Ootus olgu teise inimese sündmuse pea ootus muudab meie elu. Oleme nagu kuidagi teisiti, rõõmsage hirmu lifte aegu pimestatud ja kohkunud, mööduva ja tuleva keskel, võitlevast valgusest ja pimedusest. Nii nagu see on aastavahetusel. Jälle võib-olla liigagi kiirelt oleme jõudnud. Nüüd aasta sajandi 80. aastalõpupäevadeni päris uue aasta lävele. Kas kõlbab, kas ongi vaja seda, mis meil on pakkuda mida meenutada käest libisevast ja kuidas võib-olla kahetsevaltki, aga kindlasti ka tänumeeles. See oleks hea alus järgnevale, millele loodame ja mille pärast meil rahutus südames. Rõhutuse mõtteks on aga rahu ja võitluse eesmärgiks. Vabadus ja rõõm. Kõigil on mõtted kuhu me jõuame, nii üksikud väga. Koduseintele õrnust rahu, kleebi, Uiedaid, lilli. Kuuseokaste Wism uue aasta tulekul. Tulgu tähelde. Sedapuhku võiks öelda, tujukas nagu aprill ainult et suunaga päeva lühenemise poole. Nähtamatu kompamatu, ometi hirm tähtsa aja voolamist, katkematut kulgu tajud sel kuul ta tujukusest, hoolimata kibedamalt või nukramalt. Kuidas kunagi. Jälle õieti polnud päeva täna olemaski. Kunagi keskhommiku paiku hakkas läbitilkuva udu pisut hõretama ja vajus lõuna paiku jälle videviku sompu. Ainult lühike päeva kuma kahe pilkases öö vahel. Võiksin aega viita arendades mingeid müstilisi allegooriaid. Nii on ka inimese elu, võiksin öelda, hakkab vaevalt koitma, aga juba on õhtugi. Elame hämaras ruumis, kahe musta müüri vahel. Kuid ma ei usu teispoolset eksistentsi ja ma arvan, et inimelu polegi nii lühike. Mingite oleks mu meelest koguni imeilus kui teda ei pillataks pimeduses kobamisele. Vokk uriseb uriseb otsata pikk on õhtu talvine nindamisega. Tasa laulab. Akva uriseb, unine. Sõimake Laar, et see nii nii pikalt otsata. See ujub. Kuldne lõng läbi. Mind neiut kuulama. Lõng kullane imelik kullane lõng. Heie pojuke takkudest pool päeva linadest pool. Kedratud südame. Kõik linad mul olivad valged kui päev. Nii läksin ketrama. Mu palged kui Koit suvevalgel ööl ja süda kui õnnemaa. Ja siiski see heie nüüd hall, nõnda hall kui tehtud takkudest. No eks ümber kõik, kõik veel kedrata, kord kuldmõtete lõngadest. Omak uriseb, uriseb otsata pikk õhtu, talvine. Nii endamisi tasa, laulab heitvokk, uurised unine. Läbi. Kui kullane lõng võiks otsast alata. Kuldmõtetest pool õnne õnsusest pool, nii pikalt otsata. Vanad eestlased jagasid oma aasta kaheks pikkuselt ebavõrdseks osaks suviseks ja talviseks pooleks. On üsna iseloomulik meile et pikem pool on ju talvine pimedam või vähemasti hämaram ja jahedam. Ja selle pikema poole keskele langevad Ühed aasta erilisemaid sündmusi. Jõulud, vana aasta uusaasta. Just nimelt ühel vanematest on jõulud jõuludega veidike avaramaks tähenduses. Nimelt olid jõulud omal ajal pööripäeva funktsiooniga. Aga nad olid kaua aega ka aastavahetuse pühadeks. Kuiv mardi- ja kadripäeva ajal oli kombeks mardi- ja kadrisanti joosta siis ka nendel pidulikel aegadel armastati nii või teisiti ära muudetult, teiseks ennast mängitult maskeeritult mööda küla ringi käia. Ja see mööda küla käimine algas tegelikult juba toomapäevast lõppes nuudi päevaga, need kestis üle paari nädala. Nii pikad olid rahvalikud pühad. Kuidas see kõik käib, seda meenutab näiteks oma tões ja õiguses. Esimeses köites Tammsaare 100. ja tuiskas, nii et mõnikord