Noorpõlves lakkisin ja vulkaniseerisin ühel suvel tehases kummikuid. Töö oli mürgine ja iga päev pidi piima jooma. Aga selle eest oli tehasel väga kaunis nimi. Põhjal. Praegu teame Põhjala nime all üht üliõpilasseltsi  ja käsitööõllesid aga Eesti tervikuna Põhjala  või Põhjamaade mõistesse ei mahutu. Ehkki meile meeldib laulda, et Põhjamaa sünnimaa Põhjala  siiski üksjagu karmima kliimaga paik, eriti  selle põhjaosa. Eelmisel nädalal nähtud teravmägede sarja avaloos oli juttu sellestki,  et Teravmägedel reeglina ei sünnita ega surda samamoodi nagu  mujal maailmas, vaid selleks minnakse mandrile. Et kohal ollakse keskmiselt umbes viis aastat  ja siis tegeletakse kas turismikorralduse,  kivisöe, kaevandamise või teadustööga. Teadus viib teravmägedele ka eestlasi. Polaarrebane uurimisjaamas võib olla tihe külaline,  kui asud Arktikas. Ka eestlasi kohtab polaaraladel üha sagedamini. Näiteks Timo Palo, kes on maailma külmemates paikades  suurema osa ajast viibinud mitte rännakutel vaid oma  teadustöö tõttu Tartu Ülikoolis. Arktika on, on väga hea indikaatorpiirkond kliimamuutustele. Siin seesama indikaator tähendab seda, et ta on tundlik  ja see tundlikkus tuleneb just nimelt sellest erilisest  aluspinnast mille tingib siis jää ja lumi. Timo uurib Arktikas temperatuuri atmosfääri piirkihis. See on atmosfääri osa, mis on. Uus kontaktis meie planeedi pinnaga ja on  selle poolt enim mõjutatud. Suurem osa inimest. Tegevuses toimub just selles maapinnalähedases õhukihis  ja siin kujuneb välja ka meie ilmastik. Kui Arktikas olev jää kliimamuutuse tõttu sulab,  siis toob see endaga kaasa ka muutused atmosfääri piirkihis. Üheks peamiseks Vahendiks või instrumendiks, mida me kasutame,  on olnud atmosfääri sondeerimissüsteem. See siis koosneb õhupallist suurest, mis täidetakse heeliumiga. Heelium on kerge, gaas viib siis selle õhupalli  ja koos sellega ka mõned sondid, mis kinnitatakse  nöörliinile viib need üles atmosfääri ja,  ja siis me kasutame elektrilist vintsi, mis  siis omakorda toob need tagasi alla ja sedasi on võimalik meil. Väga palju profiile võtta ja, ja need profiilid on  siis erinevate kliimakarakteristikute kohta temperatuur,  õhuniiskus, tuule kiirus ja suund kõige tüüpilisemad. Ja meie ülesanne on siis uurida seda piirkihti  ja vaadata, et kas, kas seal mingid muutused toimuvad  võrrelda minevikuandmetega ja, ja, ja läbi läbi  selle siis publitseerida selliseid tulemusi,  mis aitaksid näiteks modelleerijatel kliimamudelite koostajatel,  aga ka ka sellistel Lühemaajalistel sünoptiliste ilmaennustusmudelite  koostamisel aitaksid siis neid täpsustada ja,  ja, ja teisest küljest lisaks nendele modelleerijatele,  meie, meie tulemused võiksid siis aidata  ka näiteks valideerida satelliidi andmeid. Teramägede saarestik on oma suhteliselt lihtsa juurdepääsu  tõttu suurepärane koht Arktika uurimiseks mitmetes  loodusteaduslikes valdkondades. Rohkete paljandite tõttu peetakse saarestikuga geoloogide paradiisiks. Mitin tuli eelmisel aastal Eestist siia oma teadustööd tegema,  mida sa täpsemalt uurid? Täpselt nii, ma teen oma järeldoktorid siin ja,  ja ja mina olen geokeemik, nii et mina püüan ühendada  siis keemia teadmisi, geoloogia, teadmistega  ja üks suuri