Ründame koos Hendrik Relve. Tere. Me oleme rändamas seal Lõuna-Ameerika mandril, riigis nimega Venetsueela ja eelmistes saadetes. Me jõudsime Lianasse troopilisse Rohtlasse seljana kubiseb elust ja viimane, see oli juttu sealsetest imetajaliikidest, sellest puu otsas magavast pesukarust ja maailma suurimast närilisest vees, Bladist toast, kapi pärast ja ja sipelga õgijast, kelle loodus on uskumatult fantastiliseks loonud. Mina tahan ma jagada muljeid Venetsueela troopilise Rohtla linnuriigist. Ka see on meeletult eluküllane, tohutut linnuparved, veest tohutud linnuparved maas, tohutud linnuparved, õhus. Selline radiislik linnurohkus. Ja võib-olla meil oli ka selles mõttes väga õige aeg, et me just seda linnurohkuse tippu nägime. See oli siis veebruarikuu, sel ajal olid seal Venetsueelast parajasti lisaks kohalikele liikidele ka hiigelhulgad rändlinde igatähes, linnuelamused olid pööraselt värvikad ja neid ma tahangi siis täna teiega jagada. Kas pole salapärane heli üks paljudest vanalindude häältest, õieti öine hääl ja sellist häält teeb siis sootiiger hüüp, nii kõlab tema öine laul. Selle salvestuse on teinud üks ornitoloog, tema nimi on Pieter voosman ja ta tegi selle seal 2014. aastal. Ja see on üks võimalikke selle linnuliigi häältest päeval teeb ta hoopis teistmoodi hääli. Näiteks ka niisugust lehma ammumise sarnast häält võib seesama soo tiiger hüüb teha ja, ja kui mõelda jälle, et nimi, hüüp, siis meil Eestis on ju ka oma hüüp ja temagi teeb mõnikord niisugust natukene lehma ammu, mis või, või härjahäält, nagu vanarahvas on arvanud. See meie hüüp siiski ei ole samasse linnu perekonda kuuluv, nagu see sootiiger hüüb seal kaugel Venetsueelast ka midagi neis sarnast on ka see kehakuju on natukene ühtemoodi noh, niisugune ümar keha ja pea vahel, et kui ta kaela välja sirutab, siis kael läheb kole pikaks on midagi sarnast neil mõlemal. Aga, aga kui ma nüüd mõttes võrdlen seda sootiiger hüüpi seal Venezuelas, meie hüübiga, siis selle troopilise linnu välimus oli küll palju värvikam, noh, vähemalt isalinnu omasoo tiiger, hüübi, isalinnu keha esiosa oli niisugune väga eredalt pruun, peaagu punakaspruun ja kõhuosa jälle valge ja seljaosal nisugune hallikas. Ja nägime teda väga tihti, kui me paadiga sõitsime, nendel Yoekest jälle tüüpiline, passis kohe otse seal jõe ääres liikumatult paigal. Ta ju püüab kalu nagu tiiger hüübid ikka. Ja ta lihtsalt ootused mõni laadal sealt nina eest läbi läheks. Ja kui tulime, meie see talle muidugi ei meeldinud, siis oli huvitav vaadata, kuidas üks või teine tiiger hüüp asjasse suhtus. Mõned olid niisugused, närvilisemad, vaatasid, vaatasid, suur paat tuleb lähemale, lõpuks närvid ei pidanud vastu, läks lendu. Aga mõned Need olid ikka raudsete närvidega. Püsib paigal, meie lähme oma paadiga otse nina, no kolme meetri pealt läheme mööda tema paigal. Ärevil, natukene on, raha ei lähe. Ja küllap ta siis oma tiiger hüübi aruga mõttes, et mis nad mulle ikka teevad, küllap lähevad mööda, jätavad rahule ja tal oli ju õigus. Ega me teda kiusama ju ei tulnud, tahtsime lihtsalt näha seda suurt linnurohkust, mida sealne Rohtla pakub ja Enno tõesti, see oli kirjeldamatu, just sellised veega seotud linnud, neid oli seal pöörasel hulgal küll haigele võt küll iibiseid Kell vileparte, küll kormorane ja veel igasuguseid muid. Nii et tihti oli veekogu lindude parvega kaetud, taevas oli nendega kaetud. Et õhk oli lause lindudest paks ja miks need linnud siia olid kogunenud loomulikult sellepärast, et neil oli siin hea olla. Siin oli piisavalt vett, see tähendas, et