei kajastu,  vaid neist kajab hoopis tema huikamist. Nii ongi näiteks soome keeles linnunimeks. Saksa keeles aga. Metsas kassikakku näha või kuulda pole tänapäeval enam üldse  hõlbus sest Neid on jäänud väga väheks. Seepärast ei lähegi osoon seda lindu otsima uisapäisa,  vaid koos asjatundjatega. Öine mets toob välja salapärased hääled,  kus tavapäraste ohuude sekka kostub vahel  ka kellegi kuratlik naer. Kellele kuulub see kõhedust tekitav heli? Oleme täna tulnud Vormsi saarele külla kassikakkudele  kassikakud on üks väga-väga ohustatud linnuliik Eestis kuid  Vormsi saare kassikakud on ühed Eesti tublimad pesitsejad. Vaatame, kas pesitsemine õnnestus ka tänavu. Vendadest ornitoloogide Rein ja Renno Nellise vilunud  silmadele on meie suurima kakulise põlisel territooriumil  iga mätas ja puualune vihjeid täis. Üks võimalik pesitsuspaik on ka teadlaste endi rajatud tehispesaalus. See on jah, kassikaku räppetomp, poolik,  vaatake siis kassikakku räppetamp. Midagi siin on toimunud igatahes. Siin on keegi natuke kaevamas käinud. Kaks väikest lohku on pesas. Aga see kaevaja võib-olla nugis ka? Kassikaku märki siin ei ole. Kuigi räppetomp oli all, et ta on siin sellesama puu peal  vähemalt istunud või siin kasti ääre peal Aga no ei, kõik on tip-top. Võiks vabalt siia kohe sisse tulla, kui tahaks. Otsime edasi mõne 100 meetri raadiuses peaks pesa  tõenäoliselt asuma, kuid igaks juhuks hoiame silmad  ka kõrgemal. Maailmas on juhtumeid, kus võimas kassikakk on pesa lähedale  tulnud inimesi ka rünnanud. Ja meil on olnud Eestis ka, kus vanalind tuleb,  lendab lähemale. Emane hakkab häält tegema oksa peal. Aga päris pikeerimaja külge ei ole õnneks tuldud. Kassikakk on nii suur tegelane, et temaga küll. Kakelda ei taha? Nii et väga ohtlik tegelane on meil siin just ikkagi röövlind. Teadlased leiavad kiiresti üles linnupaari eelmise aasta pesa. See on rajatud üsna lihtsalt puutüve kõrvale päikselisse  kohta jalgpalli suurusesse kraabitud lohku. Pesast kokku korjatud saagijäänused aitavad teadlastel linde  paremini tundma õppida. Siin on need menüü jäänused ikka hästi näha küll,  eelmine aasta oli kiilu, on siiski jah, et need edukad pesa,  mis isegi jah mõni aasta hiljem leida, need tunneb ilm  eksimatult ära. Pesas on alati väga palju luid ja sulgi ka. Kassikakk on röövlinnu, maailma üks jõulisemaid tegelasi. Ta on võimeline saakobjektide luud väikesteks tükkideks murdma,  teised suured linnud üldjuhul seda ei suuda. Ka teravaokalise siiliga saab kassikakk osavalt hakkama  süües looma altpoolt ülespoole, jättes metsa alla okka  ja nahakausid. Teise pesaaluse juurde jõudes on meie lootused kõrged,  sest asitõendiks leiame kännu pealt selle aasta pardisuled. Siin on asi väga tõsine, kassikakk on ise siia aluse peale  tänavu pesitsema tulnud. Aga paraku on pesitsus untsu läinud siiski. Et siin on pesa, lohus on. Lisaks saagijäänustele räppetompudele on munakoore tükid. Siin on üks munakoore kild, on näiteks näha Et on erinevaid jah, võimalusi, et keegi on kaku ära ajanud  keegi suurem tegelane ja, ja siis on keegi munad ära söönud. Just röövluse vähendamiseks on teadlased kassikaku  territooriumidele eksperimendi korras tehispesakasti paigutanud. Ehk see aitab veidigi nende sigivust kasvatada,  kuna maas pesitsedes on oht suurem. Esimesse, kaitsekategooriasse arvatud linnu seis on täna  Eestis