Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere kuulama saadet puust ja punaseks, tänaseks teemaks on arheoloogia, nagu ikka, räägime kord nädalas reede lõuna paiku siin raadio kahes ühel laiemal populaarteaduslikul teemal ja vaatame siis, millised on viimased uudised ning viimased uuringud, mis selles suuremas laiemas teemas parasjagu aktuaalsed andmispinnale tõusnud on. Ja täna on siis selleks meie peateemaks arheoloogia stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning raadio kahe poole pealt Madis Aesma. Tere Marge. Tere. No praegusel hetkel on meil novembri keskpaik juba käimas, ma alati, kui me siin üle nädala kokku saame, üritan kuidagi mõtestada seda aega ka siis vastavalt teadlase enda tööle ja sellele, mida see tema enda töörühmades tähendab, ma kujutan ette, et arheoloogi jaoks nüüd on ikkagi see periood, kus siis tõesti ollakse juba ikkagi täiesti konkreetselt siseruumidesse kolitud. Enam-vähem küll, aga kuna lumi ei ole veel vahatund, siis praegune aeg on tegelikult väga sobilik uute muististe otsimiseks. Et siis, kui puud väänam lehes, nähtavus on hea, sügiskünd on tehtud, et siis on parim aeg minna õue ja kõndida põldude peal, otsida keraamikat ja leida uusi asulaid. Mürgiseid. Arheoloogide jaoks on praegu selline aasta parim luureaegses võib niimoodi öelda. Et siis saaks, ütleme, järgmisel kevadel, kui maa on juba koju minna ja hakata parandusi tegema. Tänase saate teemad on meil kõik niisugused, mis siis ajavahemiku poolest ulatuvad muinasajast varajasse, keskaega jäävad siis 10. ja 16. sajandi vahele ja kõik need teemad on ka üsna põhjamaised ja vähe sellest peaasjalikult Eestiga seotud. Me räägime siin sellest, missugune võis tegelikult, et välja näha ja asetusega olla muistne Tallinn, enne seda, kui siia siis taanlased jõudsid, räägime samuti ühest kõige olulisemast suurest kalmest missa maalt, selle nimi on siis Siksale kalme ja selle kohta on ilmunud nüüd kaheköiteline suur monograafia, mis võtab siis kokku 35 aasta pikkuse hiigeltöö. Lisaks sellele räägime sellest, miks rikaste inimeste elu varakeskaegsetes Põhja-Euroopa linnades oli märksa tervistkahjustav on kui siis rahva elu. Ja neljanda teemana räägime ühest põnevast malekomplektist, mille puhul on nüüd siis ilmselt leitud põhjendus sellele, kustkohast see malekomplekt pärit on. Ja alustame siin raadio kahest, siis esimese teemaga, milleks on vana vana Tallinn juba paari minuti pärast. Puust ja punaseks. Puust ja punaseks. Üle kogu Eesti Tallinnas ja Harjumaal 1,6. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, täna räägime arheoloogiateemadel ja stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma. Marge. Ma pean ütlema, et kui ma lugesin Eesti päevalehe artiklit, mis rääkis siis arheoloog Marika Mägi raamatust rahvaala ja sellest, millisena tema seal Tallinn näeb siis mul endal oli. Ma tundsin ennast üsna üllatunud minu jaoks minu poolt palju-palju kordi loetud raamatust kurbade kivide linn. Jäänud ikkagi selline arusaam, et Tallinn oli muinasaja lõpul enne taanlaste tulekut niisugune, et siin, kus meil on praegusel hetkel siis toom pea, eks ole. Seal oli eestlaste linnus ja siis sellesama kõrval seal all praeguse vanalinna kohapeal oli siis niisugune väikekaupmeeste kalurite linnake, aga nüüd Marika Mägi oma selles raamatus rahvala siis püstitab hoopis teistsuguse hüpoteesi, et see vana eestlaste Tallinn, taanlaste eel-eelne, Tallinn oli hoopis teistsugune, asjatasusid hoopis teistes kohtades ja nagu ma aru saan, siis teadlaste jaoks on ta ka päris sellised vettpidavad argumendid välja käinud, miks see just niimoodi nagu demar? Ja need argumendid on usutavad, aga muidugi vana Tallinna kohta on mitmesuguseid argumente. Teadlaste järgi saab öelda, et no Marika on esitanud ühe hüpoteesi selle kohta missugune võis muinasaegne Tallinn välja näha ja mis funktsiooniga Dali. Tallinna puhul, nagu sa enne saate alguses mulle mainisid, on siis tegelikult Eesti kontekstis hästi omapärane oluline see, et kuigi tegemist on praegusel hetkel Eesti kõige suurema ja olulisema linnaga, on see tegelikult see linn, mille kohta, mille mineviku kohta me teame, vaatad