Eestlane armastab kala. Muidugi on aegade jooksul meie kalaliitri tundmatuseni  muutunud kuid üks kala ikka jäänud, see on meie armastatud heeringas. Just heeringa järgi sõitsid meie kalurid kaugetele  maailmameredele tekkisid suured laevastikud,  tekkis ka tootmiskoondis ookean. Kuhu see ookean jäi? Maailmameri on seni olnud ammendamatuks toidukeldrikorruse rahvastele. Eestlaste heeringalaevad suundusid Põhjamerele juba eelmise  sajandi kolmekümnendatel aastatel. Sõjajärgsest ajast on teada aastanumber 1955. 55. aastal minu kursusekaaslane Väino, noor oli siis. Selle esimese laevakapten Juhan Smuul assistent  ja siis nad läksid sinna Atlandi ja laulsid vaikselt Jaani  ööl seal need Eestimaal laulda. Ookeanikalurid olid pideva tähelepanu all. Parematest kaptenitest said tolleaegsed staarid,  keda pildistati, kellest kirjutati, keda pärjati aurahadega. Esimese heeringalaeva kapteni Väino noore juures tüürimehena  alustanud Lembit Song läks järgmisele reisile juba kaptenina. Hiljem on ta enda ja meeskonna katsumustest üht-teist pajatanud. Selge, et kalapüük polnud meelakkumine. Kütet oli praktiliselt, ütleme 10-ks päevaks vett võib-olla  isegi selle sedagi vähem. Ja küllaltki raske oli seal selle laeval sõita ei olnud  praadiruume nagu igatahes reisu liha meil vantide üles  riputatud ja siis kokk käis siis hommikul seal lõikamas. Aga hea, et muidugi see oli sügise poole oktoobrikuus läksime. No Põhja-Atlandil oli ka ikka küllaltki jahedad ilmad  ja reisi ja talvel oli ka isegi käitumist paadiga aeti vahel  liha nüüd rikke leida, kes oli, ära liigun,  oli, mine kord pastlanahk teenivad vantides päris värske õhu,  kes on. No ega muud ei olnud midagi teha ju. Ja tookord varustamist ei olnud mingisugust baasi,  oli vabariigis meil üldse ühtegi ei olnud. Kalini karatevaasi pealt saime kartul, ütleme näiteks oli  kuivatatud kartul, sibul, kuivatad ikka rohkem see makaroni  toiduga ja vett ka vist. Veega oli meil niisugune lugu, et vett oli tõesti väga vähe,  nii et praktiliselt niimoodi, et see suur teekann,  kolmeliitrine teekanne oli nööri otsa riputatud  ja terve meeskond pidi siis sellega, nagu öeldakse,  nägu loputama, hommiku. Ja teed sai keedetud, see oli, tal oli mere merevett natuke  hulgas oli natuke ka naftate hulgas, sest naftatankerid ju teid,  seda meil vett, kuidas see trimmida loputas,  käis ja tanki loputus. Nagu niru oli. Lembit Song oli mere ja kalandusega seotud kuni surmani  1999. aastal. Erinevates ametites töötab tänagi endisi kapteneid,  kel ookeanipüügiaegadest palju kõnelda. Kõigepealt läks jutt toonastele laevadele. Need olid Saksa TV-s ehitatud laevad sel ajal Veel sõjakahjude katteks, nagu need ehitati Nõukogude liidule. Väikene 45 meetri pikk Kuna laev 400 ohujõuline masin oli tal sees  ja ja need siis selle aja põhiliselt käisidki Atlandil püüdma. Kui suur see meeskond seal 23 24 meest oli,  meeskond? Siis oli üsna nii pead-jalad koos ja ta nii eriti suuri  mugavuse seal ei olnud, osa mehi elasid võõris,  madrused elasid võõrikubrikus ja siis juhtkond  ja elasid siis nagu ahtris seal ja üsna tülikas oli eriti  tormiste ilmadega. See söömas käimine ja ja seal üle teki pidi jooksma pidi vaatama,  valima seda väga ja. Noja ja meri on ju sealkandis, kus te kala püüdmas käisite  ja harva päris vaikne jah, sellepärast et puik oli  põhiliselt ikkagi sügisel ja talvel ja siis ilmad olid üsna  karvased ja nii et seal sai igasugust ilma nähtud. Kas kõik need tolle aja kuulsamad püügirajoonid,  ookeanidel ja välismeredel on läbi käidud ja? Esmaavastajana olen ikka olnud, aga peale vaikse ookeani  siis ma juba. Teise teise töö peale Norra kõigepealt. Hakkas Põhjameri, Norra mere ja siis oli Aafrika. Olime esmaavastajad. Põhja-Aafrika Lõuna-Aafrika siis tuli lääne poole minek,  ütleme see Sor espank ja, ja võtame laboratoori. Ameerika rannikul, kui ei olnud veel need majandustsoonid  täiesti Ameerika Nõukogude Liit tõusis kiiresti