Te kuulate Raadio kahte. Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe luuletaja saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere kuulama raadio kahte saade, mis just äsja siin algas, kannab nime puust ja punaseks ja tegemist on populaarteadusliku saatega sel hooajal siis kolmandaga järjest ning nagu selles saates ikka on siis arutluse ja vaatluse all üks suurem teemade ring, üks valdkond ja alati on siin stuudios lisaks saatejuhile ka üks inimene, kes selles valdkonnas on sügavuti sees, tunneb ennast seal täiesti kodus ja kui me eelmisel nädalal rääkisime siin kosmose teemadel Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eelmäega siis ja see teema, mille ette võtame, see teemade ring, siis on sootuks teistsugune ja me ei vaata mitte kõrgele kosmosesse, vaid pigem just enda jalge alla maa sisse ning mitte niivõrd võib-olla ulmelist tulevikku vaid vaieldamatult sama põnevasse minevikku. Täna räägime nimelt siis viimastest arheoloogia uudistest ja teemadest ja stuudios raadio kahe poole pealt siis saatejuhina Madis Aesma ja minuga koos Marge Konsa, Tartu Ülikooli arheoloog. Tervist, Marge. Tere. Marge. No nagu ma aru saan, siis sinu praeguse hetke kõige olulisem käimasolev töö on selline asi, mille lõplike tulemuste kohta veel väga palju rääkida ei saanud. Aga pisut, võib-olla ikka seal siis see, et kuna meile plaanitakse uut meeletut raudteed siia Rail Balticat, siis arheoloogid on praeguseks terve suve selle trassi peale jäävate kohtade kallal töötanud. Ja no suvi ongi arheoloogidele üks kõige kiirem tööaeg, aga sellel aastal veel eriti jah, selle rail Baltica trassi uuringute pärast, et meie ülesanne on välja selgitada, millised arheoloogilised mälestised võimaliku trassi alla jäävad ja osa muististest ka välja kaevata. Tänases saates üks neljast teemast, millest me siis räägime, ongi tegelikult selle Rail Balticu trassiga seotud kuigi noh, selliseid väga suuri järeldusi kõige kohta välja teha ei saa, kuna töö alles käib siis sind natukene juba ühest huvitavast leiukohast rääkida võib ja see on siis see on siis sõjamäelt avastatud kiviaja asulakoht. Aga enne, kui selle teema juurde läheme, siis räägime veel ühest leiust siitsamast Tallinnast, milleni siis jõuti mai lõpus ja tänase saate neli teemat ongi siis niisugused, et alustame siitsamast lähedalt Eestist lähemast minevikust ja liigume siis teema-teemalt järjest kaugemale minevikku ja, ja noh, võib vist niimoodi öelda Eestist järjest kaugemale, räägime kõigepealt siis kahest laevarokist, mis siitsamast kadriorust leiti, seejärel sõjaväeasulakohast siis ühest teooriast, mis ümber lükati ja mis puudutas siis inimeste rändamist Ameerika mandrile ja neljandana siis võtame ette selle sügise samuti ühe oma arheoloogia teema, mis on meieni jõudnud Lõuna-Aafrika Vabariigist, sealt nimelt avastati siis ühe täiesti uue inimese eellased jäänused ja seda inimese nimetatakse siis homo Naleediks, aga nüüd esimese teemana siin juba mõne minuti pärast, siis kahe laevavraki juurde. Puust ja punaseks. Kuulad raadiosaade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on arheoloogia ja stuudios Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma ja selle esimese teema kohta nüüd siin tänases saates võib öelda, et see on selle aasta vaieldamatut Parheoloogia sündmused või siis selline absoluutne tipleid, nimelt siis Tivoli kortermajade ehitusplatsil siitsamast Tallinna raadiomajast, mitte kaugel Kadriorus. 