Ründame koos Hendrik Relve. Eelmine saade siin rännulugude sarjas oli selline erandlik, kes neid saateid järjest on kuulanud, mäletab, siis oli stuudios kaks rändajat ja me ajasime juttu maailmaränduri ja mägironija Raivo Blumeriga, rääkisime Ameerika kõige vägevamatest maastikest ja kõrgematest tippudest. Aga tänases saates ma tahan siis jätkata seda Venetsueela rännakute teemat. Ja läheme siis sellesse piirkonda, mida nimetatakse Orinoko jõe Deltax hiigelsuur alapeaaegu Eestis suurune, koosneb ainult Vetta labürindist ja selle ümber laiuvast džunglist. Ja selles deltas elab üks väga eriline indiaani rahvas. Ja vot sellele rahvale mäe siis lähemegi külla. Need on siis varahood, niimoodi neid nimetatakse. Nad on elanud siin džunglit ja vette labürindis mäletamatutest aegadest ja seal me käisime nende perede juures seal kauges metsas ja saime teada, kuidas see elu meil siin käib. Nii et selle saate peategelaseks ongi vara ood. Orinoko delta, põline indiaani rahvas. Praegu kuulsite ühte väga haruldast maailma keelt. Niimoodi kõneles varao indiaanlane oma emakeeles. See, kes kõneles, oli meie paadijuht tegelikult seal Orinoko deltas retkeldes, tema nimi oli Aleksander vanus 23 aastat, noormees, hästi nõtke, hästi terane nooruk. Ja õieti, nagu selgus, oli tal kaks nimesi Aleksander saali, siis tema kristlik nimi. Aga lisaks oli talvel indiaani nimi. See oli siis niisugune, et kõlas niimoodi, et Erueene Aho. Selle ma õppisin selgeks. Aga seda eesti keelde tõlkida on raske, sellepärast et see on üks taime nimi ja seda taime nime eesti keeles ametlikult olemas ei ole, see on üks paljudest sealsetest taimedest, aga tema eripära seisneb selles, et vaarao rahvas silmis on see taim nimega Erueene Aho väga lugupeetud ja eksis. Nooruki vanemad tahtsid, et ka nende poeg oleks hästi lugupeetud, sellepärast nad talle sellise nime panidki. No siin oli nüüd kuulda seda rao keele kõla ja miks ma seda keelt salvestada tahtsin. Üks tähtis põhjus oli see, et enne reisi maalin endale selgeks teinud. Et on tegelikult üks väga haruldane keel. Venezuelas on indiaanirahvaid päris palju, neil on ka palju erinevaid keeli. Ja need keeled on omavahel mingil kombel tihti suguluses küll kaugemas, küll lähemas suguluses kavasse vara hookeel. See pidi siiski teadlaste uurimuste järgi olema täiesti iseseisev keel ja vähemalt praegusel ajal ühtegi indiaani keelt, mis oleks temaga natukenegi sugulane, olemas ei ole. Ja teistpidi on see varao rahvas siin ori, nokko jõe delta suvistel aladel elanud ikka väga palju ammu enne seda, kui üldse esimene valge inimene siiakanti jõudis. Ja kui nüüd need Hispaania konkistatoorid praeguse Venetsueela aladele jõudsid siis varaoode käsi käis suhteliselt paremini kui paljude teiste Jaani rahvaste käsi. Seepärast, et väga paljud indiaanirahvad ju siin ajaloos lihtsalt pühiti minema, nad nakatusid valgete toodud haigustesse, neid hävitati täiesti sihikindlalt, neid tõrjuti sellistele aladele, kus ellujäämine oli võimatu, tõu aga varood, nemad jäeti rahule ja nad on ka praegusel ajal ühe indiaanirahva kohta küllaltki arvukalt, neid on kusagil 25000, see on päris suur arv džungli indiaanirahva kohta. Nendel järgnevatel sajanditel, kui hispaanlased olid tegelikult juba Anastanud seal Lõuna-Ameerika Venetsueela alad siis kokkupuuted nendega jäid väga hõredateks, mõnikord mõned varaoodika ka töötasid seal kusagil delta äärealadel nende hispaanlaste heaks või siis ka kauplesid nendega. Aga isegi näiteks kristlikud misjonärid jõudsid