Inimkultuuri lahutamatuks osaks on saanud raamatukogud,  arhiivid ja muuseumid, millede ülesandeks on säilitada  ja talletada kõike olnut ja olevat. Kultuur ei koosne aga üksnes raamatutest,  heliteostest või piltidest vaid näiteks ka nendest taimedest,  keda oleme aastatuhandete jooksul aretanud  ja nimetame lausa kultuurtaimedeks. Neidki tasub säilitada ja seda tehakse spetsiaalsetes pankades. Mismoodi see toimub ja milleks? Teravmägedel longerpeeni linna lähedal mäenõlval asuva  üksiku ukse otstarve on kaugelt vaadates arusaamatu. Kui saame teada, et siin peitub globaalne varanduse,  on imestus suur. De poolt. Seega me oleme praegu ühes väga erilises kohas siia sisse  tahavad väga paljud saada, aga siia sisse saab ainult kaks  korda aastas ja osoonil oli see eksklusiivne võimalus,  et meid lastakse maailma seemnepanka, kuhu tuuakse  siis maailma kultuurtaimede ja seemnete viimne tagavara. Mäe südamesse rajatud mitme ruumiga ehitist ühendab  välismaailmaga 130 meetrine kitsas vaheustega tunnel. See koht peaks ka ilma igasuguse välisabita vähemalt 200  aastat kindlalt vastu pidama. Järgmise jäise ukse taga läheb õhk eriti krõbedaks  ning selles esmapilgul tavalises külmlaos  ja lihtsates kastides meie planeedi seemnetagavara asub. Maailma umbes kahe miljoni kultuurtaime hulgast on  niinimetatud viimse päeva seifi praeguseks jõudnud üle  864000 taimesordi. Siin on nad kaitstud. Siit termomeetrilt on ka näha, et siin on tõeliselt külm,  see näitab miinus 18 kraadi ja see peaks tagama seemnete hea säilimise. Louisi sõnad on prohvetlikud. Pool aastat pärast meie külaskäiku on Süüriast saanud  esimene riik maailmas, kelle jaoks on teravmägede  seemnepangast nende seemneid tagasi küsitud. Kodumaa geenipanga varudele on sõja tõttu ligipääs praegu keeruline. Kuigi maailma rohkem kui 1700-l geenipangal on tavaliselt  ka teine seemnetagavara, väljaspool riiki on probleeme mitmeid. Kasvõi puudulik rahastus. Taiwan, USA, Süüria, Ukraina, Rootsi, Sudaan  ja nii edasi ja nii edasi. Siin on tõesti kultuurtaimede seemneid kõikidel kontinentidelt. Eesti pole siiani teravmägedele seemneid toonud,  kuigi tänavu seda juba planeeritakse. Eesti päritolu seemneid on maailma seemnepangas aga 157 sissekannet. Enamasti asuvad need Vene ja Ukraina kastides. Eesti enda geenipangad asuvad Jõgeval, Pollis  ja Tartus, aga ka näiteks Sakus. Kuhu väikse põike teemegi? Selgub, et teatud taimeliike teravmägede külmas seifis  tulevikuks säilitada ei saagi. Siseneme nüüd ühte Eesti neljast geenipangast. Nii siin on siis taime katseklaasides ja siin on nüüd see  meie kõige suurem varandus kus me pikemaajaliselt  siis säilitame neid taimi, mis on tehtud  siis erinevatest sortiest, dest, rahvaaretistest,  erinevatest kultuuridest, kartul, kusanteemid,  nelgid, pirnid, ploomid. Ja veel teised viljapuud ja siin on aasta ringi meil  temperatuur nelja kuni kuue kraadi vahel  ja see on sellepärast, et siis taimed ei kasva  nii kiiresti, muidu nad kasva, kasvavad väga kiiresti  ja me peame uuendama. Aga nüüd siin näiteks neid viljapuid viie-kuue kuu järel  kartulite osa juba kolme-nelja kuu järel  ja see noh, on vähem tööd ja, ja saab pikemalt säilitada  neid niimoodi, aga neid Siin siis niimoodi seemnetena säilitada ei olegi võimalik,  et niimoodi siis katse. Need on nüüd jah, sellised taimed, mida üldiselt ju  paljundatakse siis kas mugulatega või siis