kõige vähem. Just et Tallinna häda, no nagu muinasaja arheoloogi seisukohalt on see, et ta on olnud, et keskajal juba asustatud linnana, mis tähendab seda, et seal on kogu aeg olnud hoonestus tõenäoliselt ka seda, mis, mis seal olla võis, et see on nagu üsna palju nagu ära hävitatud. Et aga mis puudutab nüüd seda, sinu ettekujutus sellest, milline Tallinn. Meil on näha, et see on kindlasti väga paljude inimeste jaoks selline pilt, nagu nemad teavad. Aga tegelikult arheoloogid lükkasid selle juba jupp aega tagasi ümber. Et sinu arusaam põhineb viiekümnendatel aastatel tehtud uuringutel. Kurbade kivide linn on ka umbes 16 pärit või midagi? Aga Erki Russav, Jaak Mäll, Nemad tõestasid, et see 50.-te aastate uuringud olid noh, põhimõtteliselt nagu ideoloogiline poliitiline tellimus. Tegelikult, kui nemad nüüd nagu kogu selle materjali üle vaatasid, siis selgus Raekoja platsil olnud leiud, need seal pole midagi muinasaegsete samamoodi. Toompeal. Seal ei ole nagu ühtegi selget märki, et sul oleks linnus on seal on küll keraamikat, mille suhtes jääb kahtlus, et kas ta muinasaegne või, või keskaegne. Ja ka mis Marika Mägi oma raamatus on teinud, et ta on võtnud siis kõige uuemad geoloogilised uuringud ja üritanud nende põhjal nagu rekonstrueerida seda maastikku, mis ütleme aastal 1000 võis olla analüüsinud seda maastikku ja siis ka mõningaid arheoloogi nagu üsna hiljutisi arheoloogilisi leide, mis, mis jäävad vanalinnaalast nagu väljapoole ja siis on selle põhjal pannud kokku nagu siis uue hüpoteesi. Ja see hüpotees on siis selline, et muinasajal ei paiknenud linnus mitte Toompeal, vaid Tõnismäel ja asulakoht sellega seotud asulakoht oli siis umbes kosmose juures, Pärnu maantee alguses. Ja sadamakoht oli härjapea jõe suudmes, mis asus umbes maneeži ja Gonsiori tänava ristil. Tollal oli meri, eks ole ju praegusest ikkagi palju kaugemale sisemaale ulatuv ka. Sellepärast ta seal maneeži Gonsiori ristmiku peal olla saigi. Praegu on sellised endine parditiigikoht. Ja et tollel ajal oli ulatus Tallinna laht. Umbes Viru keskuseni, ET Rotermanni kvartal oli, oli igal juhul meri ja see merejoon, rannajoon võis olla umbes Mere puiestee ja Raua tänava joonel tollel ajal. Ja härjapea jõgi, no seda ei ole tänapäeval üldse näha. Härjapea jõgi läks siis Poolas välja Ülemiste järvest ja suubussis merre. Üks väike üks väike järveke või tiik oli veel tegelikult siinsamas linna piires ka sellisesse kusagil Kalevi staadioni koha peal. See oli mädajärv ja ja siis just nende veekogude äärest on siis leitud arheoloogilisi leide näiteks seal härjapea jõe suudme lähedal. Ta on leitud viikingiaegseid leide ja natukene ka muinaslõpuleid. Ja siis kas sealtsamast mädajärve kandist ja siis. Ja siis see, mis ma juba ütlesin, et seal Tõnismäe jalamilt ja ka Tõnis Mägi ise oli ka tollel ajal teistsugune, et tänapäeval on Tõnis Mägi madalam, tema kuju on muudetud, et seitsmeteistkümnest sajandil bastionite ehitamisega kaevati sealt muld ära. Ja Marika Mägi juhib tähelepanu ka sellele asjaolule, et omal ajal oli Tõnis Mägi ja Toompea omavahel maa seljakuga ühendatud ja tegelikult ainuke viis, kuidas Toompeale tollel ajal said, olidki üle Tõnismäe minna. Nii et tema, nagu hüpoteesi järgi on Tõnis Mägi on siis olnud linnus ja see Toompea kõrge klindisaar kästi imposantne, et seal oli tolleaegsete inimeste kultuskoht. Mis võis olla ka tegelikult ju väga hea motivatsioon just nimelt selle peale ehitada taanlastel linnus, eks ole, et just justkui nagu nullida see selline vaimne tsenter ära. Ja, ja ta toob oma raamatus ka väga palju näiteid mujalt maanteest, et kus on sellised muistise kompleksid nagu olemas ja, ja ja see tundub täiesti veenev. Nüüd ainuke probleem on seal see tegelikult Tõnismäelt ei ole linnuse kohta mitte mingeid tõendeid leitud ja neid ei saa ka leitama, sest see on pealt ära kaevatud, nii et noh, selles osas ta jääb ikkagi hüpoteesiks. Ja Tõnismäe pealt on siis mullakihti põhjalikult ära kaevatud kahel põhjusel ühest küljest siis seetõttu, et seda oli vaja tollel ajal rajatud bastionide tegemiseks, eks ole, no see on muidugi juba hilisemal ajal tegelikult ütleme, 16 17 sajand. Ja teisest