Ründame koos Hendrik Relve. Meie pikk rännak Lõuna-Ameerika riigis zuelas on parajasti pooleli Lianos, kui te mäletate, see on siis selline tropp, piline Rohtla, seal on tohutu eluküllus. Ja eelmises saates algasid siis lood, nendest loomadest sai ette võetud siis kalad ja roomajad ja eriti see üks maailma suurimaid madusid Anakondasid. Aga täna ma tahan siis jätkata nende elamuste jagamist kohtumistest nende erinevate loomadega. Ja täna on siis peategelasteks just Leano imetajad. Ja ikka eelkõige just need, kellega ise kohtusime, keda oma silmaga nägime ja jälgida saime näiteks maailma suurimad närilised, kapibarad, väga põnevad loomad või siis üks maamuna kõige kummalisemaid imetajaid, keda ma iganes olen näinud. Seal sipelgaõgija. See oli nüüd siis see suure sipelgaõgija hääl. Ma arvan, et ükski kuulaja pole eales seda kuulnud, sest isegi kui sa selle loomaga kohtud, enamasti on ta täiesti tumm. Ta ei armasta palju häält teha, selline üldiselt vagane ja vaikne loom. Noh, kui just väga vaja, häda pärast, siis näiteks kui saab natuke pahaseks, siis teeb nihukest väga vaiksed hääldnikest Ruigamise moodi häält, aga see, mis praegu kuuldus, see oli ju päris kõva hääl ja see tähendas, et nüüd oli see suur sipelgaõgija ega tõesti ärritunud. Kui ta sellist häält teeb, siis tavaliselt tema keeles tähendab midagi sellist, et kao siit kohe minema. Või muidu ma sulle alles näitan midagi niisugust. Ja niisugust häält võib teha näiteks siis, kui, kui näiteks kaks isa looma tülli lähevad. Ja ka siis, kui näiteks suur-sipelgaõgija on kuidagi väga suures ohus, ta nurka surutud, ta ei pääsenud põgenema ja siis, kui tõesti enam põgeneda ei saa, siis ta võib ka rünnata. Ja vot enne rünnakut, siis võib ka ta niisugust häält teha, nii et selline hoiatav hääl. Aga seda suurt sipelgaõgijad me saime seal Jannus ikka päris mitmel korral jälgida ja puutusime ühe korra ikka temaga väga lähedalt kokku, see oli põnev juhtum, aga sinna me veel jõuame saate jooksul. Aga praegu lihtsalt nii, oli see näiteks selle kohta, kui ise sõbralik on see imetajate seltskond seal Venetsueela troopilises Rohtlas. Ja meie olime ju selles piirkonnas, mille nimi on Hatto else trall, selline karjamõis, millest osa on siis ka looduskaitse all. Ja selle kohta oli mul päris palju materjali juba enne reisi kogutud. Oli koguni selline loomateadlaste koostatud nimestik kõikidest imetaja riikidest, keda siin võiks kohata. No neid oli ikka kümneid, see oli aukartust äratavalt pikk nimekiri ja mõned nendest imetajatestikaga üsna ohtlikud näiteks jaaguari on siin kohatud. Jaaguar on siis selline ikka väga suur kiskja suurte rõngakujuliste tumedate laikudega ja ka teine suur kiskja ja kaslane puuma, see on siis selline ühtlaselt kollakaspruuni värvi kadeda, pidisin Hattalse tralli kandis elama ja kui me seal nüüd ringi liikusime, siis meie teejuhtidel oli küll päris mitmeid lugusid nendest mõlemast loomast, nendega kohtumistest, mis nad ise olid läbi elanud. Üks selline näiteks selline, et nad sõitsid kord päevasel ajal mööda jõge paadiga ja siis vaatasid järsku puu otsas jämeda puu otsas oksa peal oli magamas. Jaaguar jaaguar on ju selline öö kiskja, päeval ta siis puhkab ja nüüd ta oli seal puhkamas. Aga nende teejuhtide jaoks oli ka ikka erakordne juhtum, rohkem sellist ei mäletanud ja üldiselt nad ütlesid, et nii kuumad pakuaari on siin peaaegu võimatu oma silmaga näha, nad liiguvad öösel ja neid on ka väga vähe. Paremal juhul näed võib-olla kummagi Castlase suuri käpajälgi seal kusagil kaldaliival aga meie ei näinud ka ausalt öeldes nende kummagi jälgi isegi. Ja siis on seal veel nihukesi väiksemaid, et igasuguseid lihasööjad näiteks