siia Orinoko deltas ikka suhteliselt ajalooliselt väga hiljuti kusagil 1900 kahekümnendatel aastatel ehitati esimene katoliiklik Mission siia delta aladele, et, et see on väga harukordne, sest üldiselt need misjonärid läksid juba esimesel sajandil pärast valgete siia jõudmist juba vägagi kaugete indiaanirahvaste juurde, hakkasid nende maailmavaadet ja usku seal ümber pöörama. Aga vaaraod jäeti rahule. Noh, võiks siis küsida, et miks nemad siis rahule jäeti? Ega ma ei leidnud sellele sellist selget vastust nendest allikatest, mida ma olin lugenud, aga lihtsalt omast peast loogilised, mulle tundub, et siin võisid olla põhjuseks sellised erilised looduslikud olud. Sest see oli nokko, deltas on ju väga vesine, väga soine ala, siia ei saa rajada põlde, ei saa pidada karja, siia ei saa isegi ehitada teid. Ja teistpidi ei ole tänase päevani siit leitud Ühtegi sellist tõesti väärtuslikku ja hinnalist maavara ja ja oluline on ka see, et, et see kliimasinori nokko deltas on noh, valgele inimesele üsna raskesti talutav niisugune aasta ringi niiske ja lämbe. Ja kõik need põhjused kokku, ma arvan, olidki need, miks rahvas on saanud rahu, meelisin oma isade maal elada õieti tänase päevani välja, sest praegu, kuid nii vähe nagu neid inimesi siin üldse elab põhiliselt annad ikkagi varao indiaanlased. Praegusel ajal muidugi on siia-sinna sinna deltas rajatud ikka selliseid Venetsueela riigi administratiivseid tugipunkte koole näiteks või jaoskondi või missiooni ja mu või sõjaväeosasid, mõnel pool on seal paiknevas. Aga üldiselt. On nad ikka siiamaani oma isade maal päris rahumeelselt omaette. Edasi. Meie tulime siia, ori, nokko deltas, eelmises saates sai sellest tulekust räägitud ja muidugi kibelesime näha seda huvitavat põlisrahvast, kes siin elab. Ja esimene võimalus neid kohata tekkis meil juba kohe esimese päeva õhtupoolikul. Me olime oma pika päevateekonna lõpuks jõudnud siia keset džunglit asuvasse Abu jäine lootsi. Ja päike oli veel üsna kõrgel, kui me sinna jõudsime, siis pakuti meile välja, et aga teeme ühe sõidu lähima suure vaarao küla juurde. Et seal müüvad oma käsitööd, et võiks korraks niimoodi vaatama minna, meie muidugi rõõmuga nõus. Istusime. D ja läks siis sõiduks. Ja siis see koht, kus nüüd see suurem vaarao küla oli. See oli nüüd suure jõeharu ääres, õieti nii et kaldal oli siis suur küla ja siis selle jõe vastaskaldal oli siis käsitööpaik. No see oli täitsa niisugune omaette välja ehitatud, seal oli paadisild ja siukene lai varjualune kus siis sai käsitööga kaubelda ja me sõitsime kohe sinna kohale, jõuame sinna varju alla jõudsime, mis alguses me olime pettunud, sest võib olla põhjus oli selles, et ikkagi oli õhtupoolne aeg. Nad ei oodanud enam kedagi ja siin olid vaip, paar igavlevat vara, ood ja hästi nadilt natukene mingisugust käsitööesemeid. Ja Me siin siis mõtlesime, et mida üldse teha, aetaks, läheme tagasi või või, või mis me siin teeme. Ja, ja siis ma juhtisin korra vaatama üle õla tagasi sinna teisele jõe vastaskaldale ja noh, see oli niisugune pilt, et see oleks võinud vabalt olla mõne niisuguse filmi kaader kusagilt sajanditagusest või varasemast peast kui siia tulevad mingid valged maadeuurijad või seiklejad, sest korraga oli see vara hooküla seal nagu elama läinud. Ühtäkki oli ilmunud sinna jõepinnale päris palju kanoosid igas ka nuus, mitu indiaanlast ja nad kõik sõudsid otsustavalt ja väga kiiresti otse meie suunas. Muidugi olid nemad siis mitte meid ründamas, vaid ikkagi avastamas, et saab täna