nad ju said siit oma toidu kätte ja veepuudust ei olnud siin kunagi karta. Ja siis oli huvitav jälgida, kuidas ühed ja teised linnud seda toitu seal hankisid. No näiteks sellised tegelased, kelle nimeks on roosa lutt, nokk iibis, nemad olid ka parvena ja paistis, et nemad ikka hankisid toitu ühiselt täitsa kooskõlastatult. Et see luts kiibist on niisugune. No ütleme, flamingomõõt jutulind ikka suur ja roosa luts, nokiibis on siis niisuguse roosaka kehaga tiiva peal on ta täitsa kohe sügavalt punastanud värvi ja Luits nokk on ta nimi, sellepärast et tal on väga imelik. Ja see läheb lõpust laiaks laiaks nagu labidas ja vot selle labidaga ta sealt veepõhjast siis endale toitu hangibki ja see käis siis niimoodi, et nad olid nagu ahelikuna madalas vees ja kõndisid niimoodi ühte sammu, kõigil nokad vee all plagisemas kogu aeg ja nimeline nagu kammisid või sõelased süstemaatiliselt seda põhja läbi ja said need selgrootuid loomakesi, kes on nende põhitoit sealt kätte ja mingil hetkel terve see rivi peatus nagu käskluse peale ja pöördus ja hakkas liikuma jälle ühte sammu teises suunas. Niimoodi nad seda põhja seal järjekindlalt läbi pühitsesid. Ja need teised linnud jälle jahtisid teistmoodi kormoranid näiteks enamasti vee alla pikaks ajaks sukeldudes või siis jällegi haigrutasid liikumatult kusagil veekogu, kusjuures, ja siis järsku välkkiire nokaliigutusega kala noka vahele näiteks haigro liike, ainuüksi neid oli siin kusagil üle poole tosina, igaüks eri mõõtu, eri värvi, kõige väiksemat sinihaigrut, üleni sinised linnud, vaevalt poole meetri pikkused, kõige suurem mõlemad, näiteks Ameerika hall haigrud tõesti, meie toonekure valge-toonekuresuurused elukad. Ja neid oli siin palju ja kõige rohkem liikidest Airu liikidest oli kindlasti seda hõbehaiglat hõbe, haigrupp, parv, kui ta ikka lendu läks korra ka, siis oli taevaalune täiesti valge nendest. No see hõbe, haigur teda üldse tegelikult mitte ainult siin, vaid kohe maakeral mujalgi väga palju, mitte ainult Ameerikas, mitte ainult Põhja-Ameerikas. Ka näiteks Aafrikas, Aasias ja isegi Euroopas. Siia Eestisse jõuab isegi hõbe haigur kohale. Mõnikord suvekuudel olen ma teda näinud ja pildistanud, viimati näiteks tänavu sügisel Matsalus. Ja siis tore mõelda, et kuidas seesama liik on siis nii laialt maailmas erinevates kliimavööndites. Aga tema jaoks on võib-olla kõige tähtsam on lihtsalt see, et see elupaik, kus ta on, kas ta toitu saab, et see on niisugune märg ja vesine. Nii nagu see Venetsueela Liano, kus me siin praegu olime või siis ka meie kodune Matsalu kõigi oma üleujutatud luhtade ja merekallastega. Siin need siis jälle lasi oma salapärast laulu kuuldavalase soo tiiger. Aga tema on üks sadadest liikidest, keda siin Hatuaalsetraali kaitsealal võib leida. Neid on siin loendatud kokku üle 340 erineva liigi. No kui võrrelda Eestiga Eestis on, siis ütleme, neid pesitsejad ja läbirändajaid kokku on umbes samal määral kogu Eesti peale nagu siin ainult ühes ato else tralli karjamõisas siin kaitsealal leida võis. Ja siin need linnuliigid, need olid ikka väga teistsugused kui meil, mõned üksikud olid nagu sarnased. Siia tuleb tegelikult kohale neid linnu broika tervest maailmasse, nii kuulus paik, see on ikka tõeline magnet linnusõpradele ja siin käiakse ka kohe teatud kindlaid linnuliike otsimas taga ajamas, nendest sadadest linnuliikidest ja mõnda nendest haruldustest, keda siia kohe eraldi otsima tullakse. Nägime ka meie ja ma kirjeldan siis mõnda sellist kohtumist. Üks oli siis ühelinnuga, kes ei elagi vee lähedal, vaid üsna seal kuivas