Ründame koos Hendrik Relve. Meie retk, et seal väga kauges Lõuna-Ameerika riigis Venezuelas jätkuvad, eelmises saates olime ääretus troopilises Rohtlas mis meile, eestlastele oli tulvil kummaliste elu ja sai jagatud siis viimases saates just muljeid sealsest kirevast linnu elust. Aga tänases saates ma tahan kirjeldada hoopis teistsugust Venetsueela loodust, sinna me läksime siis pärast Rohtlas olemist ja see on Orinoko jõe delta Orinoko jõe delta röögatult suur ala, pindalalt 41000 ruutkilomeetrit, noh, kui võrrelda siin meie kodus Eestiga, siis enam-vähem sama suur kui kogu meie kodumaa. Ja koosneb ainult jõgede laborientidest, suurematest ja väiksematest jää luudest. Nende kallastel lokkab troopiline džungel, mitte mingisugust tee võrkusin ei ole. Ja ka see džungel on hästi soine ja vesine, nii et seal saab liikuda tõesti ainult mööda jõgesid. Ja vot selles Orinoko jõe delta looduses seiklemisest. See meie tänane saade ongi. Selle linnulaulu ma salvestasin ühel hommikul kell oli täpselt pool seitse ja see linnulaul kuuldus täiesti minu metsaonni kõrval. See õnn oli mul seal ori, nokko deltas kõigil öödel nagu öömajaks ja sealsamas kõrval olid siis kõrged kahara võraga puud ja nende otsas laul, kuuldus ja eriti kirgas oli see hommikuti ja õhtuti keskpäeval veidi vaibus, aga siis muutus õhtul jälle kamaks. Ja minu meelest oli see nagu mingi refrään sellele Orinoko deltas veedetud päevade helide rivis. No kõigepealt siis, et ikkagi, misasi see ori nokko jõe delta on, ma ütleksin niimoodi, et see on üks väga vägev looduse looming oli noku Jõgis on Lõuna-Ameerika üks kõige võimsam jõgi ja enne merre suubamist moodustab ta siis sellise haruneva delta. Et maailmajõgede delta atmotekivad alati ühtedel ja samadel looduslikel põhjustel, sest jõgi kannab endaga kaasa sealt ülajooksult setteid ja sisendit enne merre jõudmist Tsetivad sinna maha. Jõeharud lähevad aeg-ajalt umbe, jõgi otsib teed kusagilt kõrvalt ja nii need vooluveed seal kogu aeg töötavad seda pinnast ja kogu kahekse delta harude sugune võrgustik nagu muutub ja samas delta ise aja jooksul aina kasvab ja mida võimsam on jõgi, seda võimsam on ka see delta. Me ise loometöö Rinoko on väga võimas ja sellega ta siis tekitab ka tohutu suure setete kandumise sinna ookeani lähistele. Niiet teadlased on seal mõõtnud, et igal aastal see delta nagu pikeneb mere suunas, nende settivate pinnasehulkade arvel igal aastal keskmiselt 40 meetrit juurde. Ja kui see nüüd veel viia sajandi mõõtkavasse, siis on sajandi jooksul Orinooko delta suurenenud siis see maismaa osa nende setete järvel 1000 ruutkilomeetri võrra. No kujutage ette, jälle, kui paneme võrdlus Eestiga, siis see on umbes nii nagu kaks Eesti Lahemaa rahvusparki. Ja need on siis tekkinud Orinoko Joe tegevuse tulemusel ühe sajandi jooksul. No see on nüüd siis teadmine, et niimoodi on ta sinna kinud, aga kui me ikka ise sinna nüüd sisse läksime, siis see oli päris põnev seiklus, noh õieti me alustasime siis minekut. Karakase Venetsueela pealinna lähistelt lendasime alguses lennukiga pool tundi, jõudsime siis ühte linnakesse, selle nimi oli Puerto Ordas ja selle Puerto Ordazzy linn, see asub nüüd Orinoko jõe ääres aga veel ülevalpool delta. Siin me siis istusime ümber minibussi ja sõitsime mööda jõe kallast mööda maanteed sinna delta suunas, jõudsime juba sinu deltas välja. Päris paar tundi sõitsime ja lõpuks oli tee otsas ja edasi pääses ainult paadiga, siis ronisime paati. D ja sõitsime