väga kehv. Hinnanguliselt elab meil kassikakke alla 100 paari. Me oleme teda nüüd 15 aastat üle eestiliselt seiranud,  nagu neid haru haruldasi liike ikkagi jälgitakse ja. Ja viimastel aastatel me leiamegi neli-viis-kuus kassikaku  pesa terve Eesti peale kokku. Mida me saame teha, saame otsida neid kassikaku elupaiku  ja siis tagada seal selline häirimatus. No mõnda aega oleme jälle mööda metsa kõndinud  ja järgmise kaku pesitsuskoha juures ilmselt,  aga see just ei ole siin väga hea uudis,  see palgi virn. Ja et paraku on siin keegi raiunud, et me oleme järgmise  kaku pesitsusterritooriumi servas, et pesametsa ääres  ja siitsamast servast on jah üksikuid palke välja lõigatud. Et kas see on nüüd illegaalse või mitte,  seda me praegu ei oska öelda, kuna võib-olla ta ei jää  sellesse rangesse kaitsetsooni, siin on ka häid. Uudiseid see on kassi kaku liivavann ja et siin on kassikakk  tegutsenud ja märgid on kõik olemas, et siin on näiteks  räppetomp mille sipelgad on siin peaaegu karvadest  ja mustnodist tühjaks vedanud juba. Ja ka üks värske udusulg täiesti täiesti värske,  et kakk on siin väga hiljuti käinud. No praegu on tähtis hetk, kas seal pesaaluse peal on poegi  või ei ole. Esialgu pole kakupoegi näha ei tehispedas  ega lohkudes kuid nüüd me vähemalt teame,  kust pärineb too palgivirn. Noh, eks ta peegeldab tegelikult seda Eesti tänast olukorda,  et ega metsa kasutatakse, majandatakse ka. Aga, aga noh, nii haruldaste liikide jaoks  ja peavad ikkagi väiksed metsakillud jääma puutumata. Ja just häiringuvabana jääma pesitsuse ajal,  sellepärast et see ongi kõige suurem mure. Vot sellise kehva tulemusega me peamegi täna leppima seesama  edukas kassikaku paar, kes on siin neli-viis aastat  tulemustega pesitsenud tänavu aasta siia kahjuks pole vist  ikkagi pesa teinud ja tõenäoliselt on põhjuseks needsamad kännud. Kuigi maaomanikud peaksid teadma, et siin kassikaku  püsielupaigas ei tohi raiuda on nad seda ikkagi teinud  ja see häiritus on siis kassikakud minema peletanud. Ka siit saab saagijäänused kokku korjata  ning pesaotsingud on selleks korraks lõppenud. Teeme siiski veel ühe katse. Nii Vormsi metsas meil ei õnnestunud, aga nüüd noa Rootsi  metsas kolmas kord otsida ja ma ei taha enam ära sõnad,  vaatame. Sellel pesaterritooriumil paistab silma tihe puhmastik taas  eelmiste aastate pesalohud, kuid äkki paistab midagi halli. Tõesti lõpuks ometi meil õnnestus see ja  ja selles viimases kohas ongi edukas pesitsemine  ja pojad. Ja see samas kükitabki üks poeg. Jah, vähemalt üks. Äkki on veel? Teine on veel kaks poega, siis vähemalt vanalind on ammu  minema läinud. Vana on, tavaliselt ongi kaugemal kusagil,  aga päris poegade juures ta päevasel ajal ei ole,  aga see poeg niimoodi vaikselt istub, siis ootab niimoodi,  et ära läheks ja hästi liikumatult hoiab ennast peidus  ja häält ei tee päeval. Et õhtul hämaras hakkavad jälle süüa küsima,  et hanguvad toitu vanade käest. Ja mis see tegevus nüüd teil on, rõngastame pojad ära  ja mööda tiiva ja laseme jalga. Et võimalikult vähe häiringute. See väga pikalt jah, ei jääks. Need tiivad ajab niimoodi üles, et ära ilmutada vaikselt. Panen talle riide peale, et siis. Siis ei ole tal stressi, ei tekita nii palju. Samal ajal kui üks kakupoeg saab jalga uhke alumiiniumrõnga  jälgib teine kõrvalt inimeste tegevust tehes end igaks  juhuks