Et millestki siin ilmas paremini aru saada,  tuleb meil sellesse süveneda, minna asja sisse,  nii lähemegi kunsti näitusel mõne pildi,  siis kaome igapäevaselt oma töösse ja vahel poeme koguni  kellelegi hinge. See pole siiski reaalne füüsiline sisenemine,  vaid kõnekujund, metafoor. Täna aga On meil erakordne võimalus minna jää  ja lume täpsemini liustiku siis ja seda sugugi mitte  kujundlikus ülekantud tähenduses vaid täiesti reaalselt. Me oleme täna tulnud longerveeni liustiku peale,  kuid läheme hoopis liustiku sisse. Jääkoopasse. Aa selline koht. Aga siit läheb veel ossa, kui pikk tee alla. No päris hull värk, me paneme pealambid nüüd tööle. Õnneks on siia jäetud redel. Et saaksime ikka mugavalt ronida. Liustikud katavad tänapäeval ligikaudu 10 protsenti meie  planeedi maismaast. Minevikus hõlmasid nad kolm korda suuremat ala. Ka Eesti oli kunagi täielikult jääkilbiga kaetud. Kuidas liustikud tekivad, küsime Tõnu Martmaalt,  kes tuleb liustike uurimistöödelt teravmägede  teaduslinnakust nüüd sundist. Liustikud tekivad, kui lund sajab rohkem,  kui jõuab suvel ära sulada. Nii et tegelikult on vaja nii sademeid kui  ka madalat temperatuuri ja liustiku siis igal liustikul on ala,  mis kasvab ja on ala, mis sulab ja jää, siis liigub liustiku  akumulatsioonialast ablatsioonialasse. Ja liustiku nagu elujõud, hea siis see, et kas ta kasvab  või kahaneb kui sulab rohkem. Kui juurde kasvab või mis tähendab ka seda,  et tasakaalujoon on suhteliselt üleval ja suvisel ajal on  liustikud paljad siis need liustikud vähenevad  ja võib juhtuda, et kunagi kaovad ära. Aga kui liustik on ka suvel lumega kaetud  siis siis ta kasvab ja on elujõuline. Liustiku omapära on siis see, et liustik kasvab kihtide  kaupa ja need kihid siis säilitavad mineviku informatsiooni. Ja tänapäeva kliimauuringud ja keskkonna saastamise uuringud. On väga suurelt osalt baseeruvad liustikegernidest. Saadud informatsioonil, kuna seal on kõik ajalises  järjestuses säilinud Liustikud on oma tekkelt ja olemuselt väga erinevad. Oru ehk mäeliustikud on nagu pikad jääjõed,  mis kujunevad reeglina mäestikuorgudes. Mandriliustikud on seevastu suured jääkehad,  mis katavad laialdasi alasid. Antarktika mandrijää. Kilp võtab enda alla 85, Gröönimaa 10 ja ülejäänud liustikud  kokku viis protsenti maismaa jääkattest. Nende hulgas on ka vaid mõned kilomeetrit pikk,  kuid siiski muljetavaldav longerpeni liustik,  mida täna seestpoolt avastame. Uskumatu koobas ikka, ainult jääst tehtud,  eks. Nii ta on see puhas liustik, mille sees me praegu oleme. No kuidas selline asi tekkinud üldse on see liustiku  sulavesi suvisel ajal, kui temperatuurid tõusevad  plusskraadide juurde, ristik hakkab sulama. Ja see sulavesi, see peab leidma tee alla merre kõigepealt jõgedesse,  siis merre. Ja niimoodi ta siis läbi liustiku uuristab selle,  selle sulavee, tunneli kanali. Ja kui temperatuurid siis talvisel ajal langevad jälle alla  poole null kraadi, vesi külmub, vool peatub,  ongi meil olemas tunnel. See jää on ikka tohutult paks siin meie ümber ja,  ja kümneid sadu meetreid paks, vaata, sa vaata neid kihte,  siin sa näed neid, osad on heledamad ja osad on tumedamad. Aga see, et selline voolujooneline see ongi,  sellest. Veevool on ta kujundanud Ma peaks ütlema, et siin sees