Tänases keskööprogrammis räägime meie oma planeedi maakera sisemusest ja suurtest aukudest läbi mille me saame maa sisemust vaadata. Mina olen Priit Ennet ja minu vestluskaaslane, täna on geoloog Kalle Suuroja. No tõepoolest, me elame siin selle suure kera pinnal. Kui me ringi vaatame, siis me näeme üles paremini kui alla. Tähtedeni näeme päris miljardite kilomeetrite kaugusele, miljardite valgusaastate kaugusele isegi. Aga maa sisemus jääb mõistetavatel põhjustel varjule sellepärast et see on ikkagi üks tahke keha. Eriti mingisuguseid ettekujutusi meil meie planeedi sisemusest ikkagi on. Ja ilmselt need ettekujutused kõige otsesemad on sellised, mis avanevad meile maa sisse tekkinud või tekitatud aukude kaudu. No kui hakata mõtlema, kuidas võivad augud maakera sisse sattuda, siis võib-olla tulevad kõige esimesena meelde taevast kukuvad suured kivikamakad meteoriidid, metafoorid, mis on tekitanud päris suuri kraatreid. Milline on kõige suurem meteoriidikraater? No võib-olla enne kui hakkame, seal on päris suure juurde selle terminoloogia, nagu seal olid, tuli segadusse, on paljudel inimestel on vist et mis see meteoriit on ja mis see meteoorkeha on ja metroll. Ja siin on meteoriit on meteoorkeha, mis on jõudnud maa. Nii et see, mis seal kuskil ringi käib, see meteoorkeha, aga nii kui pauke maa pealt siis on, need olid teie meteoriidiga ja ja see oli täiesti õiged, kõige suuremad auke on löönud sime emakese maa siis ikkagi need taevased külalised, meteoriidid ja juba mitu legendi sa öelda, aga üks teooria on mis räägib ühest hästi suurest august. Ja selle augu läbimõõt oleks maa, no kuskil 5000 kilomeetrit või? Natukene rohkem, ma ei tea, kui palju Vaikse ookeani ühest kaldast teiseni on. Hüpotees räägib nii, et see juhtus väga-väga ammu nagu teate, suured asjad juhtuvad ikka väga ammu. Ka see asi juhtus väga ammu, umbes neli miljardit aastat tagasi kui maa oma teekonnal kohtas ühe endast umbes poole väiksema teise planeediga ja toimus kokkupõrge. Ja see kokkupõrge toimuski just selle maa-selle-poolsel küljel, kus on praegu vaikne ookean. Sest kui te vaatame, loobus, näeme, et maakera on nagu on siin-seal mandrid, aga siis üks poolkeral peaaegu täitsa ilma Mandriteta vaikne ookean. Ja tundub küll väga luuluna, aga on selle tõestus ka ja selle suure paugu tõestuseks on see, mis me üles vaates näeme, kuu. Nimed see teooria jätkab või hüpotees, nimetame seda, need, selle paugu tagajärjel löödi maa sees suur tükk välja ja selle kauge külalise materjal ka. Ja need ühinesid siis maa gravitatsiooniväljas kuuks. Nii et ma ei raatsinud oma kallis varandus kaugele lasta ja oma orbiidile lähedasele alale kogusse, kuhu ja nii tekkis kuu ja tõestuseks sellele on kuukivimeid. Kuu ei ole sellise ehitusega nagu maa, temal ei ole raudtuuma sees ega tema ühtlase kivim koos meiega ja see kivimi koosseis on selline, nagu on 80-l protsendil maantähendab vahepeal materjal, maa vahene materjal. Ja seda peetaksegi tänapäeval kõige niisukese tõenäolisemaks Kuu tekke hüpoteesiks. Kui see on, ütle sinna, noh, vähemalt 5000 kilomeetrit läbimõõdus siis järgmine nisugune teadaolev meteoriidikraater Maal. On palju väiksema läbimõõduga see ja see avastati sellel või eelmisel aastal. Leiti, uuriti, nagu öeldakse, maa raskuskiirenduse välja ja leiti, et Antarktika kohal on üks k umbes 500 kilomeetrine auk. Wilkins imaal seal umbes 20 kilomeetri sügavune ja nagu ütlesin, 500 meetrit lai ja isegi kindlaks tehtud, kuna see tekkis umbes 250 miljonit aastat tagasi. Aga see asub siis jää all, see on jääd täis kõik, jah. Aga tänu sellele, et nagu öeldakse tihedus ja ümbritsevate kivimite tihedus on väga kontrastne tänu sellele, selle gravitatsioonivälja