otse Lott väga huvitav. Loomakene näeb välja umbes nagu pisikene jaaguar mini jaaguar samamoodi laigulise kehaga, umbes meie väikese ilvese suurune. Või siis niisugune kummaline lihase ja nagu suur rison, suur Krison. Ta kuulub õieti kärplaste hulka ka. Aga kui mõelda nüüd meie kärbi peale, siis meie kärbile ta mitte kuidagi sarnane sarnaneb pigem meie mägrale, noh, suurus, et on samasugune. Aga värvid on sellel suur Krisonil väga kummalised. Alakeha on selline, nagu ta oleks just praegu roninud välja mudavannist pool keha alumine pool olnud täiesti must ja ülemine selja pool, see on jälle selline väärikalt hallikat või hõbedast tooni suuurt. Krison on küll lihatoiduline, aga inimest ta ei ohusta, sest ta lihtsalt nii pisikene. Ja kui mõelda, et kes võiks olla see kõige kummalise maja, fantastilise välimusega imetaja üldse seal pianos, siis mina pakuksin, et, et see on üheksavöölane. No üheksavöölane, ta näeb välja umbes nagu mingi unenäo ilmutis või teiselt planeedilt pärit loom. Kui püüaks kirjeldada, kujutlege niisugust väga suurt kasvurotti. No ikka täiesti hiigelrotti, kellel on pikk saba ja suured kõrvad, püstised, kõrvad ja see hiigelrott on endale selga tõmmanud raudrüü. Umbes poole meetri pikkune rott üleni soomusrüüga kaetud soomusrüü koosneb sellel vöölased niukestest luukilpide rida, sest need on nagu üksteise peale asetatud ja keha keskosas moodustavad nad niisugused kilpide read ja neid ridasid või vöösid, ongi ta keha keskosas kokku üheksa ja noh, selle järgi ongi ta siis nime saanud üheksavöölane, seda üheksa vöölast. Me läksime ühel õhtul kohe täitsa eraldi otsima ja see koht, kus me lootsime teda kohata. Ta oli sealsamas, meie elamutes, ka seal oli niukene, avar, mõtlik karjamaa ja meie teejuht ütles, et ta kuskil õhtul avarusest, ta peaks välja ilmuma toidujahile ja ta otsib seal igasuguseid putukaid, ussikesi, pisiloomi, isegi taime mitmekesine toit. Ja et ta liigub seal mätaste vahel niimoodi Siksakitades üsna aeglaselt. Ja kui sa oled osav, siis püüad ta paljaste kätega kinni ja seda ta õieti lootski leida. Kuigi jutustas ka seda, et kord oli ta viskunud üheksa Öörlasele peale, aga natukene nagu libastunud ja maandunud siis lehma koogi sisse, sest sealsamas on päeval söömas ka lehmad. Aga sellel õhtul juhtus niimoodi, et me ei näinud üheksa veel hulk aega kammisime lausa laternate valgel seal karjamaal ringi, aga keda ei olnud, seda ei olnud. Ei olnud siis see õige õhtu, et üheksavöölane oleks õhtusele jalutuskäigule tulla. See oli nüüd siis sipelgaõgija ärevushäälitsus, eks temagi on imetaja ja üks Baieldast imetajaliikidest siin Hatto Elsetraali Rohtlas ja noh, kui mõelda nüüd selle nimekirja peale, kes seal kõik võinuks olla, siis noh, väga paljud nendest imetajaliikidest jäid nägemata. Ta aga väga paljuski ikka nägime ka ja kui mõelda, et keda me kõige rohkem nägime, siis ma pakuks, et kõige rohkem nägime nahkhiiri nahkhiired ka imetajad. Ja igal õhtul, kui me seal nüüd öömajal olime, pimedas pandi elektrituled põlema, siis nad hakkasid seal nagu hääletud varjud ringi lendama. Ja muidugi kuigi olid nad siin toidujahil noh, nahkhiiretoiduks on putukad ja putukaid oli omakorda sellepärast, et neid jälle peibuta, see elektrivalgus. Ja sealsamas majade ümber oli meil ju niuke pargi moodi väikene ala seal ka päevasel ajal oli siis sellist imetajaliiki nagu müra, ahvi, see oli siis Leetmeira nisugune, päris priske ahv, erkpruuni värvi ja, ja seesama müra enne koitu, mõnikord tegid ka oma vägevat häält. No kui sa pole üldse kuulnud Meira ahvi häält, see ajab sulle ikka algul hirmu peale, see on peaaegu et mingisugune suur kiskja ähvardab sind. Aga tegelikult