100 aastat tagasi oli seal veel meri, kuhu praeguse siis neid uusi elumaju plaanitakse. Aga kui nüüd hakati majade ehitust ette valmistama, siis leiti mai lõpus päris naljakas Marget, et vist õige pisut pärast seda, kui me viimase kevadise arheoloogia saata tegime, leiti laevavraki jäänused. Just nimelt vot seal siis Nordecon ehitab maju ja kui nad kaevasid majade jaoks süvendit, siis kopamees leidis puidust palke, siukseid, puidujäänuseid ja õnneks oli ta noh, nii teadlik ta ise ka tegelikult teataval määral ral. Laeva merendushuviline on kopajuht ise ja viljaniit on tema nimi, et tema on talade leidja ja, ja siis ta pööras selle kohe tähelepanu, teatas arendajale ja, ja siis kutsuti muinsuskaitseametkohale. Ja juba juuni alguses hakkas muinsuskaitseamet maili Roy ja eestvedamisel neid kaevamisi tegema. Ja no see, mis siis välja tuli, oli ikkagi täiesti üllatus eesti arheoloogidele, aga aga tegelikult see on ka suursündmus üldse Läänemerevrakkide uurimisest nimelt tuli siis välja kaksrakki, nii nagu sa enne just ütlesid. Ja üks nendest, mis kõigepealt välja kaevati ja mis nüüdseks on Tallinna laht tagasi uputatud, see on 16. seitsmeteistkümnenda sajandi vrakk, õigupoolest küll sellest vrakist üks osa, aga eriti oluline ja uhke on siis teine vrakk, mis on 14. sajandi keskpaiga koge. Kes nende laevadega üldse sõitsite, mida nende kahe laevaga tehti, neil on vanusevahet. No 200 300 aastat. See uuem vrakk tundub olevat maili Roya hinnangul Siuke purjelaev teine laev koge, see oli kaubalaev, see oli kõige levinum laevatüüp hansaajal. Et sellega siis põhiliselt veeti kaupu. Aga see vist väga reaalne ei ole, et ühega neist kahest võisid ka ütleme tolleaegsete eestlased sõita või on, sest koge selge, okei, kui kaupmeestelaev siis mõni madrus võis olla võib-olla siin kohalik, aga, aga see purjelaev, kas see oli siis, kas tegemist oli mingisuguse sellise peenemat sorti purjelaeva või võib-olla tõesti kusagil siinsamas rannarahva poolt kokku klopsitud? Ei, see tõenäoliselt ei ole Eestis valmistatud, et tema, see ehitustehniliselt on ta selline põhjamaade tüüpi. Kuna oliRootsi aeg, siis sealt võis ta vabalt tulla. Ja nüüd selle koge päritolu kohta ei teata, aga see ei olnud ka tõenäoliselt Eestis valmistatud. Kuigi kui me mõtleme nende leidude peale, mis on varem Eestist leitud siis Eestis üks kuulsamaid vrakke on Maasilinna laev, mis on väljas lennusadamas ja see esindab jussikest, eestin kohapealset laevaehitustraditsiooni, aga tema on küll vanem, et ta on seal viis-kuusteist sajand. Mis neid Leida puudutab laevade juures, siis neid, nagu ma aru saan, selle uuema laeva juures väga ei olnud. Et asjad ilmselt siis pärast laeva uppumist tõsteti sealt pealt maha ja viidi minema, aga vanema laevasele koge juurest on siis leitud päris rohkesti igasuguseid tolle ajastu asju leida. Ja sealt on päris palju leida, et võib-olla natuke selgituseks, et see leius, situatsioon on selline, et nad tänapäeval mattunud seal kahemeetris liivakihi alla, aga omal ajal oli siis sellel kohal meri ja tõenäoliselt nad seisid reidil ja praegune arvamus on see, et noh, võimalik, et oli siis nagu laevahukk ja koges, on ka tule põlemise jälgi, nii et võimalik, et see läks siis ja tõenäoliselt koge läks siis üsna kiiresti põhja ja katus liivaga ja sellepärast ongi niiviisi, et seal on säilinud päris palju asju ja see teeb selle kogega väga unikaalseks Euroopa kontekstis. Et neid koge leide Euroopast on umbes paarikümne ringis. Aga väga vähe on selliseid, mis on tervikuna säilinud ja väga haruldase sellise, et kus on säilinud leiud või need esemed, mis näitavad elu-olu üks kõige kuulsamaid vrakke, mis on üles tõstetud Ambreemeni koge. Aga see on ka, tõsteti üles niiviisi, et võeti tükkideks ja toodi vee alt maapinnale, pandi kokku ja siis pandi näitusele. Nüüd selle, meie, Kadrioru kogega, see tõsteti üles tervikuna. Loodetavasti tulevikus on siis võimalik seda niiviisi eksponeerida, et seal on see terve koge ja siis need leiud. Ja no mis esemeid seal siis oli, et peamiselt asjad tulid välja kambüüsist? Koge ehitus oli siis selline, et säilinud osa oli seal noh, ligi 20 meetrit pikk tema päris laeva päris pikkust ei tea, sellepärast et ülemine osa oli hävinud ja masti juures keskelt oli koge katmata, seal ei olnud tekkivaid, sinna pandi siis tünnid ja kaubalaadung ja siis köök ehk kambüüsis oli koge ahtris ja seal oli siis tulekolle, kus tehti toitu ja sealt leiti ka päris palju toidunõusid metallist kolmjalgseid, keedupotte, mida kutsutakse kraappeniteks. Siis metallpann, seal oli kirveid, nuge, luiske