puhvi ajades kaks korda suuremaks. Tiib on need suured suled on nii pikad praegu,  et. Et üsna ilusti, ilusti sulistunud, juba. Temaga on nüüd kõik, siis jah, jah. Noka klõbistamine hoiatuseks ei aita, saab temagi rõnga  jalga ja tiiva mõõdetud sügavkollast sse kakusilmade se võib  aga pikalt vaadates lausa kinni jääda. No loodetavasti läheb siis nendel hästi ja kasvavad suureks  ja ja nad on juba nii suured poisid, et. Küll peavad, loodetavasti leiate need taas kunagi. Loodetavasti. No nii, aga nüüd laseme kiiresti jalga. Kui vägevat röövlindu on ajaloos peetud kurjaks  ja lausa kahjulikuks olendiks. Näiteks maksti Soomes 19. sajandil jahimeestele tema  hävitamise eest eritasu ja Soome metsad tehtigi temast tühjaks. Nüüd on kassikakud nii Soomes kui ka Eestis looduskaitse all. Eestis lausa esimese kategooria liigina. Ent seegi ei pruugi kassi kaku. Meil päästa. Nii Euroopas kui ka Eestis on umbes pooled kassikakkude  surmajuhtumitest põhjustatud sellest, et linnud lendavad  elektriliinidesse ja saavad tapva siraka. Ent elektriliine maha võtma me juba naljalt ei soostu,  sest siis jääksime ise hätta. Ei saaks vaadata televiisorist osooni ega miskit. On meil neid kassi kaks üldse nii väga vaja? Küsib nüüd. Nii mõnigi meist mõttes. Mina küsin juurde, et on meile siis nii väga vaja pilvi  taevasse ja lillelõhna ja merekohinat ja lõppude lõpuks on  meid endid üldse selle maamuna peale nii väga vaja. Et ma sellele sugugi vastata, Ta ei mõista,  siis lähme saatega kähku edasi. Ikka sellel samal ohustatud liikide lainel. Me oleme osooni saates mitut puhku rääkinud teile  hävimisohus ebapärlikarpidest, aga ei ole siiani saanud  näidata ühtegi pärli. Nüüd on mul see võimalus näidata teile siitsamast jõest enne  sõda püütud pärle. Neid pärle säilitatakse kui perekonnareliikviaid,  aga ei tohi unustada, et ebapärlikarbid on Eestis  looduskaitse all ja tänapäeval ei tohi neid korjata,  avada ega nende elu ja tegevust jõepõhjas häirida. Meil on ajalooliselt olnud rohkem pärlijõgesid. Praegu tegelevad looduskaitsjad ja pärliuurijad sellega,  et ebapärlikarbi asurkond säiliks kas või selles ainsas  Põhja-Eesti jões, kus karbid veel alles on. Mis see pärl karbi jaoks on, kui teaduslikult seletada? Ma ütleksin, et pärl on viga või õnnetus see on tavaliselt  mingisugune liivatera või mingi muu asi,  mis on sattunud karbi sisse sinna, kuhu ta sattuma ei peaks. Et kui ta satub neelu karp sööb ta koos toiduga sisse,  siis ta on võimeline selle üsna ruttu varsti välja sülitama,  aga kui ta läheb kuhugi naha vahele jutumärkides  siis see võib sinna pidama jääda ja siis hakkab sinna  aastate jooksul midagi kasvama või karp sellest lahti. Võib-olla ei saagi kunagi. Nende pärlite omanikud räägivad sellest,  et see ma panen nüüd selle keskmiselt juba natuke kahjustada  saanud pärli siia tema pessa tagasi. Et seesama pärl oli veel 30 40 aastat tagasi täiesti ere  ja valge, ehk siis selline nagu see, mille ma praegu siia  kõrvale panen ja tema tulevik ilmselt saab olema selline. Kas just täpselt selline, seda näitab aeg,  kui me on viitsimist oodata 30 aastat ja vaadata,  mis siis saab, aga. Igasugused asjad lagunevad tasapisi, õhu käes. Ja. Sellest ei ole midagi ime imelikku, kui. Pärlid, mis on ju tegelikult sama materjal,  mis karbikoda ise ka niimoodi tasapisi pinnalt hakkab  podenema ja muudab