on see hoopis möire ahv ja tema sõnum on siis teistele müra ahvidele, mina olen juba üleval, kus teie olete ja, ja mis te teete ja nii nad seal omavahel hommikuti suhtlevad. Kui me olime seal Rohtlasse sellistel pikematel loodusretkedel, siis seal oli ka mõnikord puudetukkasid. No kuigi Rohtla on üldiselt puudest lage, aga mõnel pool selliseid väikseid puude salusid on ja seal oli siis ka ja neid ahve isegi teisi liike veel peale nende müra, vide. Aga ükskord sattusime ühes niisuguses salus ühe puu otsas oleva väga huvitava eluka peale, ma arvan, meie ei oleks teda üldse jaganud, aga meie teejuht siis nagu osutas sinna üles puuharude vahele kõrgele. Ja kui hakkasime vaatama, siis tõesti keegi seal nagu liigutas, aga ausalt öeldes liikumine oli väga loid, väga uimane ja vahepeal ei olnud üldse mingit liikumist ja väga raske oli seda looma märgata, sest ta oli seal tihedas puuvõras okste vahel. Enamik keha näha ei olnud. Aga mõnikord oli näha mõni tema kehaosa, näiteks pikk saba, see rippus alla. No see ei olnud ahvi saba, see oli selline kohev, on umbes nagu rebasel. Ja tal olid suured tumedad vöödid peas. Ja natukene vilksatas mõnikord ka tema pead. No seal olid siis niuksed, suured heledad kõrvad, mis silma hakkasid, ja siis niukene, eriline mask, nagu öeldakse, ta silmade ümber, selline mustala ja seda musta ala omakorda piirab jälle selline valge rant. Tõesti nagu oleks must mask peas. Ja siis mulle hakkas koitma, et ma olen kusagil Põhja-Ameerika selles rahus pargis näinud sellist maskiga elukat, seal askeldas ta küll maapinnal ja ei olnud puu otsas. Aga mul tuli meelde, boksin välja, järsku on pesukaru ja oligi õige, on pesukaru, aga, aga siin, Lõuna-Ameerikas oli see teine liik pesukarud üldse nad elavadki seal Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ja nime on saanud siis selle järgi, et ta loputavat iga kord, kui ta saagi kätte saab, selle enne söömist korralikult läbi. Korralik puhtusearmastaja ja üldiselt üsna sage loom tegelikult ja Põhja-Ameerikas mitte ainult maal, vaid ka koguni linnadesse tungib teinekord sisse. Aga see siinse Lõuna-Ameerika pesukaru, see oli hoopis teine liik, selle nimi on siis eesti keeles tal õieti nime polegi, aga inglise keeles on ta nimi krabisööja, pesukaru, krabisööja. Mis muud tähendab kui et see pesu karused krabisid ütleme täpsemini nii, et, et krabid on lihtsalt üks tema toite ja selle krabisööja pesukaru toidumenüüs on tõesti tähtsal kohal igasugused kaldaäärsed loomakesed noh näiteks siis peale krabidega teod ja, ja karbid ja mingid molluskid, niuksed loomakesed, kellel on tihti hästi kõva kest ja et seda kesta Bruck saada, siis peavad head hambad olema ja vot selle krabisööja pesukarul ongi suuremad ja tugevamad hambad kui sellel Põhja-Ameerika pesukarul. Ja see, et see siin nüüd puu otsas oli, on kahjuks sellele Lõuna-Ameerika pesukarule iseloomulik, et temale meeldibki olla hästi palju kohe puu otsas. Ja Põhja-Ameerika pesukaru temale meeldib jälle rohkem toimetada maapinnal. Ja see krabisööja pesukaru, keda me siin vaatasime, noh, tal oli parajasti uneaeg, tema on siis see, kes käib öösel jahil päeval põõna. Ja nüüd ta muidugi tahtis ka seal tukkuda kangesti, aga no ei saa, mingisugused tüübid askeldavad seal all ja teevad häält seal, see pani teda siis nagu nihelema. Ja noh, kindlasti oli tal hea meel, kui me ära läksime ja ta sai rahulikult edasi põõnata. Ja kui nüüd mõelda, et kes oli võib-olla kõige sagedasem suur ime taia seal Rohtla avarustel, keda me ka tihti nägime, siis, siis see oli kindlasti hirv hirvesid, seal olid sellised ilusad helepruunid, loomad, isasloomadel peas, uhked harulised sarved. Praegu oli