Üldiskarkama emaga poisiga sõbraga metsas jalutasin kuulsime äkki põõsaste sahinat ja äkki ma nägin, et üks kassisuurune või natukenegi suurem taks karvane loom tormas põõsast välja. Mul oli mingisugune kont hambus. Ta märkas vaid pani konditeele maha. Ja urises vaatasin lähemalt loomson. Selgus, et see oli kährikkoer. Aga ta võttis kohe kondi, jooksin nii kiiresti minema. Ma ei jõudnud veel kolmendigi lugeda. Kährik meie metsade jaoks on suhteliselt uus loo mähkida, maakera peal on hästi vanapärane ja ürgne loom. Tema looduslikuks päriskoduks on Kaug-Ida metsad, nihukseid taigailmelised ja seal on tingimused pisut teised kui siin Euroopa mandril ja selle tõttu kährikud, kes on nüüd sattunud siia Euroopasse, on ka natukene oma eluviisi ja isegi välimust muutnud täielikult kõige paremini vaatama tulla loomad. Välimuselt on ta natukene erinev kõikidest teistest metsaloomadest, ta on hästi pikale sihukse koheva kollakaspruuni okaskarvaga, mille vahel on tihe, tihe, niisugune aluskarv ja jalad ja pea on tal hoopiski tumedad. Peaaegu mustad ja pea külgedel on niisugune pikkadest karvadest põskhabe ja hele triip. Väärika on väga niisugune varjatud eluga öine loom. Ja sellepärast tavaliselt on lapsed ja ka täiskasvanud inimesed, kui nad järsku keset päeva kusagil kährikkoera hästi üllatunud ja püüavad ligi minna ja teinekord ka hoopis koju tuua. Ja just koju tuua selle tõttu, et niisugused päeval ennast näitavad kährikud tavaliselt lubavad seda seda teha, aga valdaval osal juhtudest on niisugused kährikud marutõbised ja see on äärmiselt ohtlik nii nendele lastele endile kui ka ka ümberkaudsetele ja selle tõttu niisugused kahtlased kährikud, kes kes päeva ajal ennast näitavad ja suhteliselt julged, on või tulevad hoopiski kusagile maja õue. Niisugused kährikud on päris kindlasti marutõbised ja selle tõttu nendega ei tasu suhelda. Niisugune nimi, kährikkoer. Kui palju tal siis on ühist? Ültse koeraga tähendab, koeraga on temal sedavõrd eest palju rohkem kui tegelikult kähriga sest teatavasti on ju murdes mäger ja tegelikult on kährikkoer koerlane väga ürgne koerlane, aga kuivõrd ta on oma niisuguguse, ürgse hammaste, ehituse poolest väikesed kihvad ja, ja palju primitiivseid hambaid, kiskja, hammas on halvasti arenenud ja ta on siis ka oma toitumisviisilt niisugune suuresti segatoiduline, seda iseäranis oma looduslikus kodus Kaug-Idas siis on tema nagu võrreldutada siis Mägraga. Ja selle tõttu siis ka meie keeles. Kährikkoer vene keeles on ta genotoviimäe sabaga, seal võrreldakse teda pesukaruga. Aga ikkagi on juures jällegi see koerses koerlane, ta on ja koerlase ka on tal ikkagi koera kond on rohkem ühist kui mägra või pesukaru elupaigaks on kärikutele urud. Kuid erinevalt mõnedest teistest loomadest, näiteks kas või mäkradest kasutavad kähriku turgu ainult taliuinaku ajal ja pesitsusajal ja sealjuures on tema nõudmise turule suhteliselt väikesed. Näiteks kui ta ei saa kasutada kusagil vana rebaste või makrode poolt tehtud urgude süsteemi, siis rajab ta ise uru, aga see on alati väga lihtsa ehitusega. Me teame ju näiteks mägrad ja rebased teevad väga keerulisi urge. Mägrad veel iseäranis aga kährikueelne tehtud urg on ühe või kahe väljapääsuga niisugune paari-kolme meetri pikkune ja väga madal mullapinna või rohukamara lähedal. Ja isegi on olnud juhuseid, kus kährikud on taliuinakus heitnud mõne suure rohu mättapuhma sisse ilma erilise uruta ja on neid ka korduvalt olnud heinakuhja sees. Nii et selles