kalasaakide poolest maailma esikolmikusse. Suur laienemine toimus ka Eestis üha uued  ja suuremad laevad, nende remondibaas ja vastrajatud sadam  liideti tervikuks nimega tootmiskoondis. Ookean. Ookeani laevastik. Kui toodi mehi kindlatest impeeriumi regioonidest,  kus tööd kohapeal vähe pakkuda oli, merel polnud aga  endiselt kerge olla, ka loega uuriti järgi,  kui sügaval see kala on pinnast ja siis vastavalt sellele,  kui sügavale need võrgud siis lasti. Võrgurida oli kusagil noh, 30 meetri pikkused võrgud kusagil  100 102 oma võrku, nii et üsna-üsna pikk see võrgurida oli. Mis sisse tulasti. Ja öösel oli. Sees ja siis hommikul vara hakata neid siis välja võtma. Ja olenes siis, kui palju seal kala oli,  kui oli kala vähe, seal ainult paar tonni-tonni-paar,  siis olid võib-olla lõunaks juba võrgud väljas. Ja siis hakati soolama soolati ka veel tundi poolteist,  võib-olla, ja siis nagu oli vaba aega ka mõni tund,  niikaua kui õhtul jälle sisse laskud. Hakati, aga kui kala oli rohkem, siis praktiliselt nagu  ainult see öösel see aeg, kus, kus nagu noh,  võrgud sees olid, siis sai kohata. Aga oli ka selliseid juhuseid, kui oli, noh,  need olid harvad muidugi, kui oli seal tonn kala võrgu peal  ja need üle 100 tonni oli loomas juba. Sel juhul oli, vahest oli nii 24 25 tundi järjest pidi pidi  jalul olema, ainult vahepeal käisid natukene söömas  ja hakkasid aga jälle tööle. Meil oli ekspeditsioonis 50 noora laeva kuni 50 norralaeva. Ja vahest oli baas, laev oli. Selline rajooni ainult kaks tükki. Siis oli see üks lihtsalt. Kala tapmine, sest kala oli palju, aga kala  äraandmisvõimalused väga nigelad, mitu päeva oodati järjekorda,  et sa võisid kala püüda ja pärast ootasid,  et sa saad seda kala ära anda. Et probleeme oli, sellega palju püüdmisega probleeme ei olnud,  oli kala äraandmisega probleem, aga mis siis kala jäi  siis noota või tõstsite ta sinna oma teki peale  või kuidas see asi või rümmi või tähendab,  seal oli kalapüügi põhimõte noda püügilaevas oli selline  selles püügirajoonis vähemalt, et kala püüti kinni  ja jäeti nagu väike osa, kus see kala siis sai nagu vabalt  ujuda kutsuti akvaariumiks ja siis jäädi niimoodi ootama. Baaslaeva, millal see järjekord tuleb, et saad  selle kala ära anda. Ja siis, kui baaslaev tulekul, siis tõmmati see noot poordi  kala kokku. Ja siis serbaku suured spetsiaalsed serbakud olid,  Nendega tõmmati siis välja läbi kalakasti anti  siis baaslaevale, aga pikad need järjekorrad võisid olla  siis teinekord. No vahest sai ikka kaks päeva oodatud ja vahest oli  ka nii, et selle kalaga ei, ei saanudki ära oodata,  sest kala hakkas juba noodas mädanema. Ja seda enam noh, toidukalaks enam anda ei saanud  ja jahukala andmised olid piiratud, tuli lihtsalt see kala  välja raputada. Uuesti uus kala kinni püüma. Kus selle kahju ots? No eks see nõukogudeaegne Ookeani kalapüük oligi nagu rändrohutirtsude parv,  et must mai pärast järele. Kui kala oli, see on seadus, et siis on kõigil palju kala  ja kui see on 30 traalerit tulevad ja tahavad ära anda igaüks,  ütleme 10 15 tonni, aga baaslaev teeb siis jaotus,  et ära saab anda aid kaks-kolm ja ülejäänud. Heideti üle parda muidugi see. Sättis seal vädanes tekkisid igasugused protsessid  ja need heeringavarud. Kiiresti kahanesid seal. Nõukogude ekspeditsioonide saabumisega algas maailmameredel  totaalne väljapüük, mille juures eirati kõige nahaalsemalt elementaarseidki,  loodushoiu ja kalavarude säilimise nõudeid. Küllaltki kiiresti saime selle iga ka hakkama. Prognoosid olid vist hoopis teistsugused? No ma mäletan, 60 seitsmendas tähendab 50 seitsmendas  aastast meie suur kalandusteadlane andis sise prognoosi,  et atlanteeriga varud on ammendamatud. Nojah, ma mäletan, siis nüüd praegu ei saa mitu korda mulle  seda meelde tuletanud, et kuule, need poiste,  sa rääkisid, et ammendavatu kalavarud a,  kus heeringas on nüüd? No ja eks paistab, et niimoodi, et tookord see Atlandi  ookeanis