parajasti veebruarikuu, veebruaris on nad just vahetanud vanad sarved uute vastu ja siis need sarved olid kaetud sellise sametise kattega. Ja see hirveliik, kes siin on, tema nimi, on siis valgesaba pampahirv. Ta on selles mõttes huvitav hirveliik, et tal on meeletult lai levila. Et siin Lõuna-Ameerikas ulatub selle valgesaba pampahirve levila välja ekvaatorini ja isegi natukene ekvaatorist lõuna poole. Ja põhja Ameerikas läheb ta ikka tohutult kaugele põhja noh, enam-vähem põhjapolaarjoone nii välja. Ja kui nüüd mõelda, et üks ja sama hirveliik ja tuleb väga hästi toime kõrvetava sekvaatori kuumuses ja seal kusagil polaarjoone pakases. No see peab olema üks väga paindlik imetajaliik, kes tõesti kohaneb kuidagi eriliselt hästi väga erinevates elupaikades. Ja nii selle valgesaba pampahirve, kaungi ja teda on tegelikult inimene nüüd levitanud veel kaugemale sealt Ameerikas teda näiteks viidud Uus-Meremaale, Uus-Meremaa saartele. Ma olen näinud seal Uus-Meremaa lõunasaartel valgesaba pampahirvi ringi jooksmas väga hästi tunnevad seal ennast. Ja siinsamas Euroopas tegid soomlased niisuguse triki kuskil kolmekümnendatel aastatel siis oma kolmveerand sajandit tagasi. Et nad tõid Soome metsadesse selle valgesaba pampahirve ja siin ta täitsa hästi hakkas levima. Ja praegu on neid seal Soomes kuskil 30000 ringis ja nad on hakanud oma levilat laiendama sealt Soomest mõlemas suunas läänes Rootsi poole ida pool Venemaa poole. Ja, ja muudkui laiendab ja noh, niisugused, kas sa tead rohkem nagu loodusliik Gide arenguid, siis see ei ole hea areng. Et kui üks täiesti teiselt kontinendilt pärit loomaliik tunneb ennast uues kodus liiga hästi ja hakkab piiramatult laienema, see on see oht, et ta võib siin teistsuguses elukoosluses ikka väga tõsiselt viia selle elukoosluse tasakaalust välja. Ja soomlased muide, Soome metsamehed, need on mulla just kirunud seda, et et see valgesaba pampahirv, teda peetakse kõige suuremaks metsa kahjuriks imetajate seas Soomes. Aga kui nüüd natukene mõelda lihtsalt loogiliselt, et kui see valgesaba pampahirv niimoodi aasta-aastalt oma levilat laiendab siis on ju täiesti võimalik, et ühel päeval on ta kohal ka siin Eestis siis üle Venemaa, noh, see võib palju aega võtta, aga, aga mingi loogika selles on. Ja siis ongi see, et ühtpidi tore, et uus irve liik, ilusa välimusega isa loomal suured ilusad sarved peas ja et veel sama liik, mis kusagil kaugel Lõuna-Ameerika troopikas. Huvitav, aga kindlasti on selles midagi viltu ja et üks loomaliik peaks üldiselt üldpõhimõttel ikka jääma elama sinna, kus ongi tema looduslik kodu. Vahele siis jälle see suure sipelgaõgija hääl, tema ei saa küll kuidagi siia Eestisse levida, nii nagu on võimalik võib-olla selle valgesaba pampahirved, aga ta on ikka täiesti troopiline loom ja pool troopika ta elada ei suuda. Nii nagu ka muide see üks Lianade kõige sagedasem imetaja kapibara. No neid kapibarasid neid, ma ütleksin, et neid võiks lugeda lausa selle Leono sümbol, imetajaks. See oli kirjeldamatu, kui palju neid seal oli, vahel nad olid seal niisuguste suurte noh, 20 liikmeliste rühmadena ja neid tõesti neid salkasid oli kohe igal pool. Kapibaradest üle ujutatud, oli see Rohtla avarus, nad olid isegi meie õue peal, kui sa teda ikka niimoodi lähemalt vaatad. No ta on niisugune kummaline loom, kui sa ei ole teda kunagi näinud, siis kõige lihtsam on ette kujutada niisugust asja. Mõtle merisea peale ja nüüd kasvata selle merisea mõõtmed, hiigelmõõtmeteni. Sest ta on umbes niukene meetri pikkune loom ja kaalub keskmiselt 40 kilo, mõnikord ka palju rohkem paras koera suurusega merisiga. Ja vot sellised olid meil seal ka õue peal ringi