Meie peade kohal kosmoses tiirutab tuhandeid  ja tuhandeid inimeste poolt loodud seadmeid. Maa tehisi. Enamus neist on küll juba töötamise lõpetanud  ja klassifitseeruvad niinimetatud kosmoseprügiks. Seal on ka parasjagu töötavaid tehiskaaslasi tublisti üle  1000 tiirlevad seal ja läkitavad alla kõiksugu seid andmeid. See tiirlemine on siiski vaid pool asja. Satelliite tuleb ka jälgida ning andmed neilt alla laadida. Tavalise telefoniga seda juba naljalt ei tee. Osooni Arktika reisi viimane retk viib meid kõrgeima mäe otsa,  kuhu teravmägedel autoga ligi saab. Sõit on raske, kuna tee on kitsas ja järsk. Ühel pool vaatab vastu sügav kuristik, teisel püstloodis mägi,  kust kehval juhul võib ka lumelaviini alla tulla. Valge mäe tipus paistavad säravvalged tehismunad. Osoon sai võimaluse külastada Svalsati, mis on maailma  suurim polaarsel orbiidil tiirlevate satelliitide tugijaam. See koht asub longerpani kõrval kõrgel mäe otsas. See on tavainimestele suletud ja ka meil ei ole lubatud  teile kõike näidata. Jaama haldab Kongsbergi satelliiditeenuste firma,  kellel on erinevaid satelliidijaamu üle terve maailma. Teravmägede jaama teeb oluliseks just tema eriline asu. Salsati umbes 30 antenni tähtsus tuleneb sellest,  et just siit eramägedelt saab jälgida üheaegselt kõige  rohkemate polaarsete satelliitide tööd. Kui väljaspool paistavad need antennid kõik selliste  munadena siis tegelik asi on siin sees ja siin sees on  selline tohutu suur satelliidi antenn. Houhis. Suur antennisiin. Suur see antenn ikka on Whit ees to mo. De Clinet eris trüki, auto teed mitte hi. No. Sellises kohas töötades peab igasugusteks oludeks valmis olema. On juhtunud, et mäetipu viiv tee on tugeva tormi  või laviini tõttu läbimatuks muutunud ning uus vahetus  tuuakse kohale hoopis helikopteriga. Ilm kisub tuulisemaks ja mäest alla sõites tuleb meie giidil  ja autojuhil Timol eriti tähelepanelikult teed jälgida,  et mitte sattuda kuristiku või jääda laviini alla. Mäe all pörndaalini orus kohtame tegelast,  kes ei lase ennast segada ei külmast, tuulest  ega uudishimulikest inimestest. No põhjapõdrad on siin teravmägedel täiesti tavalised loomad  ja nad on isegi linnas askeldamas, aga praegu me oleme  leidnud ühe üksiku põhjapoolse Ja on täiesti. Ja meid üldse ei karda siin tallis niimoodi. See teravmägede põhjapõder on selline. Ta ei ole tavalise põhjapõtra sarve, ta on mingi alamliik,  siis. Nad on alamliik ja näha ka siin. Siin on küll väsi. Täiesti väikene tall, aga aga tal on, jalad on oluliselt  lühemad ja keha on selline jässakam ja seda just seetõttu,  et soojakadu oled, oleks võimalikult minimaalne. Ja, ja see noh Ei kujutagi ette, et nüüd see Lapima põhjapõder siin kuidagi  hakkama võiks saada, et me näeme siin, vaatame seda  ja imestame, mida ta sööb, et vahepeal on selline tunne,  et kive sööb lausa. Ja ma olen tegelikult suvisel ajal tunnistajaks,  kuidas ta mererannas vetikaid väga edukalt saab  ka nendest nendest mingid toitained kätte. Ja, ja suvine aeg on see, kus nad koguvad omale paksu  rasvakihi sinna naha alla ja sellega nad peavad  siis talv otsa hakkama saama. Ja inimesi nad üldse ei pelga või kuidagi nagu. Eks nad on korralikud ja, ja need, kes siin asula ümber need  iseäranis on, ikkagi inimestega väga harjunud siin linnaski  võime jalutamas neid näha ja. No Ta sööb päris apla, kui siin ei ole peaaegu mitte midagi  maa ja paljas kivi. Ei, see on tõesti hämmastav, et et nad saavad oma toidu  ja suvel sa võid näha tegelikult, kuidas nad suurem osa  ajast nad lihtsalt liiguvad ringi ja toituvad. Ja mis on veel, on, on iseloomulik, et kui kui on