mõõtmistega tehti kindlaks. See on niisugune üks ka hüpotees, noh, keegi ei ole seal all käinud ega ka isegi vist läbi puurinud, seda aga selline niukses hüpotees. Aga noh, siis tuleb jupp jupp maad ja siis tuleb meie kuulus sauruste tapja. See 65 miljoni aasta taganeitsiks Olub Mehhiko lahes mille tema läbimõõtu ka täpselt teada pakutakse, umbes nii 180 kilomeetrit. Ja siis tuleb veel jupp jupi maad ja siis jõuame juba Eesti pinnale, meil on ka midagi vastu panna. Kas me oleme siis maailmas neljandal kohal? Ei no nii hull see asi ei ole seal ikka veel 100 kilomeetriseid. Vahepeal veel. Aga Ma ütlen ka eesti mõõdus ülisuur asi ja Euroopa mõõdus ka ülisuur asi on meie see Neugrundi meteoriidikraater, millele annab ka mitte küll sellel augul, aga selle struktuuri läbimõõt on umbes 20 kilomeetrit. Aga kui tahame hakata eputama oma Neugrundi ka, siis meil on seda alati põhjust, sest ühes asjas on ta kindlalt maailma esimene. Ta on maailmamere kõige suurem ja kõige paremini säilinud meteoriidikraater. Seda muidugi ei ütle, et see on ainult näiteks viis tükki, on leitud ebamäärased jäljed. Aga me neuroon meres teame kõik. Ja samal ajal on ta imehästi säilinud. Kuigi ta vallide struktuur on ise rohkem kui 500 miljonit aastat vana on kõik need vallid sedapsi püstinud, nagu see pauk oleks käinud, üleeine. Kas nende meteoriidikraatrite järgi need on ju ka augud maa sees ja nende järgi saab siis teada ka meie planeedi siseehituse kohta midagi. No need annavad küll õige vähe, sellepärast see pauk on nii kohutav. Alttuge energialaeng, mis maa saab selle koha pealt, on niivõrd võimas, et need kivimid kõik, kuhu ta tekib, need muudetakse ümber hoopis teised sulatatakse üles aurustava täis kõik 100 imeasja. Ja ega see maakoor on ikka oma keskeltläbi oma neli-viiskümmend kilomeetrit paks, nagu me teeme, see väike imeõhukene küll ühtepidi paks, teistpidi imeõhukene. Kui need väga suured paugud on, siis ega see ei ole, et tekib seal nii 100 kilomeetri sügavune auk maa sisse. See maakoor nagu iseenesest nagu kummipall, selle ütleme nagu kohe parandab ära ja sellepärast need iid suured kraatrid, sealt ei saagi aru, kus see kraater lõpeb ja kus hakkab ümbrisalasesse ülemineku, sest see on täpselt nii, nagu te lasete veetilga vedeliku sisse, ütleme siis näete, ka algul käib Lumps, siis tekivad ringid keskelt, viskab ilusti mäe ülesse ja siis ringid lähevad kaugele ja öeldakse, et kui see pauk on ikka väga tugev, siis see surve, mis ületab kivimite elastsuspiiri. Selle puhul hakkavad kivimid käituma nii, nagu vedelik tähendab samade seaduste järgi ja sellepärast tekivadki need vallid ja keskkõrgendikud nende kraatrite keskele, et ta nagu vedelik. Ja kui sa normaalseks rõhk, siis ta tarduv. Ja see nagu ongi, tardunud veetilga poolt tekitatud kraater. Meteoriidikraater. Ahaa, vaat see on üks väga huvitav asjaolu. Pingami efektiks nimetatakse just sõna sellel. Sealt sinnani on kivimid, nagu vedelik. Aga kas maakoorest läbi võib suur meteoriit minna? No ma kujutan ette, et see kindlasti läks läbi. Ja ja selge ka selleks on näiteks isegi ma ütlen, maakoore läbivat auku ei teki, aga tema mõju ja see purustada see muidugi selleks on vaja juba üks kilomeetrine või no kilometraa, ütleme üks 10 kilomeetrine metorid seee, nagu lupsti sealt läbi. Ta ei jõua nagu läbi selle maakoore ise, aga mingit mõju. Jah, mõjus, purustas vööndid ja kõik, kus need asjad segamini see läheb, seal on jälle nende paugutajatel on ka või nagu meteoriidiasjanduses on niisugune, nagu öeldakse rusikareegel. Et auk, mille üks meteoriit tekitab, on 20 korda suurem kui tema närvimõõt tähendab näiteks Sixolub, öeldakse, et see oli umbes 10 kilomeetrise läbimõõduga