tatsama. Väga niisugused klimaatilised, niisugused rahulikud vahel istuvad maas ka nagu koerad. Ja no tõesti merisiga, mis merisiga ainult kujuteldamatult suureks kasvanud. Ja noh, seal Rohtlas on teda palju sellepärast et tal on siin loomulikult hea elada ja see, miks tal siin on hea elada, on geoloogiliselt ka selge, siin on talle palju piisavalt toitu, sest kapibarate on alati seotud veekogudega. Nad söövad veetaimi, seal nende põhitoit. Isegi juba tema nimi viitab sellele, see on pärit indiaani keelest ja otsetõlkes tähendab midagi umbes sellist, et see, kes sööb nõtkeid lehti, jäävad neid lõkkeid, lehti seal soises. Jaanus ikka tõesti jätkub. Kõige tüüpilisem pilt, mida me nägime kapibara, on kaelast saadik vee sees ja muudkui aga suu käib, muudkui aga närib. Ja mõnikord, kui ta seal niimoodi kaelast saadik vee sees on, eriti suurt ei liiguta, siis oli päris naljakas vaadata, et tema seljale maandus siis mõni päris suur lind, näiteks hõbe, haigur või, või mõni iibis. Ja ta oli nii rahulik, päesti muudkui suu käis, aga edasi ta üldse ei lasknud ennast sellest häirida, eks linnud ka teadsid, et siin on hea jalga puhata, et peremees ei pahanda. Ja mõnikord näiteks kapibara isegi ujus niimoodi, et et lind oli ta seljal, siis meie teejuht ütles, et näed, kapibaara teeb siin nüüd taksot. Ja kui ta seal niimoodi söömas oli, teda binokliga niimoodi jälgisime, siis oli vahetevahel näha ka tema hambad. No need olid ikka ehtsad närilise hambad, sellised pihkad, esihambad, nii ülemised kui alumised. Need pikad hambad, need annavad ju nende näole niisuguse minu meelest niukse koomilise ilme kuidagi kergelt nagu irvitavad ilme. No kes koprahambaid näinud, pikad-pikad, hambad ja kobras ongi ju Eesti kõige suurem näriline kapibaara sisse maailma suurim näriline. Mõlemal on ka see ühinete mõlemad siis on niisugused veeloomad, et neile meeldibki võib-olla vees vaatajat rohkem elada kui kuival maal ja oma teadlastel on selle kohta siis olemas niukene. Tore termin, et pool veelise eluviisiga imetajaliigid on nad siis mõlemad. Ja miks kapibaral niimoodi poolest saadik vees oma elu veeta meeldib, sellel on mitmeid põhjusi, muidugi üks, et toit on koes ulatuses, ei pea isegi kummardama. Ja teine on see, et, et seal on troopika tohutu kuumus ja kui sa oled vees, siis sa saad ju pääsu sellest kuumusest. Ja veel üks tähtis põhjus, et vaenlaste eest saab vee alla sukeldudes peitu minna, sest kapibarasid jahivad näiteks sama Jaagor Õiga puuma. Või ka otse Lott või siis ka näiteks suured röövlinnud, neidki on seal ja annus täitsa palju. Ja kapibara tõesti võib sukelduda päris pikaks ajaks kohe vee alla, tervelt viis minutit võib olla järjest vee allilma hingama. Ja näiteks kui tuleb öö, siis talle meeldibki pigem ööbida vees kui kuival maal. Mõelda tõeline vesivoodi, ikka sõna otseses mõttes vesivoodi. Tõesti mõnus veeta seal kogu. Ja veel üks põhjus, miks kapibarasid sind, Jaanus, nii kole palju on muidugi see, et nad ju sigivad suurepäraselt. No ükskord me saime jälgida siis sellist kapibarade paaritus, tantsu ma ütleksin niimoodi. See oli ju huvitav näha, kuidas kapibaratsis lapsi teevad veteema ja isaloom olid siis vees ja seal nad paaritusid ja meie teejuht ütles, et nii see kapibaradelongi nad paarituvad ainult vees, mitte kunagi kuival maal. Ja siis, kui see niimoodi läbi sai see paaritumiskord, siis see emaloom sammus veest välja kuivale maale ja isaloom tuli talle kaadrult järele. Ja siis emaloom läks ees, kõndis pikka-pikka tiiru mööda seda kuiva Rohtlat ja isaloom täiesti võõrdunud tult tema sabas kogu aeg ilma sammugi maha jäämata. Ja siis lõpuks pikk tiir. Ma nimetasin mõttes seda siis kapi varade