rohkesti  lund ja all on kõik lumega kaetud, sest nad ronivad  ka ülesse kõrgematesse mäetippudesse, sa võid põtra kohata  800000 meetri peal mäetipus ja just seda seetõttu,  et nad loodavad sealt tuulepuhtud alasid saada,  kust oleks kergem see toit kätte saada ja  nii et nad on kavalad, kasutavad seda mäge ikkagi me võime,  me võime proovida, kas meile see ei maitse müüa,  siis saab midagi. No ikka väga kehv, väga kehv toidupoolis. Aga näed, sööb ja elab. Ja kasvatab veel rasva. Sellist üksikut põdra talle vaadates on enam kui kindel,  et kuskil nurga taga luusivale jääkarule on ta kerge saakobjekt. Nii see siiski pole. Jääkarul ei ole ikkagi väga šanssi teda kätte saada,  sest et jääkaru võib küll kiirelt joosta,  aga seda ainult mõnikümmend meetrit Öeldakse,  et 50 kilomeetrit tunnis võib-olla jääkarule täiesti  kättesaadav kiirus. Aga ta ei suuda seda pikalt, et jääkarul on oht üle  kuumeneda ja ja, ja ka põhjapõdra siin on oldud muuseas  tunnistajaks sellele, kuidas jääkaru on põhjapõtra tagaajanud. Aga tal šanssi tõesti ei ole. Et ainult korjused. Et mis need nõrke põdrad on siis nagu looduses ikka nõrkeed loomad,  et need jäävad siis teistele kiskjatele ja,  ja polaarrebased ja jääkarud saavad siis sealt oma osa. No loodame, et see väike põder ikkagi leiab. Oma kaaslased üles ja ja, ja saab ikka jätkata karjas,  nagu neil kombeks on. Põhjapõder ei jää meie tänaseks ainukeseks kaaslaseks. Tundub, et Arktika reisi viimasel õhtul on elusloodus meid  lausa jälitamas. Kaugusest ikka ja jälle kostuvatele haugatustele leiame  lõpuks omaniku polaarrebase. Pidevalt vilisev tuul sobib hästi Arktika loodust ilmestama. Lummavad vaated päikeseloojangust koos polaarrebase  haukumise ja üksildase põhjapõdraga lõpetavad osooni Arktika reisi. Käes on kesköö ja rohkem madalamale päike ei lähegi,  sest on polaarpäev. Vot see on Arktika. Kes oli osoonile teejuhiks kogu meie Arktika reisi vältel  nakatus selle koostöö käigus ka ise ajakirjandusse. Nüüd jõuabki eetrisse tema lugu ei, mitte Arktikast,  vaid ühest teisest karmist ja jäisest piirkonnast,  kus Timo on ka ise klimatoloogina tegutsenud. Antarktikast veel täpsemalt aga eestlastest,  kes on valgel mandril käinud ja nende tegemistest seal. Külma ja jäi see mandri olemasolu maakera kukla poolel  aimati juba antiikajal. Kuid veel 200 aastat tagasi polnud inimsilm seda näinud. Kliimaolud, mis maadeuurijaid seal ees ootasid,  võisid vaevalt meelt mööda olla. Noh, sellega tuleb ära harjuda, seal on niimoodi,  et mina võtsin ühe indikatsiooni, kui on miinus 70 juba  siis vilistada enam ei saa. Õhu hingeõhk külmub momentaalselt ja need kristallid,  mis suust välja tulevad, kahisevad, segavad vilet. Lennusadamas on avatud näitus, mis räägib kahe mehe Roal eni  ja Robert Falcon koti ponnistustest jõuda esimeste  inimestena lõunapoolusele. Ent teadaolevalt 1957. aastal astus lõunamandri pinnale  ka esimese eestlase jalg. Ja just eestlastest Antarktikas me täna juttu teemegi. Eestlastest esimene oli meregeoloog Ivar Murdmaa,  kellele veel samal aastal järgnes kirjanik Juhan Smuul. Ent omamoodi Antarktika ajastu sai eestlaste jaoks alguse  ühe atmosfäärinähtusega seoses. Tegelesin Helkio ööpilvedega juba keskkooli ajast saadik  ja ja tegelikult maa atmosfäär, kui me inimestel räägime,  et noh, et päike paistab, pilved ees, päike ei paista,  pilved, pilved läinud või päike paistab nii edasi,  aga tegelikult maa atmosfäär on kohutavalt kihiline pirukas,  kus igasugused nähtused on ja hoovused on sees  ja õed on nelkivad ööpilved, mis on umbes kaheksa kilomeetri  kõrgusel mis moodustuvad kosmilisest, tolmust ja,  ja hapnikust ja vesinikust, need terad seal. Ja seal on umbes 100 kraadi külma kogu aeg  ja ja nende vaatluse, kuna nad olid väga olulised astronaatsioonis,  siis oli nende vaatluse Väga aktuaalsed nendel aegadel ja taheti laiendada üle maakera. See tähendab ka lõunapoolkerale. 