ja mis ta tekkis umbes 200 kilomeetrise läbimõõduga kraater või võtame meie Neugrundi, tähendab 20 kilomeetrit on meil selle struktuuri läbivad, tähendab see, meie metoriidikene oli umbes kilomeetri seeläbimõõduga ja kui jõuame kaalisse, siis teame 110 meetrit jagame 20-ga. Viiemeetrine rauakamakas. Kui need meteoriidid ja meteoriidikraatrid pakuvad siis teavet selliste põnevate füüsikanähtuste kohta ja võib-olla ka siis meie päikesesüsteemi kaugemate piirkondade koostise kohta siis nagu kuulda oli maakera siseehituse kohta, et väga palju infot me ei saagi. Aga eks selleks peab inimene ise ma õue sisse augu kaevama. Kui sügavad on kõige sügavamad inimese kaevatud või puuritud augud. Puurimisest peab ikka vist rääkima. Jah, ma arvan ka, et see teine pool on puurimisega halvustada. Kui jah, võta selle järgi, et teavet maa sisemusest siis kõige rohkem saame muidugi seismiliselt isegi igasugused meetodid tähendab lainekesed, mis lähevad läbi maaja ja nende järgi teavet. Aga konkreetsed, seda tükikest käest seal muidugi puuraugud ja puurauk ka maailmas üldiselt hierarhia paigas. Kõik auhinnalised kohad on jagatud ja ülivõimsalt hoiab siin esikohta. Cola ülisega on ta nime tõus, see ilus number ka 12262 meetrit on tema sügavus ja sellise sügavuse saavutas ta kuskil üheksakümnendatel aastatel. Kas seda praegu enam edasi ei puurita? Jah, üheksakümnendatel aastatel siis lõpetati nagu lõplikult, muidugi see kompleks on seal peal püsti ja need hooned ja mõõtmise ja niisukese teatse auku keegi muidugi ära ei likvideerinud, kuid puurimine on lõpetanud, et see oli kunagi üks niisugune rahvusvaheline kuulus programm just et maakoore uurimiseks ja kaks suurt sõpra Nõukogude Liit ja Ameerika ühendriigid siis leppisid omavahel kokku, et Nõukogude liit oli tuntud suur Buuria, tema võttis omale nagu kohustuseks teha selle maa korgi sisse kolm, 15 kilomeetri sügavust, nagu öeldakse. Puuraugu no mida, kas kohustuse või lubaduse veni või tahtmise? Ja ameeriklased pühendasid siis nagu ookeanialade maa korra uurimisena, nemad ei sõida mõne suure võimsa ookeani uurimislaeva Clama Challenger ja purjetasid sellega siis merele ja hakkasid mere põhja uurima sest alati kujutatud, et meie maa kooreke nagu kahest osast koosneb pealmine graniitosa ja allan, siis basaltne osa niisugune ja oletati, et sealt ookeanide põhjas, et seal seda graniidiosa ei ole ja seal on ainult osa. Ja ameeriklased siis hakkasid sügavates ühikute Pühjad päris süvikutesse näinud paari-kolme kilomeetri sügavusel siis puurima ja tõesti et see meie maakera mudeli ilusti tegutseb tõesti, seal oli ilusti basaltne maa kor olemas ja nad mitusada puurauku puulsin. Ja nõukogude liit siis otsustas hakata puurima seal, kus maa korv peaks olema kõige paksem. Oletuste kohal on see Koola poolsaareni, seal peaksid olema nagu 80 kilomeetrit paks ja selleks ka, et võrrelda siis nagu öeldakse, puurimine sügavpuurimisel saadud andmeid sellega, mis siis geofüüsika oli meie käsutusse andnud. Ja ta hakkas 70. aastal hakkas see puurimine peale ja kestis kuni 90. aastal need paarkümmend aastat ja sellega siis oli. Ja neil oli väga palju raskusi ja sest sa kujutad ette ikka 12 kilomeetrit ja sealt kuskilt ülevalt maa peal sisse ringi ajada, see puurikes kuskil sügaval maal ja mitte ainult ringi ajada, seda saadi ikka, sest ega see on nii nagu te muidu vardad ja siis varnas varraste otsas on puuri teravikese lõikeliselt küll jah, aga no sealt muidugi oli see. Ja seal all põhjas ikka ja siis lihtsalt surveline vesi anti sinna või lahus alla ja seal oli tegu nende proovide kättesaamise kehastades, kujutate, Nad olid küllaltki suure rõhu all sealne ja kui siis tõsteti kiiresti maa