siis juba deltas, aga see oli üks selle ori, nokko jõe delta kõige võimsamaid harusid. Üks peaharusid ja sellel on oma nimi. Kano Manomo ja ilus nimi. Võimas jõeharu tegelikult noh, meie eestlaste jaoks ta mõjub ikkagi ise nagu üks suur võimas jõgi Eestis pole ligilähedaseltki nii laia jõge läbima, et ühelt kaldalt teisele vaata et oma pool kilomeetrit ja kui ma mõttes nagu meenutasin neid suuri jõgesid, kus ma olen kunagi liikunud, siis kõige rohkem minule ta meenutas hobi jõe alamjooksus on siis seal kusagil kaugel Venemaa Siberis. Ja nüüd jälle siin oli see paadis istumine selles mõttes üsna tüütu, et ülevalt tuli ju koguaegse kõrvetava troopikapäiksekuumus ja see peegeldus veel vastu sealt sellelt jõepinnalt. Ja tõesti, sa istud seal paadis mingit katet, täitsa seal peal ei olnud päikesevarju, nii et kõik keha osatooli päikese eest kinni katta ja kõik need väikesed kehaosad, mis nüüd veel välja jäid, nägu ja võib-olla käevarred need mina siis määrisin hästi tugevatoimelise päikesekaitsekreemiga. Sel puhul mina näiteks kasutan niisugust väikse kremm, mille faktor on 60 tõsine troopikapäikesekaitse kreem. Ja niimoodi me siis sõitsime jälle kohe tundide kaupa ja siis keerasime lõpuks sellelt kaanomonomo Est pea arust nagu kõrvale sattusime väiksemale jõele, sealt omakorda väiksemale jõele kohe mitu niisugust hääldu aina uutele jõeteedele. Ja muidugi tuli ainult imetleda seda paati, juhti, kes täiesti enesekindlalt nende sadade jõeharude vahelt oskas valida just selle õige noh, nii nagu ta sõidaks, ütleme kusagil maanteel, kus iga haru peal on hästi suurelt ja selgelt kirjutatud, et kuhu see harunud jälle välja viib. Nüüd, mis seal meie jõeharude servas oli? Mida sügavamale sinna Deltasse, seda rohkem ainult ühtlast metsamüüri, nisugune roheline igihaljasmetsamüür kahel pool jõe kallastel. Hästi palju palme seal ja vääntaimi. Ja seega, mis kohe nagu tähelepanu naeratasid, see metsaalune, seal ori, noku jõe deltas oli enamasti ikka väga madal ja väga vesine. Niisugune ta õieti seal Orinoko deltas ongi. Et siin on hästi palju niisugusi, soometsi ja nendes liikumine, see on omaette tõesti oluline, sest vaadake, sinna ei saa ju minna jala, sest ta on ikka niivõrd tüma maa. Aga teistpidi paljudesse kohtadesse ei pääse ka paadiga ligi, sest seal on metsa all nii tihedalt taimedest kinni kasvanud, et paat ka ei liigu. No aga muidugi, looduse seisukohalt on see kõikjale loodusele hea, et inimene ei pääse siis neid taimi ja loomi seal metsas kuigi palju tülitama. Ja ainsad niisugused inimasustuse märgid olid väga harva niuksed kõrgetel vaiedel seisvat hütid. Ja siis Me teadsime, et need on siis kohalik rahvas. Neid nimetatakse vara hoorahvaks. Et need on nende elamud. Ja nende vaiad on seal hästi kõrged, sellepärast et Veetase kõigub väga kõvasti. Varem ta kõikus sellepärast, et Veetase koguri nokko jões kõikus väga palju aastaaegade järgi. Pärast vihmaperioodi lõppu näiteks kusagil vesi tõusis kümmekond meetrit. Aga praegu siin deltas on ka v kõikumine, aga sellel on hoopis teised põhjused. Nimelt on siia sellele tarinoko jõe alamjooksule aga üleval poole Deltat ehitatud üks väga suur jõe tamm. Ja see muidugi reguleerib nüüd täielikult seda veeseisu allpool tammi ja enam need üleujutuse veed, nii palju seda delta veetaset ei mõjuta. Aga nüüd on hakanud mõjuma hoopis üks teine loodusetegur. Asi selles, et, et kogu see delta asub ju väga madalal alal. Aga teatavasti ookeanides on olemas