Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tervist kõigile raadio kahe kuulajatele taas on alanud populaarteaduslik saade puust ja punaseks ning tänane laiem teema siis millest siin juttu tuleb, on, ma arvan, niisugune, mille üksikasjadega on juba kõik pisut suuremal või vähemal määral siis kokku puutunud. Nimelt Me räägime täna maateadusest, geograafiast, aga räägime sellest siis läbi aastaaegade võtme. Räägime natukene lähemalt siis saabuvast ja mõnel pool juba kätte jõudnud talvest, ma usun, et kes Eestimaal elavad ja raadiot kuulavad, on juba lund mingisugusel kujul näinud, kas siis võib-olla hommikul pisikesi ribakese öösel maha sadanud lumest oma akna taga või auto peal või siis lausa näinud helbeid endid langemas, kuigi arvata võib, et sellist päris päris tõsist püsivat lund praegu reedel, 27. novembril veel kusagil ei ole. Igatahes saates puust ja punaseks, niisiis peateemaks talve algus, aga lisaks siis ka kliima ja pisut üldisemalt seegi, mis siin meie planeedil toimumas on. Ja saates on juttu ajamas Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn ning Madis Aesma. Tere, Jaan. Tervist. Sel hetkel ongi niimoodi vist see nädal, mis meil siin nüüd lõppemas on, see, mida võib nimetada esimeseks õrnalt lumiseks nädalaks ja see on meil tegelikult juba siin novembri, mis ta siis nüüd on eelviimane, eks ole, kas see on, kas see on nagu tavapärane mööda haruldane, et lumi, lumi tuleb just nüüd, sellel ajal? Peast ma talve alguse keskmist aega päeva täpsusega ei ütle, aga novembri lõpp peaks olema üsna üsna keskmine. Eesti talve algus küll. Nii et midagi sellist sellist erakordselt hilist siis ei ole, mäletan ise kusagilt lapsepõlvest, kooliajast ikka. Sellised varased lumet tulid teinekord kusagil oktoobris. Varajane lumi jah, noh, sellise üksik, mis kohe ära sulab, neid neid loomulikult, aga kui me räägime püsivast lumikattest, mis on, ütleme olulisem siis, siis on see tavaliselt tekibki jah, kusagil novembri lõpus, detsembri algusest. Tänase saate esimeses teemas, mille juurde nüüd kohe läheme, räägimegi siis sellest, et missugune on meil siin põhjapoolkera lumikate, tulevik üleüldse lähemas ja pikemas plaanis siis ja on tehtud uuringuid, mille raames siis vaadelda, seda kuidasmoodi olud viimase 30 aasta jooksul muutunud on. Niisiis tänases saates puust ja punaseks teemaks on maateadus pisut kitsamaks teemaks on aga saabuv talv ja stuudios, nagu öeldud, Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn ja Madis. Puust ja punaseks. Koolad saadet puust ja punaseks tänaseks laiemaks teemaks on geograafia ja räägime siis maateadusest vallas uue aastaaja saabumisest ehk siis talve tulekust ning lumest stuudios Jaan Pärn ning Madis Aesma ja meie tänane esimene teema puudutab ühte pikka ja põhjalikku uuringut mille raames siis vaadeldi lumikatet põhja poolkeral. Aga meie oleme ju põhja poolkeral aastatel 1981 kuni 2010 ja püstitati siis uuringu raames selline küsimus, et kas nüüd aasta-aastalt jääb meil siis lund vähemaks, no jaan, ma pean ütlema, et sellise mitte kirjapanija mitteuurijana, ma mäletan kõigepealt varasest lapsepõlvest paksu lund, ma olen sündinud aastal 82, eks ole, ja minust on pildid, kus ma olen kolmene ja siis tohutud lumelinnade ehitatud. Siis kui ma olin umbes kümnene, ehk 90.