Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagent. Tere kuulama saadet puust ja punaseks, raadio kahes on täna, neljandal septembril algamas selle populaarteadusliku saatesarja uus hooaeg ja kui eelmisel hooajal, nii ka sellel räägime igas saates laiemalt ühes teemade ringist ja need ulatuvad meil siis siin loodus, sest kuni selleni, mis toimub meist väga kaugel kosmoses, samuti räägime arheoloogiast, robootika-ste, paljudest muudestki asjadest ja saatejuhtideks ikka Arko Olesk ning Madis Aesma ja madisega ka Arko pole siin kunagi stuudios üksi, vaid alati on kõrval külalissaatejuht oma valdkonna spetsialist, sellepärast et ega meie ikkagi väga paljusid asju ei tea. Ja tänases saates hooaja esimeses saates alustame siis iseendale päris lähedalt alustame neist endist, räägime inimesest, täpsemalt siis kitsamalt geenitehnoloogiast meditsiini valdkonnast ning selles vallas peab ütlema, on viimasel ajal toimunud nii mõndagi põnevat. Koos on siin Tartu Eesti rahvusringhäälingu stuudios Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm, tere. Tere, Madis. Riin tänasteks teemadeks, millest me siin saates hakkame rääkima, on siis muuhulgas see kuidasmoodi vähirakke tagasi keerata siis räägime sellest. Kuidasmoodi levib inimese organismis, HIV viirus. Selles valdkonnas on nüüd ka üks uudis tulnud. Räägime ka tillukesest ajukesest, mis kasvatati osariigis sises katseklaasis ja räägime ka sellest, kuidas ühe väikese poisi ühe raskelt haige väikese poisi genoom ümber järjestati. Aga need on asjad, mis on tegelikult toimunud, et ikkagi suhteliselt kaugel, kui siin nüüd maailma kontekstis võtta või maailma mastaabis tuhandete kilomeetrite kaugusel, millega sa ise viimasel ajal siin Tartus oled tegelenud? No oma põhitöö kõrvalt, mida ma igapäevaselt teen Tartu Ülikooli kliinikumis püüan ma ja kokku kirjutada ja lõpetada ära oma doktoritöö teemal see on laiemalt hõlmab farmako geneetikat, mis tähendab siis seda, et uurin, kuidas geenid mõjutavad ravimeid inimeste organismis. Ja kitsamalt võttes siis ma uurin ühte väga konkreetset ravimi lagundajat ja kuidas selle aktiivsus on siis geenidega meie organismis seotud. Mis ravimid ravimi lagundaja lagundab? See lagundab väga kitsad grupi ravimeid, nimetatakse neid tioopuriinideks. Neid antakse peamiselt siis leukeemiahaigetele lastele näiteks ja kuna ja nende laste haigus on väga raske ja loomulikult tuleb neid siis hakata otsekohe ravima, aga ravimitel on sageli väga palju tõsiseid kõrvaltoimeid, siis mina ja minu kolleegid siis maailmas püüamegi aru saada, et kuidas neid kõrvaltoimeid oleks vähem ja kuidas täpsemini nende lastel need ravimidoose määrama peaks. Ühest väikesest poisist ja sellest kuidasmoodi geenitehnoloogia teda aitas räägimegi tänases esimeses teemas ja sellega alustame siin raadio kahes saates puust ja punaseks juba mõne hetke pärast. Puust ja punaseks. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks stuudios Madis Aesma ning Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm ja tänased teemad on peamiselt keskendumas geenitehnoloogiale ning meditsiinile. Ja tänane esimene teema, esimene sündmus või niimoodi nii-öelda on kaunis ulmeline nimed, et siis ühel väikesel poisil Ameerika ühendriikidest, kellel oli väga raske haigus tema ravimiseks tegid arstid midagi sellist, mis tundub noh, vaata, et võimatu nad siis järjestasid tema genoomi ümber. On seal päris õigesti öeldud või ei ole? Kõigepealt ma alustan sellest, et, et see lugu ei ole, mitte nüüd ei ilmunud eile tänavaid, tegelikult ilmus aastal 2010. Aga ta on hästi märkimisväärne, sellepärast et kõigepealt selle kajastamine mis meedias toimus, selle eest kolmad ajakirjanikud said selle Pulitzeri auhinna, sest ta oli niivõrd hästi ja selgelt ja väga lihtsalt nagu kirja pandud. Aga ta on ka sellepärast, sest oluline, et tol hetkel, kui mõtleme praegu, et räägitakse hästi palju sellest, et kõik et peaks ikka geenide põhjal ennustama ja et mis haigusi inimesi põevad. Jaa, jaa, maa, meditsiini pole, liigume siis. Kui me mõtleme nüüd viis aastat tagasi, siis oli see üsna selline ulmeline, sellepärast et inimese genoom oli tolleks ajaks tagasi järjestatud ja saadi aru, et see on nagu jube, keeruline ja kõigil tegelikult mõte liikus sinnapoole, et me peame hakkama mingi hetk ikkagi seda informatsiooni kasutama, et me peame nende inimestega hakkama järjestama. Aga 2010 veel keegi ei andnud selleks tegelikult valmis. Ja see poiss oli siis kuskil