oli ühepoolne, pikk, püüdsime ainult ju heeringad. Aga tookord ju olid tohutud kalanäidud. Aga need kalanäidud hoopis butasu, mida me praegu nüüd püüame. Kui oleks õigel ajal võib-olla organiseeritud  ka seda Putasu piki oli selle butasu ka üks,  kui esimest korda võrku sattus. Nojah, sellega nii ekspeditsiooniga 66. aastal proovisin. Rocca Madalikul. Rocca l Panka, eks Kalju on see keset ookeani lääne pool,  Inglismaal. No sellega oli pärast i pahandusi, et ma ekspeditsiooni  ülema ja et ma mõtlesin, et saan ikka kiita,  aga vaat et pidi äärepealt noomitus saama. Ja sai külmetatud ka midagi 50 tonni, üle 50 tonni seda  fotosuud ja seda kaldal ei lubatud tuua,  hästi paarsada üles sulatada ja kala jaoks teha. No mis te arvate, mis selle põhjuseks oli? Ei olnud ju hindasid. Tookord on säärane mõte, et, et kui äkki tead odavamat teda müüa,  saab riik kahju, aga kui ta üle pori läheb,  ega siis ei ole keegi kahju saanud. Ma arvan, niimoodi. Kalarikastel ookeanimadalatel puhkesid kala pärast vahel  lausa merelahingud. Laevad olid ikka külgkülje kõrval ja tavaliselt see kala  ilmus nagu välja seal kuskil, ütleme ühe ruutmiili peal  õhtul see esimene kala, kui ta hakkas põhja pealt tõusma  ja see siis kõik ründasid seda kala, siis  kelle närvi olid tugevamad, eks see sai selle kala kätte,  kellel. Nii tugevat närvi ei olnud, see oli ilma. Kui sai väikese seal, ütleme, teine mees 100 tonni,  sed ainult 15, võibolla aga närvid pidid olema  siis selle peale, et sa riskisid oma laevaga või? No eks risk on laevasõit üldse. Aga noh, eks ikka võib öelda niimoodi mõistlikkuse piirides enam-vähem. Kusjuures seal muidugi oli see väga piiri peal. Eeterlik täis siis venekeelset sõimu või? No seal vahest oli jah, eeter oli täis, seda sai,  vahest olid laevad ikka nii lähedal, et. Et käis juba nii Päris üle üle parda või üle parda ja, ja oli  ka juhuseid, kus noh, seal olid alati laevades olid raketid,  raketipüstolit lastud raketid, et kala hirmutamiseks,  kui ta näiteks, kui see notaga teed ringi,  kala väravatesse hakkab tulema, siis teda hirmuta lasti  vette rakette ja vahest lasti neid raketiga vastu teise  laeva külge, et liiga lähedale ei tuleks. Tavaliselt olid igas laevas ka koer nagu rahvale seltsiks,  ikkagi olid seal 150 päeva merel, see oli vähemalt mingi  tükk loodust sul seal kaasas. Ja siis oli see koera haukumine ja venekeelne sõim  ja raketipaugud ja. Matid ja jopid käisid, eks päris vene küla mulje jättis või. Vene külaks olid aga saanud ka Eesti kalalaevad,  kus kodust eesti keelt suurt ei olnud kuulda,  sest meeskond koosnes peaasjalikult muulastest. Toonase kombe järgi raporteeris ka Eesti kapten Eesti soost  ülemusele võõras keeles. Ma mäletan statistikat, meil oli üle 10000 parimatel  päevadel ja väljapüük oli üle 300000 tonni aastas. Jubeda kogused jah, viis ja pool 1000 olid  siis nendest meremehed, sest et ookeanil oli veel alla  asutusi kümmekond, küll võrgu. Tähendab küünistevabrik oli siis Raadio navigatsiooni kamber,  kus oli ka lavarem tehas, ka kaks merekooli kuulus,  et see vana posti tänaval oli see, mis ja koosseisu  valmistas ette madrusid motoriste seal ja neid. Ja, ja siis oli see luisa tänava merekool kesktehniline. Ja, ja siis oli ka sadam oli eraldi. Kulus ka siis. See Est re promil ehk Eesti kalatööstus portaalisele. Siis oli veel. Selliseid nagu energeetikatsehh, mis remontis  siis kalda seadmeid kõiki sadama kommunikatsiooni. Nii et, et kalda personali oli ka üle 5000. Kalasaagi nimel oldi võõrsil valmis kõigeks  ka piiri rikkumiseks. Nii juhtuski Folklandi saarte juures Argentiina püügikeelu alal. Leiti. Majandustsoonis väljas niisugune püügikõlbulik madalik. Aga seal oli, olid need laevad, nad ei olnud tsoonis sees,  aga sel ajal ei olnud ka mingisuguse GPS  ega niisugusi elektroonika ja, ja kõik põhilised raske aru,  kus ikka ikka päikese järgi, kui aga päikest ei olnud seal  päris tihedasti oli, kus, kus ei olnud