oma tõusud ja mõõnad ja seal on kaseveetasemete vahe umbes iga kuue tunni tagant, et ikka päris suur kuus meetrit, kaheksa meetrit midagi sellist. Ja nüüd on niimoodi, et kui ookeanis tuleb see tõus, siis mingil hetkel see ookeani veetase on kõrgem kui selle madala veelise mageda veetase seal jõgedes. Me nägime seda oma silmaga, et ookeani tõusu ajal hakkavad korraga need delta jõe veed voolama vastupidises suunas ehk siis mere poolt nagu sisemaa poole. Ja niimoodi tundide kaupa. Ja nüüd kui mõelda, mis selle tulemus tegelikult on, see on ju soolane vesi. Aga need taimed, kes siin elavad, siin jõe deltas, need on ju kohanenud ainult mageda veega ja nii ongi siis juhtunud, et pärast selle tammi ehitamist on see taimestiku koossessin deltas päris tõsiselt muutunud. Et mitmed taimeliigid on siit hävinud, sest nad ei talu soolast vett. Nende asemele on tulnud, sest teised misele taluvad noh, eriti on siia tulnud ookeani, randade madaliku alade väga tüüpilist metsa, mida nimetatakse Mankrooviks soovid, need on huvitavad metsad, ma olen neid mitmetel mandritel troopikas näinud. Nad näevad välja nagu nisukesed tahutud juure, puntrad, hästi kõrged nagu karkudel, puud ja nende otsas on siis need võrad iga tõusu ajal, siis need juured jäävad nagu ookeanivee all ja need puud on suurepäraselt kohanenud ookeani tulisoolase veega. Ja vot nüüd need makroovid on hakanud tänu selle soolase vee mõjule aastakümnete jooksul rändama mööda jõge ülesvoolu ja jõudnud seal deltas päris kümnete kilomeetrite kaugusele jõe rannikust, nii et ma arvan tol ajal, kui seda tammi ehitada ja siis mõeldi igasuguste suurejooneliste uute põldude niisutamistele ja üldse looduse taltsutamisele. Aga selle peale, kuidas soolane vesi hakkab muutma Orinoko jõe delta, et ma arvan, selle peale ei osatud üldse mõelda. See oli siis jälle see kena ja eksootiline laul, mille ma seal ori, nokko deltas, oma öömaja kõrval salvestasin. Ja eks meie esimene rännak, kas seal ori noku jõe deltas, sai lõpuks ka õhtule, me jõudsime oma ööbimispaika ja siiasamasse jäime me tegelikult ööbima kolmeks päevaks ja tegime siit siis paadiretki looduse avastusretki ümbrusesse. Ja iga päev oli siis seesama linnulaul, mis nüüd siin kuuldus nagu meie hommikuseks äratajaks, linde, nad olid otsesel paadisilla juures puu otsas, neid oli palju, neid oli seal kohe terve koloonia ja neil olid oma pesad. Pesasid oli kohe kümneid ja pesade ümber nad siis muudkui askeldasid ja häälitsesid ja need pesad olid väga huvitava kujuga. Nad olid punutud rohukõrtest ja nägid välja, noh, umbes nagu püstised, kotid, tage ette, rohukõrtest punutud, sihukesed peaaegu käsivarre pikkused kitsad püstised kotid ja vot nende kottide suudmetest siis nagu need linnud muudkui sisse ja välja käisid, eks neil olid seal pesas siis ju pojad, neid oli vaja toita. Ta ja need linnud ise suuruse poolest nad olid umbes niisugused. Võib-olla meie rästasuurused aga värvilt sellised iga troopilised, et keha esiosa must ja tagapool ja seljaosa erkkollane need on niisugune linnuliik, et neil veel eestikeelset ametlikku nime polegi pandud, nad kuuluvad laias joones seal linnuriigis ühte sellisesse lindude sugukonda nagu trupiaallased ja neid grupiaalasi. Neid on palju, palju liike, aga nad kõik elavad ainult seal Ameerika maailmajaos. Ja noh, kui nime pole, mõtleme siinsamas välja, võiks siis näiteks panna selle hispaania keelse nime järgi mis talle seal Venezuelas on antud ja selle järgi võiks ta