-te alguses olid sellised soojad talved nagu nüüd ütleme viis kuus-seitse aastat tagasi äkki sisulised jälle paksu paksu lumega, hästi külmad talved ja nüüd on olnud jälle sellised vaesemad kaks tükki, et kas see, kas see ongi siis selline selline muster, mis tuleb ka sellest uuringust välja? Jah, see on üsna enam-vähem, vastab sellele, et talvede dünaamika osas siis on olnud selline, et aastatel 81 jaanuar, veebruar ja eriti 82 jaanuar veebruar ja sellele eelnenud detsember olid eriliselt lume lumerikkad. Jaga aga sellele isenesest kohe järgnesid vähemalt siis, kui kogu põhjapoolkera vaadata jällegi suhteliselt lumevaesed talved kuni ja, aga mis küll küll süvenesid üheksakümnendatel tõesti, et üheksakümnendatel olid nad veel lumevaesemad. Midagi juhtus aastal 98, kus kuust alates on, on ikkagi oluliselt tõusnud. Lumehulk põhjapoolkeral ja sellest alates tõesti kahe tuhandendad on olnud olnud palju lumerikkamad, kui kaheksakümnendad. No see uuring siin ongi tehtud, eks ole, aastani 2010, mistõttu siin viimast paari aastat veel sees ei ole ja, ja seetõttu ei ole seal uuringus ka sees siis tõesti seda, et, et meil nüüd viimastel aastatel tegelikult ju pole nii palju lund olnud, aga, aga ütleme siis 81 82 olid sellised lumised talved siis selline lumi põhja, poolkeral tasapisi vähenes aasta-aastalt see tsükkel on siis tegelikult lumekasvuni umbkaudu 15 aastat, pikku tuleb ju nii umbes välja. Noh, tsükliks, ma, ma ei tea, kas selle taga on, on mõni mõni tsükkel iseenesest sellised 15 20 aastased tsüklid kliimas on, on suhteliselt tavalised küll, aga, aga seda seda ma kohe ise otseselt tsükliga seostada ei julge. Tsükkel peab korduma, eks ole. Ma just jah, et, et see siin on me siin näeme võib-olla mingit käiku, mida me mida me saame üldistada küll niimoodi tõesti, et ta nagu sellise kaare võib öelda ära teinud. Kas see tähendab seda ka, et tegelikult siis noh, kliima soojenemine millestki, millest räägitakse kogu aeg ja mis on, mis on järjest süvenev selline tõsine teema, kas see siis tähendab jaan seda ka, et kliima soojenemine ja lumikate olemasolu ei olegi võib-olla nii palju seotud? On ikka seotud, see asi on, on otseselt seotud, sest et kui vaadata, kus siis see lumikate on suurenenud. Maailmakaart on tegelikult väga kirju selles osas ka, et kus on suurenenud ja kus on vähenenud, on, on piirkondi, kus on, on kuni kahe sentimeetri võrra lume veevaru keskmiselt aasta keskmiselt vähenenud on piirkondi, kus kus kahe sentimeetri võrra jällegi suurenenud. Ja loomulikult need kõige rohkem mõjutavad siin need alad, kus ka on aasta keskmiselt palju lund ja nende hulka Eesti ju ei, ei kuulu maailmas. Kõige rohkemad piirkonnad on põhjapoolsed arktilises, lähis, artilised mäestikus ja, ja siis noh, ütleme ka ka Lääne-Siberi tasandik ja labrador. Ja kui siis mõelda, et Nendest, siis ütleme arktilistes ja, ja alpinist kliimas kui näiteks talv soojeneb. See koheselt ju põhjustab niiskemat kliimat, rohkem sademeid. Ja see kõik jääb lumena maha ja, ja põhjustabki lume lumikate, suremist. Ühesõnaga, sised soojem kliima toob rohkem sademeid, sealhulgas siis talvel lund ja siis põhjustab seeläbi ka paksemat lumikatet. Täpselt nii, sest mu küsimus oligi sellest nagu lähtuv, et et kui me siin rääkisime neist aastatest, mis seal uuringus on ja rääkisime pärast aastat 82, on, on lund vähemaks jäänud, kuni aastani 98 hakkas jälle lund tagasi tulema või siis rohkem lund tulema põhjapoolkerale siis tegelikult ju kliima soojenemine on 81 kuni 88 kogu aeg läinud tõusvas joones. Jah Ma siin ei, ei näe, kuidas lumega oli enne 80 esimest aastat sellest uuringust siis ma ei oska seda öelda, aga aga selle ütleme 98. st aastast tõusu võib otseselt seostada talvede soojenemisega Arktikas. Selge muidugi üks oluline asi, millal tasub siin alati vahet teha ja mida on siis ka vana klimatoloog Ain, kallis iga kord rõhutanud on siis ju tegelikult ka veel see, et kui inimesed räägivad siin sageli selliseid 20 30-ga kraadise külma talve juures, et noh, mis kliima soojenemisest me rääkida saame, siis tegelikult üks asi on kliima, aga teine asi on ilm, eks ole. Kuidas sa võtad selle vahejaan sisse, teed. Nii nagu nagu teisedki kiimatoloogid, 30 aasta keskmine on selline minimaalne ajavahemik, milles, mille puhul võimalik rääkida kliimast, et kõik, mis sellest lühem aeg on kutsuda ilmastikust, aga ka see, mida me näeme tõesti ühel päeval või nädalal see ei ole midagi muuta. Kui ilm kui nüüd see teema kokku tõmmata 181.