Rõndame koos Hendrik Relve Seekordne rännusaade on jälle siis selline erakordne. Et aeg-ajalt varemgi on olnud, on siin stuudios praegu kaks maailmarändurit ja teine nendest on Raivo Blumer. Raivo Blumer on maailmas ringi rännanud peamiselt selleks, et jõuda mägedesse, et olla mägedes, et vallutada tippe. Kuna tänavune kogu meie hooaeg kulgeb Ameerikas, siis me pühendamegi selle saate Ameerika mägedele ehk siis Põhja-Ameerika koordilieeridele ja teistele maastikele ja Lõuna-Ameerika Andidele ja teistele maastikele. Tere tulemast, Raivo lume. Me asume siis üheskoos, nüüd sellele ilmatu pikale mõtterännakule rändame nagu mööda Ameerika selgroogu. Ja see on maailma kõige pikemad mäestikud, mis kulgevad ühesuunaliselt põhjast lõunasse. Ja me alustame siis päris põhja Ameerika põhjaotsast ja jõuame välja Lõuna-Ameerika lõunatipu ja veel sealt isegi natukene edasi Antarktise mandrile. Ja selle saateks on meile siis salapärane keetšuade flötide muusika keedžinud andides. Ma olen kuulnud neid mängimas sedasama muusikat seal mägedes, seal mägede keskel ujub see muusika muidugi võimendatult. Aga kui me nüüd alustame, siis alustame sealt kõige kaugemalt põhjast, Alaskalt, mina olin seal kõigest kolm kuud tagasi, tänavu suvel ja seal asub üks stenaali rahvuspark ja seal on siis ka kogu Põhja-Ameerika kõige kõrgem tipp. Selle nimi on Tenaali. Hiljuti nimetati seda veel Mäkindliks, aga tänavu esimesest septembrist on ta siis ametlikult Tenaali ja minu meelest aga õige sellepärast et finaali on kohaliku indiaani keeles tähendab küll lihtsalt kõrget mäge, aga see makk kinni oli mõnes mõttes tobe, sellepärast et see oli kuskil 1900.-te algul või natuke enne seda, kui oli mingisugune presidendikandidaat, kellest keegi suurt enam midagi tea ja siis üks tema valijameestest kuulutas, et paneme selle Mäele selle presidendikandidaadi nime. William McKinley ja niimoodi see nimi siiani olid, nii et selles mõttes on läinud asi õiges suunas ja ma olen märganud, et ka mujal maakeral on see kuidagi läinud niimoodi, et aina rohkem on hakatud ametlikuks nimeks panema kohaliku rahva pandud algset nime. Aga siis seesama Tenaali, mina sinna tippu ütlen ausalt ei läinud. Me sõitsime tegelikult lennukiga sellest mööda, ta oli nii kõrge, et lennuk oli horisontaalselt nagu tema kõrval ja seal oli verd tarretav, milline meeletu kivimite massiiv. Millised pruunid seinad, tohutud seinad ja seal üleval siis need lumised liustikud ja kõik muu, see oli täiesti midagi üleloomulikku, mida me seal aknast nägime. Ja teiseks, kui me olime Dionaali rahvuspargis, siis mõne koha pealt ma siis sealt mägedest nagu püüdsin oma teleobjektiiviga seda Tenaali tippu, sealt ta paistis, niisugune päris niukene lumemüts, selline valge, mitte terav. Ja muidugi tohutu aukartustunne, see seal on Põhja-Ameerika kõrgeim tipp, 6200. Sinu kogemused, selle tipuga on palju füüsilisemad. Jah, meil õnnestus tema tippu ronida, suri aastal 1999 ja see on ju üks karmimaid tippe maailmas selle poolest, et ta asub nii kõrgel põhjalaiuskraadil. Nii ta on, ta on peaaegu jah selle polaarjoone lähedal ja ütleme muu maailm harjutab enne Everesti tõusu, harjutab tavaliselt siis Tenalile tõusu. Et nad kuskile Aasiasse mõne seitsmetuhandelise peale enamasti ei jõuagi ennem. Ja kui sinul on nüüd tegelikult olemas kogemus niisama lummast ehk maailma kõrgeimast tipust ja sellest põhja-ameerika kõrgemast tipust kuidas see tegelik minek siis oli, mis vahe oli võrreldes Džomolungma? Ütleme tehniliselt täna oli, ei ole väga raske, mägi oleneb muidugi marsruudist, aga see külm, aga ütleme klimaatiliselt ja, ja füüsilistelt oludelt on väga karm mägi. Ja noh, eks