peale, siis nad olid nagu granaadid, siis nad lõhkesid kõik. Ja nad need proovikivim broomi toodi siis nagu tuukrid maa peale ülesse tähendab vahepeal jälle Kesoon kambritesse, eks ole siis inimesed. Me olime just nagu see aga tähendab samuti, et aeglased tõsteti sealt muidugi pidevalt ei puuritud seal puuriti mõned meetrid, siis võeti proov nagu puursüdamiku proovial meetrikene ja siis tõsteti maa peale. Ja siis, et et saada terved kivintsis aegamisi hakati seda surukambris siis seda rõhku langetama, et jõuaks nagu tuukril, eks ole, tema sees olev rõhk välisrõhuga siis taastuda. Rõhk oli seal kindlasti hiiglaslik ja jajah ja temperatuur ka ta minu arust olid, ma võin mäletada midagi 150 kraadi ümber, oli siis temperatuur. Aga siis veel enne seda, kui see kola ülisega jõudis oma rekordini oli rekordiomanik napilt alla 10 kilomeetri, kuskil üheksa millegiga. Ameerika ühendis Oklahomas ja seal oli nagu öeldakse, võiks öelda Tsee puuritud lausa põrgu väravasse. Ja sest kui küsitakse, et mille pärast suleti puurijad, miks katki jäeti, nad tahtsid ka ikka üle 10 kilomeetri seal. Aga seal oli see, et nad sattusid sulaväävlijärvele. Nii et hakkas puuraugust tulema sula, väävlit, see oli kõrgemana kogev termilise koefitsiendiga alal ja seal oli ekshulga kiiremini tuliseks allpool. Ja ükskord siis tuli nagu põrgu väravasse love pääl järv vastu. Ja oleks veel natuke puurinud, oleks võib-olla mingi vanakuradit näinud seal, aga kas nendest puuraukudest noh, siin oli juttu ka sellest, et no saime teada, et ookeani põhjas on siis kohe basalt ja kui suur tähtsus nüüd nendel näiteks sellel koola ja, ja nendel merealustel puuraukude nüüd teaduse seisukohast on või on see ka võib-olla suurel määral seene prestiiži küsimuseks. Ei, ma arvan, need on ikka puhtad puht, et selgitada välja, kuidas maakene ehitatud ja võib-olla kõige paremaks näiteks on nüüd siin viimasel ajal toimunud see kloman, tšellenzerv programm lõppes, aga nüüd on mitmeid merepuurimise programme rahvusvahelisi pandud püsti. Ja Need väga paljus on suundunud viima sel ajal selle, nagu öeldakse, laam, diktoonika, põhiprintsiipide tõestamisene ja võib-olla niisugune kõige lausa hämmastavam on. Mis on praegu tehakse, ütleme Tokyo naesel. Just Jaapanis vastu süvikut, seda ookeanipoolseid süvikut, seal on merepuurimisega. Kuulud laamtektoonilise, teate siis, kuidas plokid, suured ma laamad põrkavad kokku, kus siis üks sukeldub teise alla nagu öeldakse ja mandrite triiv ja siis suhtuktsioon, nagu öeldakse mandri paepäevade alla ja kuna nad alla minema. Ta on hästi nagu öeldakse, veerikkad, siis lähevad sügavale, seal nad sulavad ülesse ja siis tuleb väga palju gaasia, siis käivad suured paugud, vulkaanid hakkavad tööle ja kõik nii. Ja seal pandi nii selline profiil piki seda arvatavat subduktsiooni vöönd või seda plaati, mis läheb sinna alla maha, kus üks plaat läheb alla, noh ja siis puuriti Ta mitmes kohas läbi just seal, kus nad veel suhteliselt või, ja tõesti leiti nii kivimine, tõestus sellele, kuidas nad lähevad, need purustus, vöötmed ja pandi sinna ankrud ja seal on isegi tehtud kindlaks, kui kiirelt nad liiguvad, need plaadid seal ja kõik see kilomeetrite kilomeetrite sügavusel ja nüüd võime öelda Laandektoonika kohta, kuni vana aasta öeldi, et noh, et hüpoteek, kõik nad tüpoteesilmima ehitusest ja nii aga selles Laamadel tõsi taga, nii nagu me jälgime, keskahelikud, kuidas maakori juurde tekib. Nüüd on ka puuritud läbi need alad, kus maakoor siis nagu öeldakse, uuesti sügavustesse kaob. Ja seal oli ka, nagu öeldakse, mitte uudishimust vaid teate, Jaapan ja eriti Tokyo kannatavad maavärinate käes ja nemad tahtis siis nagu öeldakse, mingisugust eelhoiatussüsteemi, et