seal mitu päeva ei  olnud seal arvutatud koht ainult. Ja, ja kui kala liigub, siis ka kalaneed lähevad ikka kala  järgi ju. Aga siis argentiinlased tõid ju välja teist  sõjalaevastiku ja kui siin kas kaheksa või seitse. Arreteeritud arreteeriti ja, ja bulgaarlast nad lasid isegi porti. Aga seal siis, kui nad tulid sõjalaevatud välja,  siis kõik panid seal igas pool igale poole. Nii et kaks päeva mul veel pead õmbles. Ja siis taga ti taga muidugi. Nii et üheksa. Mis laev, see siis oli parasjagu teiega juhtimise all,  mina olin tamlani peal, kus, kus ma alustasin. Evald Tamlan, suur, suur ujuv paas. Panin siis Argentiina lõikama. No ega kõik olid seal nii, nii, kes veel  keda kätte ei saadud? Kätte ei saadud. Kaheksa või üheksa. Need on mul olemas materjalid aga see on unustusesse jäänud juba. Alati ei läinud õnneks. Ameerika rannikul jäi vahele keelatud homaare püüdnud laev. Meil üks laev püüdis neid salaja ja nad külmutasid ära  ja panid peitsid trümmi teiste Kalatoodete vahele aga siis Ameerika inspektor,  nendel olid vastavad aparaadid, see Omaari liha nagu  reageerib teatud kiirgusele ja ta Määras vot sealt tuleb otsida ja leiti. Ja siis oli suur skandaal, see laev. Viidi siis arestiti ja ta bostoni sadamas seisis ligi kuu aega,  kapten oli seal kohtu all ja ja hiljem meie firma maksis  trahvi 410000 dollarit. Meremeestele jätkus närvi ja energiakulu lausa võimete piirini. Pealegi lahutasid kodus piinavalt pikad Kui me läksime Esimestel aastatel, 70.-te algul ja ja siis olid,  esialgu olid kaheksa kuud reisid isegi üheksa kuud. Maksimaalselt läksime sügisel siin välja augustis,  septembris ja kusagil juunis. Joonis tulime kevadel jälle laevaga tagasi,  kui välismaal veel remont. Mitte ei toimunud ja meeskonnavahetus ei toimunud,  aga siis 70.-te keskel hakati, läks see asi natukene lahedamaks,  nii et laevad enam kodus ei käinud. Laevade meeskondade vahetus toimus lennuki Laevad käisid, olid remondis, laspalma siis Kanaari saartel  ja teneri ja seal kanaari saarte kandis ja et meeskondade  vahetused toimusid siis juba laev oli seal  siis Kai ääres või reidi Lankrus ja meeskondade vahetused  toimusid siis läbi Moskva lennukite. Ja siis oli reisipikkus viis ja pool kuud oli isegi kui. Jälle valitsus ja, ja, ja nõudis või, või oli vaja midagi,  siis oli ka rohkem. Isegi oli kaks, üle 200 päeva, et pikendust oli  ka sellised ajad niisugused jälle. Kuidas, kuidas nüüd öelda, et jälle selle. Niisugune on tänane pilt Eesti. Ookeani kalalaevade kunagisele kodusadamale paljassaares. Siin on praegugi tegevust, aga muidugi kalapüügiga pole  sellel enam mitte mingisugust pistmist. Lagunemine sai alguse koos nõukogude liidu lagunemisega. Oli kõvasti doteerinud ja see avaldus ka selles,  et kütus oli odav. Suurtel Venemaa lagendite Siberist tulnud kütus nüüd tuli  hakata ostma seda. Mujalt ja palju kallimalt. Need laevad, mida kasutati kalapüügiks olid kunagi küll  nii-öelda demokraatlikult Saksamaalt kui Eesti uhkus  ja sotsialismileri uhkus ostetud, kuid tolleks hetkeks olid  nad võrreldes läänes konkureerivate laevastikega juba väga  nii-öelda vananenud ja võtsid kütust nii,  mis tolmab. Siis. Tegu oli muidugi kalapüügikvootidega. Mille välja nii-öelda pressimisel oli Nõukogude Liit? Tänu oma sellisele suurusele ja poliitilisele survele olnud  üsna osav. Nüüd oli liit lagunenud. Kvoodid, mis Eestile pärandati, olid üsna pisikesed  ja Eesti riik ei suutnud, kvoote jagatakse muidu iga aasta  eraldi jagati juba siis ja ja aasta kaupa ei olnud  nii suuteline enam ka varem justkui jagatuna seda osa kaitsma. Ja veel üks nüanss, partnerid, eeskätt arenguriigid,  ütleme seal Aafrika riigid, kellega oli ookeanil palju koostööprojekte. Nende suhtumine muidugi, üks asi on suhtuda suurde nõukogude impeeriumisse,  teine oli, suhtun mingisse pisikese Eestisse,  kes noh, tekkis ei tea, kus ta kaardi peal asubki. Nii et. Hakati tõsiseid hambaid näitama. Raskused tabasid