tõlkida umbes niisuguse nime nagu kuldselg, kuningas. Ilus nimi ju viitab sellele kuldsele keha tagumisele osale. Las ta siis vähemalt meie saates siin jääb siis lind kuldselg kuningaks. Aga muidugi ei olnud selle kuldsel kuninga kirga seal sugugi ainus, mis siin meie öömaja ümber meile kõrvu kuuldus. Siin oli ikka päris palju muidki džunglihääli ja üldse see paik, kus me asusime siin keset puutumatut džunglit, see oli ka päris oma, et selline elamuslik paik tema nimeks oli Abu jeene Lovatš Lovatš, see kõlab uhkelt, ma olen käinud teistes paikades maailmas, näiteks Aafrikas, kus sihukene lootš tähendab ikka noh, sellist tõelist luksusvillat kõigi mõeldavad mugavustega kusagil seal sa vannis, aga siin keset seda väheasustatud džunglit siin sel ots oli nendega võrreldes ikka väga tagasihoidlik ja samas minu meelest oli siin kõik, mis elamiseks peab olema, Synolit ilus paadisild, söögiruum olid magamise onnid, paadisilla ääres olid siis paadi, millega me tegime neid loodusretki söögitoas saime siis õhtuti ja hommikuti kehakinnitust onnidesse ööbisime ja kõik need ehitised olid rajatud kõrgetele vaiadele, nii nagu Sinurinoko deltas ka ja omavahel siis ühendatud laudteedega ja osa nendest laudteedest olid siis lausa jõe kohal ja meie onnid asusid siis küll kaldapealsel, aga see oli niivõrd vesine, see onnide alune maapind, et ega seal käia küll poleks saanud ja nii me kõndisime mööda neid laut teid aga sealt alt selles suures kuumuses ja niiskuses sealt õhkas kogu aeg rõskust kuuma rõskust ja kui ma oma onni läksin seal, paras Schmidt minu meelest, et seal ilusti olla. Aga noh, ta oli ka väga lihtne, et ära unistadagi mingisugusest konditsioneer ist isegi ventilaatorit ei olnud jaa jaa, päeval ei olnud siin ka elektrit, õhtul pandi generaatorit käima, siis ikka mingi valguse sai sinna hütti. Jaa, sellel hütil olid hästi suured aknad. Klaase ees ei olnud, aga nad olid kaetud sääsevõrguga. Noh, ja sealt siis pääses seda õhku onni täiesti piisavalt, et seal ilusti öösiti ära magada ja selle Lonnylalit leht katus kohalike puude laiadest lehtedest seinad ja põrand olid laudadest hästi sellistest õhukestest laudadest laudade vahel oli ka päris laiu pragusid ja mõnikord tuld nende pragude kaudu mulle külla sinna minu majas, ega siis mõned kohalikud pisiolendid üsna tavalised olid näiteks prussakad, need olid siis mitte niisugused maja prussakad, nagu meil siin Eestis mõnel pool linnades on, need olid ikka sellised metsaprussakad, nende kodu oli ikka metsas. Aga kuna nad otsisid igalt poolt toitu, sest nad vahel lihtsalt sattusid nende pragude kaudu siia onni, käisid seal ringi. Ega nad ju mulle tüliks ei olnud, põhiline oli see, et igasugused toidu miinused tuli hoolega ära kida, et nendele ligi ei pääseks, need meelitasid neid kõvasti ja kui seal mõni banaani koorekene jäi kuidagi ripakile, siis oli see kohe õige kiiresti prussakateta kubisemas. Aga noh, seda viga ei tohtinud teha, aga see seal selles voodis, eks sinna nad ei tikkunud ja, ja inimest nad ju ei ründa mingil kombel ja eks nad käisid läbi, vaatasid, süüa ei ole, läksid jälle metsa edasi ja ükskord tuli mulle sinna onni küll, aga üks pisikene konn, armas niukene, pisikene pruuni tagasihoidlikku värvi. No ei olnudki päris kindel, et mis liig see on, aga nii palju ma teadsin, et need ohtlikud mürgikonnad ka teinekord väga pisikesed Need on, on siin eredavärvilised, aga noh, tema värv oli väga tagasihoidlik, ma järeldasin, et tema