ei näinud täitega lauta. Teise pere oli nagu vargamäelt ära pühitud. Kui ema aida või lauda poole läks kaduste vahel juba poolel teel tuisku. Vahi nii palju, kui tahad, ei paista. Keegi ei saanud kiriku minna, kõik jäid kuju õletoodi sisse ja siis hakkas isa lugema ja laulma. Ema laulis ka, istus tagakambris isa juures Maibani tooli eeskambri ukse kõrvale, aga sulane jäi kohe magama, kui lugemist laulmist kuulis. Meie istusime eeskambris õlgedel, ema ajas meid küll taha, kambri kartis, et hakkame õlgedega möllama, aga ega meie läinud. Ja kui siis teised kõige kõvemini laulsid ja sulane tukkus. Pugesin meie tasakesi tuppa. Hoidsime ukselinki koliseks. Tuba oli hea, soe oli solid, sööd asjus liha, mis särises vorstid kerisel, meie kärmesti särgid seljast, sina oma lahjuete Hagudile, mine omal redelipulgale ja siis välja, teate sinna aia äärde, kus kõige sügavam üle pea. Hinge pani kinni jää või sinnasamasse. Lõime paar siru siis tuppa tagasi mööda redelit pommile kui soe, natukene aega seal ja uuesti õuehange. Nõnda mitu-mitu korda kohe. Kindlasti ettevalmistamine, küll systeqi uusi rõõmid tykki pühedas, pühedas näiteks mehe jälle ja poisi ja nii raudteevesi siis uus ei saa aine ja et siis sigi Hicki püha atrasbo tapeti sii kuuga kangesti ja et jõulupidi oleme orsti pühad. Meil lõigati koorsti aga meil vorstist ja üteldi, et ilma vorste ei olegi jõulud oli Vilsande vana komme, et UVA arste ja siis jõuluvahepeal pidi kindlast röövik Mõstme. Et siis kasvab valge lina inimeste Ahylioice igalt poolt ja minu ema kõneliti veel, et vanast oli tare suitsu lõhnaaugu Topušütel kah, et digikena ka USA-s spurtis mustas siis date tekiga õnnendamis oposi uus aasta, siis hakkas siis metsad, hakkasime nõnda pideme panges pilt vana-aasta õhtu tooli, siis toodi ole maha üteldi, et tuua suutsi sisse sisse seal õlge pääl, seal siis oli kangesti mässata. Toodida sissi või ka enne uut aastat. Aga kui ta vällja viiti, siis tall küll nende Apeedniku, aga selleks ta oligi uusi, ega ta muidu s olegi, uudsi noosisteti kukutas, sellel loo kolli, seal mängin. Ja siis üteldi etas sica. No see oli küll siis sean teet, kübar oli talle ehene otsa on vähem või mis tal oli, ja Sanna viht oli taga otsand selle kast vette ja selle, keda siis soput, seda vett ja kes Joosi Viist ära muidu ja see on igavene nali, oli selle käe ja teine loom oli jälle stetiku. Kulg oli ka rooga pääl, kurel oli saanud valge lina või mis ta pääl oli ja kasu, kui käis, oli pahupidi tõmmata saanud kar On oli sinna, seal oli muidugi mehed ja siis üits, nokk ka ja no kuulge, kulg oli valladet sees, könn sealsi tahtsele, nokkade, EKi togide kangesti kätt ette. Muidugi siis joosti eest Rayano. Siis, kui uusaastaollu vastu võet siis ment lauda manu, keedia päält siis viitloomel leide, soolapand pääle ja mõni perenaine panden võid kah veel, et siis lehma anna, väeste võid umbes aastal ja kuna leiba, savi sana piima muidu kee obestel viidseskaar, Rovi jaapant, leiba, sekel ja lammastele ka ru ja, ja ka eeti leibasid käia. Käest sigines ja arste villa Hannas ja vaata USAst asju otsiti seda õnne jaajaa tykki Eda poolt, siis ükspuha, Gustad siis suust välja võet. Ja mõni olevat veel noh, sedaviisi kah ollu. Et olevat häste lambaõnne tahten ja sull lännu tõsta lauta salaja lambid, Tõgeme. Ta