Rohtlas. Ja Me läksime ühel loodusretkel seal kuivas Rohtlas, kui ühel korral, siis meie teejuht tas ühele vaevu katavale niuksed muldsele platsikesele keset vahetada nähtavat murukamarat ja ütles, et vaadake, uurige seda, võtke binoklid välja. Vaatate jah, on seal mulla kühveldamise jälje, et kindlasti on niisugust halli mulda selle kõrval maapinnas näoga väike tabavus, kust see muld on siis välja küüveldatud? Kusse Lindsin on, lindu pole kusagil, aga siis mõned meetrid eemal oli ekside ime, madal põõsas, selle otsas oli pisikene, täiesti tähelepandamatu linnukene, halli värvi noh võib-olla väiksem kui meie mõned rästa liigid. Aga binokliga vaatad ja avastad, et see on mitte mingisugune rästas, vaid öökull ehk imeväikekakk ja mitte sugugi kakupoeg, vaid täiskasvanud ja tema nimi on eesti keeles koopakakk. No see on üks maailma väiksemaid kakuliike üldse mahuks vabalt seisma su peopesale ja ta on huvitav mitmes mõttes ka selles mõttes, et tema pesa ei asetse kuskil puu otsas ega puuõõnsustes, vaid asetseb maa sees urus. Ja ta ei päeva seda pesakoobast ise, vaid ta võtab mõne teise looma mahajäetud käigu kasutusele näiteks maa oravauru või siis ka lõgismaouru. Ja see eriline kummaline asi tema juures on see, et ta kaitseb oma pesa väga erilisel viisil. Ta nimelt peletab sissetungijat niimoodi, et teeb järgi lõgismaohoiatus häält. Kuulame seda häälitsust. See on ju tõesti imelik, et üks lind teeb seda häält, koopakakk teeb seda muide oma nokaga. Ja ta jäljendab ju õieti siis lõgismao tekitatud heli lõgismadu teeb seda hoopis oma sabaotsa soomustega. Aga need hääled on tõesti sarnased. Kuulame siia korraks kõrvale, siis seda õige lõgismao saba otsas soomustega tehtud hoiatushäält. No kas polnud sarnased ja üldiselt teavad kõik Rohtla asukad ja ka inimene, et kui sellist lõgismao häält kusagilt maa seest koopast kostab, siis on asi tõsine, sest lõgismadu on väga mürgine, aga ta ei ründa niisama. Kõigepealt ta hoiab, tähendab, kui keegi tuleb liiga tema orule lähedale, siis ta teatab selle klõbin, aga et kui sa kohe jalga ei lase, siis ma ründan sind ja sa oled surnud. Ja vot sealsamas pimedas urusopis on nüüd see imepisikene koopakakk, kaitseb oma poegi. Ja sellist heli tekitab ta niivõrd hästi lõgismadu matkides. Et praegu kõik olendid siinsamas Rohtlas, kui nad tahavad sinna urgu minna, tarduvad paigale, pööravad otsa ümber ja lähevad minema. Tõesti kaval trikk sellel ime väikesel linnuliigil. Aga kui ma mõtlen nüüd veel nende linnuharulduste peale, keda siin linnuspetsialistid lausa otsimas käivad, siis tuleb mul ikkagi ka meelde üks õhtupoolik, kui me sõitsime jõe ääres paadiga. See oli nüüd niisugune eriline keskkond, seal oli päris palju ka puid. Et Rohtlas on niisuguseid alasid ka, kus niisugusi salusid ja puude all on niisugune tihe põõsaste rinne veel, et nähtavus on väga vilets. Ja me liikusime hästi diaaeglaselt hääletatava paadiga, et mitte kedagi ära hirmutada. Ja siis meie kotka pilguline giid, tema oli sees, siis näitas, osutas vaikselt osa suunas. Ja kui me siis osutatud suunas vaatasime, siis nägime meie ka, et üks niisugune näiliselt kõveroks ei olnudki oks, vaid see oli linnu kõverkael ja selle otsast pikk, sirge, terav nokk. Äärmiselt imelik, paistis nagu mingi haigru moodi lind olevat, püsis täiesti liikumatult ja siis meie kiit vaiksel häälel, seletas That, Hispaania linnusõbrad nimetavad teda seitsme värviliseks Aydrukesest. Tohutult palju värve seal sulekuues notaapisis seal varjus värve polnud näha. Ta tegi ühe sammu, sattus päikeselaigu kätte ja siis