kaheaastane, kui tal tõepoolest avastati väga raske haigus, mis seisnes selles, et tema siis soolestikus tekkisid päraku lähedal augud, et ta oli niisugune otseühendus nagu kehast välja. Sedasi just. Aga see tuleb tõesti päris õudsalt ausalt öelda? Jaa, absoluutselt erakordselt muidugi ka see ei ole ju mingisugune selline haigus, mida diagnoositakse siin üle päeva või isegi ma ei tea, paarikümne aasta jooksul korda. Ja tegelikult see ongi selline haigus, mida siiamaani ei ole suudetud nende kellelegi rohkem nagu tuvastada. See on ainuke inimene, kellel on see haigus diagnoositud, mille puhul siis tekivad soolestikust veel lisaks sellele ühele augule otseselt kehast välja. Jah, nii et noh, see see eriti pani siis tema arste mõtlema selle peale, et midagi tuleb nagu ette võtta, sest muidu selle poisi elu lõpeb kohe-kohe. Ja saadi aru, et vähemast tegemist on nagu mingisuguse immuunsüsteemi probleemide sellepärast, et immuunsüsteem töötas tema soolestiku vastu Eestis, ei aktsepteerinud seda ja püüdis seda mingis mõttes nagu hävitada. Ja tema arstis võttis vastu sellise otsuse, et võttis kontakti siis meditsiinikeskusega, kus oli teada, et kasutatakse just nimelt seda genoomi sekveneerimise teaduslikel eesmärkidel, aga tegi ettepaneku, et võtaks ette sellise julge sammu ja järjestaks selle poisi mitte küll kogu genoomi, aga just nimelt need geenide osa, mis tegelikult moodustab sellest genoomist ühed kuskil poolteist, kaks protsenti. Et selle osa järjestatakse ära sellepärast et kui me räägime sellistest väga tõsistest haigustest, siis reeglina asuvad need muutused seal geenides, mis midagi väga nässu seal inimese organismis keeravad. Kuidas see siis reaalselt nii-öelda välja nägi, see selle poisi geenide ümber järjestamine võeti, võeti mingisugune, eks ole, sämpel tema kehast pandi siia katseklaasi. No põhimõtteliselt võeti vereproov jah, sealt eraldati DNA ja siis pandi sellesse imelisse sekveneerimismasinasse, mis siis andis põhimõtteliselt meeletult infot selle nende geenide kohta. Tol ajal oligi veel see probleem, et ei olnud tegelikult välja töötatud väga häid bioinformaatilisi vahendeid, et tõepoolest seda suurt andmehulka analüüsida, nii et samal ajal, kui toimus, siis reaalne märg katselaboris kogu aeg inimesed töötasid selle kallal, et oleks võimalik neid andmeid ka hiljem analüüsida, nii et ma arvan, et see oli tohutu väljakutse kõigile, kes seal projektis kaasaleid. Just nimelt veel viie aasta taguses ajas täpselt, aga kuidasmoodi ikkagi reaalselt välja näeb see, et sa reastada inimese geenid ümber. Seda nagu lihtne, seda on lihtne lugeda, aga seda on tohutult raske ette kujutada, et mida siis ikkagi teadlane seal täpselt teeb, kui tal on nüüd see vereproov olemas, tal on seal olemas vastav tehnika, kuidas see geenide ümberkehastumine siis käib? Ei, ma ei, ma ei tea, mis teeb selle ümber, reastas mõttes tagasi mõtteliselt Teie Stad järjest, et selle inimese DNA järjestuse põhimõtteliselt, et mida sa nagu reaalselt siis arvutiekraanil saab näha, on üks selline tähtede jada, mis koosneb põhimõtteliselt neljast tähest, A GT ja C, mis siis tegelikult siis tähistavad molekulaarsed või siis keemilisi ühendeid, mis, mis seal Teeennas on, et seda järjestust ja põhimõtteliselt sa käsitsi või kuidagi niimoodi sa midagi ei tee, sul ikkagi on selleks erinevad arvutiprogrammid, et see ei ole võimalik, et sa hakkad sa seda ühte väikest muutust kuskilt otsima, siis sealt niimoodi arvutiekraani vaid vaid sa pead tegema, sa pead võtma siis selle, selle nimetatud poisi ehk siis haige inimese selle järjestuse ja võrdlema seda loomulikult siis niinimetatud terve inimese referentsjärjestusega. Aga tol hetkel oli, oligi jälle see probleem, et neid, neid terveid, referentsi, järjestusi ja on väga palju. Nii et ka infot koguti siis, kui teati, et kuskil keegi just nimelt neid genoomide järjestamisele tegeleb, et küsiti infot, et et kui leiti mingisugused erinevused, siis neil olemasoleva, selle niinimetatud referentsjärjestusega siis hakatigi uurima, et kuulge, vaadake, omandab asjast, et kas teil seal täpselt selle koha peal esineb nendel tervete inimestel selline muutus. Ja tegelikult mingis mõttes oli see õnneliku lõpuga lugu, et, et nad tegelikult leidsid siis selle muutuse ülesse. Selle muutuse, mis oli siis selle poisi, sellest DNA reast tekkinud, võrreldes selle referents inimesega sellele väidetule? Jah, nad leidsid mõttelisele haiguse põhjustaja üles. Ühesõnaga, seal siis selles