pulmatantsuks, see siis käis nii, et siis lõpuks ta jõudis teisest otsast sinnasamasse tiiki tagasi, kus ta oli tulnud, siis tuli järgmine paarituskord jälle ema loo läks oma samale ringile, see ring oli nii ühesugune, et see oli lausa sissetallatud rada juba. Ja meie teejuht ütles, et vot sellist tantsu teevad nad hästi aeglaselt, aga väga järjekindlalt järjest 24 tundi vahetpidamata. No niimoodi saavad need lapsed siis alguse ja, ja kapibara ema kannab neid lapsi seal kuskil kolm-neli kuud ja siis enamasti sünnib kapibarale kuskil neli poega ja vot nende pisikeste poegadega emasid, neid oli tõesti palju seal näha. Noh, nad ju poegivad ükskõik mis ajal aastast, vahet pole, kogu aeg on soe, kogu aeg on head tingimused. Igal ajal on neid poegadega emasid ikka tõesti väga palju, aga mõnikord vaatad, et, et ühel emal on näiteks kaks last või on ainult isegi üks laps, siis on ka selge, et keegi nüüd lihase mõni röövlind, mõni kiskja on mõne kapibara poja õnneks võtnud. Need ei ole mitte ainult maismaal ja õhus tegutsevad vaenlased kapi paar all on tegelikult ju ka ohtlikke vaenlasi vees, sealsamas, kus ta enamiku aega veedab, seal on ju näiteks kaimanit või siis ori nuku krokodillid, kes on juba üle nelja meetri pikkused aga ka seesama anakonda üks maailma suurimaid madusid, tema elab, gaasin kusagil vees. Ja tema muide ründab isegi täiskasvanud kapibarata. Ta teeb seda siis vee alt ujudes. Con, ta on väga võtke ja osav ujuja ja ta passib seal veekogu põhjas ja kui ta näeb seal üleval, siis ujumas, kapibarat, siis ta ründab. Mässib ta oma kehasse, kägistab ära ja neelab tervelt alla, see on anakonda jaoks meeletu pingutus kapivaara tervelt alla neelata. Aga niimoodi ta saab selle toidud, teist võimalust tal ei ole. Need kapibarasid saab otsa siin Lianos ka ikka ääretult hulgal. Aga teistpidi sigib neid küllaldaselt juurde. Ja kui kõike seda vaadata bioloogi stoilise pilguga siis võib nii öelda, et kapi Ta on Liano elukoosluse toiduahela tähtis lüli. Tänu temale säilib siinse liikide rohkus, nagu ta siin alati on olnud. Siin siis kuuldus jällegi see suure sipelgaõgija ärevus süüta meenutab natukene Ruiga, sest võib-olla aga ta on ikka väga teistsugune ja nüüd ongi paras aeg kõnelda siis elamustest selle suure sipelgaõgija, aga mis meil olid? No see sipelgaõgija välimus, ma ei tea, kui paljud teavad, kuidas ta välja näeb, aga kui ei ole kunagi näinud, siis on isegi raske kirjeldada. Tõesti, on raske ära arvata, miks loodus on sellise monstrumi siia issanda loomaaeda loonud. Aga noh, umbes taolises kahe meetri pikkune, suur loom tegelikult. Ja teisest küljest koosneb see kahemeetrine elukas suurelt jaolt siis peast ja, ja sabast saba, see on niisugune tohutult pikk, tohutult kohev, selliste pikkade alla rippuvate karvadega, need ulatuvad lausa maani välja ja see saba on tõesti nii suur, nii meeletult suur. Et kui näiteks suur-sipelgaõgija magama heidab maha pinnale, siis ta asetab selle saba endale peale ja laotab laiali nagu teki ja see katab kogu tema keha. Sipelgaõgija pea ja kael, kael ja pea kokku, need on umbes niimoodi nagu üks pikk otsast aina peenenev toru, kael on niisugune jäme ja pikk ja siis on koon, mis on õige kitsas juba väikeste silmadega. Ja siis koon, muidu teine pea peeneneb, see toru lõpuks on kohe väga peenikene ja see on siis juba selle suure sipelgaõgija suu. Ja miks ta niisuguse koonuga on, see on muidugi sellepärast, et nii on ja saada oma igapäevast toitu suure sipelgaõgija toit on peaaegu ainult sipelgad ja termiidid neid kugistada päeva jooksul meeletul hulgal. Teadlased on uurinud, kui palju tema päevanorm on. Ja teatavadelt keskeltläbi on siis tema päeva