1964. aastal käivitas astronoom Charles Willmann Tõraveres  ülemaailmsel helkivate ööpilvede uurimiskeskuse. Järgneva 20 aasta jooksul sillutas see tee Antarktikasse  10-le Eesti mehele, kes kokku seitsmeteistkümnel korral seal talvitusid. Sõidusiht on teada lõunapoolus, aga siiski täpsemalt,  kuhu ja kui kauaks? Mina lähen Bellingshausenisse uude nõukogude jaama,  mis käesoleval aastal avati. Siin on näha nüüd sellel pildil, millised need helkivad  ööpilved välja näevad, kui palju sina analoogilist vaadet  nägid või palju sina neid neid seal oma vaatluse käigus? Kui sa üldse üldse märkasid Maal talvitudes nägin ma kolm korda ja pärast Antarktika poolsaare läheduses King George Alan  Bellingshauseni jaamas seal ka veel kaks korda isiklikult,  aga muidu teistes laamades vaadati ka neid puhtalt. Visuaalne vaatluse. Ei, mul Enderi maal oli kaasas ka aero fotokaamera,  millega ma tegin pilti juba tollal juba tol ajal oli olemas jah. Suur osa Antarktika uuringutes osalenud eestlasi kandis  siiski meteoroloogia ametinimetust, sest põhitööna tuli  tegeleda meteoroloogiliste ja päikesekiirguse vaatlustega. Meteoroloogina alustas Antarktises tööd ka Enn Kaup,  kes aga üsna peagi leidis enese jaoks sootuks maisema uurimisteema. Ma usun, et paljudele tundub pisut veider jäine manner  ja seal on järve, kuidas on see võimalik  ja mida seal üldse uurida? Ja Antarktise rannikul ja ka sisemaal on neid alasid,  kuhu lumi ja jää ei kogune isegi talvel mitte olulisel määral. Sellised kaljuküngastikud seal on nõod. Ja suvel, kui on päike, ere ja temperatuur mõni kraad üle nulli,  siis jäälumi sulavad ja sinna koguneb vesi,  moodustuvad järved ja neid on seal väga palju  ja suurem osa neist on siiamaani uurimata. Ma tahtsin selgitada, missugused on tingimused füto  planktoni ehk siis hõljuvate vetikate kasvuks  ja arenguks nendes järvedes sest need tingimused on seal  ka nendele vetikatele rasked, neid on vähe,  seal eelkõige siis seal on pool aastat pimedust  ja nad ei saa justkui üldse kasvada. Siis on vesi külm, mis piirab nende kasvu  ja siis on vähe selliseid toitaineid nagu fosforite,  lämmastik. Aastakümnete pikkune uurimisperiood on võimaldanud  ka analüüsida, mil moel on inimtegevus ja kliimamuutused  mõjutanud järvede ökosüsteemi. Lõunamandri järvede uurimine on näide sellest,  et Antarktikas tehtav teadustöö aitab meil mõista kogu  maakeral toimuvat. Näiteks mul oli õnne uurida ühte järve Untersee kuninganna  moodimaa mägedes mis osutus väga läbipaistvaks. Veeläbipaistvus oli 77 meetrit, mis on suurim maakera seni  uuritud järvede ja ka muude veekogude hulgas. Või võtame siis selle, et Antarktika hulgaliselt järvi,  mis kunagi ei külmu ja kuidas see on võimalik,  eks ole, pakased on ka seal rannikul kuni 40 kraadi. No järved ei külmu, nad ei külmu sellepärast,  et nad võivad olla nii soolased soolasemad kui surnumeri. Need on vaid üksikud näited, kui erilised võivad Antarktise  järved olla. Ent kahtlemata on jäisel kontinendil erilised  ka elamistingimused. Aastate jooksul on Eesti uurijad kogenud  nii mõndagi. Me võime näha siin väljalõiget suvesessiooni teisaldatavast uurimisjaamast,  mitte nüüd sellest statsionaarsest aru, nagu ma aru saan,  ühes sellistest oled ka sina elanud. No kirjelda kaks, kolm kuud tuleb sul siin vastu pidada. Ega see vastupidamine ei ole tea, mis raske niisuguses majas,  kui oled sa suvel, kui on iga päev, plusstemperatuurid  enamasti ja, ja tuult ei ole ka eriti päevasel ajal,  enamasti ja, ja samasuguses majas oli minu eluruumi. Ja sama sama tüüpi majas oli ka tööruum,  kus laboratooriumi sisse seadnud. Enn sinu varustust või ütleme, 60.