veel kaupa teha ja eks nad siis tulid oma käsitööga kiiresti oma kodudest. Üle jõe olid mõne minutiga juba kohal ja korraga aga oli kogu see katusealune elu täis, siin sagisid vara, ood ringi, kõnelesid oma keeles noored ja vanad mehed ja naised, nad laotasid sinna maha väga kiiresti kanus kaasa toodud käsitööd, panid need sinna laiali ja siis noh, läks kohe nagu elu käima. Ja noh, see, mis nad sinna hästi kiiresti niimoodi laiali laotasin, see võttis ikka täitsa silmade eest kirjuks. Näiteks oli hästi palju igasuguseid kuumutisi, küll korv, kandikuid küll jõudasid, küll suuri, küll väikeseid ja tihti olid nad siukse mustriga kaetud, niisuguse tagasihoidliku, aga maitseka värvilise mustriga. Ja siis oli hästi palju igasuguseid teid, Laan, nisukesi ehteid, mida siis vaaraod valmistavad sellised looduslähedasi, ütleme lihtsaid nii ajal olid noh, näiteks seal kasutatud siis nende tegemisel mingit troopiliste taimede seemneid, mõnikord värvilisi või, või pähkleid ja need siis nagu keedeks tehtud või või oli ka näiteks puust või luust igasugu ehteid näiteks mingid käekeesid kaelakeesid kõrvarõngaid, ripatseid, igasugu niisugusi asju ja üks omaette käsitöö asjade hulk oli puust nikerdatud, neid oli ka igasuguseid, küll suuremaid, küll väiksemaid. Tihti nad kujutasid mingeid loomi või linde sealt kohalikust loodusest ja siis oli ka selliseid miniatuursed kujutisi varaude igapäevasest elust, näiteks pisikesi onnikesi 10 sentimeetri kõrgusi siis paadikesi või siis väikeseid vibusid ja nooli ja odasid ja nii edasi. Ja noh, kõik see võttis küll silmade ees kirjuks, aga ausalt öeldes minu tähelepanu läks alguses küll ainult nendele inimestele, kes olid oma käega need valmis teinud, need käsitööasjad ja meie ümber sagisid, et noh, et millised need vaaraod esimese pilguga paistavad. Tegelikult, mis neil seljas oli meestel sellised T-särgid, jalas tihti mingisugused kulunud, sportpüksid või võiv pikad teksad, naistel niisugused lihtsalt särgid või pluusid, pikad seelikud. No niuksed, natukene luitunud, kulunud riided, ei midagi erilist. No me olime enne käinud Venetsueela külal Andres ja seal elas teistmoodi rahvas, aga vaesevõitu maarahvas, neil oli samasugune riietus nagu siin nendel põlisindiaanlastel. Võib-olla lapsed olid natukene napimalt riides kui, kui valgete inimeste lapsed. Nii nagu võib-olla mitte põlvkonda tagasi, olid ka siin täiskasvanud vaaraod. Aga noh, nende varade näojooned, need olid küll sellised erilised, ikka sellised tõmmu jumega näod, ronkmustad, juuksed, tumedad silmad, ikka väga teistmoodi näojooned, kui me olime seni Venetsueela külades näinud, ei olnud ikka kahtlust, et need on tõesti selle varahoo rahva järeltulijad, kes meil siin nüüd ümberringi olid. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et nojah, et ta käsitööd ma eriti ei viitsi osta, ma olen maailmas palju ringi käinud, hirmus palju pakutakse igal pool ju igasuguseid kohalikke suveniire ja ja kui sa neid võtadki algul ele usega, siis viid koju, siis avastad, et pole neid seal eriti kuskile panna, jäävad nad sul seal vedelema ja tolmu koguma, et ilmselt ei ole mõtet. Mõnikord ma olen nendest isegi yldiselt pilti teinud, aga ostnud ei ole. Aga siin nüüd nende varoode keskel hakkasin järsku niimoodi mõtlema, et et ma ju olin väga tahtnud nende varaudega kohtunud, olin, ma olin nende juures nende keskel ja et võib-olla ma peaksin kuidagi teistmoodi käituma selles mõttes, et et ma teadsin, et vara, oota, üldiselt on vaene rahvas tänasel