küljest, et siis kaevati Tõnis Mäge madalamaks, nagu ma sellest Päevalehe loost aru saan ka lihtsalt sellepärast et kui Toompeal oli linnus ja Tallinna tuldi piirama, siis oli Tõnis Mägi selline hea kõrge koht, kust oli võimalik kahuriga mõnusasti Toompeal pihta tulistada. Ja aga siin on selle teooria juures on nagu veel üks probleeme, tegelikult samal ajal viikingiajal on kohe Tallinna juures üks linnus, kus on fantastiline viikingiajakiht ja suur nakkuga asula juures, et sa niru. Nii et tekib nagu küsimus selles, et kas meil on kaks nagu võimast linnust asunud samal ajal enam-vähem samas maakonnas väga lähestikku, et kas üldse on võimalik. Marika Mägi pakub ise välja sellise seletuse, et Nende linnus sedeleid erinevas rollis, et kiru oli rohkem nagu kohapealse kaubandusele orienteeritud keskus. Ja Tallinn oli siis rahvusvahelisele kaubandusele orienteeritud keskus. Aga siin on veel veel nagu üks nüanss, et nüüd hiljuti ilmus veel üks kogumik, mis on ingliskeelne klinnustes helis rauaaegsetest linnastest. Ja selles avaldas Mauri Kiudsaag artikk Kelly Iru kohta, kus ta natuke käsitleb ka muinasTallinna teemat, et tema on nagu täiesti vastupidisel seisukohal. Mauri Kiudsoo numismaatik ja tema on nüüd analüüsinud mündileide niru linnuselt kui ka Tallinna ümbert ja Iru ümbert. Ja noh, mündid on ikkagi nagu üks peamine kaubandusele osutav tõend muinasajast ja tema toob välja selle Tallinna ümber ei ole üldse Pinte viikingiajas ja hilisaasaga külla niru Ander. See tähendab siis, et Tallinn oli noh, ikkagi noh, tema teooria järgi selline täiesti tühine koht, kus võib-olla oligi siis mingisugune kaluriküla ja siis ehk ka seal Toompea otsas see nii-öelda püha koht linnust ei pruukinudki üldse olla. Ja nutta ta ka nagu ütleb, et me ei saa praegu midagi tõestada, ega, aga ta näitab, et ta kasutab nagu teistsuguseid, siis arheoloogilisi abivahendeid nagu need mündid ja võtab need appi ja noh, lihtsalt et kuna praegu on situatsioon selline, et üldiselt oli ka nii, et mündid koonduvad sinna, kus toimub kaubandus ja ta just toob näite, et küsimus ei ole mitte ainult Aaretes kaardeid ei ole Tallinna ümber leitud, vaid just üksikmüntidest tüksid mündid näitavad just seda, et nad on seal, kus inimesed palju käivad ja siis neid või noh, neid nagu kaotatakse, onju, et need on nagu tegelikult kõige parem tõend selle kohta, et seal on palju inimesi, on, seal on kaubavahetus toimunud. Aga mingisuguses mõttes siis hoolimata nüüd sellest Maarika Mägi uuest seisukohast, okei, et et linnus oli Tõnismäel, eks ole, ja siis asula oli siin kosmose juures siin Liivalaia ja Pärnu ristmiku kandis mingis mõttes siis hoolimata sellest, et ta nüüd on selle seisukoha välja käinud, ei saa me ikkagi väita, et meil nüüd väga palju selle ülimalt segase Tallinna varase mineviku kohta selgust majja oleks juurde tulnud. No selles mõttes jah, et seda tegelikult ikkagi kõige paremini saaks aidata see, kui meil tuleks korralikud arheoloogilised leiud, et kas kaevanud seal kosmose juures oli esialgu väga väike nii et ka sealt ei tea, et kui suur see asula üldse oli, et neid leida on nagu suhteliselt vähe on ju, kuigi seal oli korralikultuur, kõik need noh, see on kindlasti usutav, et seal oli küla olemas, enne. Tavaliselt ongi teadlaste töös niiviisi, et kui on vähe leide, kui on vähe faktilist materjali, siis seda rohkem sa saad nagu teha, hüpoteese või fantaseerida on ja mis kõik võis olla rohkem ma nagu erinevaid arvamusi. Et muidugi faktuaalne nagu materjal, sestap nagu tavaliselt selgust luua paremini asja asjadesse. Nii palju praegu muistsest Tallinnast järgmise teemaga siirdume hoopis teise Eesti otsa, nimelt Misso maale, kuulate Raadio kahte, saade on puust ja punaseks. Täna räägime arheoloogiast. Stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks ja täna räägime arheoloogiast, saate esimesest teemast, puudutasime siis muistset Tallinnat, nüüd aga hoopis teise Eestimaa nurka ja missa maale ja seal asub selline paikne, eks ole, kus omakorda on siis üks väga muljetavaldav kalme üks muistne matusekoht, mida on nüüd 35 aastat arheoloogide poolt uuritud ja puuritud. Ja selle Siksale kalme kohta on ilmunud nüüd monograafia, mida on võimalik igaühel ka endal täiesti tasuta arvuti taga istudes lugeda, selleks tuleb minna lihtsalt siis Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli kodulehele, arheoee on see aadress sealt trükiste alt, siis saab selle veebiraamatu kätte, et seal on siis kaks osa, esimene osa räägib muistsest endast ja ajaloost ja teine osa on siis matuste ning leidude kataloog siks. SalaKalmet hakati siis lahti kaevama aastal 1980 ja see on selle poolest väga erakordne paik, et veel 15.