-st 2010. aastani tehtud uuring, nende nende talvede lumikate, uuring põhja poolkeral. Kas siit saab nagu mingisuguse üldistuse ikkagi meile tuleviku jaoks ka teha? No eeldada võib ju, et kliima soojeneb järjest, sellest me räägime tänases saates veel, et kuidasmoodi temperatuurid tõusevad. Kas võib siis eeldada, et et lumised talved jäävad Eestisse seni kuni kliima soojad? Jah, Eestis üldiselt on see kliimasoojenemine samuti suuremas osas Eestis on toonud mõningased talve sademete tõusu ja sellest logiliselt tulenevaga lumikate tõusu. Ja praegu, kui see, kui see trend jätkub, siis, siis paistab, paistab küll niimoodi, no eeldusel, et ka, et see temperatuur jääb keskmiselt miinuse poolele. Jah, vastavalt vastavalt puhul meil sajab siin vihma või lörtsi. Muide, mis puudutab nüüd siin lund ja lumikatet muudest maailma kohtadest veel siis paar sellist päris kurioosset uudist on tulnud kaugematest paikadest. Nonii ma muidugi ka ikkagi tõsine põhjapoolkera, aga Gröönimaa puhul siis pandi teadlaste poolt vahepeal tähele seda, et Gröönimaa jääkilp või siis jääkate hakkas kummalisel kombel järjest tumedamaks tõmbuma, seda siis sedasi vaadeldi kosmosest, nagu ma aru saan jah, ja üritati siis aru saada, milles probleem on ja, ja selgub, et tegelikult oli siis asi selles, et üks seadeldis, millega seda jääkatet vaadeldi, ei töötanud päris õigesti. Jah, on tulnud need uus uudis, kus, kus seda jääkatet ennast siis siis uuriti lähemalt ja, ja seal ei täheldatud mingisugust tumenemist või mingisugust määrdumist millega muidu üritati seletada seda tumenemist ja, ja seetõttu vähemalt selle uuringu läbiviijad ütlevad jah, et mingisugust sellist hääletamist ei toimu ja pigem vaadaku vaadaku selle satelliidiandur üle ja see on kaua aega olnud sama vana andur, et äkki see on hakanud nõrgenema. See on muidugi päris koomiline situatsioon, kus tegelikult selline noh, teadusuuring selleks, et olukord välja selgitada, siis minnakse satelliidivaatluse asemel ikkagi ise niimoodi kohale, võetakse põhimõtteliselt lund, labida peale vaadatakse puhta silmaga ja selgub, et see vaatlus 21. sajandil on ikkagi tegelikult põhjendatud. Jah, ega ega see on paljude paljude asjadega niimoodi, et et ega välitööd endiselt ei, ei ole täielikult asendatavad igasuguste kaugseire meetodite satelliidi ja ka mudelitega, et loomulikult on, need on, see on uskumatu, millised võimalused meil on tekkimas ja, ja arenevas kaugseires ja, ja millised mudelid, mida kõike suudavad arvutada. Aga, aga lõpuks kusagil on seal seal piir, piir ees, et paljusid asju on vaja kas algusest peale kohe otse kohapeal mõõta, vaadata maa sisse, auk teha või lume sisse näiteks või siis või siis vähemalt seda kaugseire või mudeli tulemust kontrollida ja, ja ütleme, kalibreerida. Ikkagi oma silm on kuningas jätkuvalt 21. sajandil on nii. Saates puust ja punaseks on juttu vestmas Jaan Pärn, Tartu Ülikooli geograaf ning Madis Aesma ja me tänaseks teemaks on teadus ja kitsamalt kliima. Samuti ilm, talv ja lumi. Koolad saadet puust ja punaseks ja täna on stuudios Jaan Pärn, Tartu Ülikooli geograaf ning Madis Aesma. Ja järgmine teema on kahtlemata murettekitav, sellepärast et kõikvõimalikud kliimarekordid muudkui tulevad ja tulevad ennekõike siis kliima soojenemise alased rekordid ja nüüd siis on päris kindel, et mõõdetud kliima ajaloosse tuleb sellest aastast üks rekord juurde. Nimelt saab päris kindlasti olema aasta 2015 