päeval, neil ei ole mingisuguseid palgalisi töökohti ja raha on neil ikka hädasti vaja. Ja siin on üldiselt teada seesugused turistid, nii nagu meiegi nüüd siin olime. Kui nad ostavad siis ta käsitööd, siis nad tegelikult ju toetavad sellega kohalikku kogukonda. Enese meelest annad üsna vähe raha välja. Nendele see on suur asi ja vot niimoodi mõtlesin siis mõtlesin, et midagi ma ikka pean ostma ja siis siis valisin ja valisin ja siis valisin välja ühe, suveniir paadi. Noh, see oli niisugune suveniiri kohta päris suur niuke, paarikümne sentimeetri pikkune, heledast puust ja selline hästi hoolikalt viimistletud. Ja kui ma selle endale kätte võtsin käe peal kaallasin, see oli uskumatult kerge, tundus, et et see ei ole puuet seal paberist armuke, aga ta oli tegelikult puidust ja selle heleda värvi ja selle tohutult kergekaalu järgi. Ma ei kahelnud, et ma hoidsin praegu balsapuud balsapuu on Lõuna-Ameerikas väga hinnatud ja kasvab seal troopikas mitmel pool ja teda on alati hinnatud just selle tõttu, et ta on hästi kerge, aga samas on ta ka väga tugev. Huvitav puit. Ja muide just sellest kunagi ju kuulus Norra uurija ja meresõitja Thor Heyerdahl valmistas oma kuulsa parve. Noh, kes on lugenud seda kolm tykki raamatutesse, teab ta, pani parvele nimeks Kon-Tiki ja tegi sellega hulljulge reisi üle ookeani Taani üle vaikse ookeani, sealt lõuna, Ameerika mandrilt lihavõttesaarteni välja. Ja sellest ta kirjutas ka paeluv raamatus on eesti keeles olemas. Ja, ja vot seesama legendaarne balsapuu, see oli mul siin nüüd siis peo peal. Ja veel meeldis mulle seal suveniiri juures see, et see ei olnud ainult paati, vaid seal paadi sees oli igasuguseid pisikesi nik jäätisi. Näiteks seal paadi põhjas olid kaks mõla, millega saaks nagu sõuda, siis seal oli kirves vibu ja siis puul, millega püüda suuremaid kalu. Ja kõik need olid voolitud balsapuust, nad olid imepisikesed aga väga hoolikalt niimoodi nikerdatud. Ja ja sealsamas paadi põhjas oli veel niisugune miniatuurne puul aastudest punutud kalamõrd, sihukene tõesti väga-väga peen töö. Ühesõnaga see paat koos selle sisuga, need olid siis nüüd minu jaoks niisuguse tõesti tähendusrikkad, selles mõttes, need, need olid ju Raude igapäevased riistad, need, millega nad olid harjunud siin sajandeid endale elatist hankima. No ja see paat muidugi ise, see on ka ikka väga sümboolse tähendusega sest tegelikult on niimoodi, et varao rahvas on andnud iseendale selle nime vara au ja kui see tõlkida nüüd nende keelest eesti keelde, siis see tähendabki kanu, rahvast, sest ilmaga Nuuta ei kujuta ükski vara pere ühtegi päeva oma elust ette. Siin kõlas nüüd jälle jupike seda aroogeelset lugu mille noor varao paadimees Aleksander mulle seal Lõuna-Ameerika hiigelsuure ori nokko jõe deltas jutustas. Ja ma tahtsin tõesti salvestada lihtsalt selle haruldase keele kõla. Aga ma olin tegelikult palunud Kadal jutustada ühe tervikliku loo oma emakeeles mõne sellise loo, mis tema meelest on väga tähtis varao rahva lugu mis on hästi vana ja mida varaood ka tänapäeval kõik teavad. Ja siis ta mulle jutustaski selle loo ja kui ta oli selle lõpetanud, siis ma palusin tal selle ära tõlkida. Tõlkimine oli päris keeruline, sest see käis ju läbi mitme keele. Tema ise valdas siis Rao ja hispaania keelt ja tõlkis selle loo siis algul hispaania keelde ja siis juba meie giid omakorda, kes valdas hispaania ja inglise keelt. Tõlkis selle siis mulle jälle inglise keelde ja ma siis nüüd räägin selle edasi. See oli selles mõttes väga eriline