asju, mida mina siin teen, on mul siin kohe hea  siin siin kaardi peal näidata, see on Svalbardi kaart,  Salbardi geoloogiline kaart. Ja, ja Longerbaan on siinsamas, kus meie praegu hetkel oleme ja,  ja Longer ban on suure fjordi süsteemi kaldal,  mis on Isfjorden. Ja, ja me teame, et selle Fjordi põhjas me näeme niisuguseid  suuri lehtreid, mis võivad olla paarsada meetrit läbimõõdus ja. On suur võimalus, et need lehtrid on tekkinud kunagi  geoloogilises ajas tänu sellele, et metaan on tulnud  setetest ja läinud siis vette või siis isegi atmosfääri. Ja miks, miks on see oluline teada? Palju räägitakse praegu sellest, kuidas kliima soojeneb  ja kuidas CO kak seda kõike põhjustab. Väga, väga, väga vähe räägitakse aga sellest,  et metaan on märgatavalt tugevam kasvuhoonegaas kui COkaks  ja Arktika aladel, nii nagu siin ka Svalbardis on,  on seda metaani setetes kuhjunud ja, ja akumuleerunud  pikalt-pikalt alates viimasest jääajast. Ja mis võib juhtuda, on see, et kui nüüd Arktika soojeneb  see metaan, mis enne oli stabiilselt külmunud merepõhjas  ja isoleeritud võib hakata nüüd liikuma vette ja,  või isegi atmosfääri ja põhjustab sellega omakorda veel  kiiremat kliimamuutust, mis ta omakorda soojendab veel Arktikat,  mis omakorda toob veel rohkem metaani meile uuesti süsteemi. Geoloogia aspektist on oluline teada, kuidas käitus  tänapäeval tähtsaks maavaraks saanud metaan minevikus  ja milline on seis sel tohutu artikaalal praegu. Meregeoloogia professor Riko Noormets on Põhja-Jäämere  uurimisretkel näinud lausa oma silmaga igikeltsast metaani eraldumas. Seal me tõesti nägime, nägime selliseid protsesse,  mida ei ole kuskil mujal nähtud, kui, kui tõsiselt,  kui tulevad sellised metaani mullid tulevad merepõhjast  ja stabiilselt ja, ja kui kaua need on tulnud. Ega me päris täpselt seda ei teagi, nii et et kui suur on  inimese osa selles kliimamuutuses ja kui palju on looduslike  protsesside osa selles kliimamuutuses, nii et need on need  olulised küsimused, mida me, millele me tegelikult vastuseid otsime. Oslos asuv Nord forsk on Põhjamaade ministrite nõukogu allasutus,  mis koordineerib ja finantseerib erinevaid kliimamuutuste  uurimise programme. Põhjamaade tippteaduse algatuse programm on viimase kaheksa  aasta jooksul uurinud kliimat, energeetikat  ja keskkonnamuutusi, hõlmavaid teemasid ning nende seost  omakorda teiste eluvaldkondadega. Fakt on see, et inimene on oma tegevusega juba mõjutanud  meid ümbritsevat keskkonda ja teeb seda ka edaspidi. Rass. Tippteaduse algatus koosneb paljudest alamprogrammidest,  näiteks on eraldi uurimise all kliimamuutuse mõju elus  loodusele ning mil määral on võimalik sellega kohaneda. Eraldi alamprogramm uurib seoseid kliimamuutuste  ja sfääri vahel. See hõlmab igikeltsa lume, merejää ja liustike uurimist. See, mis toimub Arktikas, mõjutab kogu põhja poolkera  ja vastupidi teadmiste kogumiseks ainult satelliidi  andmetest ei piisa ja vaatamata rasketele tingimustele tuleb  pidevalt ka kohapeal mõõtmisi teha. Norra polaarinstituudil on polaaralade uurimiskogemusi üle  40 aasta ning neid kogemusi ja teadmisi jagatakse kogu maailmaga. Arktikas välitöödel käies pole kõige tähtsam,  kui halb on ilm vaid kui hea on