mõttes tema vajadus kuru järgi on natukene väiksem ja meil erinevalt sistama looduslikust kodust on niiviisi ta sulailmadega ja lumetul talvel kõnnib üsna tihti ka väljas aga looduslikus kodus on ta pikemalt taliuinakus. Kas see vähenõudlikkus uru suhtes on siis tingitud ka sellest tema heast soojast paksust kasukest kindlasti on üksjagu, sellepärast et ikkagi kui kasuks on viletsam, siis peab maja parem olema. Kui kasukas kannatas, võib lumehanges, kamandab. Sa jaak armastad ju joonistada terved, vihikut täis joonistatud ja kas kährikkoer käsel Seesam? Raiskan, ma räägin isteloomade raamatut nagu siis? Sinna ma joonistasin kõiksugu metsloomi, ei, peaaegu vist viiendaks loomaks oli mul kährik tegeleda niimoodi nagu klass kuskilt põõsast teistest välja hüppanud hambad irevil vaatesse minu poole tegin täiesti koheva juuksekollaka karva ja tegin täiesti kohmaka väiksed kährikupojad. Erinevalt rebastest ja, ja mäkkadest on kährikud väga palju poegi ja muidugi see sõltub suuresti ka sellest, kas tal on palju toitu või vähe toitu ja kas tal on palju naabrid selles mõttes, et kas kährikute arvukus on selles piirkonnas suur või väike aga näiteks kärikul ei ole sugugi võimatu. 18 20 poega ja niisugune 10 12 poeg on päris tavaline, aga samal ajal muidugi loodus on niiviisi sättinudki selle asja, et loomad, kellel on väga suur suremus, nendel on ka väga suured pesakonna üles ei kasva sugugi sugugi nii palju kui sünnib ja kui veel arvestada siin jahipidamisi ja muid asju, siis võib-olla iga kähriku kohta paar-kolm poega kasvab täiskasvanuks. Kuidas esimesed elunädalad ja elupäevad mööduvad kähriku poegadega, nii nagu kõikidel loomadel, kes pesa teevad kusagile varjatud koha peal kährikupojad alguses abitud ja pimedad ja isegi raske aru saada, mis loomad nad on. Ja siis aegapidi hakkab nendel tulema ikka karv selga ja silmad pähe ja ja niiviisi hakkavad nad siis juba looma nägu minema. Eks temagi elu ole raske võidelda hädaohtudega ja alata poegade eest. Kaitsta mu poegi kiskjate eest ja talle tole toitu vaja ja ise pealt kõik seda tegema. Ja kähriku toidulaud on ju siiski üsna mitmekesine ja sõltub muidugi suuresti sellest, mis selles piirkonnas võtta on. Aga näiteks kus on veekogud lähedal ja, ja palju veelinde seal tema suure osa aastast toitub linnumunadest ja poegadest ja seal on siis tema toidus küllalt suur osa pisiimetajatele igasugustel hiirtel ja karihiirtel ja samal ajal ka siis väga palju kaebaiksetel konni ta väga palju sööb ja ka taimset toitu tarvitab. Nagu ma juba ütlesin, meil natukene vähem, aga looduslikus kodus rohkem, aga marjad ja, ja seened ja niisugune taimne toit on tema toidulaual ikka äärmiselt oluline. Ja noh, nii nagu ikkagi alguses poegade toiduks emapiim ja pärast hakatakse talle siis juba poolseedinud toitu andma ja siis tasapisi juba päris saaki kätte tooma ja niiviisi siis poisid õpivadki lõpuks isegi jahti pidama. Kährik on selles mõttes ka veel tore loom, et näiteks jahimehed teavad, et kinni võetud või siis ka urust koera poolt välja. Sigutatud kährik teeskleb surnut ja siis piilub ise silmanurgast, esimesel võimalusel katsub jalga last sest tal on suhteliselt madalad tahad ja niisugune aeglane liikumise võime ja seetõttu kohe plagama panna, see tal pääsu ei too. Ja selle tõttu ta tavaliselt siis täitsa surnud, keel ripakil, suust välja ja silmad kinni, jalad võrgu. Ja samal ajal siis kui teda eemalt jälgida, siis piilub silmanurgast esimesel võimalusel katsub seal kalast