käsikivi ja siis väga huvitav oli üks mängulaud siis jaa. Mida selle mängulaua peal mängitakse midagi maleva kabe sarnast? Ja seal olid jäljed ruutudest, nii et midagi malesarnastega. Kas male oli, et seda ei oska praegu öelda? Kas seal laeval siis selliseid klassikalisi noh, ütleme kajutid ei olnudki, et tal oligi ainult üks ruum, seesama Kambüüs meeskonna liikmed siis magasid ütleme, kui laev sõitis siitsamast Tallinnast näiteks preemenisse mingi lastiga meeskonna liikmed magasid lihtsalt tünnide varjus siis või. Ja siis need tegelikult need distantsid ei olnud ju väga pikad ja kuna sellel ajal oli ka tegelikult sa kogesid või nagu kaupade vedamine oli ikkagi üsna ohtlik röövlite pärast siis alati oli osas ka relvastatud turvamehed, turvamehed ja sellest Kadrioru kogust leiti ka kiivri sõjamehe kiivri fragmendid. Ja selle kogele oli ta ehituslikult, oli veel ees, et seal nii ahtris, kui vööris olid siis sellised kindlustatud platvormid, kastellid, millest siis Kadrioru kogel leiti jälgi ja seal need sõdurid või siis kaitsemeeskond seisis, pidas valvet. Umbes 20 meetrine laev siis vähemalt 20 meetrit, võib-olla kannatab rohkem, oli see koge pealt lahtine, täitsa suured näosusega siis tulekahju põhjusel põhja läinud, kuna noh, asjad olid kõik pardal olles pidi ikkagi mingisugune õnnetus toimuma ja on ka põlemisjäljed. Stoori kui selline on ikkagi päris põnev, aga see laev iseenesest siis, kui ta pärit on tõesti 14.-st sajandist ehk aastatest 1300 ja midagi sinna peale 100 aastat oli siis selleks ajaks siinmail võõras võim olnud või natuke rohkem, kas see koge isenesest? Ta oligi ainult Läänemerelaev, eks ole, sellega kusagile ookeanile või kas või Inglismaale poleks olnud mõtet sõita. Ja see on tüüpiline Läänemere sõitmise laev. Kaubalaev ja koged olid kasutusel 11 10.-st sajandist kuni seal 15. 16. sajandini ainult 14 sajand. See periood, millest Kadrioru koge pärit on, on kogede hiilgeaeg ja tegelikult 14 15 sajand on ka Tallinna kui siis kaubandusliku hansalinna hiilgeaeg, uus ja trendikas kohtulisest. Ja ta oli oluline ka kaupade ümberlaadimise koht, et, et seda nüüd küll ei näitas koge, aga noh, see on kirjalikes allikates teada, et peamiselt veeti Tallinnasse soola. Ja seal lossiti seda maha ladustati ja Tallinnast veeti seda edasi siis ka Venemaale ja Soome ja eestist võeti välja teravilja. Aga see teine vrakk, kui nüüd selle juurde korraks veel tagasi tulla, sa Marge mainisid seda, koget loodetakse eksponeerima hakata, aga teine frakse, 16.-st seitsmeteistkümnendast sajandist pärit tõenäoliselt kaubalaev, see uputati merre ära. Miks niimoodi tehti, kas see on tavaline praktika? No esiteks, need vrakid on merest pärit, see, et nad on nii hästi säilinud, see näitab seda, et meri on nende jaoks kõige parem säilimiskeskkond. Et kui nüüd mõelda staatuse vrakk on väga suur ja sellise suure vraki konserveerimine on tegelikult väga kulukas siis tulite lihtsalt otsus, et kuna see väiksem wrap ja uuem vrakk oli noh, nagu vähem säilinud siis otsustati, et odavam ja selle vrakile nagu kõige säästlikum ja teda kõige kauem säilida viis on ta uuesti merre tagasi uputada. Muidugi see koht on teada, et ta on nagu põhimõtteliselt on see veealune hoidla, et see ei ole mitte lihtsalt kuhugi ära viskamine, vaid vaid seda on võimalik ka vee all edasi uurida ja, ja kui asjaolud muutuvad või kui tulevikus tekib raha või huvi, et siis on võimalik uuesti sealt välja tõsta. Jätkame siin raadio kahes arheoloogia teemadel koos Tartu Ülikooli arheoloogi Marge Konsa ka juba mõne hetke pärast ja siis hakkame rääkima ühest teisest põnevast leiust, mis samuti siit Tallinna lähedalt pärit on, nimelt siis sõjamäelt avastati kiviaja asulakoht. Me leiame seda, mis tõesti leiame uued, kaotatud aja. Steist leiame õnne ja jõudu, armastus. Leiame rahu südamesse eest ja leiame olemise, mitte. Tunnelist Heinar. Uuesti, kui võõraajaks Heila leia. No igatahes avalikkuse ees leida veel ja veel mõttega õigele me leiame ennast. Leiame Žanna, nõmme, neelame, leiame. Me. Meil