kõige palavam aastamis üldse kunagi annaalidesse kantud on ja NASA selline temperatuuri mõõtmise andmestik näitab siis seda, et oktoober aastal 2015 lõi päris palju rekordeid ning keskmine temperatuur oli siis tänavu oktoobris tavaliselt harjumuspärasest rohkem kui ühed sellise kraadi võrra kõrgem. See on päris murettekitavad. Jah, et noh, me rääkisime küll seda, et ühe aasta ja temperatuur, et see ei ole võib-olla veel veel kliima ja, aga, aga kui sellised suured suured muutused võivad aga mõne aastaga aset leida ja need ikkagi lõpuks seda, seda ka 30 aasta keskmist ikkagi mõjutavad ja isegi kui meil peaks järgmine aasta tulema mõnevõrra jahedam, siis, siis noh, seda seda selgemalt võib ikkagi öelda, et, et kliima soojeneb ja see langeb kokku muidugi praeguse Pariisi kliimakonverentsiga, et ütleme, Need on päris kõva kõva argument, mille, mille vastu on ka kõige paadunumal kliima soojenemise either. Väga raske. Kuumim oktoober siis oli eelmine kuu mõõdetud kliima ajaloos ja, ja nii-öelda ilmastikuajaloost meteoroloogia ajaloos siis ka Jaan, mis on veel oluline, on see tegelikult, et jah, kuigi eelmises saatelõigus me rääkisime sellest kliimast, saab rääkida kolmekümneaastasest sellises lõikes siis tegelikult 15-st kõige kuumemast aastast, mis on üldse mõõdetud neist 15-st 13 on olnud kõik pärast aastat 2000, nii et see on juba ka tegelikult ikkagi võimalus natuke üldistamiseksid. Jah, jah, täpselt, ka senine rekordi kliima, et see on, see on ka kliima, et mis meil on siis jääd, kuhu koonduvad meil rekordit ja, ja tõepoolest, need, need rekordilised aastat, see, selles ei saa olla mingit juhust, et need just siin viimastel aastatel on koondunud. Kas Eesti kohta on ka mingisuguseid selliseid täitsa konkreetseid andmeid, et kui palju nüüd siin ütleme, et meil on ikkagi konkreetselt kliima soojenenud, me võime ju ikkagi ja peame vaatama sageli asju ka enda mätta otsast, kuna see on konkreetselt meie Elu jah, Eestis on täheldatud küll mõningane aasta keskmise temperatuuri tõus ja, aga seda eeskätt varakevade arvelt, ehk siis meie talv on, on jäänud oluliselt lühemaks või isegi ütleme, kui me räägime viimasest 60-st aastast, siis siis võib-olla keskmiselt enam kui nädala võrra vähemaks ja selle võrra kevade algus on nihkunud sama aja jagu varasemaks. Teistpidi tundub jälle kuidagi ka, et aga see on võib-olla lihtsalt selline mulje, et sügise algus nihkub ka järjest hilisemaks, septembris on minu arust ka üha kuivemad ja ilusamad. Ma ei tea, võib-olla lihtsalt asi selles, et kui ma, kui ma koolis käisin, siis tundus september palju koledam, kuhu sellepärast. Kui ma nüüd ei eksi, siis, siis selles veel no ei ole täheldatud olulist trendi, aga tõepoolest ma olen isiklikult jah, samuti mina, mina ka ei tee vaatlusi ja ammugi ei ole ma teinud vaatlusi kolmekümmet aastat või veel veel rohkem nagu kirja pandud, aga, aga minul on tundunud sama ette, et siin vähemalt viimased septembrit on olnud tõesti väga ilusad kuivad ja, ja nagu ma ütlesin, et sellised anomaaliad hakkavad kuhjuma, siis need võivad ka paar, paar aastat võivad, võivad mõjutada selliste ka 30 aasta keskmist, aga, aga minu teada jah, nad lihtsalt nii värskeid uuringuid, iga aasta selliseid suuri üldistusi ka ei ei tehta, et et kui me räägime trendidest, eks ole, siis, siis seda lihtsalt ei ole väga mõtekas nagu iga aasta arvutada. Samas sõltub see see tulemus, et mida me saame mõelda, et kas on läinud soojemaks, varasemaks mingi mingine nähtus, see sõltub sellest väga sellest perioodist, et kuhu me asetame alguse, kuhu, kuhu lõppu, noh, näiteks kui me rääkisime enne lumelumikattemuutustest, siis, siis see, eks ole, see 81 82, see aasta, kui meile need jätaksime Need kaks aastat välja, alustaksime hoopis 83.