sealt lamba seljast siis võet neid villu, nii hulluks koduvuse ka Gustad pidanud võtme jalge ümbert ja Ape ümbert ja vates jooli Nursjande nõidus asi juba jah, aga no uuembellaal nüüd muidugi see tähendab sole. Aga Leva viiminoliiti moen loomel. Ja, ja siis noh, kõige naljakam oli see Kunikaanak, see kokku korjati Etti õlesidemest seal täring ja, ja siis pandi sinna noh, kanakse sissi sööme, et siis minevat suvel kaugel munele. Aga nüüd mõnes kaar oli veel sääst nalja, kaadet, nupus, tüdrukuid, tollollu, nõnda rohkem. Siis oli panud. Tere unikukse Masa. Ja siis nime järgi, see on nüüd sii tüdruk, teine tüdruk, kolmas tüdruk, siis pantkukk sinna ja vaadet nüanssuunikumannuda kõigepealt lännu ja kust tahes kiige pealt nokin siis see tüdruk saanud kiige pealt mehel. Ja noh, neid kombit neid oligi, õige pailu oli, vanal ajal oli ju ka nõnda, et kõige suurem mure oli ju sellelt mehelt saamis, valati õnne. No see ei olegi nagu, nagu keegi TVd sulatina kalda külma vette, seal laval ka õhku ja noor olli ja hiti solksasime, teine aiti vete uubelaarsetel vaatleb, mis tuleb noh. Ja siis tuli noh, seal Tiina peal ei säästa õige peenikest, justkui Sammyt kunagi siis üteldi, et see on raha. Ja mõnikord tuli päris ilus, justkui roos ja vaist oli jällegi seal ümbertringi justkui päi koli kunagi nupušeande päriliku veeerruus või kusi juhtusi nüüd mõnel tüdrukul või poisil tulema või? See tähentsioon kindlast sisse saab mehel või võtab naise kuhu nüüd tulli, Sande laeba mooduaazi, siis üteldi, et läp kaugel poisile jätsi muidugi soldati siis asju. Aga nüid mõnikate sände mütsak siis üteldi kirst ära sureb, aga mõni kartul ikka seanteist väikel, Raids oli kunagi üteldi, et vate sablaadse käpp moodu oli neid nende, kes sai igavest nalja selle õnnevalamiseks. Siis oli ju seda reisi siis pidi jää seleti, oleme maanepitiega noores mõista seletavat igivanainimesedki, nii hommiksalts targa. Oleme minetanud koos tundmise aja, suures rütmis, hingeliikumise, ühtsuse ning jõu. Paljugi kaotanud heast rahvalikust, nalja ja vembu meelest. Vabast lapse naerust. Selle asemele on tulnud isiksuse kujunemine ja omapäraseks vormumine. Põneva maine ja heitliku Mayna liigume vaheldus rikkamal ja kõikuvamal pinnal. Aga kaanealusteks, väliselt tunde kinnisteks või end vähemalt avatud, tundes ümbrusele vastandavaiks, kord süngeiks, kord lootvaiks oleme vist jäänud vähemalt neid kosti järgi otsustades nõnda. Nüüd puud on üleni valged. Lumi on tuisanud igale tüvele, igale ladvale, igale oksale, igale okkale, igale lehe pungale, igale õiepungadele. Mitte ühtegi kohta pole jäänud paljaks peale mu enese pilgu kui valget, kui valged on nüüd puud? Kuidas mustavad mo pilgud. Kalendris, mille järgi elu seal üksnes tuhmilt trükid, päevi näen, seal pole teiste rõõmsaid pühi. Jõule, vastlaid, vastsed taastat peopäevil nagu sõjast laastat on minu kodu kurb ning tühi. Ma kevaditi kardan talve võikust Elaisklensiis, kui teised peavad lõikust. Kui Aga vilistades näärikuul tuisk tormab pikki tardunud hange harju, siis paitab, peideti aias pehme tuul, mu liiliaid ja musti viinamarju. Tuul kõrgele künkale kihutab kohkunud musti kraavleid. Tiinane taevas kihutab haavleid suitsuses, õhus paistavad hooned, kui pliiatsijooned kauguses juba läigatab lamp käes ränduri