on jälle ja me meelt neelame, leiame. Hüvastijätuks parimat sõna. Puust ja punaseks. Kuulad raadio kahte tänaseks teemaks saates puust ja punaseks on arheoloogia ja stuudios Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma ja meie teine tänane oluline suur teema on samuti Eesti teema ja see on nüüd üks leid, mis, nagu ma aru saan, tuli päevavalgele siin suve lõpus seoses samuti siis selle projektiga, millega arheoloogid on sel suvel palju tabatud olnud Rail Baltica trassi uurimisega, nimelt siis sõjamäelt siitsamast Tallinna lähedalt. Loopealselt avastati üks asulakoht, mis on umbes 4000 kuni 4800 aastat vana. Marge, kas selle kohta tegelikult üldse asula öelda saab, ses mõttes, et seal väga palju rahvast ikkagi koos ei elanud selles kohas, kus kaevamised toimusid. Arheoloogid ütlevad asula, aga võib-olla tänapäeva inimesele see jätab jah, sihukse petliku mulje, nagu asula tähendaks. Eks suremat rahvastiku tihedust, et et tänapäeva kontekstis pigem oli tegemist siis talukohaga. Ja see on siis nagu öeldud, 4000 kuni 4800 aastat vana ja üks kõige olulisemaid asju, mis nüüd selle asulaga seotud on või mida saab sellest, et ta seal Sõjamäe laseb, järeldada on siis see, et juba tollal inimesed tegelesid meil siin põllumajandusega, kuna niisuguses kohas ei oleks neil põhjust elada, on, kui nad oleksid olnud, ütleme, kalamehed. Ja see, seda näitab selle asulakoha paiknemine. Nöörkeraamika kultuuri kuuluvaid asulakohti on tegelikult Eestis teada veel ja, ja samuti matusepaiku aga võib-olla üks hästi oluline uus uuring, mis seostub nöörkeraamikakultuuriga. Võib-olla vajaks nagu tutvustamist, et see nüüd otseselt ei lähtu sellest sõjaväeasulakohast aga küll nendest uurijatest, et nimelt Aivar Kriska, kes juhatab sõja mällu kaevamisi osales koos Eesti geneetikutega eesotsas Mait Metspaluga ühes rahvusvahelises projektis, kus analüüsiti nöörkeraamika, kultuuri, surnud inimeste DNA-d ja esmakordselt Eestis seal uuringus analüüsiti ka eestist pärit nöörkeraamika kultuuri koorunud naise DNAd. Just, ja see uuring ise hõlmas seda ühte erinevatest kultuuridest pärit inimesed, vennad ja see periood, mida see siis kajastas, on 5000 kuni 3000 aastat tagasi ja see on selline periood, kuhu kulukas nöörkeraamika kultuur, kus lõpeb kiviaja kultuur, hakkab pronksiaeg ja see on toimunud olulised kultuurilised muudatused. Ja juba varem on arvatud, et tõenäoliselt on see osaliselt seotud rahvasterändega. Ja nüüdse uuringuga leidis kinnitust see, et poolest on toimunud ulatuslik rahvaste ränne sellel ajal. Aga õigupoolest oli neid rahvasterändeid mitmeid. Ja see pilt on siis praegu selline. Mille põhjal siis nagu Euroopa Inimtänapäeva eurooplase geneetika nagu välja kujunenud, või see, kes me oleme, kujuneski välja sellel ajal, et see esimene laine tuli siis kaukasusest, ütleme, Kaspia ja Musta mere vaheliselt alalt. Needsamad sõjamäel elavad inimesed siis ka. Põhimõtteliselt nende esivanemad jah, aga tõenäoliselt mitte nad ise. Et sealt siis lähtus esimene selline suur migratsioonilaine, et see siis läks kahes suunas, üks osa läks põhja poole ja teine läks Kesk-Euroopasse. Ja nad segunesid kohalike inimestega, kes kohapeal elasid ja selle põhjal siis kujunes välja nagu uus kultuur, mida nimetatakse siis nöörkeraamika kultuuriks. Ja hiljem oli ka veel seal mitu migratsioonilainet, üks oli uuesti seal Kaukasuse Euroopasse ja üks migratsioonilaine oli umbes 3800 aastat tagasi Euroopa juurtega inimesed liikusid hoopis Uuralist ida poole. Ja kogu selle suurerändamise laine segunemise tulemusena on tegelikult väljakujunenud tänapäeva eurooplane ja väga huvitav järeldus, mis sellest uuringust selgus, on ka see, et need pronksiaegsete Euroopa inimeste geneetika poolest, et inimesed olid siis sarnaselt, et pigem tänapäeva inimestele kui nendele, kes siis enne kiviajal Euroopas elasid. Aga ma just mõtlesin, et okei, et kui nad on Kaukasuse tulnud nende Sõjamäe inimeste esivanemad, siis nad kindlasti ei näinud välja nagu meie, aga nats ikkagi