lugu. See oli lugu sellest, kuidas vara rahvas kunagisi ja ori Nokoi võetelttasse üldse elama sattus. Ja see ei olnud mingi niisugune ajalooline jutustus, see oli midagi palju võimsamat, seal oli kohe niisugune müütiline lugu. Noh, selliseid müüte oma Akva tekke kohta on ju ka teistel rahvastel, aga see varaoode lugu, ma püüan selle lühidalt siis edasi anda, see oli siis niisugune, et vaaraode, muistne esiisa olevat kunagi iidsetel aegadel elanud taevas, ta oli olnud seal taevane kütt, et tal ei olnud aimugi elust maa peal ja seal tal oli küttida ainult neid linde, kes lendasid hästi kõrgele taevasse, näite siis seal küttis. Ja ükskord ta siis sai noolega pihta ühele väga suurele linnule. See lind kukkus alla nagu kivi ja ta oli nii suur, et ta purustas taeva kupli, kukkus sellest läbi ja kukkus sealt edasi otse maa peale. Ja vot siis vaaraokütt läks mööda seda purustatud kohta läbi selle augu linnule järele. Ja niimoodi ta sattus siis esimest korda maa peale ja ta leidis, et see on väga paradiislik paik. Et siin on palju mitmekesisem kui seal igavas taevas, siin on rohetavaid metsi, siin on Siretavaid jõgesid, metsad on täis metsloomi, jõed on täis kalu ja ta otsustas, et jätab igaveseks taevaga hüvasti kolib elama maa peale. Ja see koht, kuhu ta siis asus, oligi Orinoko delta ja tema siis panigi aluse sellele varaua rahvale, kes siiamaani siin elab ja ja nüüd jutustas mulle selle edasi seesama maroo noormees. Ja seal oli mõjuv lugu minu jaoks üks, et maa peal on toredam elada kui taevas. Ja ori noku delta on nagu paradiis, tõeline varaoode suhtumine oma kodumaasse. Aga Meie ise järgmistel päevadel saime siis minna vaatama üsna lähedalt seda, et mismoodi need warovo pered seal metsades nüüd elavad, praegusel ajal me olime nüüd seal küll suveniire ostes nendega esimest korda kokku puutunud, aga noh, see oli niisugune ikka päris ütleme põgusa turistlik elamusega järgmistel päevadel. Me mõnikord läksime päris kaugele sinna jõeharusid pidi ja jõudsime nende üksildast varao perede juurde, kes seal elavad ja püüan siis kirjeldada, et mismoodi nad seal siis elavad. No kui sa tuled mööda jõgesid, sa näed kõigepealt seal jõe kaldal kõrgete vaiade peal niisugusi ehitisi, millel on peal vaid palmilehtedest katus, aga mille seinu üldse ei ole, Need on ainult toetatud siis niste nurgavaiade peale ja vot seal all siis see pere on ja muidugi sinna minemiseks sa pead ikka kindlasti oskama Nende usaldust võita, selleks oligi meil siis varao paadimees, kes nendega siis algul kokku leppinud, et me võime ikka tulla ja siis me läksime ja seal varju all, mis seal siis oli? Seal oli päris palju inimesi, et kui mõelda, et see oli üks pere, siis see oli ikka päris suur pere näiteks üks, kelle juurde me läksime, seal oli ikka kokku, ma arvan, oma 20 inimest ja meile siis seletati, et kes need siis kõik olid. Et siin olid siis nagu mitu põlve olid kõigepealt paarisaja vaarema, nendel olid siis tütar ja poeg nendele omakorda olid siis pered ja nendel peredel omakorda siis juba väikesed lapsed ja nii oli nüüd siis kokku siis tervelt 20. Me ajasime siis siis eks selle vaaris aga juttu ta oli päris kõbus ja, ja tahtis hea meelega suhelda. Aga need elamud seal nende elamute all, mis seal siis näha olid? No igasugust niisugust majapidamise träni ja, ja tegelikult ka niisugust, noh, poekraan oli päris palju, näiteks mingist plastnõusid oli päris palju siis metallist plekist keedunõusid, neid nad ikkagi hangivad poest, et oma elu siin džunglis kergemaks