pank, lähen ma linnast ja seisata luhas kruusases tuhas. Loik särab, mu vari seal väriseb. Kust ma tulen ja kuhu siit asum läbi lõõtsuva tuule täriseb. Kasarmus pasun veel kord pasun ja trumm. Siis on kõik tumma kõikkondum. Ainult hämaras lohus, kus repetanud rohus õitseb viimne katkine tass häälitseb haledalt kaua ja Kaledalt. Kodutu kass. Siiski jälle hüva hajameelselt minna, kui hulkur püsti lüües krae otse silmi üle lumise, nurme poole kauge maantee kurve, et see ja teine võtaks linna. Talumees küliti reel kihutab mööda külavahe teel puristab rõõmsalt hobune, hall roosalt läigatavad igemed luu valgete hammaste reaalmetsa veeres, kaob rada suuskade nagu mõttekäigupidemed. Mõtted hüplevad, kui oravad hoogsalt kaugele oksale käsi põsekilt Tukovi kuuskede. Ainult mitte mõtelda tollest, mis kunagi vaeva on teinud. Mis on murelik läind, millist ringi mõtterebased, kui raudade ümber käinud aeda, poet leiva purule olid kohevil sulgiga, tihased pula vestiga, leevike reo Endal korraldan rõõmsat peo ise säutsudes, naljakad, vihased Ülenurme tammuvad sammu, hallid hämariku härjad, kui tedrekukke, kulm hõõgub punaselt. Taevarand on kuidagi kurblik ja julm. Pojake, niriseb kildudeks, kliriseb külma käes, klaasin kirendav perv. Kahude karastelt valgetelt varrastelt libiseb laiana mulla Jemmekiku räitsaku Räkiku sahiseb serv. Tulid külmad tuuled puhusid kaua, puhusid ära valguse. Läks päikegi. Ta kardab külma ja pimedat. Hakkas sadama, lund. 100. kaua. Helves helbe kõrvale helves helbe peale 100. näole, silmadesse mattis üleni. Ma väsisin hingamas, muutusin ükskõikseks, jahedaks, külmaks. Siis nägin ma unenägu. Külma kalki. Nägin, et olen lumine lagendik, suur, ääretu, üleni valge. Ma ei näinud midagi peale lume peale madalate igavate hangede polnud ühtki puud läbi lume oma raagus oksi tuules külmetamas polnud ühtki murdunud ohakavart lumele ogalist varju heitmast polnud ühtki looma jälge lund elustamas sest ükski kadakas ei andnud siin alasti lagendikul tuulevarju. Ma nägin, et leevike lendas minust üle nii kiiresti, et lumele ei peegeldunud ta tuhk, punane rind. Ma hakkasin lõdisema, kui kuulsin, et isegi öökulli võigast Kuiget ei neelanud. Lumi lendas minust üle nagu öine kuri tuul. Ei. Oled tundnud sellist lumetühjust? Ah ei, ei ei tea, kui raske on olla rull hirmutada inimesi. Enda sisse pöördumise ja vaikselt hindavalt ümberringivaatamise kuu seon detsember. Pimedas näed millegipärast tõsiseid asju paremini. Sügavamalt. Linnastumise ajastu on mõtterooga irooniaga poeetidele iseäranis eneseirooniaga pipardanud. Muusikaski kuuleme kiirgavaid värve. Teravdatud kontraste. Pidurdamatu liikumine või seisak vaevu tabatav, vaikne või karjeline, mahe või jõhkralt madal register. Hele klaasjad või rebin kõrged helimaastikud. Uues majas detsember on kõige süngem kuu. Öö vaevalt veel autentne, lapitud, porine, palakas, tuhandete ruutude paikadega. Magame ja ärkame. Herilased, hallides, kunst kärgedes, kõik imbunud estraadimuusikat täis. Kõik neli seina, tuhk, põlenud põlevkivituhk. Mõnikord enne kui uni tuleb, meenutatakse seda meile. Kõik, mida tasub uskuda, on kuskil alles. Mets kohiseb ikka ja ei reeda kedagi. Kambjas hõiskavad öökullid, tiivad lehvitavad varje ja elusat tuult. Aeg-ajalt tekib vastupandamatu vajadus pageda