pigem nägid välja nagu meiegi. Ja pigem nägid ja noh, see Eestist pärit naine, see soppe naine Ida-Virumaalt ühest matusepaigast, keda siis analüüsid et tema ka nagu otseselt ei olnud tulnud seal kaukasse, sest vaid ta siis oli selle järeltulija, kes on siis segunenud ka kohalike inimestega ja tõenäoliselt nii on ka seal sõjame, et, et nad segunesid kohalike inimestega. Aga väga huvitav tulemus sellel uuringul oli veel see, mis testi laktoosi taluvuse kohta. Et on teada, et enamus maailma inimesi või noh, ütleme kolmveerand maailma inimestest. Nad ei tallu. Värske piima joomist, puudub laktoosi taluvus, küll aga suudavad piimasuhkrut seedida hästi põhjaeurooplased ja varem arvati, et see laktoositaluvus on kujunenud välja pika aja jooksul. Kuid nüüd sellest uuest uuringust selgub, et tegelikult see on väga hiline nähtus, et isegi need Kaukasuse sadul, et inimesed nad suutsid laktoosi taluda. Aga tegelikult sellel ajal oli ka seal protsent väga väike. Pronksiajal oli umbes 10 protsenti, Europa inimestest suutis ainult laktoosi taluda. Aga kas see kujunes nagu aja jooksul välja loodusliku valiku toimel? Et need Kaukasuse inimesed kandsid seda geeni LCD geeniversiooni, mis võimaldab laktoosi taluda, aga neid ei olnud, neid inimesi on palju ja siis mängis rolli see looduslik valik. Üks huvitav nüanss veel nende Kaukasuse tulnud inimeste puhul oli see, et neil olid alguses hobused, nagu ma aru saan, aga kui nad tulid siia noh, näiteks kasvõi siia Eestisse kohale, siis nad enam neid hobuseid ei kasutanud, Vaitzis pissinud hoopis nahka. Aga juhul kui siin juba olid tegelikult põllud olemas, kas inimesed siis hobused niimoodi põllu peal tööloomana ei kasutanud, ühesõnaga hobune oli ainult ikkagi asjade vedamiseks ja ratsutamisega. Ja noh, seda hobuse kohta võib nii palju öelda, et, et need Kaukasuse inimesed olid stepirahvad ja nende jaoks ikkagi hobune tähendas hoopis midagi muud. Et Eestis hobuseid tunti, aga kasutati isegi rohkem härgasid. Tööloomadena ja hobusesöömist on tegelikult meil on jälgiga hilisemast ajast seal Kristuse sünnipaiku, Lõuna-Eesti kääbastestan on leitud jälgi, nii et on võimalik, et et sellel ajal ka veel sööti hobuseid. Aga ma tahtsin veel üht-teist selle laktoosi taluvuse kohta öelda, et mida see looduslik valik siis nagu tähendas, et et või miks just toimus aga Põhja-Euroopas, et nimelt on asi selles, et Põhja-Euroopas on päikesevalgust vähe. Ja see tähendab seda, et inimesena, kuidas sünteesib päikesevalguses sisalduvat UV-kiirgust siis ta saab D-vitamiini, aga kuna meil on niisugune hästi pikk periood praktiliselt oktoobrist kuni keskpaigani, mida nimetatakse D-vitamiini talveks, kus meil ei toimu seda D-vitamiini sünteesi on just päikesevalgust, on nii vähe siis D-vitamiini on võimalik saada ka piimast, nii et see laktoositaluvus on põhimõtteliselt nagu oli eluks hädavajalik, et inimesed ikkagi saaksid siinkandis ka elada ja saaksid oma D-vitamiini koguse kätte. Kehaga kuidagi siis sai ise aru, et on olemas alternatiiv, kuskohast seda, seda seda vitamiini ammutada ja siis modifitseerida ennast. Ma olen ka tegelikult aru saanud, et et tegelikult ei ole mitte laktoositalumatus selline mutatsioon, vaid hoopis see, kui inimene laktoosi talub, on pigemini. Just nimelt just joon orong, et jah, see, et täiskasvanud inimene, ta saab juua värsket piima, seedida piimasuhkrut, see on teatav geenimutatsioon. Järgmises teemas läheme juba Eestist kaugemale ja hakkame rääkima ühest teooriast, mis ümber lükati. Stuudios täna arheoloogia asjadest rääkimas. Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma jaam, mida kuulad, on raadio kaks. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on arheoloogia ning viimased uudised ja uuringud arheoloogia vallast. Stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma. Järgmine teema viib meid Eestist kaugele inimeste maailmas ringirändamise uute elukohtade otsimise valda ja täpsemalt siis jutt käib selle ümber, et kuidas ikkagi mindi Euraasia mandrilt siis Põhja-Ameerikasse ja valdav teooria või selline Teamine teooria teooria number üks on siis see, et mind ikkagi labiaalselt ja sealt siis üle tšuktši poolsaare läbi Alaska jõuti kohale ja siis asustati terve Ameerika kontinent, aga üheksakümnendail tekkis siis üks selline teistpidi käiv idee, et võib-olla mindi hoopis üle Atlandi ookeani põhjaosa, kus oli siis meri mõnusasti jääs ja mööda seda sai siis siitsamast Euraasias kohale minna ja selle teooria kasuks, mis üheksakümnendail väikese grupi uurijate poolt välja käidi, rääkis siis leid üks kivist. Kas odaots võib selle kohta marga öelda või, või kirve terav. Ei, see on odaots. Et no selle taust on siis selline, et Euroopas oli umbes 20000 aastat tagasi kuni seal 17000 aastat tagasi levinud poliitiline kultuur, mida kutsutakse sallutre kultuuriks. Ja no eeskätt on ta levinud Prantsusmaal, sellele kultuurile on siis iseloomulikud Teatavad tulekivist esemed ja eriti iseloomulik on nagu loorberilehekujuline odaots. Ats, mis on lootareid, lehekujuline, nüüdse Ameerikast leitud odaots, mida nimetatakse simmari odaotsaks, see leiukoha järgi see näeb välja täpselt samasugune tan loorberilehekujuline siis osa, uuri, et siis tegid nagu üks-ühele seose, eks ole, et kui meil on Ameerika idarannikult on täpselt selline odavad ja Prantsusmaa on samasugused odaotsad siis järelikult need on inimesed, kes Prantsusmaalt läksid Ameerikasse, no nendel olid tööriistad kaasas ja siis nad nagu jätkasid seda elu-olu seal Ameerikas. Ja noh, nüüd tegelikult seda toetas ka dateeringet seal selle odaotsa juurde juurest. Leiti ka mammutiluid ja nende mammutiluude vanuseks oli 22000 aastat tagasi. Selle otsaga oli siis mammutit kütitud ja nad olid seepärast koos. No tegelikult see, see üks kriitika selle teooria kohta seisnebki selles, et nende kahe eseme koosluses mammutid luude ja siis seal odaotsa kooslus ei ole nagu päris selge, et kas nad ikkagi olid koos on ju kogu see kompleks tuli välja ookeanist traal laev kohtas merepõhjas takistuste, siis tõmbas välja nii et seal jäi sihuke nagu kahtlus. Hilisemad geneetilised uuringud ka nagu ei toeta seda, et seal on nagu mitu asjaolu, et esiteks on see, et kõige vanemad arheoloogilised leiud, kui me jätame nüüd selle simmari odaotsa kõrval, eks ole, mille dateeringud me tegelikult täpselt ei tea. Et muidu on kõige vanemad arheoloogilised leiud Ameerikast on umbes 15000 aastat tagasi. Mis on siis ikkagi nagu tunduvalt hilisem kui see kus olu tree kultuur Euroopas. Ja loomulikult siis DNA uuringud, mis siiamaani kõik näitavad seda, et Ameerika põliselanik geneetiline sarnasus on ikkagi Siberiga ja Aasiaga, Kagu-Aasiaga ja mitte Euroopaga. Väljanägemine ka on ju sarnane, eks ole, tegelikult. Aga kogu selle Ameerika asustamise juures on see, et, et tõesti tundub, et need uuringud on ikkagi nagunii veel algusjärgus, kuigi ühest küljest on nagu seda nii kaua uuritud siis siis ikkagi kogu aeg tuleb uusi uudiseid. Ja nüüd hiljutine jälle üks geneetikute uuring, mille viis läbi taania geneetikud koostöös Eesti geneetikutega Mait Metspalu uurimisrühmaga uurisid et tänapäeva Ameerika põlisrahvaste geene ja võrdlesid neid ka arheoloogilise DNAga ja jõudsid järeldusele, et see ränne Ameerikas toimus. Võimalik, et siiski varem, et võib-olla juba 23000 aasta eest. Nii et see jälle pane peale mõtlema, et võib-olla see simmari odaotsad ateering ei olnudki võib-olla vale. Et mitte see, et Euroopast oleks otse üle Atlandi läinud inimesed Ameerikasse, vaid see kultuurne tööriistad, mida nad kasutasid, need võisid nendel olla kaasas, kui nad ikkagi läksid üle selle peeringi kaudu. Aga noh, nüüd on jälle küsimus, et kuidas siis sinna said, et dateeringani varane, sest sellel ajal oli Põhja-Ameerikas väga suur jääkilp ja peeringi maagitsus oli ka põhimõtteliselt tali nagu ületamatusele koordineerida jääkilbist vaevalt tantsijat üle said minna. Et kas nad siis läksid vett kaudu ja miks meile ikkagi ei ole Ameerikast siis mujalt neid arheoloogilisi esemeid, et sellest vahemikust 