riigi aktsiaseltsi ookean,  mitte ainult püügivetel. Juba püütud kalaturg hakkas järsult vähenema,  samas tõusid järsult kulutused laevakütusele. Veel 1990. aastal oli paljassaarele rajatud Nõukogude Liidu  ja Soome ühisettevõte kalapulgatehas Esva. Kuna selle tehase ehitamiseks oli võetud küllaltki suur pangalaen,  välispankadest. Need olid siis nõukogude poolt, oli siis nagu. Vnešekanom Bank siis, aga nemad siis delegeerisid oma õiguse  siis Saksamaal asuvale Ostwest andesbankile  ja siis Soome kaks panka oli siis postibanki ja,  ja Okopank need siis kolmekesi panid siis  selle raha kokku, et me saime selle tehase üles ehitada  ja meil oli tagasi vaja maksta valuutas Nõukogude Liidust,  me saime ainult rublasid ja neid kogunesid,  tol ajal hakkas kiiresti kasvama. Nendega ei olnud midagi ette võtta. Ja siis hakkasime aktiivselt ka arendama eksporti kuna. Soomlased teadsid, mis on see kalapulk ja nendel kala ühtima. Tehas lõpetas töö, kui meie hakkasime tootma. Siis meil tuli kibekiiresti hakata ka tegema nende turule  ja siis ka mitmete kaubamärkide all läksid. Meilt siis kalapulgad, noh, praktiliselt kvaliteet oli sama,  ainult pakend oli teine. Hea põhjus oli ikkagi see, et. Majandusminister ja valitsuse heakskiidul ma ei mäleta,  kas oli seal taga ka valitsuse otsus. Väga võimalik, et oli jah. Lihtsalt mälu enam ei, ei, ei seletada nii täpselt. Oli otsustanud, et Esva kalatööstuse laenude tagatiseks  tuleb anda Soome ja Saksa pankadele ookeani kõige uuemad Laevad. See otsus tähendas seda, et ookean oli Hääbumisele ja surmale määratud. Küsimus ei ole ainult selles Kui kaua see agoonia ookeanis kestab kestis ta  nii palju, kui ta kestis. Sellest on kahju, et see nii läks, aga tõepoolest kuna Marin,  noh Sellega väga lähedalt seotud, hiljem ma olin  ka kala liidu juhatuse esimees ka siis ma käisin  ka siis Padari juures ja üritasime pakkuda  ka oma variante. Aga aga? Seal oli ka nii, et noh, kalandus oli jaotatud ära kahe  ministeeriumi vahel, keskkonnaministeerium  ja põllumajandusministeerium. Keskkonnaministeerium tahtnud sellega tegeleda. Põllumajandusministeerium. Ei osanud sellega midagi ette võtta. Ookean pankrotistus 1995. aastal. Selleni oli viinud Eesti riigi poliitika  ja tippjuhtide meelevaldsed otsused. Pankrotihaldurid asusid nii-öelda sõnnikut koristama. Pilt oli kurb, et kõigepealt, kui pankrotimets algas,  siis ookeani juhid Härra Siimeri, eestluse päris. Tere, kas juhtus pankrotihaldurisse? Sooviti mind kogu ühest ruumist välja saata,  ma luban siis teate kohtunikule ja kutsus kohale politsei. Siis taltuti. Ja siis vestluse käigus selgus, nende tegelik olukord  ja arvu õnnestuseest mõistus pähe panna. Antud olukorras pole mõtet ju. Edasi ei verelda, et pankrot varem või hiljem,  et. Rõhus nende vastutusele ja siis Ma arvan  ka see aitas, et lõppkokkuvõttes ohkeni pankur kuuldati välja. Aga pärast seda juba siis pankuldurina tulles pilt avanes,  kole, et. Ligi 3000 võlausaldajat enamus siis meremehed,  kellel palk saamata osadel kuni kolme viie aasta eest. Ettevõttel rahalisi vahendeid ei olnud, kassas vaatas vastu  kaks vale sajadollarlist, pangaarved tühjad. Alles oli tol hetkel haldur kontrolli all peahoone. Mingid laovarud kaks. Ka sadamalaeva kaks laeva suuremat Lõuna-Aafrika vabariigi arestitud. Kolm laeva arestimisohus merel. Mastaap oli hoopis teine. Tegu oli väga suure hulga suurte laevadega,  mis olid laiali üle maailma. Tegu oli üleminekuperioodiga plaanimajanduse turumajandusele  ja eriti raskesti käis ja käib alati see suurte ettevõtete  juures ja eriti nende ettevõtete juures,  kelle töötajaskond võib-olla ei ole turumajandusese sisseminekul. Nii mobiilne ja. Ja paindlik, kui võib-olla eestlased. Vahepeal oli selline tunne, et nüüd Kõik on oma sotsiaalsed probleemid andnud nii-öelda  haldurite kanda sest et. 3000 no nii oli, sest et seal ikkagi see algus oli üsna-üsna nutune,  sest. Kuskil 3000 kisavat pereprouad, kelle