võimatusse un kujutlusse mõnikord ka ulakasse mõttemängu. Ma leidsin hall ja künka sinna seisma, jäin täis valgeid laevu, voogas mu jalus, Muhu väin. Just maltsa kaldaäärel käis looklev metsatee ja palmid, Sõrve säärel vahtisid üle vee ning uhkel inimlapsel nii kergelt hingas, rindtoas laulis kätki äärel, suur sinisirjelind. Pilv, kõrged, tõsised kandsid, valvasid lahe suus, kus ruuged Pomeransid, küpsesid nutt, kes puus all idas kiirgas peipsi, kui sinav lilleleht peas kõrged aurumütsid, maa tuuled peksid reht. Jões elas halge vägi, kuldräti all magas muld. Ja Väike-Munamägi taevani, purskas tuld. Ma tegin silmad lahti. Buil rippus härma, uits mu ümber, tühjad majad, must, kehva kolde suits. Maas keerlesid Lostunud lehed. Videvik varjutas veed. Ja tummad labidamehed sammusid mööda teed. Küll ma ikka nägin toreda tund. Üks väike poiss ronis kõige kõrgema torni otsa. Täna on välja kuulutatud üleüldine sulalumepühapäevak, ütles ta. Massüritus, ütles ta, loodame kollektiivide ja üksikisikute rohket osavõttu, ütles ta. Siis tegi poiss kummarduse ja ronis jälle alla. Ja kohe tulid autod väga punaste porganditega, lumememmede pula, porgand ninade jaoks ja tulid autod roheliste kaabu Lottidega. Lumememmede rohekaabulattide jaoks. Aga vitsakoormaid ei tulnud. Tulid hoopis autod kirjude riideribadega, lumememmede riideriba lippude jaoks. Ja kõik me tegime lumememmesid roheliste kaabude ja punaste ninade ja kirjuti lippudega. Tõesti väga-väga ilusaid lumememmesid. Rongi jäi seisma ja vedurijuht tegi memme piletikontroll ja see halb, kes üldse piletit ei ostnud, tegid koos lumememme vaadetel kõige uhkema. Kui me lumememme tega valmis saime, algas suur lumesõda. Peeter viskas mind, mina viskasin prillidega tuletõrjujad, üks väike tüdruk viskas väga tähtsa nõukogu esimeest ja veel otse krae vahele, aga esimees ei pannud seda pahaks ja viskas poisipeaga. Kaie. See, keda loomitaksete Tristi tantsib ka väga väikestele ja väga vanadele visati, kuid hästi tasa ja hästi pehmete pallidega. Küll see oli tore suur lumesõda. Aga järgmisel päeval kirjutati lehtedes, et visati nii ja nii mitu protsenti ja tabati nii ja nii mitu protsenti ja ja et kõik viimseni olid eesrindlased. Veel teatasid korrespondendid, et üks punase habemega ja suurte kihvadega mees loopis ainult iseennast ja väga kõvade pallidega. Digisiis väga kunst kop memme. Ning tunnistas üles, et ta on rahvavaenlane just seesama, kes kunagi ei maga. Aga nüüd hakkab ta palju paremaks ja hakkab korralikult magama ja astub korstna pühkijate kooli. Vaat niisugune uni mul oli. Talverõõmud suuremat ei muutu, kui ehk võib-olla tehniliste vahendite poolest ei kao ega oluliselt muutu ei olude kihkuses ega jõukuse kasvus. Ka laste rõõm. See talv, see kange talv ei ole joht nii halv kui mõni rahvas mõtleva külma hõngu pelgava. See talvise kange talv ei ole joht nii halb kui ilm, kui kõik see ilm kadenitab vōi külm siis meie poisi kargeme ning hamme väel me mängime kui ilm, kui kõik see ilm kadenitab vōi külma kui jää, kui nilbe jää on vee pääl sisumäe siis meie mehe liuglema ning jala rahvan Jooseme kui jää, kui nilbe jää on vee peal, siis nii virk kui tuul, nii virk ning kerge nagu Tsirk. Meie hulgal ree peal istume ning mäelt siis alla lendame. Nii virk kui tuul, nii virk. Kerge