me oma lollusest natukene võib-olla isegi alahindasime teda seal ja ikka saame vett ja vilet. Saame lumetormi, külma, paksu lund, milles oli väga raske liikuda, pidime telke välja kaevama. Et me lootsime, et tuleb lihtsam hiljemalt ühesõnaga seal vist ongi nii, et sealt päris nagu jalamilt pihta ei hakata, vaid, vaid lennatakse siis liustikul kuskil 2000 peale vä? Jah, talkeetna alguspunkt, kus need lennuliinid väiksete taglased lendavad lendur, pluss kolm reisijat, see on omaette elamus ja maandumine liustikule, kuhu ons trambitud meeste endi poolt jalgsi ja suuskadega lennurada sisse trambitud mingile imele, sellisel moel on seal muidu ju nagu rattad alla ka sellisel juhul kuidas need on, mingid suusad tekitatakse sinna. Ja ta on jah, nii-öelda käsivändaga, tehtakse lennud, aga noh, kui raja peal tõuseb rataste pealt lendu, siis vändatakse rattad üles, suusad jäävad nagu madalamaks punktiks. Need õnnetuseks kavatsen liustiku pea sisse, nägime ühte juhus, kus siis lennukaks minema käis nina peale kohe. Jalased olid kinni ja siis kutsuti seal kümmekond meest metsa, lappija tõstsime tiibadest pealt lihtsalt üles, tõstsime ta sealt august välja ja läks. No need lennukid on hästi kergeks tehtud ja noh, üks reisija istub lenduri kõrval, kaks on tal selja taga. Oxcus sisse minnakse selle siis lendurina lendu tõstab lennuki külje najalt, tõstab hingede peale ette kõrvale heita, näiteks need asjad lükatakse kotist suur kotimahu sisse. Kuna lennuki saba on selline kitsas koonus, siis väiksed asjad loobitakse sinna kitsasse koonuse otsa ja suuremad asjad siis topitakse istme taha niimoodi selja taha, siis sinnapoole kaldub olema apteekri täpsusega paigas. Aga siis, kui te seal nüüd hakkasite sealt minema ja, ja läksite ülespoole, siis ikkagi ma kujutan ette, see külm sellisel põhjalaiuskraadil, see võis ikka päris karm olla oli ja me läksime kelkudega. Need seal on niimoodi seatud, et igaüks oma kelku kaasa võtavad seal liustiku lennujaamast või lennuväljalt, seal on siis nagu tehtud selline ladu ja sealt hakkas see kõigele ronijatele kelk. Sisse minek võttis mitu päeva järjest kõrgemale, baaslaager on 4300 meetri kõrgusel, sealt liustikud siis baaslaagrisse, jah, ja siin oli, see oli kolm päeva minekut vist. Ja kui palju kokku siis näiteks oli, ütleme tippu jõudmine alates sellest maandumisest lennukiga me tegime seal aklimatiseerumistõusu, kuna kõrgus on ikkagi juba tublisti üle viie kilomeetri. Ja ma arvan, me jõudsime, kas üheksandal või 10. päeval jõudsime tippu ja see oli väga kiiresti olime arvestanud, et kui on tingimused kehvad, et meil nädal kauem isegi, aga ega nad tingimused head ei olnud, külma oli, baaslaagris oli mitmel päevasel miinus 34 kraadi, ülemises tipulaagris oli juba miinus 40 ja nii, et ega seal väga ei maga seal lihtsalt Oleskled hommikuni, kui valgeks läheb, siis tuvastatud liikuma saad, et sa oled liikuma natuke kehale sooja sisse liikumisega. Väga tugevad tuuled on seal üleval, nii et ma tegin endaga tõusu peal oli, mitmel korral oleksin kuskil kaljudel häälde, surusin näo ja kapuutsi vastu, kaljusid, et see tuuleving lööks kopsu õhku täis, et saaks niimoodi vaiksemalt, rahulikumalt. Hoidsin nagu pea vastu kaljut ja võtsin külje pealt neid kapuutsi kinni, et tuul sisse ei puhuks või otse näkku ei puhuks, et kui ta lööb sulle kopsutäis, siis sa ei saa hingata. Jah, ta kuidagi tekib selline, mis tunne täiesti. See on selline huvitav fenomen, ma olen seda ka mujal kogenud ja kõrgel tugeva tuulega ja ülemine ots, ta, sa kirjeldasid, et on selline ilus lumemüts ja tegelikult seal on tuisuhari. Ta on nagu tuisanud seal liustiku servi hästi terav hari ja