on soe ja siin on kahtlemata  soojem kui väljas. Tuult siin ju ei ole, eks absoluutselt mitte  ja ka temperatuur on ikkagi kõrgem. See on sama efekt, kui sa omale iglu kaevad lume sisse. Vaata, millised nõeljad, jääseinad on moodustunud siia nagu  oreli viled jooksevad ülevalt alla. Kuidas need, sest vesi on mingil ajal siis kui see,  see tunnel on nii-öelda ära jäätunud. Pärast seda on temperatuurid tõusnud siiski  ja siis on hakanud see vesi ülevalt alla jooksma  ja on need on need jäämoodustused tekkinud? Liustikud on nagu elusorganismid, mis oma kasvamise  ja kahanemisega mõjutavad ka ümbritsevat ökosüsteemi. Oluline on uurida, millist mõju avaldab liustikele inimese  aina intensiivsem tegevus üle maailma. Iga kevad käib Norra polaarinstituudi meeskond lumepaksust mõõtmas. Ja samal ajal ja siis ka liustiku liikumise kiirust. Ja sellega koos siis koguneb, sinna on tehakse sama palju  muid tööd ja meie oleme teinud siis Tallinna tehnikaülikooli  geoloogia instituut on, isutab analüüse. Nii pikkadest kernidest, mis sinna on puuritud teravmägedel  liustikes kui ka talvisest lumest Üks pool on kliimamuutused ja, ja teine on siis,  et kuidas ikkagi see informatsioon, mis on praegu lumes,  säilib liustiku jääs. Eesti teadlaste liustike uurimise traditsioonid ulatuvad  nõukogude aega, mil käidi Nii teravmägedel kui ka Antarktikas. Toona olid tingimused märksa askeetlikumad  ja tulemuste saamiseks tuli rohkem vaeva näha. Tänu pidevale osalemisele meeskonnatöös on auväärne koht  rahvusvahelises uurimisrühmas säilinud tänapäevani. Igavust selles töös ei tunta. Järjest huvitavamaks läheb musta süsiniku uurimine,  kuna selle valge pinna peal, kui sajab põhimõtteliselt tahma,  siis neeldumisvõime muutub ja päikesekiirgus hakkab  soojendama liustiku väga kiiresti. Nüüd küsimus, et kust see tahm tuleb, on üks,  on ikkagi tööstus, see võib olla liustike sulamisele suurema  mõjuga kui CO kahe atmosfääri paiskamine,  temperatuuri tõus. Sest päike on siin suvel ikka väga intensiivne. Ja see tahm, mis on liustikule pinnale jäänud,  see jääbki sinna, sest järgmine suvi ta sulab jälle välja. Seega inimene ikkagi mõjutab kuidagi seda liustiku. Kindlasti mõjutab aga samal ajal ka liustikud,  on ka enne inimest edasi tunginud ja tagasi läinud. Et me ei saa öelda, et nüüd kõik asi on tehtud inimese poolt. Aga noh, kui ka praegu pestitsiidid või niisugused asjad,  mis liustikas mõte takse, need on kindlasti inimese poolt  tehtud ja osa keemiat ka kindlasti inimese poolt. Aga samal ajal iga vulkaan paiskab õhku Väga suure koguse väävlit ja kõike muid asju. See sein on täpselt nagu külastajate jaoks ekstra tehtud  ja nagu geoloogiamuuseumisse oleks sattunud ühtäkki et kivid  on niimoodi välja paljandunud ja, ja selline jääkiht On peal klaas vitriinist. Hästi huvitav? No see lagi läheb veel kõrgemaks ja seinad veel järsumaks  ja seal üleval on nagu selline kristallühter. Väga ohtlik Lähme kiiresti mööda, lähme siit kõrvalt mööda,  siis me ei jää. Me oleme kõndinud siin koopas juba julgelt üle paarisaja  meetri ja lõppu sellel koopal vist küll ei paista,  täiesti uskumatu koht. Mida sügavamale me liigume, seda palavam meil hakkab. Ja ajab lausa higistama siin liustiku sees. Aga ma saan aru, et see koobas muutub iga aastaga hoopis  