pistokstega  või mingisugustega ja siis neid seemneid ei saa,  kui me seemnesid, kasvatame ja annavad küll seemneid  ka osa vähemalt, aga siis ei saa me enam sama sorti,  nii et neid ei saa säilitada seal teravmägedes nendes tingimustes. Sõltuvalt sordist tuleb säilikuid pidevalt uuendada,  et püsiks taime elujõulisus. Sama tehakse ka teramägede seemnepangas. Miks sellist lõputut tööd üldse tegema peab? Iga taime sort on ju ikkagi inimkonna kultuuriväärtus sama  kui maalid, skulptuurid. Luulemuusika ja sellepärast teda peab ka säilitama. Ja, ja juba see on üks eesmärk, et see on nagu inimkonna  kultuuri vara. Ja teine asi on siiski ka, et, et ega me elame ju väga  rahutus maailmas praegu me ei tea, mis võib juhtuda  nii looduse poolt kui ka inimeste poolt ja sellepärast noh,  kui toitu inimestel enam ei ole, siis ei ole ju inimest ka,  et see, see on nagu üks põhjendus ja teadlased on sellele mõelnud. Eestis asuvad geenipangad on oma ülesandeks võtnud Eesti  oludele kohandatud põllumajanduskultuuride sortide  ja rahvaaretiste säilitamise. Ka vanade sortide säilitamine on oluline,  sest kunagi ei tea, millal aretajal mõnda taimele omast  tunnust võib vaja minna. Kui Eesti geenipankadega midagi juhtuks? No siin praegu võib-olla mõni inimene võib  ka öelda, et noh, mis ikka, et toome välismaalt sisse need  seemned ja mitte ainult seemned, vaid noh,  Eesti on nii väike, et et teised riigid suudaksid ära meid toita. Aga kui me võtame seda näiteks on sõda lahti  või transport ei tööta, et see oleks väga ohtlik,  siis, siis ei ole meil midagi enam süüa. Toidu tagamine, selle kindlustatus ja mitmekesisuse  säilitamine on olulised meie kõigi jaoks. Maailma rahvastik kasvab iga päevaga ning toitu on samal  või väiksemal maalapil tulevikus palju rohkem vaja kasvatada. Teadlased otsivad pidevalt lahendusi, näiteks on võetud  abiks toidutaimede metsikud sugulased, kelles peituvad  vastupidavad geenid võivad aidata juba sajandeid tagasi  kodustatud ja edasi aretatud taimi. Globaliseerunud maailmas on see kõik väga keeruline. Siin jäiste uste taga on tõeline. Maailma kultuurtaimede noalaev, kui see siin täis saab,  on kaks samasugust ruumi veel ootamas. Noa võttis oma laeva kõik taimed ja loomad  ja linnud ja aga keda ta sinna ei võtnud. See on väikse viguriga küsimus, mille vastus on siiski  loogiliselt tuletatav. Kuna tegemist oli vee uputusega, siis muidugi laevale ei  võetud kalu. Kalad ei upu küll ära, kuid võivad meredest kaduda mingitel  muudel põhjustel nagu on praegu toimumas angerjatega. Just angerjatest, täpsemalt aga Ülemiste järve angerjatest  pajatab meie järgmine lugu. Võtame siis märgistatud angerjad merre merre. Kaadrid filmisid maaülikooli teadlased selle aasta kevadel  Pirita jõesuudmes. Kalauurija Ain Järvalt laseb vette erilisi angerjaid,  kes üllatavad oma taustalooga. 2,3 kilo oli peaaegu 2,2. Angerja ainulaadne elu algab Atlandi ookeani kõige soojemas  ja soolasemas osas Sargasso meres permudal. Paari-kolme aasta jooksul toob Golfi hoovus angerjavastsed  Euroopa ja Aafrika rannikule. Jõgede suudmealade läheduses moonduvad vastsetest  läbipaistvad maimud ehk klaasangerjad. Instinkt suunab maimud magevette, kust neist saavad värvunud  kehaga noorangerjad. Jõgedest, järvedest ja Läänemere lahtedest saab järgmiseks  10-ks kuni 20-ks aastaks angerjate kodu. Kuni kudemisrändeinstinkt kutsub hõbedaseks muutunud  