toiduks 35000. Sipelgad ja termiidid on kirjeldamatult suur hulk. Nende söömiseks pead sa olema välja töötanud mingi väga tõhusa püüdmisviisi ja, ja seda ta siis ongi teinud, et näiteks kui on seal Rohtlas sellised savist torni moodi otsas teranevad niuksed, püramiidid, need on siis need termiitide pesad. Vot siis sinna juurde ta siis läheb. Ja esiküünistega kraabib selle puruks sele savi kates on kivikõva, aga suurel sipelgaõgija all on ka võimsad vahendid. No need esiküünised, need on tal sellised 10 sentimeetri pikkused tohutult tugevad, umbes nagu kartulikonksud ja ta saab jagu sellest termiidipesa. Sest ja siis, kui on auk pesal sees, siis ta torkabki sinna selle oma tika tugeva koonu. Ja siis algab sipelgate õhkimine, see käib niimoodi, et, et suu otsast käib välja meeletult pikelna. Kujutate, ettepoolemeetrine keel, imepeenikene, aga pool meetrit pikk ja kaetud niisuguse hästi paksu sülje kihiga ja see keel liigub seal pesas nii kiiresti, et seda on võimatu ette kujutada, siis 160 korda minutis või nagu mõnda sekundis sekundis kaks-kolm korda käib see keel, poolemeetrine keel sinna pesasse ja jälle suhu. Ja iga kord kleepub sinna keele peale siis väga suurel hulgal thermitte neto tõmbab siis juhte endale suhu, samast purustab need ja neelab all. Ja niimoodi söömine käibki. Muidugi termiidid teevad kõik sissetungijat eemale lüüa, Nad ründavad teda, hammustavad teda, sipelgaõgijad ei ole üldse mõnus, peab pidi seal pesas olla, ta ei kannata seda kaua välja. Tavaliselt umbes üks minut, siis ta lõpetab, aga ta on juba tuhandeid termiidi saanud ja taide kunagi seda, et ta lõhuks mingi termiidipesa täiesti maatasa vaid ta jätab selle seekord rahule, sest ta on palju parem, kui see termiidipesa natukene kahjustatud küll ikka veel edasi elab, siis võib ju siia edaspidi jälle tagasi tulla, jälle kõhtu täita. No see on nüüd see, mida ma õieti teadsin, sipelgaõgija, seda enne siia tulekut. Aga teda looduses saime näha siis päris põhjalikult isegi kolmel korral. See esimene kord, kui me sipelgaõgijad avastasime seal roht laava ruses, siis ta oli tõesti kaugelt binokliga oli näha, ta oli kuskil seal veekogu kaldal liikumas niimoodi paralleelselt selle kaldaga. Aga ta hakkas ikka kaugelt, silmad on suur loom ja, ja raba seal lehvib niimoodi uhkelt tuules, kui ta läheb. Ja seal ta midagi siis nagu toimetas ja liikus, aga üks asi, mida ma tollest korrast nagu imestusega tähele panin, oli see, et kuidas need teised olendid väga aupaklikult eemale tõmbusid, kui sipelgaõgija oma marsruuti läks sirgjooneliselt. Et isegi suured veelinnud näiteks kõik tõmbusid kuidagi eemale ja siis oli hea vaadata, et üks kapibara kübaraonu peaaegu sama suur kui sipelgaõgija ja see lesis maas, noh, ta on siukene, laisk, loomse kapibara. Ja ega ta ei tahtnud küll hea meelega üles tõusta, ta lihtsalt vaatas, kui sipelgaõgija tuli aina lähemale ja lähemale. Aga lõpuks tal närv ei pidanud vastu. Tõusis, võttis jalad alla, kõndis kaugemale. Miks? Ma ei tea seda, aga küllap nemad ise teavad paremini, miks nad sellest putuka sööjast eemale hoiavad. Ja teinekord, kui me nägime seda suurt sipelgaõgijad, siis see oli juba üpris lähedalt, no vähem kui 100 meetri pealt me olime seal autoga sõitmas ja, ja seal tee ääres ta siis oli. Õhtune aeg, see oli ilmselt tal juba see nii-öelda kõhu täitmise aeg, ta lihtsalt toimetas ja siis oli ja vaadata, kuidas ta seal siis tegutses. Põhiliselt, mis ta seal tegi, seal selliseid püramiidikujulisi termiidipesasid just ei olnud, aga seal mätaste all või, või mättakujulised pesad olid ilmselt need igal juhul ta väga hoolega oma kartulikonksudega siis pööras neid, pesasid seal maapinnal