Halb kliima on mõistagi halb aga ma ei väsi nüri  järjekindlusega aina kordamast ja kordamast,  et hoopis ilma kliimata ei oleks asi sugugi parem. Meie suureks õnneks ei saagi kliima kätte võtta  ja lihtsalt ära kaduda. Kuid nagu kõik siin maailmas on ka kliimapidevas muutumises. Kuna meie inimesed igatsema jääda liigina püsima igaveseks  ajaks siis muudab meid üsna ärevaks, kui kliima  nii või naamoodi muutub. Et aimu saada sellest, milline on ilm tulevikus,  tuleb meil teada saada, milline on see olnud minevikus,  näiteks uurida ürgvana jääd või igikeltsa. Kuskohast seda saada? Eks ikka Arktikast? See ei ole start hullumeelsele mootorsaani rallile,  vaid tavapärane välitööleminek Arktikas. Teravmäed oma ülikooli keskuse unisega on unikaalne koht maailmas,  sest just siit kasvab välja uus generatsioon Arktika uurijaid. Tänast ekspeditsiooni juhib eestlasest professor Riko Noormets. Osoon on küll palju teadlastega välitöödel käinud,  aga sellist ekstreemset välitöödele minekut pole küll kunagi olnud. Riko, kus me praegu asume? Üldse praegu me oleme sellises kohas nagu on,  see on niisugune väike org longipüüanist üks,  15 kilomeetrit. Ja siin on selline rida väikeseid järvi,  väikesed järved, siis need on meil osa sellest teadustööst  kui õppetööst. Kõigepealt me puhastame lume ära siit pealt,  niimoodi teeme niisuguse platsi puhtaks. Ja, ja siis meil on seal kelgu peal, on jääpuur,  sellega me teeme kõigepealt jäässe augu. Ja eile me käisime siin tudengitega, siin on jääd üle meetri praegu,  nii et siin annab puurida. Ja see on selline igapäevane asi, mida tudengid peavad tegema. Artiklit. See on osa meie välitööst, kõik meie kursused on sellised  üles ehitatud selle peale, et anda tudengitele selline  välitöö kogemus, et Me põhimõte ei ole selles,  et tuua tudengid siia mitu 1000 kilomeetrit nende koduülikoolidesse,  et neid siin loenguid kuulama panna, siis välitöödel on suur  osa kõigi kõigis meie kursustes. Ega nad ju ei virise sellepärast, et nad on siia Arktikasse  juba tulnud, järelikult nad peavad seda tegema. See osa kursusest saab alati kõige rohkem kiita. Arktikas on kliima viimaste aastakümnetega muutunud rohkem  kui kusagil mujal meie planeedil. Tundliku piirkonnana on see suurepäraseks indikaatoriks  kliimamuutuste uurimisel. Teramägede ülikooli keskusesse tulevad üliõpilased üle kogu maailma. Järjest enam leidub nende hulgas ka eestlasi. Vahepeal tuiskas, auk juba täis, tuli uuesti välja,  lumi kaevata, aga nüüd on vist valmis puurimiseks. Jah, nüüd hakkame puurima, et meie esimene ülesanne on  siis siia jäässe saada üks korralik auk,  et mõõta siis vee sügavust. Aga kuna me eelnevalt teame, et siin selle järve peal jääd,  on siin üle meetri, raudselt paneme kohe pika puuri külge  ja hakka siin lühikesega üldse jändama. No see on vinge puur, hakkame pihta. Et Start. Noh selline on siis teramägede järve vesi  ja see on teravägede jääd on siin ju kõvasti jah,  et siin. Et merejää nii paks ei ole see aasta,  et merejääd on alla alla meetri niimoodi sordi peal,  aga aga järve peal on kõvasti ja, ja. Mida nüüd teete siis niimoodi, et selle jaoks,  et, et üleüldiselt selle jaoks, et. Mat proove võtta tuleb, meil on niisugune spetsiaalne  puurimis seadeldis, mis nõuab eelnevalt veesügavus täpselt