varustus. Nendega ma küll ei tohiks külma hakata paksu lume sees. Lisaks soojale riietusele on Arktikas kohustuslik  ka turvavarustus, olgu siis laviiniohu järsu ilmamuutuse  või hoopis uudishimulike jääkarude tarbeks. Teadlastel tuleb läbi teha laskmistreeningud  ja mägedes liikumise kursused. Seega, kui ma tahan minna polaaruurijaks pean ma võtma siit. Igast kastist ühe asja kõige selle endale selga  või mootorsaanile võtma. Ja siis tuleb see külm ja tuul kõik ära kannatada. Kui on võimalus teadlastega koos Arktikas olla,  tuleb ka välitööde olud omal nahal järele proovida. Mis muud, kui mootor saanile, hääled sisse  ja teele. Kas teadlased huvitavad meid seetõttu, et nad on teadlased,  isikud, kes teevad keerulisi asju lihtsaks  ja vastupidi või huvitavad meid teadlased,  vaatamata sellele, et nad on teadlased kõige muu tõttu,  mis neis leidub nende ilmanägemise viisi  ja hoiakute tõttu. Täna uurime aga meie üht teadlaste. Kunagi ei tea, keda loodusesse minnes kohata võib. Suurkirju rähn on täna esimene, kes meid metsaveerel tervitab. Kui me looduskaitsja ja ornitoloogi Ivar Ojastega matkateele asume,  et rääkida lindude looduse tundma õppimisest  ja looduskaitsest. Ma viin teid rappa. Raba on üks Eesti looduse üks selliseid ürgsemaid komponente. Ja ma olen väiksest peale armastan rabas käia  siis kui ma veel. Koolis käisin. Ema hästi tahtnud lubada üksinda rabasse. Aga ma ikka läksin. Kui sa tahad loodusega kahekesi olla siis raba on selleks  üks paremaid kohti. Seal on avarust, seal on. Seal on valgust. Seal on Midagi sellist, mida, Peab tunnetama, sa, sa saad aru, et sa oled loodusega kahekesi. Lapsepõlv vormib inimese esimesed äraeksimised rabas jäävad  meelde nagu ka esimesed ootamatud kohtumised metsaasukatega. Ivari süsteemsemad teadmised loodusest hakkasid kujunema  neljandas klassis filateeliaringi ja marginäituste kaudu,  mis tähendas muuhulgas veatute ladinakeelsete liiginimetuste  kirjutamist korralikus käekirjas. Margikogu, millega ma kõige rohkem nagu väljas käisin,  oli Matsalu lindudest. Ja, ja seal olid siis need linnud, erinevad liigid olid ära  rühmitatud elupaikade vahel. Nii et nii et lisaks sellele Oli liigi nimed, ma pidin ka panema õigesse kategooriasse,  kes, kus, millises elupaigas elab ja ma pidin oma margikogu  minema näitama. Matsalu rõngastuskus juhatajale Taivo Kastepõllule Ja, ja ma mäletan seda, et Ta leidis ühe vea mul  ladinakeelsete nimede seast oli naerukaekal oli kirjutatud  mulle ladinakeelseks nimeks laarus, ribipundus,  aga õige oleks laaru ribipundus olnud. Ja, ja see, see on selline noh mälestus,  mis mul on siiamaani Taivoga. Ja sealt tuli see, et ma teadsin põhikoolis olles juba eesti  lindude ladinakeelseid nimesid peast. Kuna me elasime ka maal Ja ja vanaema võttis ikka mind kaasa seenemetsa marjametsa. Nii et ja, ja sügisel lendasid sookured ümber maja,  et, et sealt see tuli kõik see loodus, armastus  ja looduse õppimine, sest tegelikult Loodus, sa õpid tundma kogu aeg, seal on alati midagi õppida,  alati midagi uut, mida sa võib-olla ei ole enne märganud. Põhjalikumalt asus Ivar Sookurgi nende pesitsust  ja rännet uurima juba aastast 1992. Esimesed sellised suuremad peatuvad salgad tekkisid Lääne-Eestisse,  50.