Kallis, väike sõber, täna loen sulle ühest vanast-vanast lastekirjast, Lästi rõõm, muinasjutu väikese määri kevadpüha hommik taga Maal elas sepp nõgi, habesepal oli poeg nimega Maar määr oli pisike käharjuukseline poisike ning isa ja tädi palja Ps. Ema oli tal surnud siis kui määr oli veel päris pisike. Nüüd oli kodus tädi Ale, kes keetis kohvi, küpsetas kooki nagu kord emagi. Määr oli väi ja seepärast ei teadnud kuigi palju. Aga see tädi jäädise isa olidki, oskas rauda taguda, nii et see tuld sülitas ja veel palju ilusaid asju teha. Teadis, et tädi Maali oli hea ja ka ema oli hea. Emaga läks ühel kevadpüha hommikul maarjaisa juurest ära, kaugele kevademaale kus sa alati soe ja palju palju lilli ning kuldseid päikesekiiri. Läks sinnamaale, kus kevad, kuld, häbee läheb ja kust see üks kord aastas tagamaale tuleb. Suled. Ja määr teadis veel, et varsti on esimene kevad püha ja kes siis hommikul varas üles tõuseb, suure kuuse otseroni kõrgele kõrgele. See näeb, kuidas kuld hääbee tuleb jalalt jalale eksides naerab ning raputades sädemeid pillub. Nägu teeb mari isa suur vasar. Emaar tähtis kangesti kuldhabet näha. Tädi ütles veel, et kuldhabe kevad pühiks headele lastele toob ka värvilisi mune. Aga kestide ennast näeb sellile andvad Ta ilusas särava kuldmuna. Ja määr tahtis ka kuldmuna saada, aga määr oli pisi pisike poiss ja seepärast Kärtiste kangesti, et suure kuuse otsa kõrgele kõrgele ronida ei suuda. Selle mõttega uinus paar magama. Ei tähtis siiski hommikul vara vara üles tõusta, et näha kuldhabet rabemmist sädemeid piilumas. Päike määr ärkas hommikul enne, kui päike oleks jõudnud veel tõhussegi. Pani ruttu riided selga, uued punased pühad riided ja läks tässä. Tädi ja isa ei kuuleks välja. Sepikojad äge kulg, kuusid ja kuusikus künka otsas suure maantee kõrval punase torniga kirik. Kuusikusse määr läkski sisakaste kuuske otsima, millel läädvast kõige paremini näeks. Üks kuusk oli kõrge, teine oli veel kõrgem. Sääsejääle oli üks meen ja see oli ikka õige, kõige kõrgem määr läks männi juurde. Aga nüüd märkas ta, et selles veel kõrgeim oli kiriku punane torn väikese kukega tipus. Kui saaks sinna otse ise ütles kaardid, see kukk torni tipus ei olevat nii pisike. Kui see lähemal oleks, siis oleks ta nii suur, et määr võiks ta seljast Väätsutide. Kui saaks täiesti kukke, seega rätsutena, oi, siis oleks see kesti näha, kuidas kuldjalalt jalale keeksi. Nõutult seisis märguusikus tas kõrgele torni tippu. Jah, kui saaks üles. Aga määr on nii pisike poisike, heisse keegi seal torni tippu isaga ise. Aga vaata, varesevajak nokk, säi. Näe nüüd istubki tornil kuke seljas, küllap kima näeb ka, kuidas kuldhäbi sädemeid pillub. Aga Maar pole vares ja sellepärast siis ajada ka tornitipp. Mõtte tegi pisikese, määri pisikese meele kangesti nukraks. Aga kiriku kõrval kärssas väike ilus kuusk. Samasugune kuusk nagu maril jõuluajal toas oli nüüd nägimaar esile väikese kuuse jääl hiilgas midagi. Lähimale minnes nägite, isee olid tilluke, need porirohelise mütsi sees jäsi müts, üliväike kesi, ime väikesid piigakese peas bee käkisi, rei siniseid Silmed. Naeredas lahkesti nyyd ütles. Mina olen kuuse haldjas, käbi känd. Aga kes oled sina? Vaata käbikand, mina olen maar, ei tahaks kangesti sinna torni tippu ratsutama minna, aga ei saa. Ütle mulle, miks vaakumnukk sajab ja mida ei saa. Sina saad ka, kostis kuuse Häidjas. Haake. Viinsusin näkkas. Et käbi kannul olid rohelised, Tiivetised seljas. Ta võttis, määri käest kinni, vibutes tiibu ning mõlemad lendasid, vuhises läbikaarde, keevad õhu. Nüüd tuli Maar, see pisike poisike, Ühev torni tipus, kuke seljas. Vaak nokk ehmatas käänukestiku nägimaari haigega üles lendavat kaarius, korrava haakuv Aak ja lendas ruutu ruttu minema. Häiges läks tagasi kuuse jälle. Seal oli talvel natuke tegemist. Nagu ta ise ütles, määristus kukeseljes Hoodist