-st aastast ja sealt siis 30 aastat siis see tulemus tuleks, eks ole, hoopis erinev, nii et selliste, sellise selliste eriti nagu selle perioodi otsa jäävate aastatega tuleb olla olla ettevaatlik. Aga kui siin nüüd jah, selle hiljutise ilma ja veel tänavuse aasta juurde tagasi tulla, siis tasub meenutada ka veel seda, et tegelikult mitte ainult september ei olnud tänavu eriti ilus, vaid meil oli ka vist siin Eestis viimase 50 aasta või isegi 60 aasta kõige kuivem oktoobrikuu, mis oli ka, vaatad nagu selline noh vananaistesuve. Ja vastab tõele, ma, mul ei ole ka seda rekordi tabelit ees ka peas, aga selge, et äärmiselt kuiv oktoober see oli 11 millimeetrit, sadu, keskmiselt ja mis on siis 15 protsenti pikaajalisest keskmisest niiet vähe ja et see oli erakordne oktoober, aga Eestis. Jah, ja noh, kui kliima soojenemise juurde veel korraks tagasi tulla ja põhjuste juurde tulla, et miks see siis ikkagi niimoodi on, siis põhjus on loomulikult selles, et ikkagi süsinikdioksiidi osakesed meie atmosfääris kasvavad kogu aeg, neid on järjest rohkem ja rohkem tänu inimtegevusele üle maailma ja seetõttu siis kasvuhoonegaasid on need, mis seda olukorda kliimat meil siin planeedil maad järjest soojemaks kütta. Jah, üks üks tegur on, arvatakse kasvuhoonegaaside hulka, lisaks süsihappegaasile kuuluvad ka metaan, lämmastikoksiid koos süsihappegaasiga, tegelikult paiskub ka ka veeaur, mis, mis samamoodi on kasvuhoonegaas võib-olla isegi kõige olulisem kasvuhoonegaas. Aga alternatiivne seletus, mis küll ka süüdistab ikkagi inimtegevust kliima soojenemisest, on see, et et inimene on, on igasuguse kuivendamine ja v metsametsade hävitamisega kaotanud maastikust ära puud ja, ja ka ka v, mis, mis toimivad jahutava sellise kondensaatori või, või niimoodi nagu looduse kondenseerimise ja jahutamis võime on selle võrra vähenenud, et ehk siis nagu ütleme sellisele keemilisele seletusele ka ka selline võistlev võistleja, füüsikaline termodünaamiline. Põhjendus lisaks sellele räägitakse tänavuse aasta puhul veel ka niisugusest fenomenist, nagu seda on siis l Ninjo ja sellest, et El Nino on tänavu siis hullem kui kunagi varem ja siin tänases saates puust ja punaseks juba järgmises segmendis. Paari minuti pärast teeme Jaaniga natukene lähemalt just nimelt sellest samast eel niiniost juttu kuulad raadiost. Te kuulate kahte. Raadio kahes on käimas saade puust ja punaseks, mis täna pühendatud geograafiale kliimale ning ilmastikule, eeskätt aga mitte ainult. Ja stuudios on Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn ning Madis Aesma ja nagu öeldud, siis me järgmiseks teemaks on El Nino. See vist tähendab eesti keeles lihtsalt poissi, kui ma nüüd õigesti mäletan, võin ka eksida, aga loodan, et ei eksi. No kontekstis siin ta tähendab last ja täpsemalt siis küll Jeesus-last jõululast. El Nino on siis või kuidas seda defineerida? Või ilmastikuline sümptom, mis, mis leiab aset vaikses ookeanis ja seal siis liiguvad soojad ja jahedad, et üht ja teistpidi ja siis, kui see Ninjo toimub, siis hakkavad need veed liikuma niimoodi, et et ilmastik, ökoloogia ja olukord neid veemassi ümbritsevatel maa-aladel muutub drastiliselt. Jah, eluliselt öeldud. Ma üritan, võib-olla võib-olla lihtsamalt diapalun. Et tegemist on ilma nähtusega, mida põhjustab vaikses ookeanis ekvaatoril äärmiselt kerge veetemperatuur ja see siis omakorda põhjustab sooja hoovust piki Lõuna-Ameerika läänerannikut lõuna poole, kus muidu looduslikult valitseb külm Peruu hoovus. Seal on külm ja kuiv, eks ole ju, Tšiili Tšiili kõrbed, mis seal mere ääres on Atacama ja kõik need on hästi külmad ja kuivad kohad. Jah, jah, need on äärmiselt äärmiselt kuivad kohad, mida põhjustab tõesti külm hoovus ja Ellynio