täiskasvanud angerjad tagasi Sargasso merre paljunema  ja surema. Ilmselt teavad paljud Tallinlased legendi Ülemiste järve vanakesest,  kes täiesti ootamatul hetkel võib terve linna järveveega üle ujutada. Ma arvan, et üsna vähesed tallinlased teavad aga seda,  et siinsamas järves elavad 30 aastased suured angerjad. Ülemiste angerjad peaksid juba ammu olema järvest lahkunud,  kuid nad on justkui vangis. Tallinna joogiveeallikast ei pääse kalad omal jõul välja. Angerjate viimaseks õlekõrreks on nüüd maaülikooli järveteadlased,  kes kahe tuhandete algusest Ülemiste kalastus. Nende püükide käigus selgus, et, et siin on hästi palju  angerjat sees ja hästi suurt angerjat. Ja eks see eesmärk oli lihtsalt selles, et, Looduskaitselistel põhimõtetel need angerjad siit,  kes on ammuammu juba aastakümneid rändeküpset lasta lihtsalt  merre ja ja panustada ka kudemisse ja, ja võibolla ka,  kui tuleb mõni tagasipüük, siis saame ka mingisuguseid teadustulemusi. See kala, mis praegu mõrvast tuli, vähemalt suuremad isendid,  ahvenad, haugid, latikad tuleb üle kaalude üle mõõta. See annab ülevaate sellest, kuidas praegu Ülemiste järve  kalastikul läheb. Ja meie kõigi suureks rõõmuks on siin ka üks päris pirakas angerjas. Nii et ka tema saab varsti teekonda jätkata juba meres. Püütud angerjaid hoitakse sumbas. Kui käes on paras arv kalu, viivad teadlased nad merre. Kuigi Ülemiste angerjad on oma suuruselt  ja välimuselt üsna sarnased, väärib eraldi tähelepanu fakt,  et nad on kõik ühevanused. See lugu sai alguse tsirka 30 aastat tagasi 86. aastal,  kui Võrtsjärve sooviti asustada täiendav varu klaasangerjaid ja,  ja seda tehti Prantsusmaa abiga ja, ja jäid need angerjad  mingil põhjusel tolli kinni, kuna need tulid läbi Moskva  Tallinna lennujaama ja, ja see tolliviivitus tekitas olukorra,  kus angerjad hakkasid konteinerites surema  ja seniks, kuni tollipaberid korda said. Leiti, et see angerja ei pea vastu enam sõitu Võrtsjärve  äärde ja tehti kardinaalne otsus, et see angerjas tuleb kohe  vette lasta lähimas veekogus. Ja selleks osutuski Ülemiste järv, mis on väga lähedal  Tallinna lennujaamale. Pikaks veninud lennureisi üle elanud maimud said Ülemiste  järves uue kodu. Kalad unustati ja kümnekonna aasta jooksul polnud neist  kellelgi õrna aimu. Kui ühtäkki andsid angerjad endast ise märku. Siin on Ülemiste järve vee sissevõtukoht. 90.-te lõpus ilmnes Ülemiste angerja jaoks ületamatu  ja võib öelda isegi, et saatuslikuks leem. Selleks hetkeks olid angerjad saavutanud suguküpsuse  ning soovisid liikuda Ülemiste järvest. Mere poole, et minna kudema. Kuna Ülemiste järve vett puhastatakse joogiks,  siis asuvad siin filtrite süsteemid ja ükski kala siit läbi  enam ei pääse. Ja millegipärast siis hakkas see see nii-öelda sisselask  angerjatele meeldima ja nad sattusid läbi pumpade. Mikrofiltritesse ja kuna mikrofiltreid puhastaktakse  regulaarselt igakuiselt, siis sealt nad ka avastati. 1986. aastal siia sattunud angerjate jaoks on üks eriline  päev veel ees. Sõidame kalauurijatega järvele, et koguda mõrdadest angerjad. Kui näiteks Võrtsjärves püütakse angerjaid,  siis nende noh, sõltub aastast, aga, aga on enam-vähem pool  kilo see keskmine kaal, aga aga siin on nad kahekilosed  ja rohkem neli korda suuremat Võrtsjärves keskmiselt. Mõelge sellele. Ja kuna meil oli siin jutuks nende angerjate üsna suur vanus  siis tekib küsimus, kas nad ei ole juba mitte pensionieased,  kas see neid hilja ei ole siit juba natuke liigutada mere poole? No vähemalt nad on oma nii-öelda üldiselt konditsioonilt  väga-väga heas seisus rasvased ja, ja energiavaru peaks neil  piisavalt olema, sest tegelikult on ju ka angerja nii-öelda  vanuseks Hinnatud, et ta võib ka 50 aastaseks elada,  et noh, eks see ole ka päris individuaalne,  nii nagu inimestel, et kõik, kes elab 100.  