reas olid siis selle koha peal, kus oli see haigus, olid need tähed valesti vales järjekorras, ta oli ainult üks täht valesti üks täht ainult. Ja sellest tekkis selline kohutav ja haruldane haigus, mis täpselt nii okei, siis nad vahetasid seal arvutiprogrammis nüüd kaks tähte ära, eks ole, ja siis. No tegelikult selles mõttes, et nad ei pidanud sära vahetama, vaid on olemas programmid, millega saad siis kontrollida, et vaat, kui mul on see ei, kui mul on see, see täht, test, lihtsugus muutunud, et kas see programm suudab ennustada, et kas seal selles DNA lugemisel läheb midagi sassi või selle DNA siis valgu tootmise käigus läheb midagi sassi, noh, ilmselgelt läks ja noh, oligi selles mõttes oli väga üllatav, sest on teada, et tegelikult seesama sama see muutus. Sama järjestus, kus see muutus sees on tegelikult erinevate liikide vahel hästi konserveerunud, mis tähendab seda. Ta on tegelikult sarnane kõikidel liikidel, mis, mis tähendab seda. Et kui on võib-olla ka evolutsiooni käigus muutus olnud, mis sel poisil oli, siis tegelikult need isendid on siis ühesõnaga välja selekteeritud, et see ei ole nagu edasi saanud nagu kanduda järgnevatele põlvkondadele, sest on nagu surma selles mõttes. Aga vaene poiss sai selle siiski head, kuna see oli, asus yks kromosoomid. Ja meestel on ainult ikk üks X-kromosoom võrreldes naistega, siis tuli välja, et ema oli selle kandja, aga ema ei saanud sellepärast, et temal on kaks X-kromosoomi ja teine x-kromosoom, mis põhimõtteliselt võttis selle katkise kromosoomi töö nagu enda peale üle. Aga kuna sellel vaesel poisil oli üks, siis tal see haigus avaldasin. Okei, ja see oli siis viis aastat tagasi see poissi terveks, jah. No tegelikult ma ei tea, kas ta terveks sai, aga vähemasti selles mõttes lugu ei lõppenud ära, et neil oli vaja vaja, et see temalt siis eemaldada see Teeennaalivadeloga riigist, et ta nagu saaks, tunneks ennast paremini, oli vaiadel läbi viia tegelikult luuüdi siirdamine. Et need tema enda immuunsüsteemi rakud siis kõik eemaldada ja panna siis tema organismi täiesti uued, ilma selle muutuseta rakud, mis siis ei hakkaks siis oma organismi vastu töötama viidi see läbi nii, et võeti ühelt anonüümselt doonorilt nabaväädi verd, kuna nad väidavad, et nabaväädi vere vere siirdamisel tekib vähem kõrvalreaktsioone hiljem. Ja kuna nabaväädi veri on hästi vereraku eellaste rikas ja immuunsüsteemi rakud sihukse on vereloomerakkudest pärit siis kasutati nabaväädi verd. No see oli viis aastat tagasi, see ütleks niimoodi imepärane lugu, kui kui tavaliseks praeguseks hetkeks selline toiming muutunud. Sa mõtled seda geeni järjestamise, siis võiks öelda, et siin ka Eestis igapäeva praktikas tegelikult on see täiesti kasutatav, sellepärast et haigekassa ju tegelikult alates eelmise aasta algusest kompenseerib just nimelt ka seda geenide geenide osa järjestamist. Lastel, kellel on tõsine probleem, kas sündides või siis lapsepõlves arenenud mingisugune haigus et nendel on võimalik siis oma oma geenid on lasta järjestada ja vaadata, kas sa leiad mingi põhjuse, aga sa pead olema alla 18 aasta vanad. Ja see protsess on samasugune, et vaadatakse võrreldes selle referentsi inimesega, et kus kohas on mingisugune vale nõks sees, kus on tähed vales järjekorras või üks tähtis, eks ole. Ja seejärel siis toimub luuüdi siirdamine. Ei pruugi, see sõltub, mis, mis haigusega tegu on, et alati ei pea nagunii kardinaalseid. On ka juhtumeid, kus tegelikult leitakse täiesti lihtsa tablette kasutades nagu lihtne ravi. Ei teata, mis on põhjus. Aga on ka selliseid õnnelikke juhtumeid olnud, kus on, saab lihtsalt aidata. Siin ERRi Tartu stuudios raadiosaates puust ja punaseks on täna Riin Tamm Tartu Ülikooli geeniteadlane ning Madis Aesma järgmises teemas. Kohe mõne minuti pärast hakkame rääkima sellest, kuidas Florida teadlased avastasid, et vähirakke on võimalik tagurpidi programmil häirida või siis ümber programmeerida. Põhimõtteliselt samamoodi nagu arvutitarkvara. Piinla suitsu Valler all, ära käi läbikuuni labi minna, ta, ma leidsin ta leid. Teema leidis ta, et ei peaks üksi rukist lõikama. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, tänases hooaja avasaates räägime me siin Tartu Ülikooli geeniteadlase Riin Tammega geenitehnoloogiast ja meditsiinist ja nüüd järgmine teema viib meid sellise paljudele inimestele rohkelt südamevalu põhjustanud haiguse nagu vähk juurde. Florida Mayo kliinik kui vähibioloogia professor Panos vanastasiaadis ütleb, et nemad on siis nüüd leidnud ühe uue variandi, kuidas on võimalik vähirakke ümber programmeerida praktiliselt samamoodi nagu arvutitarkvara, et kui see vähirakk on kulgemas oma selle surmava saatuse poole, siis tegelikult saab seda ka ikkagi praktiliselt ümber programmeerida, niimoodi, et ta muutub justkui normaalseks tagasi see, see rakk, millel siis on mingisugune hirmus ja ebaloomulik kasv nii-öelda juures. Ja samamoodi on toosama professor öelnud, et võimalik on ka siis seeläbi sedasama vähki kinni keerata. No see on väga lihtsustatud lause muidugi väga lihtsustatud lause, mida ma just ütlesin. Ja aga see on nagu annab aimu, millest jutt on väga lihtsalt. No seda nad tegelikult on, see, see lugu on üks, mis tekitab sellist ahhaa, et siin on tõesti nagu midagi täiesti nagu põhimõtteliselt midagi uut avastatud. Aga nüüd ma lähen jälle, mulle meeldib alati ajaloost rääkida. Natuke tagasi. Et kui tegelikult hakkati üldse nende vähkidega hästi palju tegelema, sest noh, need on neid vorm on väga, erinevate vähkide vorm on väga palju head ajad ikkagi teada, mis siis seda vähki võiks põhjustada. Ja ameegaa loomulikult Ameerikas pandi püsti selline asi nagu vähigenoomi atlase projekt, mis püüdis kaardistada just jälle DNA põhjal neid erinevatest kolletest pärit vähkide, neid põhjusi, millised on DNA mutatsioonid, siis muutused, mis need vähki põhjustada. Et kas see on nüüd kas ühetäheline kahe tähenemise lõikolla nagu neid kombinatsioone erinevaid ja neil tegelikult oli eesmärk 10000, erinevad kasvajad. Kujutad sa ette, et nagunii vähivorme, võib-olla ilmselt. Praktiliselt siis kõigel, mis inimese kehas on, saab olla ka oma vähk, eks ole, igal erineval organil igal erineval kehaosal. Just aga loomulikult, mitte võtta ainult ühte vähk ühelt inimeselt vaid ikkagi nagu siis koguti, mingisugune kohort, nendest inimesteks tuleks natuke põhjalikum ja parem materjal. Ja 10 miljonit erinevat siis sellist DNA muutust leiti. Ja see Alguar alguses see projekt oli mõeldud kolme aastaseks ainult, aga siis otsustati, et anti muudkui raha juurde ja tegelikult ta lõppes siis alles 2014 lõpust. Üsna pikalt ja seal tegelikult teadlased hakkasid mõtlema, et mis oleks järgmine etapp, et kas tõepoolest järjestada neid vähigenoome siis veel või hakata otsima siis neid funktsionaalseid muutusi, et mida need DNA mutatsioonid reaalselt teevad teos ja et kuidas nad ikkagi muudavad siis neid rakke niimoodi, et nad muutuvad siis kasvaja kassarakkudeks. Naja siin ongi siis tegelikult sellesama töö juures mindud just nimelt nende funktsionaalsete uuringute juurde. Siin tuleb sisse selline termin nagu mikro-RNA-d, mis on DNA selles mõttes nagu järgmine tase. Mikro-RNA, kas ma saan õigesti aru, on siis põhimõtteliselt selline osake, mis ütleb rakule edasi seda, mida geenid just nagu ette kirjutavad, et milliseks peab säragdanugeenidele muutuma? No need on, tema põhiline ülesanne on reguleerida jah, geenide aktiivsust raku sees, et et ühesõnaga olla selline nagu väravavaht, et lasta mõningatel geenidel siis töötada ja mõningatel mitte mikro-RNA tegelikult ei ole üldse väga selles mõttes vana teema, et kui me räägime nagu, et need on kuskil 10 aastat väga intensiivselt uuritud, siis nagu see ei ole väga kaua teaduses. Ja just nimelt leitigi, et neil on nendest nendest kunagi valku ei toodeta, et nad jäävadki sellisteks RNA, teeksime, sõidavad siis selliste reguatoorseb trolli ja kui nende, siis ütleme, selline. Kui nende poolt rakkumine, signaal kuidagiviisi muutub, siis võib juhtuda see, et rakust saab välistada. Põhimõtteliselt nende nende ülesanne on, on see, et kui nende selline regulatsioon on nagu stabiilne ja ei ole kuidagi nagu palju paigast lükatud, siis nad suudavad ära hoida seda, et rakk on normaalne just nimelt, et et rakul on olemas nagu pidurid nagu raku pidurid. Just et kui neid nagu ei ole, siis siis angerjat Nad ütlesid ka, et rakul varsti gaasi, et ta nagu kiirelt paljuneb, aga pidurid nagu puuduvad täpselt täpselt, et siis nad saidki aru, et kui tegelikult seda just neid mikro-RNA hoida stabiilsena ja nende selline hea töö tagada, et, et see võiks olla siis üks selline võtmeroll, et tõepoolest, et see, see kasvaja hakkaks arenema, siin tuli ka välja see, et nad ütlesid, et see oleks võib-olla väga hea nagu selline ka ravikasvatajatele, et noh, et ongi, et selle peale pole kunagi tundnud, et selline mingi väga väike osa kuskil võib nagu väga tähtsalt nagu rolli mängida. Et angetomaatid