kuulub nende ohutute hulka, mis ta seal tegi, natuke kargas seal põrandal edasi-tagasi ja siis jätkas oma teekonda jälle kusagil sinna metsa edasi. Ja siis ühed toredad olendid olid veel seal aknast väljaspool sele palmilehtedest katuseräästa küljes, ripp, pusid, nahkhiired, nihukesed, pisikesed, hästi väikesed pea alaspidi. Neil olid vahvad niuksed, püstised, ninad ja päevasel ajal nad Nad, magasid seal armsad, naljakad metsaolendid ja, ja pimedaks olid nad alati läinud, siis nad hakkavad neid putukaid jahtima. Minule selline elamine oli väga sobima, leidsin, et kui sa oled niisugusesse looduslikus hiiglaslikus Orinoko deltas, siis peab ka sinu elamine olema hästi looduselähedane ja muidugi oli siis igasugu olendeid ka veel seal majade ümber ja seal paadisillal ja ja seal oli neid igasuguseid, ma räägin võib-olla ainult ühe näite, aitäh seal paadisillale ühel hommikul, enne kui me hakkasime siis oma paadiretkele minema, siis meie giid leidis põõsa pealt ühe ämbliku. Ja see oli siis linnu tappik, niisukese nimega ämblik. Linnud appiks, võimas suur ämblik, maailma üks suuremaid ämblikke, ta võib olla ka täitsa peopesa suurune ja ta on hästi karvane ja nime linnu tappik on ta siis saanud sellepärast et mõnikord võivad need suured ämblikud võtta saagiks isegi pesast linnupoegi. Aga päevasel ajal linnu tappik tavaliselt magab ja siis öösel käib jahil. Üldiselt ma teadsin, ma olin Amazonases nende linnu tappikutega juba tuttavaks saanud. Ma arvan, et need inimesele ohtlikud ei ole, aga nendega tuleb muidugi ettevaatlikult ümber käia, et et ta kunagi ei ründa inimest. Aga lõuad on tal vägevad, need on nagu suured õngekonksud. Aga, aga tõesti inimese vastu kasutad. Ta on neid väga harva ei olnud, niisugune ülimürgine ta ka ei ole. Ja praegu ka siis meie teejuht, kes oli ka muidugi selle ämblikuga juba varem hästi tuttav, võttis ta kogenud oma käe peale lihtsalt ja siis tõstis oma mütsi peale ja siis kummardas niimoodi maha. Me saime toredaid pilte teha oma giidist sellise toreda ehtega hästi suure karvase ämbliku keset pealage. Ja siis mina palusin, et kas ma võin teha seda, mis ma olin tegelikult Amazonases juba proovinud, et et ma paneksin selle linnu tappiku jalutama oma paljale käsivarrele. See trikk ei ole tegelikult ohtlik, aga sa pead natukene midagi teadma, sa pead teadma näiteks seda, et see suur karvane ämblik, see liigub alati nii-öelda ülespoole käsivart ei tohi all hoida, kui ta su kätt mööda edasi liigub. Ta võib sul minna siis kaenlaaugust sisse, see võtta, ära ehmatada ja siis ta võib ehmatusest isegi sind hammustada, aga Kätujad ülevalpool ja siis ta liigub mööda käte üles ja nii ta siis liikuski ja mingil hetkel ta siis nagu sai aru, et siit edasi kuskile ei pääse. Noh, nii nagu meil Eestis teed lepa Triinuga paneb ta püstise sõrme peale sõrmeotsa jõuab, siis läheb lepatriinulendu linnud appikul tiibu ei ole, tema lihtsalt kukutas enda sealt alla sinna paadisilla peale, aga vot see oli nüüd see hetk, kui ta tajus, et ta ei kukkunudki metsa pinnase alla, vaid seal mingisugune kunstlik koht, mingisugune imelik, arusaamatu paik ja siis ta tegelikult sattus ärevusse ja seal maasta võttis siis sellise ärevuspoosi. See on siis niimoodi, et ta nagu tardub paigale, siis hoiatuseks toob nähtavale need oma võimsat õngekonksu moodi lõuad. Ega ta ei ründa, aga ta tuleb siis rahule jätma ja, ja nii see meie giid siis ütleski, et paneme ta nüüd ilusti sinnasamasse kohta, kus ta oli, tõstis