teha. Mööblit kui sellist, mitte mingisugust. No kui nimetada mööbliks ainult neid magamisasemeid, need on siis need võrkkiiged, vot need on väga põlised indiaanlaste magamisasemed Lõuna-Ameerikas väga laialt, et neid nad siis punuvad sellest džungli Niinest ja tõepoolest öösiti nad nendest magavad, see on päris omaettesugune põnev elamus seal magada, ma olen korra seda proovinud, tead, õige asendi võtma, siis on väga mõnus ja see on hea sellepärast et seal liigub õhk ja maapinnalt ei tule mingisugused ebameeldivad putukad ja väiksed elukad sind tülitama. Ja mis seal varjualuses veel näha oli, mitmesuguseid tööriistu ja töövahendeid, noh näiteks mis kalapüügimõrdasid ja selliseid asju ja üldse kalapüügivahendeid ja, ja siis oli ka kõplaid ja põllutööriistu, sest indiaanlased siin deltas Sostel aladel peavad siiski ka põldu. No siin ei saa kasvatada neid tavalisi taimi, mida Lõuna-Ameerikas põldudel kasvatatakse, aga neil on siin üks eriline varaude taim. Mugultaim. Me käisime seda ka seal põllu peal vaatamas. Selle taime lehed meenutasid mulle taarat. No tara on jällegi troopiline viljelustaim, mida hästi laialt kasvatatakse. Tal on sellised hästi laiad nihukesed, südamekujulised lehed, tõesti suured ja laiad. Aga see ei olnud taro. See oli üks niisugune taro sugulane, mis kasvab just eriti hästi soisel maal. Ja siis see peremees näitas ka meile, milline see välja näeb, ta tõmbas selle maa seest välja. Noh, see oli nagu üks suur kaalikas. Ja seda nad siis keedavad, teevad sellest toit, me saime proovida seal oma ööbimiskohas ükskord ka seda, mis maitse tal on. Värvilt ta ei olnud kuigi meelitav sellised hallikat toonitükid, aga nad maitsesid väga sarnaselt meie keedetud kartuliga, nii et eestlasele nagu isegi koduse maitse kui Manjokilia bataadile nendel teistel troopilistel taimedel, mida seal harilikult süüakse ja seal nende kodu ümber oli veel üks kummaline asi, mis silma hakkas. Siin oli hästi palju nii siukseid, pisikesi elukaid, linde ja väikseid loomi, need olid nagu pooleldi koduloomad ja siis uurisin, et kes need seal on siis näiteks mingi lind oli seal niukses punutud puuris, ta meenutas natukene peoleod, sihuke pisikene lind ja see pidi olema siis nisugune, keda nad kasutavad teiste oma liigikaaslaste peibutamiseks püünisesse ja need linnud, nad püüavad kinni ja käivad nendega turul, sest nende eest makstakse turul head hinda, need on siis niisugused nagu lemmiklinnud, laulavad väga ilusa häälega ja siis oli seal ka näiteks spuris roheline papagoi, papagoid ka on sellised, keda turul saab müüa. Aga siis olid seal näiteks niisugune pisikene loom, ta meenutas noh, võib olla mingisugust küülikut, aga, aga ta oli palju pikemate jalgadega ja ta mitte ei hüppenud, vaid kõndis seda looma. Ma olin näinud looduses seal Amazonases kunagi see oli siis akuuti, see on üks nendest närilistest, kes seal Lõuna-Ameerika troopilises metsas elavad. Ja ta oli paelaga seotud ühe vaia külge kinni. Ja siis samamoodi oli paelaga seotud seal üks kaputsiina niisugune noor kaputsiin ahvi, sa tunned selle järgi ära, et tal on pea ümber selline tumekarvadest puuts, et selle järgi on nime saanud ja tema oli ka siis paelaga seotud selle postamendi külge. Noh, ja see oli nüüd midagi sellist, mis võib olla Meile siin on nagu võõras, aga indiaani rahvale üsna tüüpiline traditsioon, et selliseid loomi püütakse, metsast peetakse neid mõnda aega siis lemmikloomana, kui nad on noored ja siis mingil ajal siis kasutatakse ära toidulaual. Ja siis