nagu tšerk. Sul, mees, sul vanamees, homme hääl, kui pada kees, Sataren hendab, esitad ning kasukaga ehitad. Sul mees, sul vanamees, homme hääl, kui pada kees. Kui saa, kui oled sa yks sõber talvega. Nii olnu, kui me oleme, ei pures ta soo suguke. Kui saa, kui Olessaa, eks sõber talvega siiski hääsake jää, tarremmege, saaled, kahva elanu ning oma keha vaevanusest nüüd häälesake jäätarre ennege. Kui me, kui väljan me siin rõõmul maadleme, siis endal meelde algata, et noor sa üts olid ka, et sa ei tõrrele, kui me siin maadleme. Taluõue vaikne talvehommiku. Värsket lund on sadanud kõikvel vagune. Õunapuu peal aias hüppab varblane tasakesi helbeid talle järele. Vaikne, pehme, tume talve ilmake tuleb peenet vihma, ilm pool udune. Räästalt langeb räitsak kirjud katused. Aia otsas istuvad trupis varesed. Pedak eemal üksi igavuse soodseti. Nagu pilvitanud taevas, suigub kurvalt temagi. Tasakesi tasakesi. Tasakesti tasakisti lumi langeb rahuga. Ilm nii vaikne ilm, nii sume lumel aega langeda. Vaiknedalve õhtu. Iha punab veel, töö on lõpetatud laupäeva õhtu eel. Hämarikuid Jumi kaob koomale. Korstatest suits tõuseb otse ülesse, tõuseb mustast hambus, seisab õhu sees. Vaikus ümberringi kõigis taludes. See õunapuu akna kohal, kui valge siidi sees vaikib tema üle ja tema oksades viibib tema üle. Ja tema oksadeis seisab mu akna kohal kui pehme siidi sees. Tähed, jaamandid, hõbeäärne, kuu, sinimustjas taevas, Ilus, ääretu. Üksinduse tunne on läbi aegade kunstnikku saatnud. Nende valu ja viha aga ka nende unistuse kirkus on meie südamesilmade avajaks ja nägema ja tundma küürijaks. Puudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel jää, kellad käel käivad inimesed seisma, kellad ei jää kellad ei, inimesed. Eime teatu ei näe. Keeled on ikka keset minekut üle mäepuudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel ja oh me tuhanded tähtsad teod, raberavelle vaeglennukitaks maskeerunud teod, hirmus hetkede vaeg. A rutem ja rohkem siis vast õnn on meil käes. Peidetud pohmelus, pettumus, ohked, tahtmiste lõppu ei näe. Käime möödume, inimesed, eme, peatu, ei näe. Puudel õitsevad leevikesed. Aknaklaasidel jääpuudel õitsesid leevikesed. Aknaklaasidel jää. Lumevalgus ja vaikus. Habras ja puhas, puutumatu ilu talvises looduses. Kui seda ilm meile aeg-ajalt tõepoolest kingib on inimese rahu allikas ega selle peegelpilt. Muusikat Olgume majas, tantsu olgu toas, pudrukest olgu, vajas rohelist, olgu roas. Kuidas need paiga päevad muidugi mööda saaks, kuidas need laenuleivad Seltsite söödud saaks? Läheksid malbe maks, meeled taganeks, tõsi, et usk oleks vaid pillidel, keeled, oleksid jänestel usk siis oleks muusikat majas, siis oleks lõbugi loos siis selles heitlikus ajas, kõik oleks kindlamalt koos. Arm muudab aru, hõredaks, torm puhub tornid kõveraks. Aeg muudab mullaks inimese. Ning miski on kõik kants kõikese. Mis muutumatu püsib Maal. See ainuüksi on pasaga. Kõik muutub ümber inimese. Aeg ise muudab inimese ja muutumiste vastukaal. See pole muud kui tasakaal. Mul on rõõm, et mina olen. Mul on rõõm, et sina oled ka, on rõõm, et temal ja rõõm, et nemad ei ole meie, vaid nemad, isegi nad on oma vabast tahtest nagu meie oleme oma vabast tahtest, kes oleme sina ja, ja tema ja veel need köik, kes lausuvad läbisegi meie, meie.