-st sajandist on sealt leitud paganlike kommete järgi maetud inimesi, näiteks siis mehi on sängitatud liivasesse mulda täies relvastuses, mis noh, arvestades seda, milline riigikord meil siin juba oli ja milline oli nii-öelda ametlik kirik, on loomulikult väga haruldane. Siksale muististekompleks on tõesti nagu täiesti kullaauk ka arheoloogidele nagu teaduslikus mõttes lõhkusi otseselt kulda ei ole, sealt. Et lisaks sele kalmete mäele, mis on see põhiline kalmistu, mida on hästi palju kaevatud ja mille kohta see raamat on, käsitletakse raamatus ka teisi muistiseid. Et seal on suur asulakoht, Tal on seal kõrval, on siis on seal linnus, mida on hakatud 14. sajandil ehitama, jäänud pooleli, siis on seal 14. sajandil ehitatud kabel mida on samuti uuritud ja seal selle kabeli juurde tekkinud varauusaegne kalmistu. Et see ei ole mitte ainult ühe Calm matusepaiga lugu, vaid tegelikult see raamat annab pildi ühest külast tema inimestest, nende elust ja nende eripärast ja, ja kõigest, mis nad siis tegid ja olid ja mida arheoloogid üldse saavad selle kohta teada. Seal on lisaks arheoloogiale ka erinevaid teisi nagu all valdkondi või teisi teadusi. Ja teadlasi, kes on selles uurimisosalenud, et ühesõnaga jah, väga suur. Kas seda võib nimetada, ütleme viimase 50 aasta Eesti selliseks noh, top kolm arheoloogiliseks objektiks, näiteks kui siin mingit mastaapi ürita luua. Seda on väga raske öelda, et mis top on, siis sõltubki uurijast, et et, et aga kindlasti ta nagu ta on üks üks nagu teetähis, kindlasti on ta ilmselgelt Kes need inimesed olid, kes seal Siksalassis elasid, kelle säilmeid on välja kaevatud sealt ütleme noh, aastast 750 kuni 1000 juba neid kõige vanemaid, kuni siis seitsmeteistkümnenda sajandini välja põhimõtteliselt 1000 aasta vältel. Ta peamiselt on need matused, kõige varasemad on seal alates 11.-st sajandist. Need on põletusmatused ja siis 13.-st sajandist alates on laduma. Ja seal tundubki, et seal on nagu selge, nagu kultuuriline vahe tuleb sisse, et see, mis on siis hilis rauaajal. 11 kuni 13 sajand on nagu ühe kultuuriga ühiskond ja pärast seda toimub praegu selga muutus. Muinasaja lõpul on ta sihuke üsna tüüpiline lõunaeestipärane talupojaühiskond. Aga 13. sajandil siis kui see on juba pärast Sis vallutust, siis kui igal pool mujal on juba siuksed, kristlikud kombed on nii, mis on seal Siksalis, nii nagu sa ütlesid, on tõesti nagu väga eripärane on see, et seal on väga jõukate panustega just see, et seal on palju relva matuseid. Aga huvitav on see, et seal tulevad väga selge, et Põhja-Läti kultuurijooned siis nii et on isegi arvatud, et et Põhja-Lätist võitis, võis sinna ku elanikkonda juurde tulla. Põhjus või mis, mis siis sellel ajal seal toimus, on siis Heiki Valk, kes on selle raamatu põhiautor ja teine on Silvia Laul. Et nende arvates on seotud, et poliitilise olukorraga. Et nimelt pärast vallutust 13. sajandil see ala jäi orduga aitäh. Ja seal kõrval olid Tartu piiskopkond ja, ja ka vene piir oli seal väga lähedal. Ega see Põhja-Läti ala kuulus ordule, niiet et nad nagu võib-olla see suhtluse tihenemine ongi nagu tingitud sellest, et et nad nagu ka poliitiliselt kuulusid kokku. Ja ka see, et seal säilisid nii kaua, need paganlikud, kombed ja relvamatused võis olla tingitud nagu kahest põhjusest. Et ühest küljest see, et ta on ta nagu ääreala, no keegi ei tundnud selle vastu nii sügavat huvi, inimestel lasti olla need, kes nad on. Aga teine asi on see, et ordu alal ei toimunud sellist vas alistamist, nakku toimus näiteks piiskopkonna alal, seal vabatalupojad jäid vabadeks nagu pikemat aega, et piiskopkonna alal toimus mõisastamine ja