hindamist. Siis meil on siin, kasutame niisugust väga teaduslikku lähenemist,  laseme nööri otsas raskuse alla ja märgime märgime  siis trossi peale täpse sügavusel. Vahepeal tuleb selline kange tuisk ikka peale et tingimused  on teil ikka siin välitöödel ikka hoopis teistsugused. Eestis ja päris päris Eesti tingimused need ei ole aga,  aga tegelikult ei ole täna hullu midagi,  sest iseenesest temperatuur ei ole väga hull. Tuul on küll tugev. Mis 15 meetrit sekundis või niimoodi aga,  aga ei ole väga külm, sest välitöödel käiakse  ka miinus 20 miinus 30 kraadiga vaid välistöödel käia,  vaata siis. Veega jändamine hoopis hoopis teise, teine tera,  et täna selles suhtes ei ole hullu. Et teravmägedel on tuult, on hästi palju  ja selle sellega tegelikult harjud ära. No aga Arktikas töötamise jaoks peab olema natuke  teistsugune inimene, sulle peab meeldima see,  et on pidevalt selline külm ja mis kõigile meeldib mulle. Mulle on hakanud ka meeldima, peab tunnistama,  et kui mul on soojad riided seljas, siis pole häda midagi. Muidugi ju äge on Arktikas. Järve sügavus on umbes 10 meetrit, järgmisena asutakse  ettevaatlikult spetsiaalse puuriga jääproovi  ehk jääkerni välja võtma. Minu jaoks selline jääpurikas, aga teie jaoks  siis väärtuslik informatsioon siin sees? Juba siin on väga huvitav, et, et meil oli,  tegelikult oli vahepeal üks pehme pehme kiht nõrgem kiht et  see jää ka kasvab episoodiliselt ja ja olenevalt ilmast ja,  ja tuulest ja, ja sademetest, et täiesti selgelt  ka puurimise ajal oli tunda, et vahepeal puur,  kes jõnksuga käis, järsku sügavamale Aga selle siis nüüd põhimõtteliselt viite omale kooli  laborisse ja hakata uurima jah. Ja muidugi, et üks asi, mida, mida saab kindlasti teha,  et. Jagada see kirjeldada ära, et mis kõrgustel on pehmed kihid  ja kus on tugevamad kihid, need visuaalselt? Teine võimalus on siis ka jagada alamproovideks  ja sulatada ja proovida näiteks sealt setteid kätte saada. Et järvejääl on, on kindlasti setteid siin sees vähem  võrreldes merejääga, kus, kus, kus on setteid palju rohkem,  kuna need liustikud Kannavad sisse ja, ja, ja muud vooluveekogud  ja kõik. Et seal on kindlasti rohkem. Aga, aga kui siin nüüd väga detailselt seda kärni uurida,  siis on siin hulga hulga informatsiooni siin sees. Vaatamata tugevale tuisule lõpetatakse tänased välitööd  rõõmsalt ning mootorsaanid kihutavad hanereas taas linna poole. Teramägede Ülikooli keskuse soojad laboris on täis sagimist,  sama järve põhjast eelnevalt kogutud seteproovid vajavad uurimist. Esialgu, mida tudengid teevad, nad kirjeldavad need setted  ja siin on nad siis sisse pannud niimoodi niisuguseid  väikseid nööpnõelu ja nad on märkinud siis iga kolme varvi tagant,  sest see sete miljöö, järvedes on, on väga stabiilne ja,  ja igal aastal ladestub siis järve põhja selline üks,  üks heledam kihikene, see on siis talvine kiht,  kui on, kui, kui see settekeskkond on hästi rahulik järves  järv on jääga kaetud ja siis suvel tuleb selline natukene  paksem ja tumedam kiht, mis on siis kus,  mis sisaldab palju orgaanikat ja kui need nööpnõelad nüüd  kokku lugeda, siis me saame teada, umbes mitu aastat seda. Sete läbilõiget meil siin kärnis on ja siin nad lugesid need  ära ja me läheme peaaegu tagasi kuni sinna väiksesse jääaega,  kus on siis niisugune? 