tugevasti siidi rättasimetest kinni. Milliseid hääldias kuuke pähe sidus, Jevibutes lõbusest jälg. Küll oli, jää sedasi kõrgel kõrgel torni tipus, olgu viibutada. Hall olid kõik nii pisike, aga näe käega ääres, kus punetesseni ainult hägu tõusis, ime suur punane päike. Määr vaatas, kuidas tõusis suur punane päike ja korraga nägi, et päikese kõrvale ilmus suur ilmatu suur inimkogu. Seal oli suur piik, kuldkollane Aabee, sinine õiskirjaline kuub, Jede isetu eksis jalalt jalale. Vääriste saab, et nii, et kuldsädemeid igasse kaarde lendasid ning naeris läkamad. Ta naeris. Jah, see oli kevadkuld, häbi. Seda teadis mari kindlasti. Ja kes siis muu võis ollagi, kössis, muu, võis nii tekside jalalt jalale ning naerda habet vääristades, nii et sädemed, kuld, kiirtenne lendasid. Pisikesed linnud, hääl kuusiku sättasitsiidistama, ojakesed vulinel sulisima. Kui nägid kuldhabet tulekul. Ja kõik naersid ühes kuldhabemega ning pisike Maargi nääris ülev tornikukke, turien. Ikka lähemale ja lähemale jõudis kuldabi. Nüüd nägi Maar. ETK andis käsivarrel hõbe vöödilist korvi ja see korv oli täis ilusaid kirjusid mitmevärvilisi mune. Kui ilusad need olid. Kõige ilusam neist oli aga üks, tähendab kuldne munakorvi keskelt jõudis kuld läbi õigele hetkele. Kärdas kirikuga tupsele, istus kaksiratsaselle harjale ja hakkas munadega mängima. Ülesalla hõljusid õhus, mitmevärvilised munad. Ühes kuldsete käepidemetega kuldhabeme habemest Paiv väikesi haigeid tõusid, veendu, püüdes siis munade mängus mune. Kiriku ümber kogusid end ritta pikk-kõrv, jänesed, kõigil koorid paelaga kaelas. Hälget püüdsid õhust värvilisi mune ja andsid need jänes tele. Korvitäis hakkas kuld saabi jäneseid käsutama. Sina oma korvitäis Jukule, sina haisaba, vii Liisile hiina haaviku sätzee tillu-ile, siine Maarile. Ja nii illu kesta terve rea ümberkaudsete laste nimesid ning kiirestit, ütlesid jänesed minema. Siis märkas kuld häbitorni tipus kuke seljas pisikest maali. Keskkuulil Räbi käsk, tantsime nüüd murulõige rohu ja lilled. Ja neid pani kuulsabeboysi murule võttistel, kes kinni ning siis need tantsisid ja naersid ja kangesti lõbuselisedasid tantsida. Muru tärkas noor roheline rohi ja esimesed lumehelile kõigutasid kauneid peadkesi, ehk saab juba küllalt. Otsaeest higi pühkides mul vaja veel edasi minna. Poju võttasy kuldmuna omale tänase kevadepüha hommiku mälestuseks. Systiga, mis sinuga igal aastal ühes tantsis ja Kuldhabe läks jälle nägu oli tulnudki jalalt järelegi eksides ning habennist sädemeid piiludes murule ta nääris, noor rohi naersid, lumelilled ja nääris pisike Maargi ilusaid kuldmune vaja telgis. Siseks pisike määr kuld, häppime viisi jalalt jalale tekstides koju. Isa magas veel, aga köögis kolistas tädi maale jääma, paar mõtles, vist, veedate kohvi ja küpsetab kooke. Näguside Emediteid? Jah, ema unustestadena kuldhabemega tervitusi saatmast. Seepärast oli pisike ma natuke nukkel. Ainult natuke. Ismäär korvi kirjude munadega sinijänes sidet jäädis määr vani oma kuldmunaga sinna teiste hulka ning ise heitis natukeseks ajaks magama. Mariel ärkas, oli isa juba tõusnud ja soovis pojale häid pühi. Tegi maale, kattis lauda ei kohvi ja isuäratavaid kooke, keegist määr armastas kangesti niisuguseid kooke. Kirjud munad olid laual. Nüüd tulid marile kuldjäneseid korvidega meelde. Esmalt tervastajaid, see unenägu oli nii, nägid, aga ükskord ema on ees, kui see juba surnud oli. Aga kui Maar, kuldmune teiste hulgas silmas, jooksiste kohe akna juurde. Ning vaatas välja murul Hayentes, paiguti noor rohi ja lumelilled kõigutasid päid päikesepaistel seljas üle kuuskede pisike tornikukk. Jäätsepteeki hüüdis määr öösel. Ma olin täna hommikul vara selle tornikuke seljas, käen, kes jää oli seal kõrgel kõrgel räätsutele. Jää kuld, häbi andis mulle hüüdu munaga vee. Nii, minu väike sõber, soovin sulle ilusat kevadet ja jääd.