15000 aastat tagasi, kuni siis 20000 aastat tagasi. Nii et nüüd on meil siis selline variant veel, et äkki kuigi see geneetiliselt see eraldumine teistest Siberi rahvastest toimus 23000 aastat tagasi, siis võib-olla ikkagi oli teatav seisak seal peeringi maagitsusel enne kui nad siis sisenesid Ameerikasse. Et noh, seal on niukseid väga palju veel siukseid, kahtlasi kohti ja miski ei ole ka välistatud, et tegelikult praegu Ameerikas ka arheoloogilised leiud lähevad kogu aeg vanemaks, et üks hetk meil tuleb ikkagi sealt vahepealt ka mõni leiukoht. Just nimelt sellest tumedast alates 15 kuni 20000 aastat tagasi, mis on selline suur lünk praegu nagu, eks ole ja kui nüüd, kui nüüd olete tõesti, et see odaots ongi just nimelt 22000 aasta vanune Jah, et no selgemad jooned sellest, mis siis Ameerikas nagu toimusid ongi siis umbes seal 15000 14000 aastat tagasi, et siis on palju leiukohti ja, ja siis seal tekkis juba ka see jäävaba koridor Põhja-Ameerikas, nii et siis on nagu asi rohkem selgem ja siis on ka tehtud neid rohkem DNA uuringuid. Et ühe poisi seal 12500 aasta tagasi elanud poisid keeennoom on täielikult nagu järjestatud, et see andis nagu hästi palju informatsiooni. Aga just see, mis oli varem, et see on ikkagi küsitav. Järgmise teemaga tänase saate viimase teemaga rändame päris päris kaugele minevikku, nimelt siis ühe inimese eestlase juurde, kes on nüüd endale nime saanud ja tema jäänuseid leiti siis Lõuna-Aafrikast ühest koopast ja selle liiginimeks on antud siis homo, Naleedi. Kuulad raadio kahte stuudios Marge Konsa, Tartu Ülikooli arheoloog ning Madis Aesma. Puust ja punaseks. Raadio kahes on käimas saade puust ja punaseks ja täna räägime me arheoloogiast, stuudios on Marge Konsa Tartu Ülikooli arheoloogia raadio kahe poole pealt Madis Aesma ja meie tänane neljas viimane teema viib meid väga-väga kaugesse minevikku, nimelt siis praeguseks hetkeks septembriks 2015 on siis 15 oma liigi esindaja jäänused leitud Lõuna-Aafrikast Lõuna-Aafrika Vabariigist, kauthingi provintsist seal nii-öelda põhja, Lõuna-Aafrika seal on siis üks koobaste süsteem ja sealt leiti siis sellise olendi jäänused, keda nüüd peetakse teadlaste poolt lausa siis eraldi liigiks inimese eellaste seas. Ja kusjuures päris kaugel, kaugel minevikus elas siis olend. No umbes selline meetri 50 pikkune siis mees homonaleidi, keda nüüd, nagu öeldud, nimetatakse just nimelt homonaleediks ja üks teooria, mida veel siis välja käidi seoses selle leiukohaga on siis see too homonaleedi, seal võis olla juba tollal väga hämaral ajal komme oma liigikaaslasi matta, kuna neid siis leiti neid jäänuseid väga suurel hulgal ühest ja samast koopast koos, aga nagu ma aru saan, siis siis selle nii-öelda matusevõi või siis oma hõimu liikmetega hüvastijätutseremoonia osas on ikkagi mõningaid kahtlusi. Ja no see leid ise on muidugi tõesti väga erakordne ja pärast et neid fossiil inimjäänuseid on seal nii palju, et praegu välja kaevatud ainult murdosa sellest. Aga samas on ka väga palju nagu skepsist üldse selle leiu suhtes, et üks asi puudutab stateeringut tegelikult selles artiklis, mis leiukohta avaldati ei ole dateeringud välja toodud. Ehk siis, ühesõnaga me ei tea, millal nad elasid. Ja, ja et seda doteeringut ei ole ka tehtud, et see juhtivuurija ise pakkus välja, et võib-olla on see umbes kolm miljonit aastat tagasi elanud liik ja tema ise pooldades seda, et tegemist on eraldi liigiga. Aga kuna dateeringut ei ole, siis on nagu spekulatsioonid avatud ja tegelikult on ka välja pakutud ka erinevaid arvamusi, et üks osa arvab seda, et noh, võib-olla, aga ikkagi ei ole tegemist üldse eraldi liigiga. Et asja sees, et tal on niisiis ahvilik kui ka mitmeid tänapäeva inimese tunnuseid, et ta tõepoolest nagu otseselt ei sarnane ühegi teadaoleva liigiga ta nägu jala keha on üsna abilik, tal on haju on umbes sama suur kui gorilla, umbes apelsini suurune, kuid samas on tal väikesed hambad, et kus sa mõtled, gorilla? Gorilla on ikkagi nagu sellised looma hambad, aga, aga sellel leedil