1000 400800 oli Euroopas külm periood ja see oli  ka siin, kui liustikud olid palju suuremad ja,  ja, ja keskkond oli teistmoodi, oli palju külmem. Järvesetete uurimine on väga oluline kliimauuringute seisukohast. Järved on nagu isoleeritud basseinid, kus on väga vähe kõrvalmõjusid. Setekerni kihtide erinevused annavad detailse läbilõike  kohaliku kliimamuutustest. Teramägede ülikoolikeskuse doktorantidel on võimalus oma  teadustöödega anda panus, et maailmas aina teravamaks  muutuvatele kliimaküsimustele vastuseid leida. Kliimamuutuste uurimisel on vaja tegeleda väga erinevate  aspektidega Oscari teaduste keskendub jääkihi liikumisega  seotud pinnavormidele. Lisaks põnevale teadusele ning läbiuurimata kohtadele  panevad tudengite silmad särama ka ekstreemsed tingimused välitöödel. Mida me ka ei räägiks, progressist ja puha oma hinge põhjas  ihkame ikkagi püsivust turvalist ehk nagu laulavad kukerpillid,  anna haava sõnadele, et las jääda, nii kui oli,  las jääda nii kui on. Loodus paraku sellest laulust ei juhindu,  vaid lok kokkab ja vohab ikka omasoodu. Ja loodus ei ole üksnes laululinnuke oksa peal  või lillekene meie akna all, vaid ka näiteks ürgvõimas võsa. Meil tuleb pidevalt panna tööle käekesi ja  ka peakesi sest muidu võtab võsa, meilt linnad  ja külad, spordiväljakud ja maanteed, rääkimata põldudest,  puisniitudest või loopealsetest. Just loopealsetest ehk alvaritest ja seda vallutavast võsast. Teeme nüüd lähemalt juttu. Praegu me seisame siin koguva loo pealsel  ja tõepoolest kaks aastat tagasi oli siin Merd siit kindlasti ei näinud, et siin oli suur kadakapadrik  kadakavõsa ja tegelikult kuni kuni siin mereni välja päris enne,  kui mere ääres olid, ei saanudki aru, et oled mere ääres. Meie uurimused näitavad seda, et, et see elustik,  mis on loopealsetel või puisniitudel või üldse  pärandkooslustel Eestis ja üleüldse ka mujal et see elustik  vajab toimimiseks ja pikaajaliseks püsimiseks suurt pindala,  et ta ei saa hakkama sellistel väga pisikestel  jäänuklaikudel mõnedel avatuna säilitatud sellistel nagu  kaitsealadel või siis museaaleksemplaridel,  et kus me loodame, et võib-olla ühel pisikesel alal me saame  säilitada terve selle loo pealsete elurikkus,  et see nii ei toimi. Kunagi oli Eesti rikas oma maaliliste loo pealsete poolest. Praeguseks on 43-st 1000-st hektarist alles jäänud vaid 8000. Sellest on hooldatud 2500, mis annavad aimu kunagistest maastikest. Huvi ja soov kinnikasvanud loopealset taastada  ja hooldatud siilud omavahel ühendada on suur  nii talunike kui keskkonnaametnike seas. Seda näitas ka Koguva külla kokku tulnud taastamishuviliste  hulk kes jagasid omavahel mõtteid, kuidas võsalõikurid  ja kiinid masinate vastu vahetada et siis suuremaid alasid  võsast puhastada. See suur masin on tavaline kop, põhimõtteliselt tavaline ekskavaator,  aga, aga mis ta eriliseks teeb, on see see tööagregaat,  mis tal noole otsas on, et see on siis kännufrees see ala,  mis meil siin ümber on, on selline ja lihtsamini taastatav loopealne. Et siin on mullakiht, on natuke õhem, mis tähendab seda,  et see mänd ja kadakas ei ole saanud väga hästi siin kasvama hakata. Et seda rohtu nii-öelda rohukamarat on päris palju sellist lagedat,  maad ja kadakas on selline madal, kuni