hästi palju neid mutatsioone, aga tegelikult seda mehhanismist nagu tegelikult toimub, see on nagu selline avastamata maa veel. Ühesõnaga, see siis reaalselt see mikro-RNA-tega töötamine, mikro-RNA-le selle käskluse andmine tõmbame nüüd tagasi, see võib olla, küsis uus selline variant vähiraviks. Jah, sest nad ise ka ütlesid, et lisaks sellele Nad nad tegid ainult katseklaasis tööd, nad ka reaalselt töötasid nagu mõningate vähivormidega juba muidugi täpsemalt, millega, ja ütles, et neil, kui nad seal siis reguleerisid seda mikro-RNA tööd, et tundus täitsa õnnestus neil seda vähki nagu kontrolli all hoida. Vohamine siis peatada. Aga see tähendab ikkagi muidugi seda, et kui inimesel on läbi Renata, see ütleme, kasvaja edasine kasvamine kinni peetud sisse tuleb ikkagi ära opereerida, sest et vähku selline organismist ju kadunud ei ole või kui me saame kõik mikro-RNA kontrolli alla, ütleme inimese organismis, kas see tähendabki seda, et, et, et vähk ongi kadunud või? No ma arvan, et see on, see on keeruline, sest tegelikult nad ei ole sellist, noh, nad vaatasid seda küll, mis toimunu kohe, aga ongi, et sellel on ilmselt vaja mingit väga pika aja jooksul sellist jälgimist, et vaata, et kui kaua see süsteem neil nagu töötab või kui kaua neil need mitsu vaat siis sellise stabiilsena püsivad, et loomulikult tuleb. Kui on sellise kõvakoe kasvaja, siis tuleb see loomulikult välja lõigata. Ja küsimus on muidugi ju tegelikult veel ka selles, et kui tõesti need mikro-RNA nii olulist rolli mängivad, kui need on need raku pidurid ja ei lase siis rakul vohada, siis mis on see, mis Nende mikro-RNA-de nii-öelda mõistuse pahempidi keerab, mis on see, mis mis nagu ei lase neil enam edasi töötada ja laseb selle läbi siis rakul vohada? Et rakud on niivõrdkompleksid, et kuidas üks rakk töötama peab, see on nagu väga peenmehhaanika, et seal on, kui on mingi valk natuke valesti või kui toodeta korrektselt mingisugust muud valku, et et kõik, see hästi sihuke täpne koostöö on nagu, et kui, kui midagi niuke nagu kellavärk, et kui seal midagi valesti läheb, läheb, siis hakkab, siis hakkab minema ja siis läbi käest ära. Ja siis võibki juhtuda seega teiste asjade koosmõjul, et see nii-öelda pidur, see raku vohamist pidu rääkisime ikka Verona. Hakkab lihtsalt valesti töötama, võisid, lõpetab oma tööajast. Räägime siin raadio kahes saates puust ja punaseks. Täna geenitehnoloogiliste meditsiinist ja stuudios on Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm ja Madis Aesma. Puust ja punaseks. Raadio kahes on käimas saade puust ja punaseks, tänaseks läbivaks teemaks on viimased uudised ja arengut geenitehnoloogia ning meditsiini vallas ja siin ERR-i Tartu stuudios on Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm ja Madis Aesma. Oleme rääkinud täna kahest tõvest, üks neist väga haruldane, see oli see, millest rääkisime saate esimeses osas, kui juttu oli siis ühest väikesest poisist, kellel oli haigus, mida ongi maailmas ainult temal diagnoositud ja siin mõni minut tagasi rääkisime siis ka vähist, jätkame sellisel teemal, nagu seda on HIV. Ja nüüd siis on uurijad San Franciscost lääts Tony instituudist teatanud seda, et et HIV ei pruugi põhjustada aidsi mitte tänu viiruse otsesele toimele immuunrakkudele, vaid siis pigem võib see aids tekkida tänu sellele, et need rakus hakkavad ise 11 järjest nakatama. Jah, nii ta on jälle väga lihtsalt isenditel. Okei, aitäh, teema lõppenud. Jah, aga ühesõnaga siis tegelikult on siis kaks viisi kuidasmoodi, HIV saab rakku nakatuda, üks on siis see, et see viirus on inimese kehas ta nii-öelda siis lehvib vabalt ringi ja siis siseneb sinna sellesse immuunsüsteemi raku ja teine variant on siis see, et ta siseneb ühte rakku ja sisserakk hakkab ise just nagu ahelreaktsioonina järgmisi immuunsüsteemi rakke nakatama. Nii ongi, et pikka aega pikka aega tegelikult uuriti just nimelt seda esimest mehhanismi, mis sa rääkisid ja arvati, et see on nagu peamine ja väga efektiivne, mis, mis lõpuks siis sinna AIDS i AIDS i välja jõuab. Aga nüüd mõtlesin, et hea küll, hea küll, vaatame, äkki teine mehhanism on hoopis parem ja tuligi välja, et kui juba nakatunud rakk nakatab teist rakku, mis ei ole veel nakatunud siis toimub selline väga huvitav sündmus nagu püraktoos bürotoos jah. Et üks asi on rakkude programmeeritud surm nimetatakse hapatoosiks, aga see püratoos on samuti nagu programmeeritud rakusurm, aga see toimubki sellistes väga põletikulise keskkonnas ja