ta ettevaatlikult, aga sellesama põõsa oksa peale, kus linnu tapicoli enne päevauinakut teinud ja ja sinna ta jäigi siis seda oma päevast magamist jätkama. Siin kõlas siis jälle see ilus troopiline linnulaul, kelle me rihtisime kuldsaba kuningaks ja mis meid igal hommikul siin ori, noku delta öömaja juures tervitas. Ja hommikused hääled, noh, need olid teinekord ikka väga mitmekesiseid, tohutult palju erinevaid linnuliike käia ja mõnikord ka metsasügavustest selline vägev sihuke bassihäälne müürgamine, noh, need olid siis need müra, ahvid seal. Ja meie paadiretked algasidki alati kusagil päikesetõusu paiku ja see ei olnud ainus paadiretk iga päev me tegime neid mitu mõnikord siis ka õhtupoolikul ja mõnikord ka lausa ööpimeduses, sest igal ajal Sa näed erinevaid olendeid seal looduses ja alati me siis liikusime ainult paadiga ja need veeteed, need olid ikka hästi erinevad nendel päevadel mõnedel päevadel me liikusime ikka mööda väga laia jõge või jõeharu ja teinekord läksime ikka nii kitsale v koridorile, et, et seal liikudes oli niisugune tunne nagu oleksid tõesti rohelise toru sees, et see jõeke või Joake oli, oli just nii kitsas, see paate läbi mahtus, sai edasi minna, aga mõlemalt poolt kaldad siis olid sinna keskosa poole kaldu taimede, puude, põõsaste oksad. Nii et pea kohal oli selline nagu ühtlane rohetav kaarkatus. Väga tore elamus. Ja siin muidugi neid võimalusi oli pööraselt palju ja see paat võis viia Meid sellistesse puutumatutesse metsaosadesse, kus võis loota siis vägagi huvitavaid kohtumisi lindude või loomadega. No näiteks lindudest, keda me seal oli nokko deltas, saime vaadelda Nasty tüüpilised olid ikka papagoid, neid oli palju liig. Enamasti on papagoi liigid sellist rohelist tooni. Ja ükskord me nägime maailma ühte suuremat papagoid, papagoid muide alati paarides, nad on väga paaritruud ja alati isa ja ema on kahekesi ja nii ka need kaks suurt papagoid ja nad olid põhiliselt väga säravat sinist tooni. Nende nimeks on siis lasuur, papagoid ehk àra Uraanad. Tõesti uhked linnud. Enamasti käivad nad siis puude otsas närimas mingeid seemneid või pähkleid või kõva kestalisi vilju, mida teised linnud ei suuda oma nokaga purustada, aga papagoinokk on ju nii suur ja tugev, et tema saab sellega hakkama hakkama. Ja siis veel ühte väga imeliku nokaga lindu. Erinevaid liike, aga need kõik kuulusid Tuucanite hulka. Tuukanid on ka väga huvitavad troopilised linnud. Nad on suuruse poolest võib olla umbes nagu meie vares või midagi taolist. Tihti kirevat värvi, erinevad tiigid, erinevat värvi, aga mis on nende eripära, et kaugelt kaugelt juba binokliga tunned ära, tal on ikka tohutult suur nokk selline tõeliselt üüratult pikk, jäme ja loodusteadlased ütlevad, et, et see on nüüd kõige suurema nokaga lindmaailma linnuriigis. Noh, kui võrrelda seda nokka nagu kehasuurusega, see suur nokk on peaaegu nagu poole keha suurune, tõesti väga kummaline. Ja kui nüüd mõelda nende loomade peale, siis päris palju saime siin näha ja vaadelda erinevaid madusid. Et siin oli nokko metsades neid olnud palju ja põhiliselt nad asuvad seal puu võrades, sest maapind on ju nii märg. Tihti olid nad pisikesed, õigemini peenikesed, noh, kui on üks madu, Salorinoko deltas, keele pikkus võib-olla isegi meeter, aga ta on peenike nagu pliiats. Siis võib enam-vähem kindel olla, et see nüüd on küll täiesti mingi ohutu maoliik. Enamik mao liikesin jooni, ohutud, nii nagu ka õieti puu boa, vat neid puu puhasid, oli