kes 50., eks, aga need kalad siis paneme,  paneme märgised selga ja laseme merre ja,  ja anname head sõnad kaasa, et nad sar kassasse kohale  jõuaksid kudema. Looduslikud angerjavarud on terves maailmas drastiliselt  vähenenud ja 2009.-st aastast on angerjas punases raamatus  kirjas kui äärmiselt ohustatud liik. Ilmeka näite üleilmsest probleemist saame  ka kodumaalt. Esimese Eesti vabariigi ajal ulatusid rannikumerest püütud  angerjasaagid 500 tonnini aastas. Möödunud aastal oli sama näitaja vaid 1,1 tonni  ehk umbes 450 korda väiksem. Kogu asja suurel pildil vaadates on angerjaga lood kehvad  ja seetõttu on ka pealtnäha väiksemõõduline Ülemiste angerja  päästeoperatsioon oluline sest iga kala on arvel. Nüüd kaks viimast aastat on klaasangerja arvukus jälle  Euroopa rannikul hakanud tõusma kuigi praegu ei julge veel  keegi väita, et see tendents on nagu püsiv kasvu suunas  mingisugused paranes, märgid on aga, aga no vähemalt loodame  paremat ja meie omalt poolt loodetavasti aitame  ka kaasa natukene. Meil on siin ühes tünnis Selline lahus. Anesteetika, mis siis märgistamise protsessi jaoks,  et et kala püsiks hästi vagusi ja oleks võimalik see märgis  talle ilma ilma suuremat viga tegemata selga panna,  siis tuleb nad eelnevalt uimastada. 101 sentimeetrit selja uime eesosast, paneme  selle läbi siit, paneme selle märgise sisse,  tõmbame selle traadi siiapoole. Haavad paranevad tal päris kiiresti. Me kasutame Põlula kalakasvatuskeskuse märgiseid,  kus on teise külje peal on siin aadress ja,  ja kuhu teada anda kõik telefoninumbrid ja,  ja postiaadress kalamehed olete te Eestist,  Lätist, Leedust, Rootsist, Soomest, jumal teab kust. Andke kindlasti teada, kui te sellise angerja märgisega püüate,  tehke pilt või saatke see märgistagasi teadlastele,  see on väga oluline info. Mis muidugi veel parem. Laske kalad minna koos selle märgisega sujuvad sa kassasse. Ja nüüd ta läheb puhtasse vette ja siin ta peaks nüüd üsna kiiresti. Taastuma. Nüüd on nüüd kuus angerjat, märgistatud,  lähevad auto peale ja me sõidame Stroomi randa. Ain, mida me neile siis soovime, tee peale? Mis meil ikka soovida, et head teed ja et nad ikkagi sinna  sargassosse päralt jõuaksid? Ja et neil vahepeal midagi ei juhtuks. Head teed ja jõudu on nendele angerjatele tõesti vaja,  sest neid ootab ees kuue ja poole 1000 kilomeetri pikkune  teekond Sargasso merre. Nüüd meil lehtpuud on juba raagus võime lisaks  suvelopsakusele hakata hardalt meenutama  ka varasügise värvi küllust. Teeme seda koos Urmas Laansooga ja peatab pilgu pikemalt  kikkapuul ja puukägistajal. Paljudel kipitab keelel küsimus, miks sügisel parasöötme  taimede lehed muutuvad nii värvikaks. See põhjus, miks lehe värvus muutub nii kirkaks tuleneb sellest,  et suvine tuttav, roheline värvus, mis on põhjustatud  klorofüllist ehk leherohelisest tavalisest pigmendist  värvainest lihtsalt sügisel temperatuuri kõikudes,  temperatuuri langedes ka päeva pikkuse lühenedes  ja paljude muude füüsikaliste mõjurite koosmõjul Clarofel  laguneb ja nähtavale tulevad teised pigmendid,  mis olid ka suvel olemas, aga kuna leherohelist klorofülli  on rohkem, siis sügisel muutuvad lehed kas pruuniks  kollaseks oranžiks sõltuvalt rakumahla reaktsioonist,  aga sõltuvalt ka siis muude värvainete pigmentide olemasolust. 