sellepärast on tal selline teistsugune nimetus antud. See büroo tuleb sinna siis seda põletikku sümboliseerib. Ja, ja toimub siis tõepoolest just nimelt selliste puhkeolekus rakkude hästi laialdane siis suremine et tavaliselt viirus saab paljuneda sellises rakkudes, mis ise aktiivselt paljunevad, sellepärast et HIV, siis selle viiruse enda DNA siseneb inimese rakku ja siis läheb inimese rakutuuma sinna inimese DNA asse, nagu inimese DNA paljuneb, siis paljundatakse ka samal ajal seda viiruse DNAd. Aga puhkates rakkudes seda ei toimu ja kui viirused jõuavad sinna puhkuvatesse rakkudesse, seal küll hakkab, mingil määral hakatakse neid uusi viiruseosakesi tootma, aga siis rakk saab aru, et toimub mingisugune jama minu sees ja siis viiaksegi sellise kiire kiire raku surmani. See toimubki niimoodi, et massiliselt, et järjest järjest rohkem neid rakke siis ära tapetakse. Nende suhteliselt selle siset immuunrakkude defitsiit tekib. Ja nii edasi. Ja noh, see ongi iseenesest juba, eks ole, AIDS i immuunsüsteemi puudulikkus tegelikult ju inimesed AIDSi kui sellisesse kunagi suregi hoidnud surevad sellepärast ära, et nende immuunsüsteem on täiesti olematuks kulunud ja nad surevad. Olenes muss asjast surevad ära. Ja selle AIDS i on üldse keeruline selles selle HIV'iga on keeruline, et tükk aega üritanud mingisugust vaktsiini välja mõelda ja kui tehakse ja tehakse ka midagi välja ei tule. Ja ongi hästi keeruline see vaktsiin tootmine, sellepärast näiteks et kui vaktsiini ei toodeta tegelikult mitte, siis selle viiruse infektsiooni vastavaid tegelikult haiguse vastu. Et noh, Hivist areneb küll, eks ole, aids, aids nagu iseenesest, noh, ma rääkisime, et ei ole, eks ole, nagu haigus. Ja. Kui ta on nagu pigem nagu ei miski ta nagu see, et midagi ei ole, ta ei ole nagu see, et organismi tekib midagi juurde, eks ole, nagu näiteks vähk vaid ta on see, et organismist midagi hoopis palju vähem. Ei osteta mingi uute asjade nagu, nagu põhjus ja et ja kuna Zaitsev noh, väljakujunenud erinevatel inimestel nagu väga erineval perioodil, et viirusi peadovi aastateks tegelikult inimese organismi ja inimesega kuidagi nagu midagi juhtuda. Et see on nagu üks suur põhjus ja teine oluline põhjus on näiteks see, et kui tavaliselt, et kuidas vaktsiin on ju tegelikult siis nõrgestatud viirus, mida siis inimestele süstitakse aga näidatud, et HIV ei suuda oma, siis seda ei suuda immuunsus immuunsüsteemi reaktsiooni esile kutsuda, kui ta nõrgestab tulekust. Tegelikult peaks olema selline täiesti elav viirus ka noh, see tekitab väga palju igasuguseid eetilisi muid küsimusi, et et kuidas me siis inimest siis elava viirusega nakatama, et mis selle tagajärg on. Aga kui nüüd rääkida sellest ahelreaktsioonist, eks ole, et HI-viirus tuleb, siis nakatab selle ühe immuunsüsteemi raku ja siis see hakkab ise kiiresti ja efektiivselt levima teistesse rakkudesse. Kas see siis ei tähenda nagu seda, et kui me suudame selle ühe raku, millest see kõik algab, üles leida kohe hästi kiiresti, ja kui me selle isoleerime, kas see siis ei tähenda seda, et siis me noh, oleme ka selle HIV leviku täiesti ära tõkastanud organismis seda hästi rakku kuskilt tagant see on ilmselt üsna võimatu ja, ja selle aja peale, kui me ta üles leiame, sealt juba levinud absoluutselt, kus kohas need rakud umbes asuvad. Immuunsüsteemi rakud taaskord on erinevad organid, kui osavad on näiteks. Just täpselt, on nagu peamine José ja lümfiteed, mida mööda see kõik liigub, et minestamist raku sad taga ajama ei ole ju punas lipukest küljes, mis ütleb, et minule viirus noh, ja ongi, et see viiruseid tegelikult ka sinna inimese sinna ühte rakku lähedase inimese genoomi integreerub. Tegelikult Ta võib seal niivõrd palju muutuda, sellepärast et tegemist on, ei ole DNA viirusega, vaid tegemist on RNA viirusega lõikuda inimese genoomi. Natuke pealt peab tegema siis selle RNA DNA nagu minema ühe pappi tagasi. Ja sellel viirusel on enda süsteem olemas, mis seda kõike teeb, nii et ta on nagu varustatud nagu täiesti 100 protsenti õiega. Aga seal võib toimuda väga palju sellepärast essee, kus väga palju vigu, see viirus võib nagu tundmatuseni nagu muutuda. Nii et rakk ei pruugi aru saada, et ta on nagu midagi valesti sees, on. Kui nüüd kõiki neid nii-öelda elemente kuulata, millest sa oled rääkinud, mis seal HIV viirusega konkreetselt juures? Ta tundub mingisuguses mõttes suhteliselt, et ma ei tea, tundub mingisuguses mõttes nagu nagu mingisuguse väga kurja geeniuse välja