päris palju ei lähegi tippu välja, kuna sellesama tugeva tuule tõttu, et naeratad, siis võid ükskõik kummale poole neis kukkuda ja noh, ütleme kui õiget tehnilisi võtteid kasutada, saab jääd pidama, aga allpool on juba kaljud. Aga seal on veel see salaläks ka, et, et seal on õieti kaks tippu ja ma lugesin kuskilt, et need esimesed, kes oma meelest siis vallutasid selle kenaaligi puu. Siis nad läksid seal peaaegu ühekõrgused, need kaks tippu ja nad tulite alla, arvasid, et nad olid tipus käinud. Aga nad olid selle natukene madalama tipu otsas käinud? Jah, võis ju äkki olla pilves ilm või, ja nähtavus ei olnud, eks noh, tavaliselt tipus olles enam-vähem, tajud ära, kas mõni on veel kõrgem või ei ole. Kui sa näed seda silmapiiri, seda veergu kokku oli, siis kogu see retke koos allatulekuga oli meil 13 päeva, 13 päeva ränkraskeid päevi ja samas ütled, et teil vedas, oleks võinud palju rohkem pääle minna, jah, kaasas 20 päeva toit, mida me pidasime üles vedasime olla, kuna sina ei tohi jätta. Et see tegi meelsed asjad muidugi raskemaks, aga ega seal miinus 30 miinus kolme 540 peale ei tahaks kauem olla ka see, see oli kindlasti karm kogemus. Ja õieti vähemalt oleme sealsamas põhja-ameerika mägedes. Tenaali kuulub ju Alaska aheliku hulka, mis on, võiks öelda koordilieeride jätk, kõige põhjapoolsem, aga kui tulla nüüd lõuna poole alla, noh, siis need koordineerib, muutuvad nagu aina inimsõbralikumaks ja noh, minu jaoks, kes mind huvitab alati see elusloodus ja ja eriti suured puud siis näiteks sama, kus juba koordilieerit jagunevad mitmeks eraldi ahelikuks siis rannikuahelik juba lähistroopiline kliima, seal kasvavad siis need maailma kõige kõrgemad puud üldse ranniksekvoia, väga võimas elamus või siis natukene üks paralleelne ahelik sellest samast koordileeridest on Sierra Nevada mäed. Ja seal siis jällegi need, need mammutipuumetsad, kõige suurema mahuga puud maakeral üldse kirjeldamatult võimsad elamused ja ka sealkandis liikunud tänu sellele jah, et meil Tenaalil õnnestus nii kiiresti käia, meil oli aega kaks nädalat rendiautoga ringi sõita siis USA läänerannikul ja kõik need olulisemad rahvuspargid seal läbi ja sõitsime ka vist isegi kolmest suurest puust läbi. Seal on lihtsalt on turistiatraktsiooniks tehtud auto, oh suurune auk sisse lõigatud puutüvesse ja mammutipuu on jah selline, et sealt võib peaaegu praegu enam seda ei tehta, aga, aga vanasti neid tehti ja kuna mammutipuu elab seal 1000 502000 aastat, siis need kunagi tehtud tunnelid, kust autoga saab läbi sõita, on tõesti siiamaani alles. Aga seal sa nagu mingeid tippe enam ei otsinud, aga me käisime seal Romney vaatamas, mis on ka omaette maailmakuulus, vist oli 82. aastal ta plahvatas, nii et viskas oma ülemise kilomeetri ühe plahvatusega, viskas pealt ära, kui kõrgele ta seal läksite, siis võis olla? Tähendab tippu ei üritanud, aga me käisime seal kõrval tippudest või käisime teda vaatamas üle nende ahelike või noh, seal. Ja siis käisime suures kanjonis, mis on ka umbes ülemeservisel kahe kilomeetri peal või kõrgemalgi aga siis edasi Põhja-Ameerika kõige lõunapoolsem osa seal läheb ju Mehhiko ja ja nüüd Mehhikos, mina ei ole siiani käinud, kuid sina oled vallutanud ka Mehhiko kõrgeima tipu, on see tõsi ja Sanoori saba? Ta on täpselt sama kõrge kui Elbrus kuus, 5650 meetrit ja kujunes ka väga raskeks tõusuks aklimatiseerumise tõttu just kuna meil ei olnud korralik aklimatiseerumis lihtsalt joonel, tahtsime sellele kõrgusele jõuda, noh, jõudsime ka, aga noh, väga vaevaliselt ja sealt edasi. Nüüd me selle Kesk-Ameerika sealt. Me libiseme kiiresti oma mõtterännakuga üle. Sina oled käinud Guatemalas, mina olen käinud