saada teada, et millal siis maavärinad jälle võiks oodata või mis oleks nende indikaatorite, eks, ja sellest lähtuvat ja nad said, nagu öeldakse, neil on seal kohe teatud v välja eraldatud sele suhtuktsiooni vöös kus nimetavadki maavärinate täkk, kiht, vot selle kihi piires siis hõõrdumise taga jälle anud, toimuvad need järsud hüpped ja siis mis põhjustavad maavärinaid. Nii et see on, nagu öeldakse, lausa võileiva peal geoloogidele. Jah, et varem keegi eriti ei tahtnud uskuda seda mandrite liikumist ja maakooretükkide sellist ujumist. Aga nüüd on tõestus täielikult. Olemas selle kohta ja see kiirus oli ka seal. Hämmastav, kas minu arust ma võin eksida, aga kas viis kuus sentimeetrit aastas? Niisuguste liikumiste puhul ikkagi väga suur keeras, me teame, et siin Me sentimeeter rahastase mandrid liiguvad, aga seal oli see liikvel veel mitu korda kiirem. Ja võib-olla nüüd ütleme, see oli need suure maailma vägevad. Aga noh, eks meil Eestis ole ka. Kui jagame natuke seal selle rekordi 10-ga, siis saame ka oma rekordid Eestis Eesti sügavamaks puurauguks on praegu. Ja ma arvan, et jääb vist tükiks ajaks samuti meteoriidikraatri põhja puuritud Kärdla meteoriidikraade keskele puuritud 815 meetri sügavune puurauk. See puuriti puhtalt nii uudishimust vaadata, kas ikka selle kraatorlikke põhi all on või ei ole. Lõpuks selgus, et oli küll. Ja mis mõttes põhjal noh, algo löötalise kraatri süvi kui sügavan ja selle järgi me saime teada, et umbes 505 poolesaja meetri sügavusel hakkasid niukesed normaalsed meie aluskorra kivimid, päris normaalsed Nad olid omal kohal, kuid hästi tugevalt purustatud nihukest soontest läbitud. Ja Me puurisime, siis tahtsime ikka, kas jõuame ikka päris kõvasse kivimisse, aga enne sai puuragregaadi võimsus otsa, see 800 meetrit nagu oli. Ja siis joonistasime, nagu öeldakse, graafikud välja, mis näitasid kogu aeg kivimite selle tiheduse tõusu ja selle järgi siis tuli välja, et umbes kilomeetri sügavusel peaks olema siis juba nagu öeldakse, puutumata põhina, normaalse tihedusega. Aga milline tehnika see oli, mis Kärdlas seda auku puurima? Tollal oli meil, eks niisugune spetsiaalselt selle jaoks tellitud, eks puuragregaat. Mille see võimsus oli 800 meetrit isegi 15 meetrit, ületasime ja eks ta on niisuguse suure klassi peal või Silly peal, ta oli ise liiklusele iseliikuv adressaat veel jah. Ja see oli siis selline, mille agregaat, millele see pöörlemismootor ei olnud mitte maa alluvaid. Ei muidugi see asi ja see on, nagu öeldakse, näpuharjutus selline, nii et tavaliselt ikka nii viie, viie kilomeetrine ja nii aetakse ikka veelt maa pealt ringini. See on veel väike sügavus, päris suured. Kui maailma mastaabis selline täiesti rutiin No ja noh, see oli nagu öeldakse, kilomeetrine auk või see on mehed nagu öeldakse, kahelõive võileiva vahel teevad ära. Aga see ei ole Eestis sugugi mitte esimene, mitmesaja meetrine puurauk, et neid on varem ka tehtud. Ja selle rekordi, nagu me ütleme, me võtsime üle Ruhnu puuraugud, seni oli Ruhnu 787 meetrit, Ruhnu puurauk oli kõige sügavam. Ja Ruhnu puuraugu olid muidugi omad lootused. See oli siis ütleme, kus ta oli nii. 60.