-te aastate varustust on  siin võimalik näha sellel näitel. Ja kui ma vaatan ausalt öeldes seda näomaski kasvõi siin,  mul tekib natuke kõhe tunne, ma tean, et tänase varustusega  on võimalik ellu jääda. Kuidas siis oli see noos, sel ajal jäeti kalju  ja aga see muidu see mask on väga hea, väga mugav,  kui sa paned ikka külma ketta, tõmbad prillid peale,  siis on täiesti täiesti rahulik olemine. Muidugi õhu hingamine on väga küll vastunäidustusud raske,  aga, aga saab ka selle sellega hakkama, nii et see on see küllaltki,  küllaltki hea, aga, aga selle talvejopi all oli veel see nahkjopp,  mis ei lasknud tuult ega külma läbi ja ja täiesti täiesti  normaalne oli muidugi väga kaua ei saanud väljas töötada,  kui, kui noh, alla 40 oli kuskil temperatuur,  see oli siis liiga. Kui sedasorti kehakate võib tunduda piisav Antarktika suvel  siis see, mis ootab uurijat maakera külmapoolsel 3,5  kilomeetri kõrgusel vostoki jaamas talvel on sootuks midagi muud. Kui nüüd rääkida? Sellest talvitamisest see on väga sarnane,  on ka mägedega, seal on samad tingimused,  sama õreõhk, sama külm. Olgugi et mägedes on tuul suurem, aga vastokis on nagu tuult,  nagu ei olegi, aga mõnikord mul oli. Ükskord oli 75 kraadi külma ja 23 kraadi,  oli. Tuule kiirus sekundis meetrit sekundis, aga  siis enam ühtegi riietust eset ei olnud,  mis kaitseks selle külma eest? Vello kirjeldatud temperatuur ja tuule kiirus annab inimese  poolt tajutavaks tuulekülmaks miinus 117 kraadi. Kujutage nüüd ette, et sellistes tingimustes jääte tulekahju  tagajärjel ilma valguse ja kütteta kuid just  nii 1982. aastal Vostokis talvitujatega juhtus. Vot siis on juba Asi kurb ja tõsine ja siis tuleb juba leida,  kuidas ellu jääda vahendeid ja ja siis enam abi väljaspoolt  enam ei tule. Külmapoolusele ei ole võimalik maanduda,  kui on 70 80 kraadi külma, siis jääb see lennuk  ka sinna. Kuna nii abrasiivse lume peal suusad lähevad,  tuli punaseks ja sulavad jäässe sisse. Ostoki kliima ja hõre õhk on inimese organismile sedavõrd  karm katsumus, et lõunamandril esmatalvitujaid sinna ei viidud. Talvisel ajal võis korraga väljas töötada vaid 20 minutit. Vello siin ekraanil näeme me reaalajas Vostoki jaama  temperatuuri miinus 44 kraadi on seal praegu Antarktika kevad,  sinu jaoks on vist väga pehme. Eratuur, see on suur suvi on tulekul, kevad soe,  valge päike paistab, esimene päikese kiir tuleb augusti lõpus,  august on kõige külmem. Ma sain augustikuus ikka, no viie kuu jooksul ma sain niimoodi,  et langeb alla 80 aga nüüd hakkab suvi ja kui on juba 30 kraadi,  no siis võib ütelda, suur sula juba. Mis oli see madalaim temperatuur, mille sina meteroloogina  registreerisid seal? See oli miinus 85,6, noh, ümmardatut 86 rekordit jäi napilt puudu. No ei tulnud välja, kõik ütlesid, no davai,  davai, aga ei tulnud. Ja mis teha? Järgmine vahetus siis mõõtiski maakera külma rekordi ära seal. Jah, sellega sai hakkama Minski, Valgevene meteoroloog  Vladimir Karpjuk miinus 89,2 ja see oli nii  instrumentaalselt kui visuaalselt, sest isekirjutaja  fikseerib ka, et, et mingil juhul ei saa olla seal mingit sobi. Ja see on ametlik rekord. Tänaseks on 44-l Antarktika ekspeditsioonil osalenud 39 eestlast,  nende hulgas neli väliseestlast. Lisaks on arvukalt inimesi tegelenud mõõtmistulemuste