värvi ja, ja kuju. Ja ei ole enam nii läikiv. Kui korraks selle ebapärlikarbi elu juurde tagasi tulla,  siis kas see, kui tema sees kasvab selline pärl,  kas see segab teda ka tema elu ja tegevust? Segab ikka, et ma toon nüüd täitsa niisuguse meelevaldse näite,  aga oletame, et, et inimesel tekib mingi lahtine haav  ja sinna satub näiteks kruusakivi sisse,  et haav kasvab kinni, kivi jääb sinna sisse. Hea küll, et see ei hakka suuremaks minema,  nii nagu pärl karbi sees. Aga ma usun, et ükskõik, kes meist ikkagi aeg-ajalt katsuks  seda kohta ja tunneks, et seal midagi on. Et ega ta ehk mõnus just pole. Veel seda, et karbid püüavad nendest pärlitest,  sest kui võimalik lahti saada nendest, mis ei ole koja külge  kinni kasvanud ja pärlikasvatajad suureks meelehärmiks,  see neil sageli ka õnnestub. See, et see pärlikee muutub ilusaks, ümaraks  ja siledaks, see on ka üks karbi tarkus,  et kuidas seda kuulikest võimalikult valutumalt serva poole  ja välja nihutama nihutada, et teda lihtsalt ära ajada. Nüüd mul ongi kohe võimalus panna siia veel neljas pärl,  mis muide ei ole üldse eriti ümmargune, mis on üsna loppergune,  järelikult on olnud mitte osav karp, kes ei ole teda väga  hästi veeretanud. No ehk on see asi alles pooleli? Pooleli on tegelikult ka keskkonnaameti Ebapärlikarbi projekt,  mille losoon on viimase aasta jooksul hoolega silma peal hoidnud. Südasuvel kogunes rahvusvaheline seltskond uurijaid,  et selgitada välja vanade ja noorte karpide vahekord jões. Olukord oleks lootusetu, kui jõemudas leiduks ainult vanu karpe. Sel korral huvitavadki uurijaid just noored karbid  ja nende elutingimused, sest vähemalt viis aastat peab  karbinoorukeid ümbritsema puhas keskkond,  et nad saaksid suureks ja elujõuliseks kasvada. Piisab ühest hapnikuvaesest päevast, et kogu noor põlvkond  hukka saaks. Maili hulk vanu surnud karpe su käes ei ole just optimistlik  lõpp programmile, jah, aga ma loodan, et see on ikkagi alles algus. Et kuna täna on meil alles esimene päev,  siis hetkel me veel küll noorjärke ei leidnud,  aga ma loodan, et järgnevate päevade jooksul meil siiski  õnnestub vähemalt mõni noor tabada või vähemalt saada selgeks,  kus nad potentsiaalselt võiksid sinivees olla. Miks nende noorjärkude leidmine üldse oluline on? See on väga tähtis, kuna see näitab seda,  et populatsiooni on ikkagi elujõuline, ehk  siis et noori karpe tuleb peale, mitte meil ei ole ainult  vanad ja kogu aeg populatsiooni ikkagi kasvab,  mitte ei kahane. Mida kõige üldisemalt kogu selle kolmeosalise projekti kohta  öelda võib, et kuidas see siis edasi läheb,  mis sellesama jõe ja Eestimaa jaoks üldisemalt muutub? Esiteks me oleme palju targemad, kui me olime möödunud sügisel. Me saame kindlasti palju palju uut informatsiooni  nii selle jõe enda, tema hüdrokeemia kui  ka karpide kohta kui ka jõe elustiku kohta üldiselt. Teiseks me loodame, et me saame siia rohkem sobivaid  elupaiku meriforellile ja jõeforellile ja ühtlasi  elupaikasid ka karpidele endile ja noorjärkudele. 