teistsuguseks ja ma olen siin varem ka käinud ja,  ja ega ta ei ole suures plaanis, see vesi jookseb siit igal  aastal sedasi. Aga, aga ta kujundab ümber need käigud ja,  ja minu viimane kord, kui ma siin käisin,  siis, siis ta ei olnud sugugi selline ta ma ei saanud  esiteks nii kaugele minna, kui me täna oleme jõudnud. Ja ma ei mäleta ka, et ta oleks niivõrd selge kristalne,  puhas jää olnud. Et see vesi ikka uuristab läbi liustikuteed. Nii kuidas ta saab. Nüüd alles läheb kitsaks. Tunne läheb juba klaustrofoobiliseks. Nüüd tuleb roomata. Sulamise tulemusel hakkab mereni jõudvatest liustikest  murduma tükke, mida tuntakse jäämägedena. Nende mõõtmed võivad olla väga erinevad. Näiteks ühel Gröönimaal salvestatud videol on liustikust  merre murdunud tüki suuruseks mõõdetud lausa 4000 korda. 100 meetrit ehk 0,4 ruutkilomeetrit. Ümbritsevad õhutemperatuuri tõus soodustab liustike sulamist  ning see tõstab omakorda mereveetaset kogu maailmas. Et kui liustikud ikkagi ära sulaks mingil hetkel  siis oleks ikkagi väga hull lugu. Ja ära sulaksid, siis oleks meil isegi Eestis väga hull lugu,  rääkimata mõnedest muudest maadest, mis on tükk maad madalamad. Küsimus on ikkagi 70. meetris umbes merepinna tõusus,  aga no ega ega ükski asi väga kiiresti sula. Liustike uurimine on oluline mitte ainult polaaralade jaoks,  vaid ka meie väikesele Eestile. Liustikud mõjutasid meid minevikus, mõjutavad praegu  ja kliimamuutuste tõttu aina rohkem ka tulevikus. Et Eesti tegelikult on polaarmaa, Meie kliima on pehme tänu  golfihoovusele ja kui me vaatame nüüd seda,  missugune kliima on Põhja-Ameerikas samal laiuskraadil  või missugune on sukotkal, siis noh, tänu kollaovusele,  me oleme soe, soe, aga samal ajal kõik päeva pikkused ja,  ja meie see kogu maastik on mõjutatud liustikest. Et. Selles mõttes me ei ole lõunamaa. Kui seda golfihoovust poleks, oleks meil jääkarud. Kas nüüd jääkarud, aga puudega oleks raskusi,  mets oleks väga hõre? Nii. Me oleme jõudnud turvalise tee lõppu. Ehk et edasi edasiminek, paistab, et giididega ei minda  edasi siin enam. Et need, need turistigrupid, kes siin käivad,  lõpetavad oma retke siin edasi läheb edasi,  lähevad juba juba kas siis jõustikuga rohkem seotud inimesed  või ekstreemseikleja kohalikud. Ja siit läbi ilmselt lihtsalt ta veel sadu  ja sadu meetreid edasi ja lihtsalt järsult  ja meile juba ohtlikult, nii et lõpetame oma retke siin  jääkoopas ja meil on pikk tee üles minna omajagu tagasi minna. Sügis tavatsetakse pidada raskemeelseks lausa depressiivseks aastaajaks,  mis inspireerib Buski neid ja enesetapjaid. Sellest kirjutas juba üle-eelmisel sajandil luuletusega Vene  poeet ja filosoof Kosma prutkov, keda muide reaalse tegeliku  isikuna ei olnudki olemas. Panin tema luuletuse oma oskamist mööda ümber eesti keelde. Gosmarukov, Junkur Schmidt. Suvi läbi hõbe härmast, väli helgib vasta. Junkur Schmidt end käsirelvast tahab maha lasta. Pea nüüd ogar küll kord kena lill, taas uitseb sulle  Junkuritt aumehe sõna suvi tuleb jälle. Need salmid olid sissejuhatuseks meie loole sellest,  mismoodi üks tundlik natuur, muusikainimene tunneb ennast  eestimaises sügisest. Seda. Vana ja viis tor astusin maha. Nädama. Tookord. Ühelt esinemiselt teisele kiirustav ja laval alati  nakatavalt