on tänapäeva inimesele Nemad hambad. Samamoodi on see ta kindlasti käis kahel jalal. Ja tema jalad on ka nagu üsna pikad, aga samas tema sõrmed olid kõverdunud nagu ahvil, nii et noh, et seal on nagu kombinatsioon minemast tunnustest. Nii et see juhtivuurija siis pakkus välja, et äkki ta on seal kolm miljonit aastat vana, mis tähendab seda, et oleks umbes nagu ta oleks Austra lopiteekuste sarnane. Et üsna kõige kuulsam Ostroropiteekus, mis on leitud, on lussi. Et ta oleks Kullussi kaasaegne. Nüüd teised uurijad kahtlevad ja osa arvab, et äkki ta ikkagi on hoopis oma Rectus, kes elas umbes kaks miljonit kuni 70000 aastat tagasi ja oma elektsusele. Tema liigiline mitmekesisus on hästi suur, nii et ühe liigi sees oli palju erinevaid variatsioone. Nii et niikaua, kuni me ei tea seda vanust ja nii kaua, kuni ei ole teised uurijad saanud oma sõna sekka öelda, nendele leidudele jääb ikkagi nagu lahtiseks küsimus, et kas ta on eraldi liik või ta siis on mingi muu liigi variatsioon. Ja mis puudutab nüüd seda matust, et kas nad olid sinna maetud. Seda on ka väga raske tegelikult praegu öelda, et see on hüpotees, et miks Need uurijad ise välja pakkusid, et tegemist matusega on see koopa nagu enda asukoht konkreetne koobas, kus talenti kuulub siukest suurt koobastikus süsteemi. Rising Star koobastiku süsteem ja selle konkreetse ühe kambri nimi on tina leedi kamber ja see asub 30 meetrit maa all. Ja sinna saada on ülimalt raske. Selle jaoks isegi kutsuti, et sinna koopasse ligi 100 spetsiaalsed, sellised väikest kasvu arheoloogid, nagu ma aru saan, kuna käigud olid niivõrd kitsad, siis otsiti just sellised pisemad tüübid, kes saaksid sinna sisse minna. Just et kuusk kõhna noor arheoloogi kaevasid seda et võib-olla raadiokuulajatele nagu raske ka selgitada, milline see täpselt oli, aga sinna tuleb nagu erinevais nagu käikude süsteemides roomata. Ja üks koht on selline, mida kutsutakse supermännikäiguks sealt läbi saab ainult sellises asendis nagu Superman seisab, et üks käsi on pea kohal ja teine on vastu külgi surutud, nii et see on nagu sa pead ennast sealt läbi pressima, ennast võimalikult väikseks tegema. Ja, ja, ja siis pärast seda sa satud ühte suuremasse kambrisse, kus sa pead 15 meetrit mööda ülijärsku seina üles ronima, et sinnamaani olid varem käinud inimesed, aga nüüd sealt edasi läheb assile eriti õudseks ja sinna ei andnud tõesti siis varem jõutud kui 2013. kas tal kaks harrastuskoopauurijad täiesti juhuslikult nagu avastasid selle koha. Et see on siis 11 meetri sügavune šaht, mis on 20 sentimeetrisele läbimõõduga toru nagu siis ja, ja sinna tõesti noh, sa pead olema Ma väga sale, et sealt läbi mahtuda. Aga nüüd, kui me mõtleme kogu seda olukorda ja siis seda, et siin on nii palju inimesi maetud seal kambris küsimused, et kuidas nad neid surnuid siis nagu läbi kogusel vaevalise teekonna nagu said üldse pressida või vedada, et see tundub tegelikult üsna nagu keeruline. Nii et lisaks siis matmisel on veel teine hüpotees on selline, et äkki on ikkagi tegemist nagu hukkunutega, kes ise ronisid sinna ja siis nad mingil põhjusel nad lihtsalt siis hukkusid. Aga noh, seal on palju segadust ja ja ka see, et kui ta ja ikkagi on nii vana nagu see juhtuurijad välja pakkusid kolm miljonit taas tagasi, siis tegelikult sellest, sest me ei tea mitte mingit matusekombestiku, nii et noh, ütleme, et need ikkagi austria lapiteekustel puudus. Selline kultuuriline käitumine nagu kaaslaste, mõtlesin. Ühesõnaga, homonaleedi näol on siis tegemist ikkagi teemaga, mille osas väga-väga palju küsimusi veel jääb õhku, aga kuivõrd kõik see, mis nende inimese eestlastega seotud on, jääb nii kaugele minevikku, siis ei ole see ka mingi ime. Ja juhul loomulikult, kui meil oleksid kõik vastused olemas, siis poleks elu üleüldse nii põnev. Ka täna rääkisime saates puust ja punaseks arheoloogiast. Stuudios olid Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ja Madis Aesma. Marge ja suur aitäh sulle ja raadiokuulajatega, kohtume juba siin nädala pärast.