siis aegapidi nagu talupojad muutusid rohkem sunnismaiseks. Aga ordu alal kasutati vabu talupoegi ka sõjaväeteenistusest, kus nad, Ta võisid osalejad, ta nagu kergratsanik Ena et oma hobuse ja oma relvastusega. Nii et on arvatud, et et need Siksala mehed, et nad olidki nagu enamus aega sõdalased, et kunagi nende matustes on, lisaks relvadele on ka väga palju kannuseid, mis on ka nagu tegelikult suhteliselt eripärane isegi muinasajal ja ratsanike. No enam-vähem jah. Et need autorid nüüd nimetavad neid piiriäärset, eks relva kandlakse piirikaitseüksuseks nagu sisuliselt, et nendel võis olla ka nagu lisafunktsioon, et et toimida nagu selle piirikaitses algana. No see on väga selline oluline nurka tegelikult poliitilises mõttes, sellepärast et Venemaa on, eks ole ka ju hästi lähedal, kes samuti tollal nendel aegadel ikkagi lääne poole vaatas, siis täpselt samamoodi oli tõesti koju vana Eesti Vana-Liivimaa päris mitmeks jupiks jaotatud, kus käis ka ilmselgelt selline üksteise pihta Dovaatamine hammaste kiristamine, nii et strateegiliselt võis tõesti olla siis selline oluline koht. Et kasutati neid Siksala elanike nii-öelda valvuritena selliste kaevanduse kanaarilindudena võib-olla isegi ja siis anti neile vastu mingisugused sellised teatavad erand õigused nagu see, et okei, tegelege oma muinasusundi ka edasi, kui te tahate. Kätt seal tõenäoliselt mingit huvi ikkagi nende vastu tunti, sest see kabel, mis sinna 14 sajand rajada. Et see tõenäoliselt ei olnud kohalike enda rajatud, täitsa nagu kiriku poolt sinna rajatud. Aga noh, samas selgelt On näha, et samal ajal nagu paganlikud kombed kestsid edasi seal on põletusmatuseid kuni 15. sajandini. Et see on ka nagu väga noh, ikkagi suhteliselt ebaharilik, sest kristlikus kultuuris ikkagi põletusmatuseid nagu Downite Ühesõnaga kabel tähti, aga see tundub, et siis kohalike ikkagi nagu väga palju ilmselt ei huvitanud või siis vähemalt see päris ametlik seisukoht lihtsalt kabelist välja tuli. Üks hästi oluline asi, mis selle Siksale puhul on veel välja toodud, on siis see, et sealt on leitud väga hästi säilinud tekstiili, ehk siis teisiti, sisaldades maetud riideid, mida tavaliselt Eestis kalmetest kuigi palju ei, ei leita nii heas konditsioonis ja üks kõige olulisemaid selliseid rõivavorme, mida siis sealt kõvasti leitud on siis sõbad, mis on selline sõda on siis selline riidetükk, mis tõmmatakse ümber õlgade ja pannakse siit. Juhul kui sa oled paremakäeline sulega parema õla küljest kinni, siis parem käsi saaks vabalt liikuda. Need tekstiilid on seal säilinud tegelikult ainult tänu sellele, et nad on väga ilusate pronkskaunistustega, et see pronks nagu kontserveerib seda tekstiili, nii et kõik need riideesemed, kus olid pronkskaunistused, noh, nendest on siis mitte kõikidest Nendest, siis on midagi järgi, et teistest riietusesemetest ei ole, et kuna need sõbrad Nad olid kaunistatud pronks naastukestega spiraalikestega, et siis siis siis nendest on tõesti säilinud ühtteist ja nendest on tehtud ka väga ilusaid konstruktsioon, et kes selle vastu huvi tunneb, võiks kindlasti neid raamatuid vaadata, et seal näha, et kõiki neid ilusaid mustreid ja ja, ja millised lõikeid seal olid ja nii edasi. Aga see pronkskaunistuste rohkus viitab ka jällegi just nagu sellisele keskmisest paremale järjele ikkagi kuidagi, et et hakkab selline pilt nagu kooruma, et need elanikud olid ikkagi sellised iseseisvad, sõjaliselt võimekad ja võib-olla ka siis noh, keskmistest talupoegadest mõnevõrra jõuk. Tegelikult autoreid seda otseselt niiviisi küll ei näita, et nad, et nad oleks nüüd nagu väga palju jõukamad olnud nagu, ütleme noh, nagu keskmiselt Lõuna-Eesti inimesed, sest et see jõukus on ka nagu suuteline, et kuidas me seda ütleme, et kas nad olid kasvõi mitte, et kui, kui on nagu palju asju hauas, siis, siis me näeme, et seal on palju asju. Aga kui on kristlik kombeid või, või noh, et sellised kombed, et sul ei panda asju hauda kaasa, siis me neid ei näe neid asju, siis me ei tea, et kui palju nendel inimestel. Ta oli. Et pigem on see ikkagi. Et see on nagu selline kultuuriline nähtus, sest sest need esemed need hauapanused, kaasa arvatud