-te aastate lõpus puuriti. Ja sealt loodeti, et vast tuleks midagi natuke gaasitaolist või veel parem, kui naftat tuleks. Need seal olid tõsised ettevalmistused, see teade, et nafta ja gaasi, sellega ja nalja ja siis igasugused ettevalmistused, et kui see kõik purskama hakkab sealt puuraugust, et siis saaks ruttu selle krundi peale. Aga puurauk jõudis kuskil 780 meetri peal nende Crystaltsetesse kivimetesse, graniitidesse ja ülevalpool, seal oli küll hästi kibe soolast vett, aga gaasistega naftast ei olnud mingit aimu, nii et kogu see ettevaatusele asjata. Ja meie naftauuringutes peside. Nagu öeldakse, väikeses veaskoga tuleb suu puhtaks pühkida naftast nii-öelda. Aga no meil on kõik need sügavad, seda enne Ruhnut oli Eesti sügavam, 1937. aastal puuritud Jõhvi puurauk ja seal oli ka muidugi oma praktiline. Põhi taga, kolmekümnendatel aastatel tehti meil, nagu öeldakse, sõjaväetellimusel magnetmagnet domeetris kaardistamist uuriti, nagu öeldakse, magnetvälja ja siis jõhvi juures natukene ida pool Jõhvit leiti niukene jõhvi magnetiline anomaalia, kus oli see kümneid kordi tugevam magnetväli või sadu kordi kui muidu. Ja üksikutes lõikudes seal magnetnõela kõrvale, aga nagunii näiteks 40 kuni 40 kraadi, nii et eriti orienteerumisvõistlus imiteeriti, sobiv koht. Ja siis oli ka ettevõtlikke mehe ja tõid oma aktsiaseltsi kokku ja panid rahad kokku ja kuskilt tehti väikene pink ja isegi spetsiaalsed klinker tellitud ankroonid telliti spetsiaalselt välismaal. Ja siis umbes poole aastaga siis saadiks 550 meetrine auk sisse sinna ja tõesti sealt leitigi magnetiit kvartsiite ühe sõnana rauamaaki ja siis paluti riigilt abispurti veel teinegi auk ja see oli 721 meetrit, nii et see oligi siis kaua-kauaaegne Eesti sügavaim rahu. Ja seal olid ikka needsamad küll rauamaak, aga noh, natukene viletsavõitu ja natukene kallimaid, natuke sügavamaid, kõik natuke seda. Nii et ma arvan, et lähema 100 aasta jooksul me omasele jõhvi rauamaagi pärast muret ei pea tundma. Et hakatakse nagu sonkimasel. Jah, jah, ei seda vist. No hea küll, aga me võiksime muret tunda oma selliste muude kaevanduste pärast ja nagu on ka tehtud nagu rohelised siiamaani ja roheliselt mõtlevad inimesed tunnevad. Kaevandustega meil, ma mõtlen, jahtisid sügava augu selles, et maa sisse augu kaevamisega Just nimelt, et kaevandused on, on samuti sellised kohad, kus, kus inimene maa sisse suure suurele sügavusele jõuab. Jah, no niukse suure sügavuti mõned laiuti, eks ole, meil on enamjagu karjäärid enam laiuti sest meiega kõige sügavamad need kaevandused nagu ütleme, alused on Estonia kaevandus, mis on, noh, natukene üle 60 meetri, ma ei tea, kas 70 meetrini jõuavad nii, et üsna tagasihoidlikud. Aga kui lähme maailma mastaapi ele koduõuest maailma peale, siis seal on ka suur segadus. Ma ei tea, sest see omada maailma sügava kaevanduse tiitlid on ilmselt väga prestiižne. Kõik nad on, võib öelda kindlasti Lõuna-Aafrika vabariigis, kõik nad on Johannesburgi läheduses sealsamas külje all ja kõik nad ainult kullakaevandused need kulla järgi sageli arvestuslik teemandit järgi minnakse kõige sügavama kulla järgi on kõige sega. Ja seal on huvitavad, et kõik on nad jäänud rekordi, nagu öeldakse, taotlejad kõiki ühele numbrile pidama 3801 on 51, siis on 55 ja ja kõik ütlevad, et lähemate aastate jooksul nad jõuavad nelja kilomeetrini. Ja need on seal siis umbes neli-viis niuke skaala on kõige rohkem pakutamiseks, Western tyyp. Näete, et see on siis praegune rekordiomanik, aga teine firma ütleb, et nende oman. Ja kui internetis seda asja vaadata, pannad maailma sügavaim sisse, siis saab sealt ja kõikvõimalikke kirjeid nende kohta. Nii et iga kaevandus natukene püüab No eks ta muidugi reklaamiasi ja ka üldiselt ega need tingimused seal niisuguses sügavuses küllaltki karmid. Esiteks, et temperatuur on seal kuskil 60 kraadi all, need viled, saunakene meile. Ja selleks, et inimene saaks seal töötada, on vaja jahutada kivimid maha kuskil 28 kraadini. Selle tagajärjeks on, kui me oleme ligi nelja kilomeetri sügavusel, te kujutate, milline mäe rõhk on seal ja kui see määr, rõhk, kui me teeme siin ühe kaeve, siis tunneli siis see määr, ehk nagu öeldakse, avaneb ju sellele ka. Ja kui me veel külma veega neid