neid madalaid pesasid pahupidi ja siis nagu tuhnis, seal torkas oma onu sinna kuskile sisse ja midagi ta seal askeldas. Eks ta ikka oma kõhtu täitis. Aga see kolmas kord, kui me saime suure sipelgaõgija kokku, no see oli ikka väga ootamatu, väga lähedane, kui puude, nii meile kui sipelgaõgija-le ja see oli siis niimoodi, et jälle keset päeva sõitsime seal tolmu sel teel ja järsku meie autojuht, autojuht on seal ühtlasi ka looduse giid, pidurdas auto kinni või noh, meie ei näinud nagu midagi. Ja siis ta ajas auto tagurpidi mõned meetrid tagasi. Ja siis ta ütles, et seal sipelgaõgija magab seal põõsaste vahel. Siis me nägime seal tõesti, see saba on maapinnaga nii ühte värvi, niukene, hallikas et noh, täiesti nagu maapinnaga sulandunud. Aga kui näidati, siis me ikka nägime. Ja nüüd muidugi jaks meil kiire kiiresti autost välja, kaamerad valmis. Läksin lähemale, noh, kuskile 10 meetri peale saime, noh siis ta ärkas ja märkas ja siis ta tõusis püsti ja hakkas nagu ära minema, no mitte üldse kiiresti, aga niimoodi kõndides ja see kõndimine lähedalt vaadates sipelgaõgija käimise stiil, see on tõesti kummaline, et tal on ju need suured konksu moodi küünised ja ta kõnnib nagu nende küüniste nukkide peal tippides, et see kõndimise viis on tal kuidagi selline nagu hõljuv või kerge niisugune nagu baleriini moodi või midagi taolist. Ja muidugi, kui ta seal niimoodi läks, siis me tegime parajalt kauguselt kogu aeg pilt ja olime kangesti elevil. Ja siis tema suund läks nagu ühe tiki suunas, mis seal lähedal oli ja mõtlesin, mis ta nüüd siis teeb. Ta ronis sinna tiigitaimede vahele, täitsa sügavalt, need ainult selg paistis ja paistis, et tal oli kindel kavatsus, et nüüd ta ujub sinna tiigi teisele kaldale, see oli mulle jälle üllatus, tema karv on niivõrd pikk ja kohev, ulatub maani ja kuidas sihuke koheva karvaga loom siis läheb ette ja hakkab seal ujuma. Aga see on tõsi, sipelgaõgija on päris hea ujuja, kui vaja läheb. Aga nüüd see siin see ikka lõpuks mõtles ümber, pööras ringi, siis astus jälle meie eest läbi, läks nagu vastupidisesse suunda meil muidugi kaamerad klõpsuvad kogu aeg ja ja siis ütleski niimoodi, et nüüd aitab. Saite lähedalt näha, tegite pilti, jätame ta rahule, minu meelest väga mõistlik otsus, sest praegu ta oli tõesti rahulik, ta ei jooksnud. Ma ei tundnud kindlasti ennast nurka surutuna ja tegelikult, et olin ma lugenud, et kui see suur-sipelgaõgija tõesti tunneb, et tal ei ole mingit pääsu, siis ta võib ka rünnata ja tema ründamis viis pidi ka olema väga kummaline, ta tõuseb kahele taga jalale püsti, toetub nagu oma sabale ja siis laseb käiku oma esijalgade võimsad küünised ja need võivad olla päris ohtlikud isegi inimesele. Nii et las ta seal läks sellise oma hüva künnakuga toru moodi nina pikalt ette sirutatud, luua moodi saba järele lehvimas ja täiesti hääletult, vot seda oli täiesti hääletu, andis ka märku sellest, et ta ei olnud liialt ärritunud, muidu oleks ta lasknud ju kuuldavale selle sõjahiiu, mille looduseuurijad siitsamast Trohtlast on salvestanud. Nii nüüd on siis tänane saade lõppenud saade Venetsueela troopilise Rohtla imetajatest kõigist neist krabisööja pesukarudest, kapi, Paaradest, suurest sipelgaõgija, teistest, keda me seal ise oma silmaga nägime. Aga järgmises saates selle pühendame siis Liano lindudele. Seal on neid linnuliike pöörasel hulgal ja, ja linde endid on ka pöörases koguses maa tõesti, oma maailma rannakutelt. Ma ei mäletagi, et ma oleks kohanud midagi taolist, tohutult kirevat linnuriiki, nagu ta siin oli ja neid muljeid ja elamusi, mis ma sealt siis sain. Neid ma siis järgmises saates tahangi jagada. Rändame koos Hendrik Relvega.