lõid need värvid särama. No oli tõesti palju värve, olid tumesinist, oli sellist telliskivipunast, olid kollast, valget oli halli ja veel muid toonenokk. Mul oli eestikeelne linnunimede nimestik kaasas, vaatasin kiiresti järgi inglisekeelse nime järgi ja tema nimi eesti keeles koda haigur, see on vist pandud siis selle odaotsa moodi hästi pika ja terava noka järgi. Ja Ta passibki muidugi seal liikumatult, sellepärast et tema vaatab kalu. Aga teisest küljest on ta tõesti väga häbelik, väga ettevaatlik lind. Ja kui ta vähimatki ohtu tajub, siis ta kaob sinna võsas sära ja sellepärast näevad inimesed teda väga harva. Sellel samal õhtul sel hetkel. Me nägime teist väga põneva välimusega lindu, tema nimi on päikesekurg. Tegelikult ta ei ole üldse kurgedega sugulane, ta kuulub hoopis kuskile mujale ja tema lähedasi sugulasi on maakeral väga vähe. Ja üks nendest on hoopiski Okjaanias elav linnuliik, kelle nimi on kuu. See elab seal Uus-Kaledoonia saartel ja ta on erakordselt haruldane lennuvõimetu looduskaitse all. Teda on väga vähe praeguseks ajaks järel. Ja tegelikult ma olen käinud seal Uus-Kaledoonia saarestikus, näinud seda kuud seal metsa all toimetamas sellest sai siin saatesarjas ka kunagi kõneldud, aga see päikesekurg tema välimuselt ei meenutanud, kuigi paljuga kuud. Ta oli, pigem niuke tagasihoidlik lind, pardi moodi, pardi suurune valge-pruunikirju sulerüüga. Üsna tähelepandamatu. Aga siis ta tõusis lendu ja vot sellel samal hetkel, kui ta tiivad laiali sirutas, et siis lõi meie silme ees lahti. No peaaegu nagu vikerkaar, no peaaegu nagu isapaabulinnu saba lehviku ta selle laiali lööb. Värvid olid küll teistsugused kui paabulinnul. Kummalgi tiival oli keskel selline, just nagu suur erepruuni värvi silm. Ja selle servas oli kummalgi tiival siis selline lai must sulgede riba ja kõige selle ümber, noh see oli nagu mingi silma pupilli mõlemal tiiva selle silma pupilli ümber oli siis omakorda niisugune erkkollane sulestik. Nii et tõesti, kui ta need tiivad niimoodi laiali lõi, siis oli niisugune tunne nagu vaataks su peale korraga kaks väga suurt silma. Ja loodusteadlased on eri arvamustel, miks tal nisugune kummaline värv, seal sulestiku lon, mõned pakuvad, et see on vaenlaste hirmutamiseks teised pakuvad hoopis vastupidi, et seal teiste päikesekurgede ligimeelitamiseks, et vaata, siin on su liigiga kaaslane, tule mulle seltsiks. No on kuidas on, igatahes ülimalt ilus oli seda vaadata. Need siis jah, jälle see sootiiger, Füübi imelik hääl siia vahepalaks üks Liano öö hääli. Aga need päevased hääled seal Lianos, need olid ikka väga lärmakad, hoopis teise mõjuga, nad meenutasid minule neid kevadisi hääli eesti lääne rannikul, kui suured rändlindude parved on seal peatumas. Aga kui hoolega kuulasid laulukoori üksikhääled olid ikka väga teistsugused, sest linnuliigid on siin ja teistmoodi. Aga noh, üldiselt see kõva kaagutamine ja rääksumine Jakrooksumine, no see kostis ikka vahetpidamata. Ja mõned linnud tegid ikka täitsa niukseid mõistatuslikke hääli, näiteks näed õhus lendamas suur pardiparv, mõtled, et nad peaksid, rääkis Soo nad üldse ei prääksub, toppis, säutsuvad või siis vilistavad. Ja need ongi siis vilepardid, sellised linnud, neid on siin ka mitu liiki, kes ongi saanud oma nime selle järgi, et nad lennates vilistavad. Ja siis need krooksuvaida mingisuguseid muid imelikke hääli ei teinud, muidugi mitte, konnad, vaalid, näiteks iibised, ibiseid on siin ka hästi palju liike, seitse erinevat liiki siin sõela olemas ja nad on ju troopilised linnud, kes on troopikas käinud, on