relvad ja riietus ja kõik on ikkagi suhteliselt sarnane nagu Põhja-Lätis. Et noh, et ei saa nagu öelda, et nad oleks nüüd kuidagi nagu väga silmatorkavalt jõukad on küll need autorid ütlevad, et silma torkab on see, et nad säilitasid sellise arhailise konservatiivse kultuuri ilme. Tegelikult seal keskajal ka Eesti talurahvas, nende kultuur oli juba teistmoodi, rääkimata linna inimestest. Nii et, et kui Siksele inimesed läksid linna, siis need kindlasti äratasid väga palju tähelepanu, sest nad nägid nagu väga teistmoodi välja. Kell on siis soovi vaadata, missugused need Siksale elanik rõivad välja nägid, nad on siis konstrueeritud siis, nagu öeldud. Tartu Ülikooli arheoloogiateaduskonna kodulehel arheojee on see monograafia üleval kahes osas, mis siis sellest samast Siksale kalmest väljakaevamisest ja selle küla või selle paiga pikast ajaloost räägib. Ja seal on siis ka ilusad sellised foto näited, mis ausalt öelda siin Nende sabade puhul keset novembrit tekitavad tunde, et ühe sellise võiks ümber tõmmata küll. Meil on siin tänases saates puust ja punaseks teemaks arheoloogia stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ja Madis Aesma järgmise teemaga lähemegi keskaegsetesse linnadesse, kus siis noodsamad Siksale inimesed võisid tähelepanu äratada. Puust ja punaseks. Raadio kahte tänaseks teemaks saates puust ja punaseks on arheoloogia, oleme rääkinud siin Eestimaa erinevatest paikadest Tallinnast ja mis on aastaga nüüd, järgmine teema on niisugune, millega tulid siis välja Lõuna-Taani Ülikooli teadlased, professor Kaarel lund Rasmussen on siis sealsest füüsika-keemiateaduskonnast tulnud välja ühe seisukohaga ja see puudutab siis seda, missugune oli rikaste inimeste elu keskaegses linnas ja selgub siis, et rikas inimene jõukas olla oli keskaegse linna elanikuna ikkagi üsna tervistkahjustav ja seda siis peamiselt seetõttu, et jõukad inimesed linnades said endale lubada niisuguseid söögi ja jooginõusid, mis olid kaunistatud pliipõhise glasuuriga, mis nägi küll väga ilus välja, aga kui sinna sisse pandi, siis soolaseid või happelised. Ta hakkas pliigla suur, tasapisi toidu sisse imbuma. Ja need rikkad inimesed said siis mõnusa pliimürgituse endale keresse, mida loomulikult maakohtades, kus siis söödi, joodi ilmselt kappadesse savinõudest ja kellelgi polnud pliiglasuuri jaoks raha ei juhtunud. Ja see tähendab siis põhimõtteliselt ka seda, et kuna pliimürgitus mõjub laste intelligentsile ja arengule et keskaegseid rikkad inimesed just nagu sõid ja jõid ennast tänu oma nõudele rumalaks Ja ma lugesin lisaks selle suurepärasele kokkuvõte, mis ajakirjanduses ilmus ikkagi läbi ka selle teadusartikli, et saada teada See pole nii selsotsionalistlik või midagi sellist. See ei ole jah nagu päris selline, et, et nagunii lihtsustab, vot mida need uurijad tegid, et nad uurisid kahtesadat luustikku kuuelt kalmistult kahelt linna kalmistult ja siis ülejäänud olid maakalmistud ja lisaks plii sisaldusele luudes, nad vaatasid ka elavhõbeda sisaldust. Ja no välja tuli tõesti see, et linnaelanike luudes on pliisisaldus kõrgem kui maaelanikel luudes, nii et selles suhtes selles on sul õigus. Aga vaata, enamus linnaelanikke luudes oli pliisisaldus kõrge, tähendab 65-l protsendil, nii et seda küll, nagu sellest uuringust välja ei toonud. Et nagu ainult rikkad linnaelanikud Aga vaestel linnaelanikele olid siis ikkagi olemas. Ja, ja, ja nad tõid välja ka selle, et, et tegelikult kliidu kasutati ikkagi väga palju glasuur keraamika oli üks põhiline aga seda kasutati ka muul moel, et seda leidus müntides vitraažakendes ja Nad tõid välja ka selle, et näiteks ka katusekivid olid glasuuritud ja, ja kuna joodi vihmavett, siis siis ka sellesse vihmavett võis kogutud vihmavett. Ta võis pliid sattuda nendest katusekividest. Ja lisaks sellele on pliid kasutatud ka värvid pigmentides. Et tegelikult need pliimürgitus said ka kunstnikud ja ma lugesin ühte teist artiklit kõrvale. Kuigi see ole arheoloogiastega, see oli ka väga huvitav, et see just täna oli siis kunstnikke, kellel võis olla olnud pliimürgitus. Et see plii tekitab, noh, ta kahjustab nagu intelligentsi seda põhjustab nagu üldse nagu, nagu närvikahjustusi ja nagu vaimset tasakaalutust. Ja on välja toodud, et tõenäolised gravaatial võis olla, Horvaatia oli väga vägivaldne ta isegi kas mingi ühe tegelase ära. Ja siis näiteks Vincent Bankov võis olla kannatada pliimürgituse all ja noh, tema ju temal oli ka nagu tugevad psüühikahäired ja ta nagu tegi enesetapu ja lõikas endal kõrva peast ja väga kaunile kunstile lisaks. Et, et selles mõttes plii mürgitus oli kuidagi nagu väga valdav sellel ajal ja plii kasutamisel on seal veel et teda hakati kasutama seal juba 12 13 saanud tegelikult ka vanas Roomas oli ta väga levinud, aga seal, eriti just 16.