Costa Ricas, sealgi oli mägesid, mina käisin seal, kus ta rikas vulkaani otsas, eks. Kas sina, Guatemalas käisid ka mägedes tippude otsas kuskil puudeid tegemata, aga seal on üks huvitav piirkond, mägedes on Suurjärv ja seal on noh, umbes kahe poole kilomeetri kõrgusel, et selles piirkonnas me käisime, aga Tibu jookseb meil tookord jah, vähe aega, aga seal Kesk-Ameerikas ikka seesama Ameerika selgroog ju läbika, õieti selle. Ja kui nüüd see Kesk-Ameerika läbi saab, siis ootab ees juba lõuna Ameerika. Jätkame seda Ameerika mägede Beatööritavat retke siis nüüd Lõuna-Ameerika poolel ja seal on siis andide mäestik, seda loetakse maailma pikemaks terviklikuks mäestikuks kokku 7000 kilomeetrit ja sealt põhjaotsast pihta siis minu esimene põhjapoolsem kogemus oli Ecuadorist seal. Ega millalgi ise mingit tippu vallutama ei läinud, ma lihtsalt olin seal Kuito linnas pealinnas ja selle ümbruses ja ta on ju ümbritsetud lausa folkaanidest ja ja mõni näiteks Kotod paksi. See oli ikka 5900 meetrit kõrge, ligi kuue kilomeetri kõrgune vulkaan linnast 50 kilomeetri kaugusel, no see mõjus väga-väga võimsalt. Aga kui nüüd Ecuadorist lõuna poole edasi liikuda, siis jõuame Peruusse ja Peruus oleme me aegadel aga mõlemad olnud ja see on mägedema selgelt ja minu elamuslike oli ikkagi matšubidiumis ju nii-öelda mõõtude järgi nii väga võimas ei ole kuskil 2400 meetrit pinnast ja selle lähedal veel see, kus kolin, mis on tegelikult isegi kõrgemal 3600 merepinnast ja see kant, see oli elamuslik, siis ma mäletan, Cuzco linnas oli see, et meie olime juba Peruus olnud mitut aega ja nende mägedega kohanenud. Läksime kuskile kohvikusse sööma ja meie kõrval istusid niuksed, noored imekaunid, tütarlapsed, täkk, täkkerid, Nad istusid ja korraga üks ei pidanud vastu ja noh, tohutu iiveldus tuli peale ja, ja kelnerid jooksid ja kõik olid segaduses. Põhjus selles, et nad olid lennukiga tulnud otse Kuuscosse ja siis on see ju väga kerge juhtuma. Et organism nagu ei kohane sellega sedasama mäe kogesime ise ka, kusjuures me teadsime, et need probleemid on ja isegi soovisime bussiga minna, aga noh, kellelegi saitidele organiseerida laitis selle maha, sest buss sõidab terve ööpäeva. Ja siis me ikkagi kaks päeva põdesin, kuuskos ikkagi nägi haigus, sisuliselt te saite sedasama tunded, tulite lennuki katse, kuidas need esimene õhtu seal linna vahel ringi käia oli ka kergelt uigud piltlikult öeldes kusjuures veel hullem on pealinna pass, mis on nelja kilomeetri kõrgusel ja sinna tuleb lennuväli on 4200 peal. Et seal ikkagi väga paljud tarvitavad hapnikuballoone, see on nüüd siis juba Boliivia ja, ja Boliivia naaberriikide luule ja see on maailma kõige kõrgemal asuv pealin üldse. Nii on, jah. Aga kui me nüüd tuleme tagasi siia Peruusse, siis muidugi kuusko linna minnakse ikka sellepärast enamasti, et jõuda matšubitsule ja nüüd matšubitsul seal päeval sellesse nii-öelda inkade salajases linnas, seal on keelatud ööseks jääda, aga meie siis tegime nii, et me olime seal lähistel madalamal Ako Kalientese linnas ja siis tõusime hommikul jälle matšovičule ja viibisime seal terved päeva ja siis jälle alla tagasi. Ja niimoodi kogesime seda väga salapärast ja, ja müstilist paika ka. Ja mulle isiklikult jättis ka see päikesevärav sügava mulje, matšubitsult tuleb sul tõusta ligi pool kilomeetrit. Vääris väsitavat rada mööda isenesest, sile ja lai rada. Aga sa oled kõrgel, et see jättis mulle sügava mulje. Aga sinu matsu pitsula minek oli peaaegu nagu selline rituaalne retk. Jah, me tegime läbi siis selle Kuuepäevase atre kin marsruudi ja muidugi meie pettumus oli see, et me nende kohalikega suheldes saime teada, et need