seal kohe mitmel korral. Need on niisugused suuremad maod, nad looklesid seal üleval puude okstel ja noh, mõned olid ikka nii poolteist meetrit ja, ja rohkem pikad, päris jämedat maod. Aga nemadki on õigelt inimesele üpris ohutud ja ükskord oli üks huvitav seik sellest, tahaks nagu rääkida, keda see oli niisugune juhtum, kui siis Puubaad seal okste vahel üleval omavahel arveid klaarisid. See pilt oli selline, et puuvõras olid omavahel keerdus nagu sellises umbsõlmes tervelt kolm puuboad ja tundus, et nad on seal nii ennast sõlme keeranud, et nad kohe ei saagi sõlmest lahti. Ennast arutada, on hädas ja ei saagi sellepärast sealt kuidagi eraldada üksteisest. Tegelikult juhtus siis niimoodi, et üks nendest kolmest ikkagi eralduse Roomas nagu eemale mööda puuoksa ja siis meie looduse kiitsis seletas lahti, et et mis siin siis õieti toimus ja tema seletas seda niimoodi, et see nüüd, mida räägite, see oli Puubu Aade armu kolmnurk. Et seal alguses olid siis koos sõlmes kaks isa madu ja üks ema madu. Aga siis tugevam sundis selle teise isa lahkuma Zeroomas siis eemale. Ja tema jäi siis selle ema maoga seal edasi kallistama. Noh, umbes niimoodi võis seda puu puhade mängu seal üleval puu otsas lahti seletada. Ja puu otsas olid need ühed olendid sealt otsisime aga näiteks seal vee sees, jõevees olid hoopis teised ja nende seas olid põnevad näiteks jõedelfiinid. Neid me nägime siis väikese rühmana ujumas ühtsena. Ja ega sa ju sellest v loomas palju ei näe, aeg-ajalt lihtsalt kerkivad veepinnale kumerad, seljad ja need selja taha niisugust heledat kergelt roosakat tooni. No kui on ikka selline loom kuskil üle kahe meetri pikk, kaalub seal üle 100 kilo ja roosakat tooni, siis sa selle äkki sa juba saad öelda, et kindlasti on see nüüd üks mageveedelfiin ja need magevee delfiinid selles mõttes huvitavad, et kui võrrelda kogu maailmadel finiliikidega. Et enamik delfiine maakeral elavad ookeanides ja ainult üks väga väike osa on siis mageda veega kohanenud. Ja need Orinoko jõedelfiinid Need äratasid juba esimeste maadeuurijate tähelepanu siin. Kunagi ammu üle 200 aasta tagasi avastas seda ori nokut, et üks kuulus saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt ja tema pani siis tähele, et on mingisugused suured kalad seal jões ja vahetevahel purskavad välja vett. Ta ei osanud arvatagi, et need on delfiinid, panime nimeks purskkalad. Hiljem siis teadlased selgitasid, et pole nad mingid kalad, delfiinid on ju imetajad vaalade väikesed sugulased ja need jõedelfiinid siin ori, Nokos, neid on ka muide näiteks Amazonase vetes nende nimeks on siis Innijad, Inija, suur roosa jõedelfiin. Ja ma tahaksin veel nendest veeloomadest kõnelda, lihtsalt veel ühe seiga, mis oli ka natukene niisugune seikluslik ja, ja kergelt nihuke teravavõitu. Tookord me olime siis ühel ööl hetkel ja see käib siis niimoodi, et sõidad seal pilkases pimeduses aga giidil on siis kaasas hästi võimas taskulamp ja sellega ta siis valgustab kaldaid ja veepinda ja avastab seal mõne looma selle järgi, et sellel laterna valgus vihust kusagilt särav vastu silmapaar ja las siis on selge, et keegi loom seal on idea, kes siis käib taktika, nii et sõidetakse paadiga lähemale siis lähemal juba tehakse selgeks, et keda me nüüd siis siin õieti nägime ja ükskord niimoodi seda valgusviht kokku üle veepinna libistades. Ta nägi nihukest punast silmapaari nagu vastu peegeldumas ja siis võtsime kohe paadiga sinnapoole suuna ja enne kui me