ajal siis niimoodi aasta lõpus detsembri paiku tungib sisse sinna sinna soe troopiline merevesi. Avastatigi Peruu kalurid avastasid selle, et kalad kadusid ära. Ehk siis kalad tõepoolest surevad seal või siis ujuvad kusagile mujale. Aga mis omakorda siis tekitab seal, kus muidu oli äärmiselt kuiv, algavad seal suured vihmavalingute, sest et kui soe vesi ja õhk jõuavad ütleme, külma õhu alla, siis hakkab hakkavad kohe mühinal sealt sealt see õhk ja niiskus tõusma lihtsalt, kuna, kuna soe õhk on kergem kui kui külm õhk ja sellised tõusvad õhuvood, need tekitavad siis suuri sademe, valinguid ja üleujutus. Tõsi, seal tekib madalrõhkkond, põhimõtteliselt just seal tekib ja olemist isegi Atacama kõrbest või sealt kanditsiili kõrvadest neid pilte olen näinud, mis on siis pärast Ellynio tekitatud madalrõhkkonna kohale sõudmist ja kes seal kõrbes kasvavad ikkagi lilled, need kõrbed olid lilli täis, sellepärast sised vihm 100. pilvedest alla ja seal, kus noh, tavaliselt mingite elu üldse ei tundu olevat, hakkasid, hakkasid ikkagi noh, võib olla väga-väga pikka aega juba sellist kastmist oodanud taime seemned idanema ja õitsema. Jah, neid, neid taimi kutsutakse effemmeerideks, kes ootavadki seda Elliot, sest et iseenesest see ei ole mingi mingi, ka klimaatilistes mõttes nüüd väga uus nähtus, et esimene, selline võimasel Ninjo, mis ajaloos on kirja pandud, oli aastal 1891. Ja siis sellised võimsad linnad olnud seal sealt edasi 25. 40. 41. aastal 65. seitsme, teisel 82. 97. aastal ja nüüd on siis siis järgmine võimasel Ninjo algamas. Ja just tänavu tulemas ja eks tõepoolest nagu sa siin teema alguses ütlesid ju sellest ka see nimi, siis jõululapse nimi, et aasta lõpus, kui all poolekvaatorit tegelikult ongi niigi ju selline südasuvi seal siis lähebki see vesi eriti soojaks ranna ääres ja tuleb siis madalrõhkkond, kust kallab hooga vihma alla rohkem kui seda tavaliselt tavaliselt, eks, aga, aga, aga, aga mida te siis nagu kahjuliku kaasa toob, muidugi mõelda niimoodi, et issand jumal, kõrv, mis on tavaliselt kuiv, seal kasvavad need lilled, see on ju väga tore. Seega kõik see üleni kahjulik ei ole, aga, aga no lihtsalt need, need vihmad tulevad seal suuresti valinguna ja, ja suur osa noh, ütleme kõrbest või, ega, ega see üleni Peruu rannik, ka ta kõik sellest ka Kaiale kõrb. Et osa on sellest noh, lihtsalt selline võib-olla kuivem piirkond, kus elu käib paljuski paljuski ka jõe jõgede ääres ja lihtsalt nendes jõe kallastel paiknevad paiknev asustus. See siis saab kõvasti kannatada. Nendes üleujutustes. Aga ütleme nüüd, kui Ell linnade süvenemise põhjusest rääkida, siis siin me saame ikkagi jälle näpuga iseenda peale näidata. Ma sain aru, eks ole, sest kuna kliima soojeneb, maailma meretemperatuur tõuseb, siis ka see vesi, mis jõuab troopikas sinna Lõuna-Ameerika ranna äärde, on tänu meile endile tänu süsinikdioksiidi ile järjest soojem. Jah, selle Lynio tekkepõhjus on tõesti ekvaatoril üles soojenev mere merevesi ja, ja soojenema peab ta siis niivõrd, et kui suurem osa aastast on madalrõhkkond just nimelt seal ekvaatori kohal, siis, siis seal tekib lausa kõrgrõhkkond, ehk siis igasugune gradient kaob, kogu see õhumass on, on ühtlase temperatuuriga ja siis hakkab hakkab sealt nii õhu kui, kui, kui veemass välja murdma, et, et jah, see on otseselt seotud lihtsalt väga kõrge kõrge temperatuuri tõusuga. Ja meie endi tegevusega mandisse temperatuuri tõus seotud ja täna siin saates puust ja punaseks on ilma kliima ja talveteemadel nagu öeldud, juttu rääkimas Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn, raadio kahest Madis Aesma tänase viimase teemaga, mis siis mõne hetke pärast eetrisse läheb. Võtame siis planeedi natukene kõrgemalt ja kaugemalt