-te lõpuaastatel, see on see periood. Kui hakati tegema väga palju uudismaid ja kui uudismaad olid  märgalade vahetus läheduses, siis sellega tekkis sookurele  selline sobiv elupaikade kompleks, kus oli ööbimispaik oli  olemas ja oli ka sobiv toitumispaik vahetult  siis ööbimispaiga läheduses ja see on olnud  ka ilmselt ilmselt põhjuseks, miks on sookure arvukus suurenenud. Meie sookured lendavad välja Hispaaniasse,  Marokosse, Tuneesiasse, Alžeeriasse. Kuid kõige kaugem sihtpunkt on Etioopia. See on märkimisväärne teekond, aga aga kuivõrd ma olen  sookurgede rõngastamise ajal ka saanud kätte vanalinde siia  ei tundnud, kuivõrd tugev ja jõuline see lind on. Et siis ei ole ka tegelikult midagi imestada,  et, et see linn tõesti suudab lennata väga-väga pikki vahemaid. Ma mõtlen ikkagi, et kui sa hoidsid seda suurt lindu Ma ei tea käte vahel siis või et kas sa suudad kirjeldada  neid emotsioone või? Kõige suurem emotsioon oli see, et kui me olime noh,  ta fikseerinud maapinnale, hoidsime teda niimoodi kinni ja,  ja kui ta siis häälitses nii-öelda pahaselt meie peale  ilmselgelt siis kostis nagu sellise lõvi urinana,  mis oli ääretult niisugune sügav passihääl. Ja, ja, ja, ja teine moment oli see, et kui me teda lahti  päästsime siis õnneks me taipasime kohe eemale hüpata,  sellepärast et järgmine liigutus oli kurel välk,  kiire, ha õhku ja jalgadega käis väga kiired löögid. Et, et see on nagu teada, et selliste löökide eest tuleb  tuleb kindlasti hoiduda, sest need küüned  ja jalad on ääretult tugevad ja teravad tal,  et see, et see sul nahk puruks tõmmata, see ei ole mingi probleem. Nüüd on lisaks lindudele Ivari tähelepanu köitmas kiilid  ja päevaliblikad. Tahaks nagu rohkem teada, et mis, mis nagu su ümber toimub,  et kes need on ja kuidas nad elavad ja mida nendest teatakse. Et, et see on nagu see uudishimu, mis, mis nagu selliseid  loodusinimesi väga sageli saadab, et sa tahad teada,  mis, kuidas nad käitud, mida nad teevad ja  kus nad on ja ja miks see kõik niimoodi on,  et need, need seosed looduses on o. Ääretult huvitav on neid teada. Oli aeg, mil Ivarit paelus ka looduse pildistamine kuid juba  pikemat aega on ta pühendunud teaduse le  ja doktoritöö on valmimisjärgus. Kõike korraga ju teha ei saa. Pealegi on praegu päevakorral põhjalik metsise projekt. Nende lindude arvukus on viimastel aastatel hästi kõvasti vähenenud. See teeb sind murelikuks. Jah, kindlasti metsise arvukus ei ole mitte vähenenud  viimastel aastatel just, vaid see protsess on olnud märksa pikem. Juba see vähenemine on võib-olla kestnud juba aastakümneid. Ja ja ilmselt selle selle põhjuseid tuleb otsida kusagilt elupaigast. Elupaigad on muutunud kiskluse surve, see on suurenenud  ja eks need põhjused neid ei saa üheselt välja tuua,  sest looduses on kõik seotud ja üks mõjutab teist komponenti. Ja, ja seetõttu on ka nende selliste looduskaitse rakendust  ke otsuste tegemine märksa keerulisem. Aga sina arvad, et see on nüüd praegu aeg,  kus inimene peaks sekkuma, et vältida ühe liigi välja suremist? Tähendab, kas me nüüd saame vältida midagi,  see on ise teema, aga, aga ilmselt ilmselt me suudame midagi  ära teha. Et, et see väljasuremine ei toimuks mitte niipea. Mis on