-st sajandist hakati plii selle glasuuri segule lisama vaselisandit. Sellega saadisega kaunis roheline glasuur ja seal oli ka see nüanssetseva aselisand alandas savipõletamistempera kultuuri, nii et 16.-st sajandist nagu eriti muutusse plii kasutamine nagu valdavaks ja tegelikult ka nagu kahhelahjude keskaegsed kahhelahjud on sageli siukest rohelist rohelise glasuuriga ja väga ilus reljeefiga leebete kaunistustega, et tegelikult need on ka kõik plii glasuuriga tehtud, et muidugi, kui ta on lihtsalt ruumis, siis ta noh, ta ei ole nagunii kahjulik. Kõige kahjulikum on tal ikka siis, kui sa, kui sa sealt sööded, siis nendest nõudest. Aga seal uurimuses Olisse elavhõbedaosa ka, mis minu arvates oli ka nagu päris huvitav. Elavhõbeda puhul tuli nüüd välja see, et seal võib tõesti olla seotud tud, võib olla sellise nagu kõrgema staatusega inimestel võisid olla nagu rohkem seda elavhõbedat ja mürgitust ET elavhõbedat, tema on nagu sihuke eksootilisem seal need kaevandused olid Hispaanias, elavhõbedat kasutati näiteks metallesemete kuldamisel, elavhõbedast lisatakse kullapulbrit, siis esemeid kullata, aga teda kasutati üsna palju ravimina, eriti pidalitõve ja süüfilise vastu. No need on sellised linnahaigused küll linnainimesi Ja ja siis selles analüüsis, mis, mis need uurijad tegid seal siis tuligi välja see, et vot nende, nende uuritud inimesi ikkagi pooled olid pidalitõbised, need, kes linnas elasid. Ja, ja siis nüüd huvitav oli see, et Schleiswig'i linnas oli rohkemat Nendel inimestel nagu elavhõbedaravi kasutatud ja siis Horseni linnas, mida nad analisid, seal olid siis tunduvalt vähem. Et siis küsimus ongi nagu selles, et kas siis lihtsalt Schleswig, arstid või inimesed olid altimad ennast elavhõbedaga ravima või siis nad olid jõukamad kui hardseni elanikud. Igatahes kokkuvõtteks võib öelda vist seda, et tundub, et tänu sellele keemiale, mida tänapäeval ka abstraktselt taga kirjutaks, oli elu, ütleme 13. 14. sajandil linnas ikkagi tervistkahjustav on oluliselt kui maal, kus, kus see põhiprobleem võis olla see, et okei, mõnekümne aasta tagant käis kindlasti katk üle. Aga peamine probleem oli ikkagi Vistset hambad kulusid ära, kuna liivane leiva sees nii palju. Ja elavhõbe tegelikult on ka ju ikkagi väga-väga mürgine, eks ole, et siis samamoodi. Et selle ravi tulemusena need inimesed osad surid kindlasti pida. Vaset surid ka neeru ja maksa kahjustustesse. Kuula raadio kahte saade on puust ja punaseks, tänase viimase teemaga läheme ühe kuulsa malekomplekti juurde, mis nüüd siis nagu väidetakse, on valmistatud ammuse ammuse Islandi meistri poolt. Stuudios on Marge Konsa Tartu Ülikooli arheoloog ning Madis. Rodrigo. Saates puust ja punaseks, räägime täna arheoloogiast, viimaseks teemaks on üks kuulus malekomplekt ja see on siis Lewise malekomplekt. Malekomplekt avastati, see on siis täielik malendite komplekt, seal on kõik vigurid ja etturid olemas, see avastati Lewise saarelt, mis jääb siis välisPriididesse ja need hübriidid välistabriidi tasuvad omakorda siis Šotimaa rannikul Šotimaast jõudnud põhja poole ja selliseid komplekte nagu öeldud, mis oleks siis keskajast pärit, mis oleks tõesti täielikud, ehk siis kõik on olemas, ei ole sugugi palju, see komplekt on tehtud morsa luust ja morsa hammastest ja üks suur küsimus, mis on nüüd seotud olnud, selle komplektiga on siis ta päritolu, kes täpselt, kus kohas sele komplekti valmis tekib, komplekt iseenesest on väga uhke, need vigurid näevad välja ka mingisuguses mõttes naljakad, suurte punnis silmadega, eriti