rajad, trepid on ju tegelikult taastatud. Ja päris õige, et rajad on kohati alles džunglis või seal väga tihedas vihmametsa sees ja on alles välja raamatu välja raiumata ja see kestis päeva ja tuli tõsiselt, oli, oli ikkagi väga raske üllatada. Raske, ja eriti raskeks tegid veel väga kõrged astmed, et 30, isegi 40 sentimeetrit oli, nad kohe aeti, olid need kiviplokid niimoodi üksteise taha laotud ja, ja, ja seal oli nõue, et võisid kasutada käimiskeppe, aga nad pidid olema pehmete otstega vigastaks neid kive seal ja ma tean, et väga palju seal käiakse tänapäeval hästi palju igal aastal. Seal on niimoodi, et kuna ööbimiskohad on piiratud suurusega, Need välirosetid kantakse kaasas, sinna ei tohi midagi loodesse maha jätta siis päeva hulk vist on 500 inimest, kes lubatakse rajale ja õieti seesama massturismi üle ujutatuse oht on kamatšovitsul ja muidugi see elamus, ma ütlesin Vitsur, need kummalised mäed seal ümber, Nad olid sellised kuidagi huvitava kujuga kaetud rohelisse metsa katega, aga sellised nagu nagu ümarad, aga samas niuksed kõrged nagu suhkruga Mäede kuidagi mulle mõjusid kummalised. No ilmselt see kivim ongi sarnane suhkru suhkru peame täna. Aga sina oled ikkagi vallutanud ka Peruu kõige kõigema tippu. Vaskarani, see on 6768 meetrit. See on huvitav mägi ja ka tehniliselt päris keeruline ja ka füüsiliselt raske mägi. Liustikud ulatuvad umbes viie kilomeetri kõrguseni ja kui nad algavad, sind, on võimsad, kohe on võimsad ja põhjus on selles, et, et ta on ookeanil väga lähedal ja need niisked õhumassid, need tulevad sademed täna tulevad kõik seal alla ja ta on tohutult lõhenenud rippuvate liustike jäämassidega kaetud mägi, mis on eluohtlik. Nagu me nüüd sellekevadisest teame, et naaber naerdi, juhtus seltskonna, meie nägi roniga. Meil õnnestus neljaga, üks pääses, aga sellel Vaskaraanil ta on, ütleme siis Peruu kõrgeim tipp. Aga ta ei ole andide kõrgeim tipp. Aga sina oled käinud ka andide kõige kõrgemas tipus on juba järgmine riik. Argentiina jah. Andide kõrgeim on Jaago mõnikümmend meetrit alla 7000, aga tõsised mägironijad ütlevad selle kohta, et noh, ta ongi selline tagajalgade nägijat, kui tervis kannatab, siis ronid üles, väljamägironimisoskusi seal praktiliselt ja ei ole, aga väga korraliku aklimatiseerumis küll tuleb olla toiduga hästi ettevaatlik, et mäenõlvad on seal väga palju happelist vett. Need allikad ja need on tihtipeale happelised. Ja kui sellest toitu teha, siis keerab sisikonna päris segamini. Kuidas siis selle veega saab, kus sa võtad selle Lissaboni jääst sulatada jääst lumest ja, ja see aklimatiseerumise jälle, see on tõesti väga tähtis asi. Andides ma mäletan seal Peruus oli meil niimoodi, me olime ikkagi rühmaga ja enamik seltskonnast kannatas ikka meeletult selle all, et seal tuli kord tõusta, kord laskuda päris suuri vertikaali vahemikke ja selle tõttu lihtsalt inimesi oli kurb vaadata, et nad olid täitsa haiged, ütleme mind päästis keelse kokalehtedest pallikene, ma vähemalt usun seda, et, et see on, siis keerad kokalehed rulli, seal keskel on taimede tuhast niisugune pall ja paned selle endale põske ja mulle tundus, et mina pääsesin selle tõttu saanud kuna Gatesi, Aade ja andide mägirahvaste tarkus. Et kõrgmägedes sa pääsed niimoodi kergemini ja see aklimatiseerumise, kuidas see käib. Kui rääkida sedasama Kongaago näitel, siis ta on päris keeruline. Kõige lihtsam iseenesest on niimoodi, et kui tipud juba üle kuue kilomeetri ja, ja kõrgemad et tõustakse noh, algul näiteks nelja kilomeetri peale viibitakse seal noh, tund jaan isegi Corolla tullakse alla, ööbitaks näiteks kolme ja poole peal. Et organism taastuks, siis ronitakse juba seal