mehed on kuskil kuskil  merel ja, ja lapsed kodus näljas, et noh,  see ei olnud sugugi sugugi lõbus algus. Ja ametimeeste oli seal lausa ohtlik olla. Noh, ja tegeleda minul ei olnud küll relva kandmisluba,  aga, aga minu arust keegi halduritest käis lausa püstoliga  tööl nii-öelda. Et jah, ei nalja seal ei olnud. Kõige ennem võeti ju sadam ära. Kui mäletab seda, seda aega, see 90 kas oli see 92  ja need olid ju reid oli täis neid. Ja kui sadam ära võetakse, siis nad läksid  ja kildude, eks seal. Ja ja olenes, kes seal riigi aktsiaseltsis nõukogudes olid. Mina ei ole prokurör nende üle. Ja, ja remondibaas nagu eraldus siin jälle igaüks susserdas seal,  kuidas keegi sai. Ja kui nüüd laevad siin pandi kai äärde ja oma sadamas pandi  sadama maks peale sest et see on selge. Kalalaev teenib kui ta, kui ta on sadamast väljas,  merel, sadamas ta seisab, lakub oma haavu või,  või sööb ennast täis ja läheb minema. No aga siin tehti ju sellised niisugused võlad,  need ei ole mingit võlad ju. Milles need võla, see sadama sadama maksudena ühed istusid  nüüd kuskil seal rahakoti otsas selle ja ütlesid,  et sa oled võlge mulle. Ja siis kõik, aga ma läksin siis pensioni kohe ära  ja ma tundsin, et kõrbelõhn juba tuli. Ilmselt juhid ei olnud sellest olukorrast enam võimelised. Üle olema ja ilma ookeanivarasid müümata pole võimalik  olukorda lahendada ja võib-olla isegi sellest ei piisa. Ja kõige pakilisemad probleemid olid haldurite jaoks kaks. Üks oli muidugi vara kontrolli alla saada. Suurt muret meil valmistas laevad, mis olid merel. Kõigepealt. Üks, mis oli Lõuna-Aafrika vabariigi vetes See oli juba teel sadamas ja seda laeva kavatseti arestida. Nagu kaks eelmist Üritas aresti blokeerida, takistada teist kaks olid. Põhjamerel ja neid siis meelitati nüüd juba küll  välispankade poolt kes ennast pidasid pandipidajateks sadamatesse,  kust saaks need laevad arestida. Ja kaptenid said otsesõnu. Sellise teate nende poolt, et tulge me ju Märt sadamasse  saate jõulust koju. Aga mida teie teatasite, no me palusime lojaalsed olla  ja palusime tulla mitte ühte sadamasse minna  ja tulla Tallinnasse ja nii nad ka tegid. Ookeani käekäigu taga on nähtud ka võimude püüdu vähendada  Eestisse asunud muulaste hulka. See võib ju olla üks põhjus küll, et et ütleme  siis äriühing mille töötajaskond on valdavalt mitte-eestlased. Et, et selle probleemid ei olnud võib-olla tol ajal  prioriteetsed Eesti riigile, ehkki oh, see on äärmiselt  kahetsusväärne seisukoht, sest noh, kui me räägime majandusest,  siis majandusele ei ole ei rahvuse rahal ei ole  ka muid selliseid rahvuslikke tunnuseid,  vaid, Noh, lähtuma oleks pidanud Eesti riigi kui maksukoguja antud  juhul huvidest. See, et see ookean põhja lasti minna või,  või aidata sellele kaasa, seda on nüüd raske hinnata. Noh, see, see oli lühinägelik poliitika. Ookeani direktoritoolil vahetus üks juht teisega. Kalanduse tundmist ei peetud enam üldse oluliseks. See oli valgus, kartvate tegude ja lihtlolluste segane aeg. Head poisid, kes uputasid, uputasid terve laevastiku ära,  Lenin uputas ka seal, aga pärast kookis välja nad. Meil haihtusid nii ära, et pole nüüd lõhnagi enam Ja ometi on selged märgid, et mitmedki viimased uued laevad  püüavad veel tänase päevani. Püüavad püüavad, ei oleks ta ellu jäänud. Ütleme ühe kolmandiku järgi jätnud need viimased viis tükki,  need on täitsa nagu super super. Nad olid ju täitsa niisuguse maailmas ei olnud. Kestel saama tehtud Saksamaal tehtud ja. Sundi. Nimetati. Stra stralsundi tüüp esimene ja need oli 12,  mis üldsegi ehitati viis, oli Eestis. Aga need läksid hiljem siit ära, aga, aga hakati siin ja. Kui ütlevad mulle seda, et, et laev müüdi maha vanarauaks  200000 dollarit, siis ärgu keegi ust juttu rääkida. Praegu see laev võib päevas püüda ja külmutada kuni 160  tonni 160 tonni pluss ütleme 10 tonni, see on 170 tonni  ja kui 500. Dollarid on tonn. Siis kaheksa, 85000 dollarit on üks