heatujuline Anti Kammiste naudib eraelus vaikust  ning on Tallinna kära väikelinna vaikelu vastu vahetanud. Ma olen sündinud Tartu linnas, aga kuna vanemad tulid  kiiresti Haapsalu ära, siis, siis ma olen ikka tegelikult  võiks öelda, et elupõline Haapsalu lane küll. Läänemaa veri on ikka? Jah, ei, sellest kuidagi mööda saa, jah,  ja see. Mets ja meri on minu veregrupi üks osa. Vanema vanaisa ja, ja siis, kui nemad ükskord siit ilmast  ära läksid, siis, siis ta jäi minu käsutusse ja. Alguses täiesti kuivkäimlaga ja ilma veeta maja,  et siitsamast kaevust sai võetud vett. Me olime isegi väga õnnelikud inimesed meil hoovi peal kaev,  sest et ümberringsed majad, mõni tassis ämbritega kuskilt  linna kaevudest ja ja noh, väga väga mõnus oli tegelikult,  et niisugune variant oli olemas. Ja see õu ja need vanad õunapuud, need on kõik  nii nagu siis lapsepõlves. Nad on natukene suuremaks kasvanud, peab ütlema  ja pisut ära metsistunud, ma olen nüüd üritanud neid natuke  korda teha, aga. Aga nad on jah ja kannavad sama hästi ja need õuna maitsevad  sama hästi. Tegelikult. Rõõmu nendest asjadest on palju. Kullapäe on üks neist kohtadest, kuhu rattasõidud  või jalutuskäigud anti. Õige sageli toovad. Sulle meeldib? Siin mulle meeldib, jah, see on selline. Näiteks, et minu loodus, et kuidagi see panga pangapealne  või üleüldse see paekivi põhi ja kidur, taimestik ja. Ja siis ümberringi ennast kuidagi välja venitanud männimets,  see on selline minu vereringeet, see on täpselt täpselt minu  koht ja lõhnad ja, ja, ja kõik need vastingud. Leidsid motiivi, mida pildistada? See oli lihtsalt väike katsetus vaadata,  kas peegeldused töötavad, ei tööta. Sügisene loodus ja sügisene maastik inspireerivad sind küll või. Ma arvan, et üleüldse loodus inspireerib päris hästi,  aga sügis on. Praegusel hetkel hakkab ta oma värve ära kaotama,  mis on nagu pisut kurb, aga aga eriti see värvikillane aeg  on minu jaoks. Ma arvan, üks aasta lemmikumaid üleüldse. Võib-olla paistan välja natuke lõbusam, kui ma seestpoolt  olen ja see niisugune sügisene nukrus, kuidagi ongi vist see minu? Selline õige filim, et kuidagi. Ma arvan, et ma muusikas Otsin ja kuulan ka mingid selliseid. Võib-olla pigem igatsuslikke või nukraid toone. Sügisel on ju tegelikult mitu nägu, on see ilus kirjuaeg  ja on hästi vihmane, porine aeg ja on siis  ka selline kahutanud ja karge. Et see, see kirjuaeg on üks mu lemmikuid aga  siis algab ka kohe see aeg, kus kus löövad üles need lõhnad. See lehtede esimene selline vaik kõdunemine  ja niisugune omapärane. Lahkumise tunne, et see on selline nina jaoks huvitav aeg. Ja siis muidugi nagu sa ütled, see kahutav aeg,  kui hommikul avastada, et ohoh, et. Võiks minna proovida, kas liugu saab lasta juba kas krõbiseb  lompide peal. Ja siis tuleb see porine aeg, aga porisajaga,  mul on see hea asi, et kuna ma selle novembri lõpu Sünnipäevaga siis. Siis lapsena oli ju see ka suur ootusaeg,  nüüd kohe-kohe-kohe tuleb sünnipäev ja siis porina aeg  nii väga ei häirigi ja ma arvan, et see on  siis aastatega kuidagi niimoodi jäänud, et. Et eks see vahepeal tundus, et see vanaks saamine on nagu  kole asi, aga nüüd vaatad, et ikka ikka on tore. Kadakas hakkab ka oma käbisid valmis saama. Jah, siin on veel võimalik korjata kadakamarju. Jah ja