nelja poole, viie peale ollakse üleval, aga tuleks jälle alla. Kogu aeg on väiksed, sellised nägi haiguse tunnused olemas. Järgmine tõus võiks olla juba kuskil viie poole peale ja tulla jälle natukene alla praktiliselt poole kilomeetri kaupa. Jah, lihtsalt, et algul mägedesse minnes keha ei ole valmis suuremateks tõusudeks. Aga kui see aklimatiseerumis vaevu ära tehtud, siis ütlen, korraliku aklimatiseerumise korral on see liikumistempo, pole suurem ja ei ole mingeid vaevusi. Tänav. Ja Akungaagule Minnas oligi niimoodi, et neid mõjutas. Esiteks me läksime eesti talvest, jaanuaris läksime sealsesse, kes suvesse, temperatuurid orgudes pluss 30 veeta orud kuivad, nii et me ei olnud alguses teadlikud ja meil olid kaasas ostetud linnast mõned veinipakid, jahuksime veini, mis tegi heaolukorra veel hullemaks. Vale asi vales kohas. Täpselt. Ja, ja seal oli veel selline, et varustus viiakse sisse muulade seljas, et sul endal on suhteliselt kerge käia. Aga Ma ei ole kuskil alla tulla, et selliste aklimatiseerumistsüklites tõused näiteks nelja poole peale, tuled alla tagasi. No vot sinna baaslaagrisse minnes ei ole vahepeal, et noh, eks me seal leiutasime, käisime seal ühes küll korrus ja aga ta tuli ikka väga raskelt. Baaslaager oli 4300 peal, no mõni jäigi põdema ja need kaks meest sattusime haiglasse isegi sealt selle liiga kiire tõusu tõttu jäigi neil tegelikult mägi tegemata. Et tegelikult ütleme, mägironija seisukohalt ei olnudki raske, aga jess aklimatiseerumise vaevad samuti raske ahtlusele ajavahe vist oli, Eestis oli, tol ajal oli vist seitse tundi, ma mäletan, et kõik need, kui nad tulevad ühe nädala jooksul sulle peale siis organismide vastus selline oli siis andide kõige kõrgema tipu akum, Kaago vallutamine. Ja kui me nüüd oma mõtterännakuga oleme jõudnud juba välja Lõuna-Ameerika lõunatipu siis tegelikult me saame siit veel edasi lõuna poole minna, seal teatavasti on Antarktika maailmajagu ja Antarktise manner. Ja sealt põhimõtteliselt seesama andide mäestik sukeldub vahepeal ookeani alla ja siis ta ilmub seal Antarktise poolsaarel uuesti maa peale ja läheb niisuguse pika selg kroona veelgi edasi. Ja seal on mul õnne olnud natukene olla ühe saare juures, õieti kuulub kogu sellesse kompleksi ja selle nimi on disseption. Tänapäeval nimetatakse seda inglisekeelse nimega, niimoodi see eesti keeles tähendab petlik ja see oli küll täiesti fantastiline elamus. Me olime laevaga ja me sõitsime laevaga vulkaani kraatrisse ehk kalderasse ja see nimi petlik tuleb sellest, et sinna mõõna ajal ei pääse üldse sisse seal liiga madal see kitsas sissepääs sinna tõusule, seal saad siis läbi ja siis sa oled keset vulkaanikraatrit ehk kaldeirad, selle läbimõõt on seitse kilomeetrit. Ja see on väga salalik paik, sest sinna näiteks Tšiili uurijad ajasid jaama ja see hävis, sest see kaldera elustus tekkis maavärin. See, mis oli, meie elamus, oli see, et see rannik seal kui hakkas nagu vesi mõõnaga laskuma, siis selles külmas Antartilises kliimas see musta värvi liiv auras sest et tal oli nii-öelda põrandasoojendus, sedasama vulkaan ikkagi täiendas teda ja seal käiakse lausa isegi ujumas selles väga karmis kliimas ja õieti sealt edasi veel kaugemale Antarktikasse on siis mandril Se Antarktise mandri kõrgeim tipp, Windsoni tipp, selle kõrgus on siis 4892 meetrit ja minust rääkimata, aga isegi sina, Raivo ei ole seal veel käinud, ei ole, aga võib-olla kunagi satud, aga eestlased on seal käinud ja selle rühma seas oli siis esimene Everesti asutaja Alar Sikk eestlaste seas ja ka Tarmo ja Jane Riga ja ja abielupaar nendega siis tänavu suvel meiegi meediasse jõudis. See osade juhtus siis katastroof, et