mõeldud kõik need omadused, mis tal on, on ju tegelikult sellised, mis on erakordselt kavalad. Kui me lõpuks võtame ka isegi selle miljonite välja viib, eks ole, selleni, et organismist jääb midagi oluliselt vähemaks inimene isegi ei sure otseselt selle viiruse tõttu mitte kunagi ära, siis siis tundub väga kummaline, et see asi on lihtsalt kuidagi looduslikult tekkinud. Langetan nagu sammas nagu kõiges süüdi, aga siis saab öelda, et aga mina ei teinud midagi. Ei, ta täpselt ei osta, aga noh, eks selliseid viiruse ja ma arvan rohkem, mis suudavad ennast nagu niivõrd kavalalt ära peita. Noh, ja nüüd ongi, et siis tegelikult kuna vaktsiin ei suudeta leida, ikkagi püüan, püütakse üha rohkem tegeleda ravimite väljatöötamisega. Ja seal arvatakse ka muidugi, et on, on kõva vandenõuteooria ja ravimifirmad tahavad kõvasti raha taskusse panna, et sellepärast vaktsiin ei teha, aga ma arvan, et nii mustvalge siinsetele Kuulad saadet puust ja punaseks raadiojaamaks on raadio kaks ja täna on stuudios Madis Aesma ja Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm. Ja tänase saate neljandas viimases teemas hakkame rääkima sellest, et Ohio Ülikooli teadlased kasvatasid katseklaasis valmis ühe pisikese pliiatsi kustukummisuuruse ajukese. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks ja tänases hooaja esimeses saates on Tartu Ülikooli geeniteadlane Riin Tamm külalissaatejuhiks. Mina olen Madis Aesma ja meie teemaks on siis meditsiin ja geenitehnoloogia ja laiemalt siis ka inimene ja tänase saate viimane, neljas teema räägib siis ühest asjast, mis tavaliselt omab kohta ikkagi inimese sees inimese pea sees, ajust. Aga nüüd siis ühed Ohio ülikooli teadlased ütlesid uhkelt, et neil on õnnestunud üks pisike aga noh, praktiliselt ikkagi 95 protsendiliselt inimajule sarnane ajuke katseklaasis ise valmis kasvatada. Ühesõnaga ma arvan, et see võib olla küll täiesti vabalt, esimene selline ilma kehata ilma peata tekkinud peaaegu aju. On tegelikult see on teine, teine jah, et esimene tehti mingi paar aastat tagasi, 2013 tuli esimene uudis välja, et et siis oli Austria ja vist Inglismaalt teadlaste koostöös, aga see polnud nii hea. Samas ongi veider, et et see vanem nagu artikkel väitis, et nende aju oli kuskil nelja millimeetri Su mis nad said kätte ja vastas nagu üheksa nädala vanusele. Loota ei ole. Aga siin nad väidavad, et see töö, mis välja tuli, et on nüüd täiuslikum, aga vastab viie nädala vanusel ootele, et suurusest ma kahjuks ei tea midagi. Seepärast, et neil ei ole tulnud välja, et teaduslikku artiklit veel, mida tegelikult väga paljud kritiseerivad, sest ei ole võimalik siis oma silmaga täpselt vaadata, et kuidas tehti katse ja mis seal täpselt toimus. Nad väidavad seda, et nad praegu ootavad patenti oma selle meetodina, et selle pärast nad ei saanud rohkem andmeid avaldada. Käenaharakkudest siis tehti aju, kui nüüd väga tuimalt öelda, valmis põhimõtteliselt. Jah, kasutati indutseeritud siis tüvirakke, mis tähendabki seda, et need naharakud siis jälle programmeeriti tagasi. Et oli võimalik teha siis sellised rakud, mis on võimelised panna siis arenema ükskõik millistes keharakkudega. Tüvirakk ongi Särak, millest saab teha ükskõik mida, eks ole, põhimõtteliselt. Ja siin ongi teema jälle, et kasutatakse just nimelt neid indutseeritud tüvirakke, sellepärast et embrüonaalse jällegi, eriti inimeste puhul ei tohi kasutada kõikvõimalikud eetilised probleemid, et pead minema loodet seal torkima, et noh, et seda ei lubata teha ja sellepärast ongi siis välja töötatud just nimelt sisse indutseeritud pluri potentsete tüvirakkude. Ehk siis see ongi see tavalisest rakust tagasi minemisega. Just täpselt ja vatiinimese rakud ja, ja pandi siis kasvama niimoodi, et tekkis siis selline kolm tee, väike aju. Jah, nad ise ütlevad, et see väikeaju on siis selle pliiatsi otsas käive, kustukummisuurune, mis on muidugi huvitav, kui arvesse võtta seda, et see väidetavalt arenenum üheksanädalane aju oli palju väikesem. See, mis seal Austria neli millimeetrit ja kustutas, on ikka suurem aine pliiats, oleneb vist pliiatsit ja, aga igatahes nakkusele jutu juurde tagasi tulles haju aju juurde, millest siis need teadlased rääkisid, et see neil olemas, mille puhul teadusartiklite-l ei ole ilmunud, siis? No üks asi, mida nad muidugi rõhutasin, siis on väga oluline on see, et ei ole vaja eetilisi muresid tunda, kuna see aju ei mõtle mitte midagi. Õnneks ei mõtle, et ei hakka ka, kas ta saaks kuidagiviisi