tegelikult on ju praegu suve täitsa suurepärane aeg  korjata mis tahes selliseid apteegi. Kiupitsa ja kadakat ja ja barbarisse, kes meil siin kõik on olemas,  nii et C-vitamiin puu otsas rõõmsameelset. Puhas tervis. Mis sul loodusega seostub lapsepõlveajast? Ma arvan, et, Hästi palju merd isaga koos kalalkäimist. Siiski ka päris palju metsas käimist seenel  ja marja all käimist. Ja. Tegelikult ma pean mainima, et mingil määral see mingi  looduse huvi kuskil seal tapseest mul algas  ja huvitaval kombel Vanaema juttudest, sest vanaema rääkis mulle mingitest  sellistest huvitavatest asjadest nagu maavärinad,  tsunamid, vulkaanipurskad ja vot kuskilt äkki käivitus minus  hoopis mingisugune selline looduse huvi,  et. Et oleks vaja teada saada, mis, miks pärast vulkaanid purskavad? On tõesti omaette ime, et nii paesel pinnal  nii mitmekesine taimestik kasvab. Anti ütleb, et männimets on teda lausa ravinud. Ma olen käinud isegi puid kallistamas, ma ei,  üldse ei häbene seda ka, raske on siis kuskil mingi suurema  männi juurde käed ümber ja. Kunagi käis Anti vanaemaga mere ääres parte vaatamas,  nüüd on ta pildistanud just samas kohas päikeseloojangut  õhtute kaupa. Suureks fotograafiks Anti ennast ei pea,  ta püüab hetki ja meeleolusid. Ühel hetkel ma lihtsalt avastasin, et mu perspektiiv  asjadele on pisut erinev. Et ma ei pildista sellelt kõrguselt, kus,  kus me tavaliselt oma peaga oleme, vaid üritan minna. Mingile asjale hästi lähedale, ehk siis eriti veel,  kust hakkavad siis tekkima peegeldused ja. Ja sealt tulevadki niisugused võib-olla pisut teistmoodi  näoga pildid. No meri sulle kindlasti meeldib, kuna sa oled ju Läänemaalt  pärit ja. See kuulub su elu juurde, ma ei saa ilma mereta olla,  jah, et see on kuidagi selline rahustav faktor. Et kui ikkagi pinge läheb suureks, siis. Siis siis on küll niimoodi, et olgu ilm mis tahes,  siis paned ennast riidesse ja, ja tuled lihtsalt mere äärde  ja ma ei tea. Katsud teda lihtsalt hinga teda sisse ja  sest see hääl ja siis need rulluvad lained  ja see meeleolu on tegelikult. Ühte otsa pidi, ta on hirmutav, teist, otsapidi hästi rahustav. Ja toob väga hästi su enda mastaabis välja,  et sa oled ikkagi putukas. Sügis on küpsemise aeg, viljade aaeg aga mitte ainult. Kas olete kuulnud, et on olemas taimi, kes ei õitse kevadel  või suvel, vaid lausa hilissügisel? Sellest ja paljust muustki saab kuulda siis kui jalutame  sügisaias koos Urmas Laansooga. Kes sügisel on sattunud kas metsa parki või kalmistule  või ka tee ääres puid uurinud, silmanud,  siis kindlasti vaataja pilku köidab viirpuu viirpuu  perekonda kuulub 140 liiki kellest Euroopas elab 20 liiki viirpuid. Ja meil Eestimaal on samuti kümmekond liiki viirpuid. Viirpuu on väga sõbralik puu inimese jaoks  ja ka teistele elusorganismide looduses,  sest tema ei õied, viljad ega lehed ei ole mürgised. Vastupidi, viirpuul on väga maitsvad jahused,  viljad, viirpuvili tundub küll marjamoodi,  aga on ehituse poolest õunvili, nagu ka õunvili on. Pihlakal ebaküdoonial, õuna pirnil ja paljudel teistel  roosõialistel eriti tunnevad virbu viljade vastu huvi  mitmesugused rästad, must rästas. Kes meile talvituma sageli jääb? Viirpuu on eriti hinnatud Ameerikas Losjana osariigis,  kus ta on valitud koguni rahvuspuuks. Aga viirpuu on ka mütoloogias tähtis puu,  nimelt paljud usuvad, et viirpuude sees elavad haldjad  ja kui viirpuud Keegi tahaks murda või raiuda või hoopis maha saagida,  siis see kindlasti tegutsejale hästi ei mõju. Sageli öeldakse nii, et kes on viirpuu langetanud,  tuleb kindlasti lähedusse noor viirpuu uuesti istutada. Kõrrelised on inimese jaoks üks kõige tähtsamaid  majanduslike taimerühmi. Kõrreliste sugukonda kuulub rohkem kui 10000 liiki. 