nad andides tippu vallutusel hukkusid mõlemad ja selle nimi on muide kohalikust keelest Dolcaraju. Aga kui seda eesti keelde tõlkida, siis seda võib tõlkida niimoodi, et lumega kaetud lõks kuskil kuus kilomeetrit kõrge. Ja kuna sa tundsid neid inimesi väga hästi. Et kas sa oskad kokku võtta, mis nendega juhtus. Minule teadaolevalt varises lumesild nende all kokku. Ja, ja et nad midagi valesti oleks teinud, ma küll ei julge öelda, et olles ise sealsamas kõrvalmäel, siis selle kõrgemal tipul käinud seal liikusime pidevalt sellistel väliselt võib-olla võimsatel suurtel lumesildadel sildadel, mis siis üle liustike lõheda ulatuvad ja kõik käisid seal ka koos giididega ja keegi meist ei saanud olla kunagi kindel, et, et nad peavad. Ja nendes mägedes on väga palju ka maavärinaid ja sellesama Vaskarani peal on juhtunud vist üldse mägede ajaloo kõige suurem traagilisem õnnetus ka, et üks külgtipu külg varises alla Tormas Se rusuvool, kõik tormas all joraaži linnapeale ja hukkus 17000 inimest sealsamas mäe jalamil, et enne meie tipus käiku oli mägi neli aastat ligipääsmatu jälle ühe maavärina tõttu, et lõhkus kõik varem teadaolevad läbi käsud. Et uued lõhet, uued ja sillad tekkisid, ei leitud läbipääsu enne, kui samal aastal, kui meie käisime. Nii et ilmselt seedikus nemad olid, noh, ta ongi paljuski analoogne, natukene madalam. Ja see sild võib olla kümneid meetreid lai, näegi teda ja seda ei ole võimalik saada, protsendiliselt ette planeerida või välistada seda riski seal. Kusjuures nad olid vist need parimad mägironijad Eestis üldse. Head ja väga kogenud ja Tarmoga ma olengi mõlemal 8000-le seal koos käinud. Ja seal samal rajal, kus nats juhtus, liikus ikka teised grupid tippusele käidud juba kuu aega nende ees kaks prantslast, umbes sadakond meetrit, et kelle juhus valib, ega aitäh, Let elu ja surmaga. Nii see on, et sa pead seda teadma, sina tead seda veel väga hästi, kuskil siin üle 30 aasta oled kõrgmägedes käinud, et iga selline käik on riskimine eluga, sa võid sattuda mingisugusesse täiesti eluohtlikesse seisu, mis on sinu, mida kõige eluohtlikum seis olnute mägedes? Noh, ega ma ei pruugi teadagi, aga mis suhteliselt kehvasti lõppes minu jaoks kommunismi tipult laskudes kukkusin libisesin ja sõitsin mööda nõlva päris pikalt alla. Aga õnneks minu õnneks olid pehmed lumevalud, mis meid kinni pidasid. Ma ei tea, mis seisus oleks siis olnud, kui ma oleks veel 400 meetrit allapoole panna, kus see oli? See oli Pamiiris kommunismi mäetipule. Et kui me käisime tipus ja peaaegu seitsme poole kilomeetri kõrgusel, ööbisime 7000 peale ja siis laskusime alla 6000 peale seal laskumise poole peale umbes. Õnneks muud viga ei saanud, kui tugevad põrutused sain, nii et algul ma ei suutnud hästi liikuda, aga no lihtsalt omal jalal. Umbes kaks päeva kulus mul alla tuleks rohkem aega, kui normaalselt oleks kulunud ja see. Ma olen libisenud kuskil mägedes, ma arvan, paar-kolmkümmend meetrit ja jäänud ka kuskile mingi lumevalli taha pidama, aga aga ma tean, et, et sellistel juhtudel vaat sinu üle valitsema jõud, mida sina ei suuda kontrollida. Eks minuga juhtunud oli täpselt sama, ma üritasin oma langemist libisemis kontrollida, aga kuna ma liikusin ka siis suusakeppidega teleskoopkeppidega, mul ei olnud kirkad tol hetkel, sest ma ei hinnanud ohtu õigesti. Mul ei olnud võimalik ennast pidurdada, tegelikult või kinni pidada. Aga loodus ise päästis mind, et see, see on selline riskimine ei millegi muu kui isikliku eluga ja ja nüüd mul on sulle Raivo küsimus, et, et mis pagana pärast siis vaja üldse minna panna oma elu kaalule, mis kaalub selle omakorda üles sinu jaoks? No ma ise vähemalt