kaljusid, kastetakse selleks, et saadad inimesele sobilikku, kui elukeskkond sinna teha siis toimub niisugused asjad nagu kivimi plahvatused. Ja 90 protsenti kõigist Lõuna-Aafrika kaevandusõnnetustes on just seotud nende kivimi plahvatavastega. Et no ühesõnaga kivim pinnale, järsku toimub see mäe Surva järsk plahvatuslik vabanemine ja kui inimene sinna ette jääb selle rusuvoolule veel nende nende kivimite, siis muidugi Ja selles mõttes kaevandused on ohtlikud töökohad. Et muidugi sealt saab ammutada ka väga suuri rikkusi, eks ole, kuld on ju vägagi väärtuslik. Maavara. Ja muidugi, kui rääkida selle ohu pärast, siis muidugi kõige ohtlikumad ikka söekaevandused kus on seotud selle gaasiga gaasiplahvatust, aga noh, sealt me ma arvan, kas iga nädal või üle nädala, võime jälle lugeda maailmas kuskil seal Hiinas või kuskil kuskil ikka jälle toimub plahvatused. Selle võrreldes need 250 mees, kes iga aasta seal Lõuna-Aafrikas see on kaduvväike osa sellest üldisest hukkunud päevar. Aga lahtiste karjääridega, seal on ka, kui internetis olla ja näiteks panna sihukene suurim auk näiteks, ma olen nagu meil siin oli siis me saame kõikvõimalikke aukenejatest, eks ole ja vahest on mõnes isegi kümnekordne vahe ja ikka pakutakse, et maailma sügavaim kui on inimkäte poolt kaevatud maailma sügavaim auk seal, noh nagu eriti ei ole pretenda palgusena. See Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ymber liidi toru, mis siis juba üle-eelmisel sajandil hakati sealt kaevama ja ikka labidaga, nii nagu tellinguid mööda ülesse ja sealt ka kuni 800 meetrini. Ja ta läbimõõt on ka ligi umbes kilomeetri pealt läheb veel veel laiemaks, aga noh, nii on nüüd ta muidugi mahajäetud enamjagu vett täis. Siis väga palju pakutakse näiteks seda Mirni jälle teemandikaevandust Siberis, Jakuutias tema ka on pandud tema sügavusest kaheksa meetrit ja kuskil 1,2 kilomeetrit, see vist oli midagi läbimõõt. Nii et kui need tema kohta on väga palju ilusaid pilte seal nauditavam, lausa vaadata, kuidas see linn istub siis selle suure augu ääre peal kohal, nii et peatänavalt kõik kohe sisse minna. Need on niisugused, ütleme augukujulised, aga kui läheme karjäärides karjäärides on ka. Aga seal on segadus veel suurem. Kõige suuremad üldised karjäärid on vase ja kaks suuremat don Tšiilis. Diametsiinin kõige suurem nagu vasetootja sisendas augud kõige suurema seal ühe mõõt oli midagi ka sügavusel kuskil 800 meetri ümber ja on läbimõõt, kui siin neli, neli pool kilomeetrit ilmatu pikk. Ja siis muidugi küllaltki sügavad on ka Ameerika Ühendriike, Utah'is olid ka jälle vasekaevandused, seal oli ka jälle ligi 800 meetrit, aga Ta oli kuidagi mäe külje sees, nii et tema ühest äärest kuskilt sadakond meetrit ja teisest oli kuskilt 800 meetrit, et jaak kaali kilomeetri kaks oli tema. Ja muidugi ka rauamaagi kaevanduse lahtised karjäärid on küllaltki sügaval. Aga nad tahavad, jäävad ikka nelja-viiesaja meetri. Aga meie suuremat karjääri, nagu ma ütlesin, et meie karjäärid, need on üsna. Ega nad vist üle 40 meetri vist ei lähe. Enamjagu, nad pead peetakse kuskil 30 meetrit, nagu seda Gatendid tõsta, siis on nagu põlevkivi tihti seen, nagu öeldakse, mõttekas sealt võtta. Kui juba sügav läheb, siis on mõttekam juba minna alma tuhatmisena. No kui kaugele see meie kullahimu meid võib sinna maapõue sügavusse ajada viie kilomeetri ning kuue kilo. Jäi üritavad need prognoosid, mis nad teevad, ütlevad, ega nad üle viie kilomeetri nagu eriti vist ei taha. Sest ma ütlesin, et ilm, ilm, ilmselt need tehnilised probleemid just seal elukeskkonna tagamiseks inimesel on, lähevad liialt kalliks, liialt suureks selleks seal eriti ei ole ja puurimise osas ka huvitav, niisugust enam keegi