kõige tugevamad emotsioonid, mis sa ise oled saanud  ja kogenud loodusest? Kõige tugevamad emotsioonid on alati seotud sellega,  kui sa hoiad mõnda lindu või looma käes. Sa vaatad talle sügavale silma ja, ja ja püüad aru saada  sellest sellest linnust või loomast. Kindlasti selliseid emotsioone on väga palju,  mis, mis on varahommikuste Varahommikuse rabaskäiguga ja, või siis ööbimisega metsisemängus,  kus varahommikul Üheaegselt mängima hakkavate metsise kukkedega uluvad hundid. Looduses ikka on veel palju. Kui keegi kurdab, et tal on nii igav, siis saatke ta metsa. Eks inimesel võib küll metsas igav olla,  ent kui ta on seal piisavalt kaua, siis tulevad igavuse  asemele nälg ja külm ja hirm ja ja et hirmul on suured silmad,  siis näeb ta äkitselt hoopis paremini, et  kes kõik seal metsas elavad. Ja kui sellel inimesel on veel ka ahranofoobia  ehk kämbliku hirm, muide kõige levinum foobia maailmas,  siis olgu muuga kuidas on, aga igav tal enam ei ole. Mulle on omamoodi tavaks saanud käia igal hilissuvel  ja sügisel palumetsades pohlal ja seal sinikaid korjata. Nende korjeretkede saatjateks on tibatillukesed hüpikämblikud,  kes on pea alati mind ka üle kontrollinud. Hüpikämblike elab meil 36 liiki, nad on väikesed,  alla sentimeetri pikkused. Neil on lühikesed tugevad jalad ja väga suured silmad. Just silmade järgi saabki hüpikämblike teistest ämblikest eristada. Ämblik ele tavapärasest kaheksast silmast on neil kaks paari  silmi eriti suured ja asuvad kohe pearindmiku eesotsas. On kindlaks tehtud, et hüpikämblikel on võime  fotoobjektiivile sarnaselt muuta oma suurte silmadega  fookuskaugust näha kas laia panoraami või detailikujutist. Hüpikämblikud ei koo võrku, selle asemel peavad nad ise  aktiivselt jahti. Tänu teravale nägemisele suudavad nad jahitavad tuvastada 30  kuni 40 sentimeetri kauguselt. Olles ohvrile piisavalt lähedale jõudnud,  hüppavad nad viimasele selga. Äratõukeks kasutavad nad kahte tagumist jalapaari. Enne hüpet kinnitavad hüpikämblikud pääste niidi hüppe kohale. Selleks, et ebaõnnestunud hüppe korral tagasi tulla. Tavapärase hüppe pikkus on kuni 50 keha pikkust hästi  omapärane on seejuures nende hüppemehhanism. Ämblike jalgades puuduvad nimelt sirutaja lihased. Jalgu saavad nad painutada, kuid sirutamiseks peavad nad  kasutama vererõhuabi. Nii tekitataksegi kehas asuvate lihaste abil. Jalgade suur vererõhk ja hüppe alguses lõdvestatakse painutajalihased. Hüppekiiruseks on 10 kuni 40 meetrit sekundis. Kõige põnevam on hüpikämblike juures nende oskus moondada  ennast sipelgateks. Sipelgatel on teatavasti kuus jalga ja kaks tundet. Ämblikel aga kaheksa jalga ja tundlaid pole. Sipelgate petmiseks jookseb ämblik uuel jalal  ning tõstab kaks ülejäänud jalga tundlatena välja. Nii hiilib see meister maskeerija sipelgapessa  ning elab oma vaenlaste keskel. Ülehomme on kolletamispäev, olen ikka mõtelnud,  et just kolle mispäeval oleks paslik Eestis tähistada  ka ajakirjanduspäeva. Omal ajal peeti seda viiendal mail sest just sellel  kuupäeval ilmus kunagi Venemaal ajalehe Pravda esimene number. Praegu meil ajakirjandus päeva polegi. Kuid olgu sellega nagu on, osoon tuleb eetrisse nädala pärast,  niisama rohelisena nagu ikka Oo, kolm. Osoon.