vast näinud liike on teisigi, maakeral talle alati sellised päris suured linnud pika kõvera nokaga, selle pika kõvera noka järgi enamasti iibist äratunnetki. Ja nüüd selle iibist rohkuse hulgas oli üks selline iibis kelle külge lihtsalt silm nagu jäi pidama ja enam 100. silmi lahti. See oli see tema värv, mis, mis täiesti nagu magnetina mõjus. Ta oli üle nii täiesti punast värvi siukest eredat punast värvi täielikult ühtlaselt ma ütleksin, lausa haiglaselt punast värvi, mida looduses nagu ei tohiks olla ja inglise keeles on muide tema nimi tõlkes siis ongi, et sarlak iibis. Et noh, nagu iibis, kes on jäänud sarvakitesse sallaki, haige inimene teatavasti lööb nagu keha punetama. Eesti keeles on tal üsna tagasihoidlik nimi lihtsalt puna iibis. Suuruselt on niisugune väiksemat kasvu poole meetri pikkune, aga ikka seesama peenike kõver nokk, ütleme iibistel ikka. Aga ta on niivõrd erksat värvi, et kui sa näiteks olid seal kohtlasse lage, nähtavust ulatub kaugele ja üksiibis see punahibis on kusagil poole kilomeetri pealt, sa näed ära, sellel ühtlasel taustal on järsku veripunane täpp nagu mingisugune lööknõelapea ikka hakkab silma ja muidugi miks ta sellise värvi on endale saanud, kuidas ta selle on saanud, see on loodusteadlaste poolt välja selgitatud põhjus sama, miks flamingod on vahel roosakad ja vahel lausa sügavalt oranži värvi. Nad saavad selle värvi oma sulgedes toidu kaudu, nad söövad neid vähilisi ja koorikloomi ja vot nende koorikloomade koore sees on seda punast värvipigmenti. Ja niimoodi siis satub ka see selle linnu organismi ja tema sulgede värvusesse. Ja samamoodi ongi siis ka sellel Punaiibisel samal põhjusel, et ta sööb selliseid koorikloomi on niisugune punane värv. Ja ta igatahes ei jäta kunagi inimsilma ükskõikseks. Ja eriline juhtum on veel see, kui nad kõik korraga parvena seal meie silme ees lendu tõusid. No see oli niimoodi, et kui nad kõik korraga tiivad lahti lõid, siis no taevaserv lõi nagu leegitseva, see oli kirjeldamatu, see oli fantastiline vaatepilt. Ja see on ka põhjuseks, miks punaIbis inimestele nii kangesti meeldib, ta on lihtsalt nii pilkupüüdev et igal pool, kus teda nüüd leidub siin, Ameerikas, Lõuna-Ameerikas teda ainult ongi üsna väikesel alal kõikides nendes maades, kus teda on ta võetud looduskaitse alla. Ja kui nüüd mõelda, et kus neid kõige rohkem on, vaat siis kõige rohkem ongi need just siin Venetsueela ja Colombia Lianodes nendes niiskemates, Leanodes siin on teda tihti tõesti lausa parvedena ja seda tullaksegi tõesti siia kohe lausa eraldi vaatama. See on tõesti elamus ja kui ma omaette mõtlen, et kõik need tohutu hulk linnuliike, keda seal näha oli, et kui oleks vaja valida üks nii-öelda vapilind selle Venetsueela Lianale, siis pole kahtlustki. See kõige efektsem, kõige iseloomulikum linnuliik on seal kindlasti punaviibis. Ja nüüd, kui ma mõtlen ikkagi selle tohutu linnurohkuse peale, keda ma seal nägin, et siis kui mõelda jälle niipidi, et kes olid need kõige suuremad, kõige võimsamad, kõige uhkemad linnuliigid, keda me oma silmaga nägime. Noh, seal oli kindlasti mitut liiki kotkaid, röövlinde näiteks päris suur olise palja punase kaelaga raisakotkas või siis näiteks karakarad, sellised väris, aplad ja ülbed, röövlinnud niuksed, suured. Meie giid lõbustas meid niimoodi, et heitis Carok varale, kes oli seal kuskil puuoksal kõrgele õhku, ühe väikese lihatüki ja siis karakara seest nagu nool pikeerides haarases lennud nagu osavasti selle liha endale noka vahele. Aga kui suuruse järgi mõelda, siis nendest röövlindudest suuremad olid