arvan, et ma ei ole kunagi läinud eluga riskima. Ma olen üritanud alati võimalikult selgeks teha need ohud, mis konkreetsele hääl või üldse seal mäestikus võivad, võis olla ja püüdnud minimaalselt riske võtta. Aga paraku lihtsalt olud on tihtipeale sellised, et ilma nendeta ei pääse. Ja mis riske järsult võib suurendada, on kiirelt muutuv ilm mägedes väsimus ja näiteks tekib mingi tehniline lõikeseid ja nii-öelda ohutsoonist normaalsena seal välja, aga tegema kiireid liigutusi, kiireid otsuseid, otsima kiireid väljapääse ja noh, võid teha ka valeotsuseid, et ta võib kummuli veeruda mitme vale otsuse ja mitme asjaolu tagajärjel kõik see, aga see, see, ütleme see riski üleskruvimine minu maailmareisidel ei ole olnud mägedes, need ütleme, eluriskile panekud, need on olnud pigem kuskil troopilistes džunglites. Aga ma tean, miks mina olen tahtnud minna. Ega ma ei ole tahtnud ja oma elu kaotada. Vastupidi ma olen tahtnud elada täiega ja see on niisugune. Näed, kui sa oled äärmusolukorras, see on siis ekstreem, siis see adrenaliin, mis sõnu soontesse purskub, see on niivõrd võimas, et sa tunned nagu kuidagi kirjeldamatut seisundit ja ma ütleks, et nendel aegadel tunned, et sa elad sajaprotsendiliselt või 150 protsendiliselt ja seda meie tavaelus ette ei tule, ainult siis tuleb, kui tõesti midagi väga viltu läheb. Mina ise hindan seda umbes niimoodi, et et kui sa piiri olukorda läbi teed, siis sa teed endale niisuguse regressi enda sisimas, et sa puhastad enda sisemuse ära. Ja kui sa oled selle läbi teinud, siis sa tunned nagu oleks tahvel puhtaks pühitud ja sul on äärmiselt selge, et mikspärast ma üldse elan, mis on elu põhiväärtused ja need asjad sinu peas loksuvad õigesse järjekorda. Mul on nagu isiklik seal väga-väga täpne kirjeldus, täpselt sama tunne, mina ja kaaslased, kellega ma olen suhelnud. Et seal ei ole võimalust ja ei võitle, jäid tegutse oma ellujäämise nimel saab pühenduda sellele 100 protsenti. Ja see on tõesti tõnie refresh ja mingid mured kuskil. Noh, ütleme mägede piirkonnas Eestist rääkida, sa räägid nagu tühjale seinale või et keegi ei tea sellist kohta ja mis, kus, kuidas saab leeme kohas, mida ei ole olemas jaamu see maailma inimeste jaoks, eks, et eks see ongi jah, tõesti iseenda proovilepanek ja noh, ütleme see mõju on seda tugevam, mida rohkem enda piirile sa lähened. Aga noh, ütleme, eks tarkus ja oskus ja julgus, teatud mõttes on ka selle piiri ületamise vältimine ja et noh, ütleme mägironimise ajalugu tunneb väga palju neid, kes julgevad, aga kellel ei ole pidurid ja millega see lõpeb. Aga jah, sinul on siis need mäed ja minul on olnud paigad maailmas. Et see on küll imelik. Ma tulen siia Eestisse, hakkan oma argitoimetusi jälle tegema, siis vahel mõni küsib, et kuidas sul tunne on, ma ütlen, et hea tunne on, miks sul on hea tunne? Vastan, ma olen elus. Siis ta küsib, kas sa olid haige? Himma ei olnud haige, ma tunnen, et ma olen elus, selle tajumine selle nimel siin edasi elades igapäevast elu. See on suur väärtus. See immuunsus kestab umbes kaks korda, nii kaua kui sa ära oled tähendab, et kui sa oled kuu aega ära, siis kaks kuud saad sellise immuunsuse tavaliste kolme probleemide ja kõige muu osas. Ja küllap sellepärast minnaksegi ikka ja aina uuesti. Ja sellega oleme me siis jõudnud seekordse mõtterännaku lõppu läbi Põhja-Ameerika läbi Lõuna-Ameerika kani Antarktikasse välja alates Alaskast ja lõpetades Antarktise poolsaarel. Ning mõelnud ka natukene selle üle, miks me tahame mägedesse, miks me üldse rändame maailmas. Ja olime siin stuudios siis kahekesi. Hendrik Relve ja minu jutukaaslane mägironija Raivo Blumer. Rändame koos Hendrik Relvega.