üldse mõtlema hakata, kas see oleks kuidagiviisi võimalik, et okei, meil on katseklaasis aju, mis on 95 protsenti ikkagi inimajule sarnane, seal oli see protsent ka välja toodud. Kas me saaksime kuidagi ta panna ikkagi mingit kasvõi väga aeglast mõtet mõtlema või? Sellist ma ilmselgelt ei ole võimalik praegu kasvatada nagunii arenenukseta omandaks ilmselt mõtlemisvõime, sest siin tuli ka takistuseks see, et tegelikult nad kasvatasid seda laboris teatud tingimustes. Aga kuna see kassas siis piisavalt suureks tegelikult ilmselt tekkis toitainete ja hapnikuvaegus rakkudel, siis oleks tarvis ehitada sinna ajule ka tegelikult see veresoonest, kui see veresoonte süsteem, aga selleks ajaks vaja, siis jällegi tehissüdant, eks ole, et mis siis seda täidab siis seda, neid veresooni? Seis südamel oleks jälle ka omamoodi organeid ilmselt juurde vaja, eks ole, kusagilt kusagilt ei toitained kätte saaks ja nii edasi ja nii edasi. Et see läheb nagu hästi keeruliseks edasi, et ilmselt ta jääb praegu ma eeldan sinna tasemele, kus ta on. Aga see tähendab seda, et selles viienädalase loote ajus, mille mudel see on praegu tehti seal siis veresooni nagu polegi vä? Ei, see on nagu, eks ta ei ole, ta elabki nagu sellest, et talle antakse nagu lisaks erinevaid, siis ta on õiges keskkonnas ja antakse hapnikku ja erinevaid toitaineid, mida, mida siis rakud vajavad. Kui nüüd selle katseklaasi aju juurde tulla, mis kasu sellest on, et selline asi valmis? Arendati lood, mis nad praegu ise ütlesid, nad kasutavad seda sellises militaarteaduses, et nad tahavad uurida seda, et, et miks või kuidas tekib siis selline posttraumaatiline stressihäire ehk siis peamiselt esmalt siis nagu inimestega, kes on ilmselt missioonil kuskil käinud. Aga sellel pisikesel ajule lisastressi tekkida. Aga sinna saab, seda manipuleerides saab, seda saab seda tekitada. Aga kui ta ei saa midagi mõelda, kuidas saab midagi midagi tunda? No ilmselt saab põhimõtteliselt kui on teada näiteks mingisugused võib-olla mingisugused muutused, mis ajuga või ajus toimuvad näiteks erinevate, ma ei tea dopamiini ja kõik, mis seal väga olulist on, et kui näiteks seal saab erinevaid asju modifitseerida ja vaadata, et kuidas üks või teine aine puudumine või siis või liigne tarvitamine, kuidas see võiks seda väikest toimuma. Ta on ka lootust, et seda saaks kasutada Alzheimeri ja Parkinsoni tõve uurimisest täielikult, sest need piirkonnad, mis nende haiguste puhul on kõige rohkem kahjustunud, on tegelikult sellel väiksel ajul juba täiesti olemas. Ja mis oli huvitav veel selle mitte praeguse, vaid selle esimese artikli puhul on siis 2013, ilmus, oli see, et nad uurisid mikrotsefaaliat. Et see on siis selline haigus, kui inimesel on peaümbermõõt on väiksem, mis tuleneb sellest, et tal on aju väiksem ja sellest tekivad siis erinevad arenguhäired siis vaimne mahajäämus tahtsid näha, et, et milles siis täpsemalt tekib, on teada, et seal on üks geenimutatsioon, mis seda põhjustab taas just ja Nad siis võtsidki sellelt haigelt inimeselt võtsid rakke ja Kaindivitseerisid siis nendest rakkudest siis uuesti kasvama selle aju, mis oma DNA omas siis mutatsiooni. Tuligi välja, et nende rakkudel juhtus see, et nad hakkasid varem saama sellisteks täiskasvanud rakkudeks kui, kui, siis normaalse omaste rakkude puhul. See põhjustas selle, et see aju ei kasvanud nii suureks, kui ta oleks pidanud kasvama. Nii et seal leiti väga otsene seos, näidati ka, et kui nad siis selle defeki kompenseerivad siis tegelikult see aju kasvaks täiesti normaalseks. Mida sa nüüd ootad? Milline see järgmine uudis võiks olla, mis selle Ohio ajuga seosest olla võiks, kas nüüd järgmine asi olekski see, et oleks teadusartikkel, mis kinnitaks? No ja ma ootaks seda kõige rohkem sellepärast et see võib tekitada seda, et noh, igasuguseid asju tehakse ja räägitakse, kuidas inimesi kroonitakse ja nii edasi, et noh, väga nagu jah, väga siis sellist elevust ei satuks praegu, et vaataks ära, et mis on, nagu täpselt tehtud on ja kas patendiga saavad, et kuidas, nagu seda hinnatakse endise tööd Ja no ühesõnaga ootama, järgmisel korral kohtume Riinuga siin raadio kahes geenitehnoloogiast meditsiinist rääkides, mõne nädala pärast, suur aitäh sulle, et leidsid aega saatest puust ja punaseks läbi tulla ja meid kõiki valgustada. Aitäh. Järgmisel nädalal on siin raadio kahes saates puust ja punaseks teemaks kosmos ja minu Madis Aesma külaliseks on Tõnis Eelmäe Tartu observatooriumist. Kohtumiseni.