päev  ja 80 meest teeb tööd. Ja kui siis 180 päevast 100. Hotelli täitus 100 päeva, töötab sellise koormusega,  see on ju kaheksa. Pool miljonit dollarit ja kui me müüme selle laeva maha Kahe miljoni kahe miljoniga. Üks laev müüdi maha, 28 päeva oli püügil käinud,  seisid muidugi siin Tallinna reidil ja noh,  see oli selline poliitika ja keegi taha poliitika. Võimul olid, noh minu käest ei ole keegi küsinud,  ma tulin 93. aastal tagasi ja oli plats lage veel viimase viimased. Et oleks keegi küsinud ka, et mismoodi see ookeani asi üldse käib. Mulle helistas elsingborgi, üks härrasmees küsis,  et kuidas veealuse lõikamise. Seda aparaati saaks välismaalt osta. Sest meil on palju uppunud sõjalaevu, noh,  ma panen toru ära, ma ei. Tead, ma tahan niisugust asja rääkida. Kindlasti oleks pidanud võtma tagantjärgi tark,  olles juba riigi poolt vastu väga radikaalseid otsuseid,  et okani kui niisugust, kas tervikuna päästa  või vähemalt mõnda osa päästa tegutsevana. Kuid kahjuks oli, oli riik arg, oli majandusministerium,  arg või puudus tahe, seda ma ei tea. Võib-olla mõlemat. Ja loomulikult, ega nüüd ei tegevjuhtkonnas,  mis pidevalt vahetus ja miks ta vahetus,  ega ka juhatuses ei olnud neid suuri juhtimisgurusid,  kes oleks nüüd öelnud, et vot see Eestimaa üks suuremaid  ettevõtteid seal Kreenholmi kõrval, vot nüüd teeme nii,  lööme ta kaheks kolmeks ja vot selle otsa müüme maha  ja teeme niimoodi ja mis sest, et nüüd need vene töötajad  hakkavad seal protestima, tulevad tänavale,  mis sest majanduslikult on see õige otsus. Vahetuses nüüd selle tõttu, et noh, kõik said ju aru,  et, et asi on kehva Otsiti uusi mehi, aga õnnetuseks need, kes leiti,  ei olnud. Ei olnud just need inimesed, kes oleksid  suutelised midagi muutma. Ja nii mõnigi mees tuli sinna nüüd tagantjärgi kõike teades,  kas kõik, aga aga paljutki rohkem kui, kui toona. Võin öelda, teatud tutvusliinide kaudu. Olgu, see siis minister või kantsler, nii et juhatus pandi  fakti ette. Kõige rohkem on kahju sellest, et, et see oli  ka dokumentatsioon. Kõikide rajoonide kohta Atlandi ookeanis  ja vaikse, kus kala on ja seda seda ei ole,  seal on karukäppadega on ta võib-olla arhiiv küll,  aga oskamatud inimesed on sealt läbi käinud  ja ja sealt võid ainult tuletada midagi välja  ja ka sellised uuringud, mis tehti kala kala osas,  see oli muidugi oli osatähtsus, aga kalanduse,  Nõukogude Liidu kalandusjuhid kasutasid seda ära. Seda, et pidi juuresolek ja sellest tehti suured uuringud  ja meil oli kõik teada Angolas, kuidas see kala liigub,  mis ajal ta tuleb, isegi traali, mis kursis oli,  see oli kõikides rajoonides ühes ühes ühe rajooni täielik  ülevaade on mul olemas, rohkem ma ei suuda,  siis ma pean olema arhiivi tegema omale s. Kunagise hiiguse jäljed on paljassaarel täiesti olemas. Pärast mitmekordset omaniku vahetust on jälle tuule  tiibadesse saanud kunagi kirstunaelaks olnud kalapulga tehas. Leedulased ostsid selle ära ja plunges 60 kilomeetrit laipadest,  On siis see põhitehas ja üks selline tehas nagu Tallinnas on  Kaliningradi ka ja töötab tervele Euroopale. Sest ega kui sa oled juba nii lõbusas tujus,  nii kui meil nüüd pidusid on palju Euroopasse astumine  selline asi siis, ega sa enam ei märka, kas see on nüüd  sealt Kanada rannikult püütud või on putasu noh,  nii hullusti või teda nimetada Alaska pollakus tehtud ilus  tursakujuline kala. See on see põhitooraine sellele, see on põhitooraine  kunstkrevetile kunstkrevetile põhitooraine. Ta valge kala. Ja kõik on see vicifirma ja See on vitsi firma jah, ja kus vaja on kasvatada. Kasutatakse veel esma, seda. Kaubamärki, sest turg on, osteti tehas koos turuga. Ja praegu töötab see esma täie võimsusega. Kui siin meie härrad olid lõpuks täis peremehed,  siis see kuutoodang oli vist 100 või 150 tonni. Kuus. Palju te nüüd teete siin detsembrikuu sees  ja kui meil oli toorkala käes jaamas ja tegi 40 tonni päevas 156 ja 40 päevas. No inimesi