10550 liiki. Meil Eestimaal võib looduses leida 90 kolme liiki kõrrelisi,  aga kõrreliste hulka kuuluvad tuntud ja tähtsad toidutaimed,  nagu nisu ja riis ja rukis ja kaer ja oder. Mais kindlasti väga tähtis kõrreline. Aga kõrreliste hulgas on ka palju dekoratiivseid liike,  keda otseselt toidutaimena ei kasutata, keda  ka kasvatatakse ilu pärast? Kuulub samuti kõrreliste hulka maailma ühte olulisemasse taimesugukonda. Siit pöörise perekonnas on 14 liiki. Neid leidub Aasias Ida-Aasias, aga ka Põhja-Aafrikas. Ja kõige rohkem on siit pööriseid Hiinas tervelt seitse liiki. Meil Eestimaal kasvatatakse siit pööriseid eelkõige  ilutaimena või dekoratiivtaimena just nende ilusate pähekute  tõttu ja sügisel ja terveks talveks jäävad  siis nii pähikuteljekarvad kui ka pikad ohted jäävad kenasti külge. Siit pööris ei ole küll toidutaim otseselt inimesele nagu  tema sugulased, riis või mais, aga siit pöörist on ometigi  ka Euroopas suurtel pindadel hakatud kasvatama biomassi saamiseks,  millest tehakse nii bioetanooli kui ka biokütust. Nii et tõenäoliselt siit pööris on tulevikutaim tähtis energiakandja,  kuna ta võib ühe vegetatsiooniperioodi ol. Jooksul paari kuu jooksul kasvada isegi kolme meetri kõrguseks. Me oleme harjunud, et kevadel pungad puhkevad,  puud ja põõsad lehtivad ja ka õitsemine on kevadine  või suve esimesel poolel, siis taimemaailmas on  ka selliseid tegelasi, kes väga erandlikult sügisel hoopiski  mõtlevad õitsemise peale. Ja üks niisugune ebatavaline õitseja on Virginia nõiapuu,  kes õitseb enamasti oktoobris ja novembris aga vahel isegi  veel detsembris. Nõiapuu perekond ei ole väga suur, nõiapuid on neli liiki. Osa neist kasvab Aasias, osa aga Põhja-Ameerikas. Ja kui Virginia nõiapuu õitseb täiesti raagus olekus,  siis on veel hilisemaidki õitsejaid. Näiteks suureline nõiapuu Põhja-Ameerika idaosa liik on  praegu veel. Lehtes aga üksikud õied on puhkenud enamasti tema õied  puhkevad alles enne jõulu detsembrikuu sees,  kui ta on raagus. Ja niisugust õitsemist jätkub pehmemate ilmadega vahel  jaanuarikuusse välja. Nõiapuu kasvatab üsna huvitava vilja kupra,  mis talitleb paiskuviljana ja kui seemned nõiapuu kuprases  saavad valmis võib paiskuda või hüpata isegi kuni 10 meetri kaugusel. Nimetus nõiapuu tuleneb aga sellest, et ta õitseb väga  ebatavalisel ajal. Kas süda talvel, varakevadel, kui veel lumi on maas,  või hilissügisel, kui enamasti puud valmistuvad talve üle elama? Täna on Andrese päev. Varasemalt oli see külma ja talve saabumise päevaks. Uuemal ajal on advendiaja alguseks. Andres päeval ka ennustati. Nii näiteks palusid piigad õhtul enne uinumist eos meos. Püha Andres, näita mulle mu südamearmukest. Ma ei julge lubada, et teiegi täna öösel tingimata oma  südamearmukest unes näete. Küll aga seda, et nädala pärast saate taas vaadata osooni.