humoorikad näevad välja siis veel vankrid, need, need vigurid on niisugused, kus siis kus siis mehed lausa kilpi hammaste vahel ja siis jõllitavad sulle otsa. Nüüd on siis üks uus teooria tulnud, mis on seotud sellega, et need malendid, jah, nagu öeldud, võisid olla siis tehtud ühe kunagise Islandi meistri poolt. Kuigi Islandil tänasel päeval enam morskasid ei ela, siis tähendab nüüd on siis leitud Islandilt morsa luid, mis viitavad just nagu sellele, et paar 1000 aastat tagasi võisid nad seal siiski täiesti vabalt pesitseda jätta endast luud maha ja kui viikingid siis kohale tulid, leidsid lihtsalt koopast üles ja hakkasid aga malendid valmistama. Luisse malendi komplekt on tõesti väga, väga kaunis, et kui kellelgi on huvi, on, et siis võiks ka see internetis guugeldada ja vaadata neid pilte, et seda on nagu raske sõnadesse panna. Sest see komplekt ise leiti juba 19. sajandil, tegelikult tegelikult seal ei ole üks komplekt, vaid seal on kokku 78 nuppu. Neljast-viiest komplektist. Keegi oli siis väga-väga kõva malefänn seal seal hübriidide kandis. Ka selle kohta, miks või kuidas nad sinna rannale maha jäid, on väga palju erinevaid arvamusi. Üks arvamustest on selline, et see võis kuuluda mõnele rändkaupmehele, kes oli sunnitud need Ma või siis on arvatud, et see on keegi meremees, kes need varastas ja siis Need peetis ja nii edasi, aga noh, tegelikult seda täpselt ei teata. Ja nagu sa ütlesid, siis teine vaidlusalune küsimus on selles, et kus nad siis õigupoolest ikkagi tehtud on. Et põhiseisukoht enne nüüd seda Islandi päritolu hüpoteesi on tegelikult selline, et nad on valmistanud tud Norras Trondheimis ja siis nüüd sellele Norra hüpoteesile vastukaaluks on siis Islandi hüpotest. Teistele hüpoteesi kasuks räägib siis üks omapärane selline fakt veel, et tegelikult ei ole kusagil tollel ajal, kui see komplekt valmistati, kutsutud neid vigureid, mida me teeme siis odadena piiskoppideks peale Islandi, Island oli siis ainuke koht, kus öeldi selle viguri kohta, piiskop, mida meediume odana. Ja needsamad selles Lewise komplektis olevad nii-öelda odad ongi tegelikult seal lausa piiskoppidena sauadega piiskoppidena välja tahutud, nii et see just nagu viitaks siis veel kord sellele, et Islandilt pärit olla. Ja, ja seal on nagu veel üks argument, mis on selle Islandi päritolu kasuks, on see, et sellel piiskopi kujutava nupul on selline riiet, kus kus on puudu ballaadium, mis oli nagu spetsiaalne Skamegi ehispael, mis seal piiskopirüü peal, mida Norra Trondheimi piiskopid kandsid, aga sellel komplektil siis see ei ole. Aga seal on ka tegelikult väga tugevaid argumente Norra hüpoteesi poolt, nimelt Trondheimist on leitud selliseid samasuguseid kujukesi täpselt samasugune kuninganna ja kuninganupp. Nii et see on jälle üks põhiline argument nagu selle norra teooria kasuks. Aga sellel ka islandlased jälle omakorda taga vastaja. Et, et tegelikult Islandi kunstnikud käisid välja õppimas Norras. Nii et, et see, et seal on nagu sarnane stiil, et see ei ole mingi argument. Et. Aga no kui me nüüd nagu laiemalt mõtlema, siis tegelikult Nonii islandi asukad enamus olidki nagu Norrast. Tõenäolised. Island oli tollal ju alles ka täiesti värskelt norralaste poolt asustatud ainult paarsada aastat maksimaalselt, nii et võib arvata, et selline kultuur oli seal sarnasem paljuski isegi kui tänasel päeval või, või paarsada aastat hiljem. Kas sa ütlesid, visa ajasse komplekt pärit on, et või nad tähele, aga no igal juhul ta on 12.-st sajandist käitlan tasuta, et üheksandal sajandil Nii et paarsada aastat siis vahet selle ajaga, kui esimesed islandi asukad Norrast minema läksid. Selline oli tänase saate puust ja punaseks, viimane staari tõepoolest siis minge ja vaadake seda mõistatuslikku malekomplekti. Minge vaadake ka Tartu Ülikooli arheoloogi teaduskonna koduleheküljelt Siksale monograafiat ja seda kuidasmoodi inimesed missa maal kaugel ajal riides käisid. Kohtume siin järgmiste teemadega juba nädala pärast. Täna olid stuudios Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis. Baas seal kui teda ära ja peale koos oma tütrega taas. Baaridaamile. Kahetsusväärselt seisu. Keerdu paarina.