meetri kõrgune. Ja siis selle sellesama freesiga, siis siis käiakse see ala  üle ülepinnaliselt, et võetakse, võetakse ära see madalam  kadakas ja, ja ka väiksemad männid. Need kõrvalmännid, mis on, need on plaan maha võtta. Jah, need võetakse maha siis järgmise agregaadiga,  mis on siis giljotiin, mis näpistab selle männi madalalt  maapinna kohalt ära, siis pannakse ta vaalu,  hiljem tuleb siis väljavedamismasin, tõstab kasti ja,  ja viib siis teeserva, kuhu, kuhu saab tulla hakkur ja,  ja veoauto sellele materjalile aasta pärast järgi. Loopealsed ei paku silmale nähtavad lopsakust  ega küllust pigem jääb silma kidurtaimestik,  mis ajab juuri õhukesel lubjarikkal vähe viljakal mullal. Ometi on see taimestik unikaalne terves Euroopas. Kuid miks, mis teeb selle koosluse nii eriliseks? Meil väikses Eestis on kokku saanud väga selline kummaline kompoliik,  et osad on tulnud kaugelt põhjast tundraaladelt  ja on siin meil oma oma lõunapiiril, teised on tulnud  näiteks Kagu-Euroopast või Edela-Aasiast  ja on meil siin parasjagu ka oma näiteks põhjapiiril ja,  ja kes on tulnud veel idast, kes läänest  ja kõik nad on siin meie loo peal siin niimoodi kokku saanud. Aga, aga veel eriti oluline on võib-olla see,  et kui me vaatame hästi väikeses skaalas niimoodi 10 korda  10 sentimeetrit, et siis siis võib tõesti olla niimoodi,  et iga järgmine isend, kes kõik kõrvuti koos kasvavad,  on tegelikult teisest liigist ja ja niimoodi 10 korda 10  sentimeetrit ruudukesel oleme leidnud tervelt 21 erinevat  taimeliiki kasvamas koos. Ja see, ütleme, selline tihedus, liikide tihedus see aina kasvab,  kui ala on hästi hooldada. Nii nagu sadu aastaid tagasi, nii ka praegu tähendab hea  hooldusloopealsete mõistes kariloomi, kes rohurinnet  piiravad ja võsal peale ei lase kasvada. Muhumaa 53 maaomanikku on ühinenud koguma igaküla projektiga. Plaanis on taastada 350 hektarit loopealseid. Hooldustöödega tegelevad lambad, veised ja hobused tänaseks  80-l hektaril, ma isegi ei oska vastata,  kui palju praegu oleks loomkoormuse ühik 350-le hektarile,  et neid peaks ikka, ma arvan siis tuhatkond kindlasti olema,  kui mitte rohkem. Aga ütleme, et kui veistest rääkida selle 350 hektari peale,  siis ma arvan, et natuke paarisaja tuuri karjatamisega  tegeleb siis täna Muhus meie aladel tihuse,  turismitalu ja mõningal määral siis ka minu enda loomad. No siin tagaplaanil näha on, et see kari on esialgu küll  suhteliselt tagasihoidlik, aga need saavad niisuguse  paari-kolme hektari hooldamisega hooajal väga edukalt hakkama. Kui sinna ei tule nüüd lambaid peale või loomi,  kes seda hooldajaks, kui ruttu ta käest ära läheb. Ma arvan seda, et kui ei oleks nagu kindlust selles suhtes,  et sinna loomad peale tulevad ja see karjatamine seal  jätkuks vähemalt 10 aastat, siis on parem mitte  selle taastamisega üldse tegeleda. Et kui me täna neid alasid siin jälgime,  siis on kadakas, kas, nagu see valdav puuliik,  mis on, on need alad katnud siis kui me täna need nüüd  hoolsalt ära puhastama ja 10 aasta jooksul seal mitte miskit  ei tee, siis tõenäoliselt on seal 10 aasta pärast  lehtpuumets peal. Kui loomad peal, siis võsastumist karta pole. Kariloomad pole olulised, vaid võsa piirajatena,  vaid neil on täita veel üks oluline roll koosluste säilimise