vaadelduna ette, aga ühes pigem sellises hüpoteetilises kontekstis räägime ühest asjast, mida ei saa ennustada siin niimoodi, nagu me võib olla, saame ennustada ilma või siis prognoosida muutusi kliimas. Mõne hetke pärast juba räägime natukene maa magnetväljast. Niisiis, saates puust ja punaseks on nüüd teemaks maa magnetväli ja magnetpoolused ja tõsiasi on siis see, et maa magnetväli muutub, magnetvälja tugevus muutub ja noh, ütleme kui meil magnetvälja üldse ei oleks, siis juhtuks meiega midagi seesugust, mis juhtus meie naaberplaneedi marsiga, kus siis magnetväli nõrgeneb sedavõrd, et atmosfäär lendas kosmosesse minema, oma haihtus ära ja tänu sellele muutus planeet elamiskõlbmatuks. Aga hoolimata sellest, et meil on praegusel hetkel maa magnetväli sellises nõrgenemise faasis ilmselt ei pea me kartma seda, et magnetvälimäe juurest lõplikult lahkuks ja me siin ka välja sureks. Sellepärast et tegelikult niisuguseid protsesse, kus magnetväli nõrgeneb või siis jällegi tugevneb, on meie planeedi ajaloos pidevalt, et Urmas Jah nagu siin sellest Massachusettsi, et tehnoloogiainstituudi väga hiljutisest uuringust välja tuleb, et tõesti, kuigi see trend, magnetvälja tugevuseks on, on languses siis ta, ta on ikkagi endiselt mitu korda ja ka geoloogilise ajaloo keskmisest ikkagi kõrgem ja sellest keskmisest loomulikult veel allapoole jääb see kriitiline tase, kus ta siis näiteks vahetaks poolusi. See tähendab seda, et pooluste vahetamist või pooluste vahetumist, mille eest meid ju tegelikult käsoteerikud on hoiatanud korduvalt noh, sellised enda vältel vaimuilma inimesed, seda meil tegelikult siis karta ei tule, kuigi poolused vahetuvad planeedil. Jah, pooluste vahetumine, ütleme, geoloogilise sajase maa ajaloos on, on, võib öelda tavaline asi viimati vahetust ütleme tänasesse asendisse jõudsid poolused 780100 aastat tagasi, mis arvestades, et ja vanus on neli ja pool miljardit aastat, on imeväike. Aeg. Aga jah, ütleme see vahe, kui kui tihti poolused vahetuvad, on keskmiselt isegi veel palju väiksem, see on seal kusagil 200000 taastat keskmiselt, ehk siis me oleme kõvasti üle läinud. Jah, jah, võib küll seda öelda, et mis siis nagu sellist vähemalt teoreetiliselt sellist hirmu võiks tekitada, on see see aeg, kui kaua viimasest poolest vaatamisest on läinud? Pooluste vahetumise puhul me ei, kas me siis räägime tõesti puhtalt sellest, et need põhjapoolusele läheb sinna, kus on lõunapoolse lõunapoolus, sinna, kus on põhjavoolus või maakera pöörab ennast nagu ringi, see pole ju päris niimoodi. Maakera iseennast tõeliselt ringi ei pööra, aga lihtsalt ütleme see mida mida siis Mugetiliselt. Jah, me peame selleks lõuna vooruseks ja põhjapoolseks see küll muutub ja no ütleme võib-olla Ma võib-olla põhiline, mida me siis tunneks oleks tõesti see, et see magnet väli ise on, on läinud nii nii nõrgaks, et neid neid mõjusid, millest võib-olla üks, üks kõige otsesemad oleksid magnetväli kaitseb meid jõuga päikeselt tuleva ioniseeriva kiirguse eest. Noh, see ongi see, mida me näeme virmaliste täna on siis see, kuidas meie, meie magnetväli võitleb siis päikeselt tuleva kiirguse ka. Et see väheneks oluliselt. Kas see magnetvälja vähenemine tähendab näiteks seda ka, et ütleme, maa gravitatsioonijõud väheneb mingisugusel määral ja ja mingil hetkel me oleme võimelised siin käima ka selliste kolme meetri pikkuste sammudega ja puud hakkavad kasvama tohutult pikaks, kuna neid lipsu enam miski vastu maad Jah, et midagi sellist võiks üks ette kujutada jahetult, kui palju täpselt selles osas ma jään vastase vastuse võlgu, aga, aga jakk gravitatsiooniga on otseselt magnetväli seotud? Jah. Välja rehkendanud, kuigi selline pooluste vahetumine, nagu me rääkisime, toimus viimati 780 