1896. aastal patenteeris jaapanlane. Mikimotomoodus, kuidas kasvatada pärleid? Selleks opereeritakse elavasse, pärlikarpi,  kirurgiliselt liivatera või tibatilluke raasuke teise  pärlikarbi kaanest ja mõne aastaga võibki mollusk  selle ümber kasvatada. Pärli. Tänapäeval müüdavatest pärlitest pärinebki 99,99 protsenti. Just pärlikasvandustest. Kuid inimene pole kaugeltki ainus loom, kes teisi liike ära kasutab. Näiteks on sipelgad juba ürgsed karja pidajad,  kes peavad lehetäisid umbes samamoodi nagu meie lehmi  või lambaid. Väikseid ja õrnu mõne millimeetri suuruseid putukaid  lehetäisid teavad tõenäoliselt paljud. Euroopas elab lehetäisid 1000 liigi kanti,  Eestis aga 300 ringis. Kusjuures palja silmaga on üsna keeruline liik eristada. Neid võib kohata nii maa peal kui all, aias,  metsas, põllul, kui ka toas potitaimedel. Olen märganud, et lehelaid kasvatavad endale tiivad alles siis,  kui on vaja paari nile leida. Nad liiguvad aeglaselt ning on kohmakad. Lisaks neid kattev kest on nii õhuke, et päikesevalgus on  neile ohtlik. Kui nad nii kiiresti ja palju ei sigiks,  siis tõenäoliselt oleksid nad maamunalt juba ammu kadunud. Terve pika suve saavad lehetäinaised ilma isasteta hakkama. Nad ainult joovad ja sünnitavad. Ühel lehetäil võib suve lõpuks must miljon järeltulijat olla. Isasid on vaja alles sügisel, et tõusta lendu  ja teha sugu. Sellega on isaste funktsioon täidetud ja nad võivad surra. Emasputukas otsib talvitumistaime, mille peale muneda. Kevadel tuleb ületalve elanud munast välja ürgema,  kes hakkab sigima. Lehetäidel on palju vaenlasi, kõrvahargid,  lutikad, linnud, eriti jõhkrad lehetäide hävitajad on lepatriinud. Ka vihm ja päike võivad lehetäide vaenlased olla. Kuna neil tugevat kitiin kesta pole, siis päiksekiired  kuivatavad neid ja sellepärast varjuvadki nad taimelehe ala küljele. Päikeseliste ilmadega on lehetäid justkui pumbad  kes imevad taimemahla rohkem, kui neil seda vaja oleks. Lehetäidel on ka liitlasi. Nimelt on lehetäide sümbioos sipelgatega üks tuntumaid. Sipelgad kaitsevad üsna abituid, lehetäisid  ning vastutasuks saavad magusaneste. Lehetäi ise kasutab taimemahla valgulist osa kuid seedumata osa,  milles on ka tema enda eritisi. Ta väljutab. Sipelgad peavad lehetäised justkui lehmakarja,  mida aeg-ajalt lüpsta tuleb. Mida tihedamini sipelgad oma tundlatega lehetäisid kõditavad,  seda rohkem magusat neist toodetakse. Juhul kui sipelgaid valguvaegus tabab, pistavad nad  ka lehetäid nahka. Kui toidubaas väheneb, siis paljude lehetäide liigid  migreenivad teistele taimedele näiteks ploomipuu,  lehetäi lendab pilliroole. Olen märganud, et pilliroog üldiselt lehetäidele meeldib  ja seda on märganud ka tuhanded linnud, kes enne  talvitusaladele lendamis roostikes lehetäidega maiustavad. Mõne päeva eest istusin autosse ja siis nägin,  et kapotil lösutab pirakas kass. Võõras. Mõtlesin, et panen mootori käima ja küll ta hüppab maha,  aga ei miskit. Jõnksutasin korra autoga, ikka vahtis mulle ükskõikselt  ja niimoodi üleolevalt otsa hakkasin vaikselt sõitma  ja kui olin liikunud umbes 10 meetrit alles  siis suvatses kos niimoodi minema. Volksata. Mina mõtlesin siis, et rumal miks ma küll seda looma  telefoniga ei salvestanud. Õnneks on olemas minust taibu ja kamaid inimesi. Ja nüüd me näeme, kuidas varese poeg teeb autoga sõitu. Lind istus. Viljandis ja sõitis kaasa umbes viis kilomeetrit linnast  välja sinna, kus elab autojuht. Lool on õnnelik lõpp, ehkki me seda ei näe. Kohalik varesepaar võttis varese poja omaks  ja nad lendasid üheskoos kolmekesi minema. Kui ka teil on tallel mõni isemoodi salvestis,  siis ärge hoidke seda vakal, vaid saatke vaatamiseks meile kõigile. Kolm osoon.