osas. Neile liikidele meeldib tegelikult see, et kogu aeg natukene süüakse,  see hoiab nende omavahelised suhted paigas,  muidu keegi saab hakata rohkem laiutama,  keegi teine nagu jääb valla ja kiduraks,  et, et see nendele taimedele ei istu ja teiseks,  mis neile meeldib. Neile meeldib loomade seljas liikuda mööda maastikuringi. Ehk siis suur osa meie niitude taimedest on sellised,  mille levimisvektoriks on kariloom. Enamasti näiteks lammas. Et on tehtud isegi selliseid katseid, kus on lastud lambal  joosta ringi mööda mööda loo pealsed või karjamaad  ja siis loetud ära, et kui palju seemneid ta kogub endale  külge ühe karjatamisperioodi jooksul ja see on täitsa muljetavaldav,  et rohkem kui 8500 erinev 8500 seemet. 85 liiki leiti selle lambakese seljast karjatamisperioodi lõpus. Peale Eesti leidub loopealseid ehk alvareid,  nagu neid rootsi keeles kutsutakse ka Gotlandil  ja ölandil. Kuid üks kolmandik maailma loopealsetest on just nimelt  Eestis ja ootavad oma võimalust. Meil on loopealsetel just nimelt see väljasuremisvõlg,  et väga paljud liigid elavad olukorras, mis neile ei sobi. Pindala on liiga väike. Aladevaheline sidusus on liiga väike, aga samal ajal on nad  ikka veel olemas. Ja see ongi meile nagu Ühest küljest väga harukordne  võimalus nagu pöörata tagasi ja anda neile see võimalus  mitte välja surra. Nähtud loos öeldi välja taimeliikidele tegelikult meeldib,  kui neid natukene süüakse. Sestap saadamegi neid sööma. Lambad ja veised. Aga meie ise kas korilane meie sees on lõplikult surnud  või takerdub asi selle taha, et me ei tea enam,  mida kõlbab ja mida ei kõlba süüa? Õnneks elab meie seas Urmas Laansoo, kes võtab meid nüüd  paari põõsa osas vähekene harida. Täna saame paremini tuttavaks kahe söödavate viljadega põõsaga. Üks neist on punane leeder, keda kindlasti paljud on näinud,  aga võib-olla ei tea tema nime. Ja hiljem tutvume ka hariliku kukerpuuga,  kes on 2015. aasta aastapuu Eestis. Leedri perekonda kuulub üheksa liiki, kellest kolm esineb  looduslikult Euroopas. Eestis leedrid ei ole päris looduslikud taimed,  aga nad on toodud meile ilupõõsana mõisaparkidesse juba  seitsmeteistkümnendal sajandil ja sealt siis lindude kaasabil,  aga ka inimese kaasabil levinud kõikjale. Eestis on looduslikult leida kahte liiki leedreid punaste  viljadega punane leeder, kes on väga tavaline segametsades  puisniitudel mandri Eestis ja teine on mustade viljadega  must leeder kes on rohkem levinud Lääne-Eestis  ja saartel sellepärast, et ta on pisut talve õrnem. Eesti kahel leedriliigil punasel ja mustal leedril on  võimalik vahet teha ka talvel või kevadel. Punane leeder õitseb varakult koos pungade puhkemisega  ja tema õied on kollakas, rohelised aga must. Leeder õitseb kevadel lõpul või isegi suvel. Täiesti lumivalgete õitega, kui lehed on arenenud  täiskasvanuks välja ja ka õisiku kuju on erinev. Ka lehe järgi saab vahet teha, kas tegu on punase  või musta leedriga. Nimelt kui me loeme kokku punase leedri lehe osade arvu,  siis punase leedril on alati viis lehekest,  aga mustal leedril on seitse. Leedrivilju on kasutatud mitmesuguste jook  ja aga ka küpsetiste või isegi leivajahu hulka segamiseks. Kuigi punane leeder ei kõlba süüa värskena,  et teda peaks kas või keetma, siis sarnasel liigil musta  