aastat tagasi, siis selline ajutine libisemine oli 41 aastat tagasi ja see on tegelikult ikkagi juba niisugune periood, kus täiesti tavapärane Kromanjonlane oli ju olemas, ehk siis meie enda esiisa ja, ja tundub, et need inimesed igatahes, kes siis Kohatise nihkumise ajal olemas olid, elasid selle täiesti rahulikult ja valutult üle. Kuigi selle kohta mingeid muid muid muud tõendusmaterjali ei ole, kui see, et nad on või meie oleme elus täpselt. No neandertallasi enam ei ole, võib-olla. Muidugi selle vastu, et see oleks nüüd küll väga huvitav hüpotees. Tasub kontrollida. Milliseks, milliseks meie elu muutus, kui nüüd järsku tõesti ühel päeval pauhti poolused vahetuksid, no selle eest on hoiatatud siin tõesti erinevate selliste esoteerikute poolt, et see on midagi täiesti kohutavad. Ma ei tea, ilmselt kogu elektroonika, mis maa peal olemas on, lõpetab töötamise. Ma ei tea, me kõik ikkagi põlemine mingisuguses jubedas põrgu tulles mida iganes. Noh, mida mida kõige kõige rohkem välja tuua, siis tõesti seal sellist suurt ühte ühte asja ei ole, mis, mis juhtub, aga, aga tõepoolest kõik mis vähegi puudutab jah, elektromagnetväljasid igasuguseid magneteid. Need, need jah, sellisel moel tõenäoliselt ei tööta hästi või tuleb ümber ümber seadistada. Et ühesõnaga raadiot, me peaksime ikkagi seda saadet tegema ka pisut teistsuguste vahenditega. Jah, näiteks näiteks raadio raadiolainet levimises, võib-olla seal põhimõttelisi muutusi, et võib-olla sellist ühte ühte suurt suurt asja ei ole. Aga kas meid ootab siis võigas surm, ütleme, kui nüüd need poolused vahetuvad? Kohene ei, seda, seda kindlasti mitte, et nii oluline asi, see, see poolust ise, maa magnetvälja suund ei ole. Aga mis Jaan lõpetuseks veel sellest vist ei olegi selle teema juures rääkinud, et me oleme küll rääkinud sellest, et millal see viimati juhtus sellest, et Kromanjonlased elasid selle üle, eks ole, mõnusasti. Mis seda üldse põhjustab? Isenesest maa magnetväljaallikas on Ma vedel välistuum ehk mis koosneb suures osas metallidest ja kuna ta on vedel, ta on pidevas voolamis seisundis liikumisseisundis ja sellest tekib elektrivool, mis seda põhjustab. Iseenesest on muidugi keeruline uurida üldse, mis seal nende nende kümnete tuhandete kilomeetrite sügavusel toimub. Aga aga siiski võib öelda, et, et kuna see metallide mass ei ole ühtlane, siis siis seal aeg-ajalt toimuvad sellised mõned suunamuutused või selliste laengute muutused ja neid on väga raske ennustada selsamal põhjusel, et seal nii nii sügaval, et seetõttu ongi sellest suhteliselt vähe teada ja igasugused sellised uudised, nagu me tänagi edastame, on väga põnevad. Sageli ka siis hüpoteetiliselt suurel määral. Jah, jah, et, et seal on nagu sellist võib-olla fantaasiale on esialgu rohkem ruumi kui teadmisena. Ja maailma sügavamast august räägite siin ka paar nädalat tagasi jälle, seal kerkib siin mõne aja tagant üles ja noh, kui me siin räägime maa vedelast välistuumast, siis siis see kõige sügavam auk, mis Koola poolsaarel puuriti, kas ta oli vist 11 kilomeetrit ja siis juba sealt enam edasi trelliga minna ei saanud, kuna see oli nii tohutult tohutult kuum. Jah, jah, seal juba juba läheb. Tõesti, ma ei oska öelda, kui kui sügaval, aga nad peaks olema juba mitusada kraadi küll, paar paarsada kraadi peaks sellisel sügavusel olema temperatuur. Nii see on jah, ühesõnaga siis tänases saates puust ja punaseks, rääkisime planeedist maankliimast ning ilmast, planeedist maa ja stuudios olid Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn ning Madis Aesma. Eeldatavasti siis järgmisel nädalal. Kui siin eetris oleme, ei ole vahepeal midagi niisugust juhtunud, tänu millele peaks hakkama raadioid ümber teadma. Kohtume ja suur tänu kuulamast.