me küsisime, et kui kaua te siin olete olnud, nad ütlesid, et selles paigas, Me oleme asunud nüüd ühe kuu. Ja nii ongi laopered, nad vahetavad elupaiku, vähemalt korra aastas kolivad nad jälle uude paika, ehitavad uuesti kõik ülesehitamine, käib kiiresti see näiteks hoonete karkass, see pidi valmis saama kahe päevaga, katus ühe päevaga. Nii et kahe nädalaga on kõik, kui need ehitised valmis juba uus soine, põld valmis ja kõik muu ja siis käiakse kalal, käiakse jahil, hangitakse sealt sooaiast mingisuguseid taimi. Ja niimoodi tegelikult see põhielatis neile tänase päevani tuleb. Nii et selles mõttes on nende elatusviis püsinud täiesti traditsioonilisel, nad on selles mõttes ikkagi tänase päevani loodusrahvas ja miks nad sellisena on püsinud, see põhjus on lihtsalt see, et nad on olnud nii eraldatud tsiviliseeritud maailmast. Spaike ei meelita eriti kedagi. Ja kui nüüd natukene siin lõpus filosofeerida, et On see nüüd hea või halb, et need vaaraod niimoodi tänase päevani seal delta sügavustes elavad. Tal on oma halb külg kahtlemata see, et et nagu me seal ka kohapeal kuulsime, et kuni tänase päevani enamik varao lapsi ei jõua mitte iialgi kooli väljakoole on siin vähe ja nad ei tahagi väga kooli minna. Nad on harjunud elama nii nagu nende vanemad. Aga kui sa tänasel päeval jääd muidugi koolihariduseta teada, mida see tähendab, et sul ei ole lootusi tulevikus mingile heale töökohale, mingile heale palgale ja see omakorda tähendab seda, et need varaood elavad meie mõistes tänasel päeval ikka suures vaesuses ja viletsuses. Ja nad ei saagi teisiti, sest neil ei ole nagu perspektiivi elus. Vot siis nad jäävadki nagu siia elama, et nad suudavad siin suureks kasvatada oma lapsed ja need lapsed suudavad jälle oma pered ära toita. Nad teavad, kuidas see käib, neil on oma tarkused ja oskused siin toime tulla. Ja vot see on jälle mingis mõttes ju ilus, et see hoiab ju alal tegelikult nende haruldast emakeelt. Nende haruldast pärimuskultuuri hoiab alles nende rahvuslikku eneseteadvust, hoiab alles nende juured, see tähendab just seda, et kui see varao rahvas siin jätkab oma esi isade kombel siis see varao rahvas säilib ka sellisena edaspidi, nii et kaks külge on see nüüd hea või on see halb, et nad jäävad hariduseta, aga samas jäävad pidama kinni oma vanadest traditsioonidest? Noh, selle üle võib ju arutada, aga igatahes praegu on kindel see, et varoo rahvas on seal ori, nokko deltas olemas, nii nagu ta on olnud seal sajandeid enne seda kui kaua nad seal oma sellist eluviisi jätkavad. Eks seda näitab aeg. Siin kõlas siis veelkordse varao keelne lugu, mida kõneles mulle seal Orinoko deltas vaarao noormees nimega Aleksander lugu varao rahva tekkest. Ja me saime selles saates siis heita pilgu ühele väga põnevale lõuna-ameerika indiaani rahvale nende igapäevasele eluolule. Aga järgmises saates rändame Citori Nokodeltast juba edasi hoopis teise suure Venetsueela riigi nurka ja see on siis Venezuela lääneosa sinna, kus asuvad mäed, need salapärased mäed, kummalised mäed, millel nimeks ste puid, et puid on väga erilised looduse loomingut nad on nagu tohutud kindlused pealt laudsiledad ja igast servast ümbritsetud mitmesaja meetri kõrguste järsakutega. Ja seal kusagil Puide sügavuses asub ka maailma kõige kõrgem juga. Eriline maailma looduse ime, ligi kilomeetri kõrgune kannab nime Angeli juga. Ja vaat neid elamusi, mida me seal Venetsueela läänenurgas kogeda saime. Nendest siis järgmises saates juttu tulebki. Rändame koos Hendrik Relvega.