leedril on seemned mürgised, sisaldades mürgist glükosiidi sambunigriini,  mis küll kuivatamisel või ka keetmisel kuumutamisel laguneb  ja eelkõige musta leedri. Meeldiva mahla saamiseks on rajatud mitmel pool Euroopas. Suured istandused, leedrimahlast saadakse karastusjooki,  saadakse siirupit, saadakse veini, aga saadakse  ka kuulsat leedrisiidrit. Teine täna söödavate marjadega põõsas on kukerpuu,  Eestimaal kasvab meil ainult üks liik kukerpuid looduses,  see on harilik kukerpuu. Aga kogu maailmas on kukerpuid väga palju,  see väga palju tähendab 600 liiki. Kuigi Euroopas on ainult kaks liiki kukerpuid looduses. Kukerpuu on kindlasti paljudele tuttav taim just nende  söödavate viljade tõttu, mida kutsutakse kukermarjadeks. Nendest tehakse kompot, tehakse mahla, tehakse Kalevi  kommitehases barbarissi, kommi, aga kukerpuuvilju võib  ka kuivatada ja lisada siis koogijahu või  või isegi leivajahu. Söödavate marjadega kukerpuu on natukene kaktuse moodi taim,  tegelikult tal võrsed on üsna torkivad, see torkiv organ on  siis astel, mis on moodustanud abilehtedest. Aga kindlasti on ka teada, et kukerpuu kevadel õitsemise  ajal on väga huvitava tolmlemisbioloogiaga  ja nimelt õitseme seal. Kui õisi külastavad tolmeldajad, kas mesilased  või kimalased või teised kiletiivalised putukad  siis tolmukad kiiresti liiguvad, tõmbuvad kokku,  et tolmeldaja putukas paremini oma kehakarvad kokku määriks,  teist tõid, külastades õietolmu kaasa võtaks. Sellega kindlustab taime parema viljastumise ristolmlemise  abil marjasaagi ja loomulikult ka seemnete küpsemise,  mis on ju väga tähtis taime uuenemisel. Kukerpuumarju on kasutatud ka villase lõnga värvimiseks,  nimelt küpsest. Punasest viljast saab punast värvi, aga tooretest  rohelistest marjadest saab kollast värvi  ja huvitav on loomulikult ka kukerpuu teadusliku nimetuse  saamise lugu. Kukerpuu teaduslik nimetus Berberis tuleneb araabiakeelsest  sõnast Berberi mis tähendab tõlkes konnakarpi. Ja see on huvitav, et üks taim on saanud nime hoopiski ühe  väikese selgrootu magevee looma järgi nimelt kukerpuu  õitsemise ajal. Tema kroonlehed meenutavad kokku rullununa konnakarpi  või järvekarpi jõekarpi ja kukerpuud tundis juba Line. Kuulus 18. sajandil elanud Rootsi botaanik,  kes siis kukerpuu nimetas. Kuu aja eest küsisime oma vaatajamängus,  et kellena kujutati karikatuuridel Aleksander von Middendorf  ja miks vastus peitus septembri kuises Eesti looduses  ja nimelt Midendorfi kujutas võtati karuna. Kuna tema hüüdnimeks saksakeelseks hüüdnimeks oli  seltskonnas pets eesti keeli, siis karupätsi  või mesikäpp. Õige vastuse eest saab auhinnaraamatuks ja see on Eesti  röövlinnud Rein Eensalu. Middendorfist endast teeme aga pikemalt juttu osoonis kahe  nädala pärast. Nüüd siis uus küsimus. Punahark Marksaba on seni kohatud Eestis vaid eksikülalisena,  kuid tänavu õnnestus tuvastada ka tema pesitsemine. Siin küsimus, kus kohast punaharksaba pesa leiti? Vihje ilmunud on Eesti looduse uus number. Õigeid vastuseid ootame 14. novembrini e-postiga aadressil  osoon loodusajakiri.ee või kirja teel Eesti looduse toimetusse. Veski tänav neli, Tartu. Ja veel. Nendele, kes veel ei tea, ütlen saladuskatte all,  et Eesti loodus ei ole üksnes ajakiri vaid see on  ka päriselt olemas. Kolm. Osoon.