sai tööd, nüüd on, töötab vist seal üle 200 inimese. Selles ettevõttes on algusest peale põhitoodanguks olnud. Kalapulgad paneeritud kalapulgad, kõikide laste lemmik  kindlasti ja mõnede täiskasvanutegi kalafileed paneeritud paneerimata. Alustati kuskil nelja viie tootega, tänaseks on sortimendis  neli-viiskümmend toodet ja on tulnud juurde surimitooted  ehk siis kalavalgust krabimaitselised tooted. Ja see on nüüd tõsi küll, viimase kahe aasta jooksul lisandunud. Pärast ettevõtte. Aktsiate minekut. Grupile see toimus 2001. Ja see oli suurte muutuste aasta siis selleks ajaks  või sealt võib hakata nagu lugema ettevõtte uut elu või. Pigem. Teist hingamist. Seal see ettevõte on olnud välisomanduses pidevalt. Pole ta olnud päris Eesti oma kunagi. Ja ja see on Me nimetame seda isekeskis siin neljandaks ajajärguks,  kui esimene ajajärk oli Soome järg, teine aja järk oli Norra ajajärk. Kolmas ajajärk oli öseli ajajärg, siis nüüd on  nakrupiajajärk ja see on, kui numbreid vaadata,  on see ilmselgelt parim ajajärk kogu selle ettevõtte jaoks. Paar võrdlusmomenti, et 2001 aasta, kui ettevõte üle võeti. Tegi ta miinust ja käive oli 125 miljonit,  2002. Aasta oli käive juba 215 miljonit krooni  ja siis 2003. Aasta oli 338 miljonit krooni ja ettevõte hakkas jällegi üle  aastate 2002.-st aastast saadik tootma kasumit. Vägisi kippus keelele küsimus. Miks just leedulased tulid? Sedus on sutsu suurem kala tarbimine. Seda võib näha Leedu lettidelt ja nii edasi,  aga. Me täna ju Majanduslikult väga kiiresti arenev riik ja. Eks seal on midagi. Me rääkisime müügi müügiorganisatsioonist miks tundub,  et leedukad on paremad müüjad vahetevahel. Võib-olla täna oma temperamendile võib-olla lõuna  lõunamaarahvas ikkagi teatud määral võib-olla heas mõttes  agressiivsusele ka. Ja, ja. Leedu suhted idaturuga on võibolla läbi aegade olnud paremad  kui tean erinevaid idanaabreid selles välja arvatud  võib-olla Ukraina. Ega siin ei olegi sellist ühest ühest valemit  ja õnne õnne äripaistu ka. Õnne äripaistu. Kui ettevõte loodi, töötas siin circa 200 inimest. Kui ettevõte võeti üle, töötas siin 120 inimest. Täna annab ettevõte tööd 500. Ja te ei mahu enam endistesse ruumidesse ära tegelikult  juurde käsita, talis? Täpselt nii. Viimase kolme aasta jooksul on investeeringute maht olnud  suurusjärgus 90 miljonit krooni. Oleme investeerinud alates tootmisliinidesse laiendate sortimenti. Kohtuarenduse müük on teadupärast kogu kogu edu pant  ja vedu. Oleme investeerinud tootmishoonetesse. Oleme investeerinud olmeruumidesse, sest 500 inimest tahavad  kuskil oma riideid vahetada ja, ja tahavad. Pesta ja nii edasi ja oleme investeerinud. Laohoonetesse täna on meie lao kompleks arvatavasti Eesti moodse. Paljassaare kalatööstus on tänaseks vist ainus Eestis asuv kalandusettevõte,  kellel käsi Ookeani pankrotist on möödunud 10 aastat. Paks tolmukord katab omaaegseid tehinguid  ja vaikivad ka asjaosalised. Hea on ju näpuga näidata kunagise Nõukogude Liidu kollapsi müsteeriumile. Kui nüüd otsida, kes nüüd süüdi on, siis ma pean küll ütlema minu,  et ma vabandan õigesti, aga madrusest ministrid madrusest,  valitsuse, et kõik, et madrus palka saamata müüs mõne omal  ajal tean mõne vasejupi maha pronksijupi maha välissadamas,  sai oma õlled ja väiksed joogid kätte. Millega midagi osta? Tean, et väidetavalt on kapten kasutanud seda laevu  sadamates külmhoonena, teenida meeste elatist. Palju seal siis nüüd, kas keegi ka mingit omakasu sai? Teadmata, aga see laev seisis? See ei püüdnud kala. Et kütet saada, pidid kapten ise leidlikult olema raha raha  ookeanit anda ei olnud. Suured laevad, kulud olid väga suured. Et. Nagu ma ütlesin, et madruse meistrina, et siin ei saa Ühte inimest, et tema on süüdi Mitte kuidagi ei taha olla tagantjärgi tark  ja öelda, et noh, oleks võinud ju teha kuidagi teisiti. See küsimus, kas oleks võinud teisiti teha,  jääb aga hinge kripeldama ja mitte ilmselt ainult meile.