2015. aasta aastapuu on kikkapuu koos kukerpuuga kukerpuust  me tegime juttu ühes varasemas saates, aga täna saame  lähemalt tuttavamaks kikkapuuga. Kogu maailmas kasvab 129 erinevat kikkapuu liiki. Neist Euroopas on looduslikult ainult neli. Eestis on üsna haruldane ja looduskaitsealune Arilikikka puu,  kes kuulub kolmandasse kaitsekategooriasse. Kõige enam köidab kikkapuu pilku just sügisel,  kui tema lehed värvuvad erepunaseks ja põõsast kaunistavad  värvilised viljad. Kikkapuuviljad on lihakad ja väga värvilised  ja paljudele võib tunduda, et tegu on marjaga aga kikkapuul  on hoopiski kuprad. Kupar koosneb kupraseintest, mis on roosat värvi  ja kui seemned küpsevad, kupar avaneb, siis me näemegi  ilusaid kollaseid või oranžikad seemneid. Kui maguna kupras on mitusada seemet, siis kikabuu sellega  uhkustada ei saa. Tal on seemned palju suuremad ja igas kuprus on ainult kaks,  kolm, harvem neli seemet. Kikkapuu perekonnas on 129 liiki põõsaid  ja harvem väiksemaid puid. Aga kikkapuude sugulaste hulgas on ka ohtlikke liaane. Erinevalt kikkapuudest on selastrid ehk puukägistajad,  ronitaimed, täpsemalt öeldes puitunud vartega ronitaimed  ehk liaanid. Miks üks taim on nii verejanuline või nii kuri? Põhjus on väga lihtne nimelt puukägistaja kasvab oma  kodumaal looduses üsna hämarates tihedates metsades  ja murrab nõndaviisi teed valguse poole. Siin me näeme, et puukägistaja on juba palju jämedamaks kasvanud,  kui tooming, oks ja ümber tihedasti väändunud  ning toomingasooned kinni pigistanud. Kandurpuu mahlad, soontes ei saa liikuda,  puu ei saa toitu ega vett ning kuivab. Aga see meeldib Leanile väga, sest talle jätkub nõndaviisi  valgust rohkem. Puukägistaja vili sarnaselt kikkapuuga on samuti kupar,  kuigi ta väliselt näeb üsna marja moodi välja. Need on väga atraktiivsed, ilusad tähelepanu köitvad sügisel  ja linnud söövad puukägistaja seemneid ja nõndaviisi neid  levitavad Eestis päris ohtu, et puukägista  ja meie metsad vallutaks ja kõik lepad või kased surnuks  kägistaks ei ole. Aga oma kodumaal kas Põhja-Ameerika kesk  ja idaosas või Ida-Aasias parasöötmemetsades on puukägistaja  võimeline tõesti nii toomingaid leppasid kui  ka teisi päris suuri puid surnuks kägistama,  ära kuivatama? Kuu aja eest küsisime, et kus kohast leiti Eestis  punaharksaba pesa. Enne seda peeti seda lindu siin vaid eksikülaliseks. Auhinnaraamatu Eesti imetajad võitis Agnes põldveer. Ja õige vastus on, et punaharksabapesa leiti Valgamaal Läti  piiri äärest jõeluha serval asuvast väikesest männitukast. Ja nüüd uus küsimus. Seitsmeteistkümnendal sajandil Tallinna rae apteegis müüdud  võõrapärastele apteegitaimedele andsid eestlased omad  rahvapärased nimetused. Näiteks nimetasid nad nelgiterasid kirstu naelteks. Küsimus, mismoodi nimetati muskaatpähkleid? Mina juba tean, kuskohast võib leida õige vastuse  ja küllap aimate seda teiegi. Vastused saatke hiljemalt 12.-ks detsembriks e-postiga  aadressil osoon loodusajakiri.ee või kirjalikult Eesti  looduse toimetusse veski tänav neli, Tartu. Kohtume taas nädala pärast.