päris lähedale jõudsime, siis ta võttis paadimootori vait. Paat libises täiesti hääletult hästi aeglaselt selle koha lähemale ja samal ajal see meie indiaanlastest teejuhte kummardus üle paadiääre ja sirutasin käed nagu valmis. Ja, ja siis ta tegi niisuguse hästi järsu aarde ja oligi elukas käes. See oli nüüd Cayman, selline krokodilli väike sugulane oli selline, noh, natukene rohkem kui meeter pikk, veel mitte päris täiskasvanud, aga ikka parajasti priske Cayman ja meie indiaanlane oli ta püüdnud siis kinni paljaste kätega hoidistada, siis kuskilt kukla tagant ühe käega ja teise käega sabast saba on tal niisugune hästi tugev. Aga kaimanile see asi ei meeldinud ja Edakas rabelema, aga ta on tegelikult pisikene, aga, aga väga tugev eritise saba on tal tugev, ta väelas nii kõvasti, et pääseski meie teejuhi haardest lahti ja siis ta potsatas muidugi sinna paadi põhja ja kui ta paadi põhja jõudis, eks ta siis hakkas kiiresti edasi sibava seal paadi põhjas, noh, niukene krokodilli moodi natuke ühele meetri pikkune elukas, eestlased paadis, meid oli seal kuskil kuus tükki, enamik ei ole elu sees näinud kaimanit ja enamik on ka naised. Siis võite ise arvata, mis seal paadis laht tee läks, tekkis peaaegu niisugune natuke ohtlik olukord, mitte nii palju selle kaimani pärast, vaid sellepärast, et ka inimesed hakkasid rabelema, mõned killusid kõva häälega ja paat hakkas kõvasti kõikuma ja ma ei tea, millega see asi seal pimedas ori nokko jõeharus veel lõppeda oleks võinud, aga siis meie paadijuht oli muidugi kasti väleda. Tormasin paadi keskele ja Grahnus uuesti kaimani kinni, nüüd ta hoidis teda juba väga raudses haardes. Need Cayman ei saanud ennast kindlasti enam üldse liigutada. Inimesed rahunesid siis maha ja vaatasime siis seda kaimanitia ja siis nagu oli märgata, et kaimanniga juhtus midagi väga imelikku, et enne ta oli niisugune võitlusvalmis ja ja tahtis nagu vabaks pääseda. Nüüd oli ta vajunud täiesti lõdvaks, sihukene lõdvas poosis, jalad rippu saba sorgus isegi silmad kinni. No kui üks loom on sellises poosis, siis on selge, et nüüd selle hirmsa paanika järel, eks tema paanika oli ju palju suurem kui inimestel tegelikult kui ta oli nagu alla andnud, siis ta vajus lihtsalt väga sügavasse šoki ja sellepärast oli ta nii lõt ja noh, see on halb, see ei ole loomale hea, mis tast piinata ja siis meie indiaanlane viskas ta lihtsalt uuesti vette tagasi. Suured platsatusega kukkus vette. Ta jäi sinna hetkeks nagu liikumatuks, jäi toibuma, aeglaselt ujuma, siseujus aina kiiremini ja läks sinna kuskile kaldataimede juurde. Eks tal oli siis nüüd pärast seda aega oma üleelamisest toibuda ja, ja oma kaimani elusin ori Nuko koduvetes jätkata. Et tõesti tema ei ole inimestega harjunud ja siin ori, noku deltas, liigub väga vähe inimesi. Noh, võiks siis öelda, et õnneks kaimani rahva õnneks ja üldse kogu selle džunglilindude ja loomade õnneks, kes saavad siis rahulikult siin oma elu elada. Nii sünglassis nüüd veelkordse linnulaul. Mida ma seal Orynaco deltas salvestasin. Sellega saab otsa ka tänane saade saade Lõuna-Ameerikas Venezuelas asuvast hiiglaslikust tori nokko Deltast, selle loodusest, sele olenditest. Ja järgmine saade. See on jälle niisugune erandlik, et meil on nüüd stuudios, seekord kaks rändajate. Teine Nendest on mägironija Raivo Blumer ja rändame siis temaga koos mõtetes Ameerika kõige kõrgemates mägedes. Nii Põhja-Ameerikas kui ka Lõuna-Ameerika andides. Rändame koos Hendrik Relvega.