eriti põhimõtteliselt on need mõtlengi kogu tähelepanu läind sinna oleneb uurimisele, seal nad näevad noh, ikka uurida neid teoreetilistele nagu probleemidele põhjendust leida, aga maismaal on, ma ei ole kuulnud ühtegi nihukest suuremat projekti. Et aga nii, et kui nüüd lugeda seda Sülverly kuulsat raamatust, reis maakera südamesse see Hulmeks ikka pikaks ajaks ja maakera sellise suurema siseehituse tundmaõppimiseks me peame ikkagi kasutama selliseid kaudseid meetodeid ka edaspidi seismilisi laineid uurima ja arvutama nii-öelda välja, et mis seal siis võiks olla. Jah, ma arvan küll, et ega me eriti seal paarikümnest kilomeetrist vast sügava hooneni otseste muidugi palju annavad meile ka näed, vulkaanipursked, eks ole ka nende materjal ja Meriti, kui seal midagi niisugust sees on, nagu need Kimberly individuaalneed tahavad, ka seal võib olla kümmekonna kilomeetri sügavuselt seda materjali ja need on ka meil mingil määral niukesed. Aga otse otsene matan ikka, see on ainult puurimisest. Ja siis teoreetiliseks arvutus muidugi geofüüsika, nagu me rääkisime, ülisügavam seal oligi, et just saada võrdlusmaterjali. Enne oli seal tehtud Moody geofüüsikat sellel alal ja nüüd lähme sisse 15 kilomeetrit sinna sügavuti ja siis vaatame, kuidas meie need geofüüsikalised prognoosid, nagu nende kivimikihtide olekust asjast õigustasid. Aga seal oli üldiselt suur veaska. Seal ei tahtnud nad kuidagi, nagu öeldakse, paika panda, nii et üsna suur sõrme lõikamine oli geofüüsikute oma. Selle niisugune prognooside poolest. Noh, mõnes mõttes selline vastuolude ilmnemine ka teadust viib edasi. Ei, no kindlasti hea ja nad said teada, et nii universaalne meetod ei ole. Aga kui me nüüd mõtleme selle peale, mis, mis ma sellisest päris sügavast sügavusest teada on siis on vist välja arvutatud, et maakera keskel on raudtuum. Nii nad on ja selle kohta jälle annab meile teavet, nagu öeldakse, kaudselt needsamad meteoriidid. Üks huvitav asi on teoreetiliselt arvetaks nii raudmeteoriidid. See on seesama materjal, mis on meie maa raudtuumas. Kuigi neid igalt poolt vanasti mõeldagi, et ainuke meteoriit ongi raudmeteoriit, teised olid lihtsalt kivid. Ja et kunagi see oli siin Jupitari marsi vahene olevat, veel on üks mingisugune planeet ja kas siis kellelgi kopsas kokku kogemata või igatahes olevate purunenud. Ja see jääkmaterjal sellest ehk see, mis meteoriitide maale sajab. Selle koosseis vastab täpselt enam-vähem täpselt meie maa, ütleme sellele kivimilisele või raud selle koosseisule. Umbes 15 protsenti nendest kõikidest Meeturiitidest on raudmeteoriidid, umbes sama palju moodustab maamassis ka meie tuum. Umbes 80 protsenti on kivimeteoriidid, segame leviidid, umbes 80 protsenti, nagu ma rääkisin, on meie ka vahevee maht ja ülejäänud need kaduvväikese protsendid. Need jäävad siis maakoorel, eks ole. Ja seal on ka, on kivimeteoriit on ka päris ühed olid nagu vahepeal, need on, need sega meteoriidi ja neid on ka siis mõni protsent nendest. Nii et seal läheb nagu oletuslik, see, mis me oleme geofüüsika najal teinud, eks ole, seal argia füüsika arvestab, kuidas laine levib, et oh, ühendraua rauatihedusega asjas levib ka niimoodi ja kui vedelas olekus asjas nii palju tahkes nii palju ja noh, see on keeruline arvestus, aga välja arvestatud ja selles suhtes mudeleid küllaltki ilusti töötab ja neid on meil rahuldanud. Mis me rääkisime siin selle maakoore noh, see ülemine osa, aga sisemise osa ma arvan, et see on täitsa ilus pudele ja töötab ka. Tänases keskööprogrammis oli juttu maakerast ja maakera sisse tehtud suurtest aukudest. Meteoriidi kraatritest, puuraukudest ja kaevandustest juttu rääkisid geoloog Kalle Suuroja ja toimetaja Priit Ennet.