analüüsimisega. Suuremat osa Antarktikas käinuid koondab 1984. aastal  meremuuseumi juurde loodud Eesti polaarklubi. Väikeriigi kohta muljetavaldav arv näitab,  et vaatamata karmidele kliimatingimustele on eestlasi jäise  kontinendi poole ikka tõmmanud. Eesteel oma enese polaarjaama angtartisel ei ole  ja seetõttu ei lehvi seal paraku ka Eesti lipp. Iseasi, kas peakski? Maru rahvuslane värviks muidugi kogu maailma sinimustvalgeks,  aga mõõdukama meelega inimese jaoks on ka teised värvid  täitsa kenad. Meie rahvuslindki on ju suitsupääsuke, aga mitte pasknäär,  kes kannab oma tiibadel sinimustvalget. Pasknäär on vanaroosa sulerüüga hakist veidi suurem vareslane. Basknäär pole võimalik teiste Eestis tegutsevate lindudega  segamini ajada. Tiivanukil kannab ta sinimustvalget, see  nii emas kui isaslindudel. Bastnäär on varasese kohaselt väga uudishimulik lind kuid  välja ta seda ei kipu näitama. Sageli on nad mind üle kontrollinud, kas selja tagant  või ülevalt puuvõrastikust. Kui olen eemaldunud nende vaateväljast, on nad üle  kontrollinud kõik kohad, kus ma viibisin. Et äkki leidub seal midagi söödavat. Pasknäärid on valdavalt metsade kultuurmaastik  ja sageli ka parkide linnud. Inimest nad pigem pelgavad. Suvel pista ta nahka kõik elava, millest jõud vaid üle käib. Putukad, konnad, sisalikud, linnupojad, sügis. Talvel on ta toidulaud valdavalt taimne. Talveks varub baskner seemneid ja tammetõrusid tammetõru  peidab ta puu juurde vahele ja sambla alla,  aga ta on võimeline ka oma nokaga kaevama maa sisse. Peiduurka. Ta transpordib, tõrusid peidukohta,  venivas söögitorus, kuhu mahub neli kuni viis tõru. Neid tõrusid, mida transportida pole vaja,  võib oksal avada ja nahka pista. Kevad-suvisel ajal muutub paskner üsna vaikseks  ja varjub tiheda alusmetsaga kuuse segametsadesse,  kus ta asub peret üles kasvatama. Sügisel tulevad nad ka lagedamatele aladele põlluservadele  ja ei pelga isegi asulatesse tungimist. Pasknäär on küll ilus lind, kuid tal on kole nimi. Oma nime on ta tõenäoliselt saanud hobuse pabulatest. Terade otsimise järgi. Nimi meest ei riku, kuid pasknäri puhul see justkui ei kehti. Inimesed lihtsalt ei salli teda oma riiakuse pesa  rüüstamiste ja koleda hääle pärast. Kuid ärme unustame, et tal on kanda oluline roll meie rahvuspuu,  tamme, levitajana ja kahjurite hävitajana. Tema ettenägelikkusest ja usinusest tõrude kogumisel oleks  õppida nii mõnelgi inimesel. Kuidas pask naer pähkleid peita püüab, näeme  ka salvestusel, mille saatis meile Piret müür. Suve alguses leidis Pireti poeg udusulis linnupoja,  keda varesed vihaselt ründasid. Hingevaakuv linnuke toodi koju, ta jäi ellu  ja kasvas suureks. Lind elas õues, käis aga alatasa akna kopsimas  ja oli üldse igati seltskondlik, puhus juttu  ja puha. Kuni ta augusti lõpul tänapäeval ära kadus. Vast lendas oma pasknääriradadele. Meil on täna aga varuks veel üks põnev salvestus linnust,  keda Eestis silmata on paras õnneasi. Salvestuse autoriks on Tarmo Mikussaar ja see lind on must harksaba. Lind jäi kaamerasse maikuu lõpupäevadel Järvamaal Koigi vallas,  kus Tarmo koos fotograaf Ingmar Muusikusega tegi mitme päeva  vältel erinevaid vaatlusi. Tegelikult oli kohal koguni kaks must harksaba  ja sellest võiks oletada, et ehk on neil seal pesagi kohale tulnud. Linnuuurijad siiski pesitsemist ei tuvastanud  ja mõne päeva pärast olid ka linnud läinud. Keda must harksaba huvitama hakkas, leiab kirjutise  mustharksabadest ja ka punaharksabadest Eesti looduse  oktoobrikuu numbris. Kui teilgi on kaameras midagi põnevat, siis teadagi,  mis sellega teha. Saatke meile ikka meile. Kolm osoon.