isegi siinsed toonekured. Toonekurgi oli siin ka ikka mitu liiki, tervelt kolm, need olid sihukeste nimedega nagu rootoonekurg, mudatoonekurg ja siis veel Pugal toonekurg, see rootoonekurg, see oli kõige sarnasem meie valgele toone kurele enam-vähem sama mõõtu, enam-vähem sama värvi põhivärviga valge, see mudatoonekurg, no see oli teistsugune, ta oli meie toonekurest suurem ja tal oli ka keha peal päris palju valgetega tiivaotsad ja pea kael olid siis tumedad. Ja kui ta siis juhtumise vahel kaela välja sirutas, siis selgus, et see kael oli ta lauset öeldes päris imelik sugune sulgedeta kortsuline kast hallikat värvi. No ei olnud ilus, parem kui ta hoidis seda oma kaela niimoodi keha ligi. Siis olid näha ainult see tume nokia, hele kehasulestik aga see kolmas toone Kurkse Pugal toonekurg vaat see oli siis nüüd vist küll see kõige suurem lind, keda seal Jaanus üldse kohata võis. Ta on tegelikult kõige suurem toonekurg kogu Ameerikas ikka tõesti hiiglane, ta on meie toonekurest ikka väga palju suurem ja näeb kuidagi selline uh ja väärikas välja, ma ei tea, miks tunne tekib võib-olla sellepärast, et ta on lihtsalt väga suur. Tema kael on ka väga võimas ja tema nukk on hästi jäme, hästi pikk, tumedat värvi. Ja omamoodi on ta ka ilus, sellepärast et tema tumedad kaela alaosas on nisugune punane nagu sall, erepunane, kogu kaela ümbritsev nisugune riba, mis annab talle sellise ilusa välimuse. Ja me juhtusime käima ka selle kõige suurema Venetsueela Rohtla linnupesa juures. See oli ehitatud kõrge puu latva hästi jämedates rõivastest kokku pandud. Kui suur, nagu puuladvas, nagu mingisugune lavats. Ja selle roigastest lavatsi keskel oli siis ema ja tema kõrval üks poeg, poegi peab tal olema tegelikult rohkem vähemalt kaks, mõnikord isegi veel rohkem. No küllap siis teised olid otsa saanud, igasugu õnnetusi juhtub siin. Igasugu vaenlasi on toona kurgedel, aga see poeg ausalt öeldes kuigi kena välja ei näinud, no nagu ütleme, inetu pardipoeg või selline halli värvi rääbakas suled sassis niukene. Kuidagi noh, ei olnud kaunis, see pojakene ema oli ikka palju kenam, aga nii on see linnuriigis tihti noorlinnud, on nagu sellised ebamäärased ja hallikad, aga kui nad suureks saavad, siis nad muutuvad ilusaks. Küllap temagi muutub ükskord niisuguseks kenaks, nagu oli tema ema sealsamas kõrval. Ühtpidi see Pugal toonekurg, seal üleval oma kõrgel pesalavad silda mõjus väga eksootiliselt pesa, suur, tema ise väga suur. Aga siis, kui see emalind lõi lahti oma laulu, vot siis tuli jälle mingi väga tuttav tunne. Nimelt see kõige suurem Ameerika toonekurg. Tema hääl on täpselt seesama, mis meie toone korral ta lihtsalt plagistab nokka kõvema häälega nokk on tal ju palju suurem. Aga ikkagi lihtsalt lagistab täpselt nagu meie toonekurg. Sest teistmoodi nad kumbki ju laulda ei oskagi. Selle looduse heli saatel jätame siis nüüd hüvasti. Jätame hüvasti selle saatega ja üldse Venetsueela troopilise Rohtla linnuriigiga linnuriigiga, mis on niivõrd rikas ja põnev, seda tulevad vaatama. Inimesed ei tea kust teisest maailma otsast. Aga järgmises saates jätame venet sõela, Leanud juba selja taha ja rändame vägagi teistsugusesse loodusesse. Läheme Venezuelas, Morinoko jõe deltas saanud tohutu jõeharude labürint ja seda ümbritseb igalt poolt tihe džungel. Džungel on täis arutul hulgal põnevaid taimi ja loomi. Ja seal elab ka üks indiaani rahvas, kes elab väga traditsioonilist eluviisi samasugust, nagu ta harrastas sajandeid tagasi. Vaat seda kõike me siis järgmises saates avastama lähemegi. Rändame koos Hendrik Relvega.
