Tere, lapse. Sa pead ütlema hästi vaikselt, täna tere. Aa. Ene pärast või. Tere, lapsed, me peame täna vaikselt äratama,  sellepärast et laua peal on väga õrnad asjad võivad muidu  katki minna, kui me kõva häälega räägime. Sellepärast et asjad on väga õrnad. Linnamuuseumis Ene. Väga vana aja jõuluehteid. Ja minu andmetel on jõuluehete traditsioon umbes 200 aastat  vana ja ma alustuseks küsisin, kas see vastab tõele,  et jõuluehted on, ütleme laias laastus 200 aastat vanad. Ei päriselt ei vasta tõele, nad on võib-olla natukese  nooremad sellepärast, et kõigepealt ehitis neid jõulupuusid. Õunte kommide, suhkrutükkide, suhkrukringlite, Just mina tean ka seda kõige sellega, mida saab süüa,  süüa. Ja mida saab süüa ja selle söömisega ongi niisugused toredad  lood olnud. Et kõigepealt tulid ikka jõulupuud, tulid mõisatest,  tulid nad taludesse? Jah, kõigepealt olid nad ka külakoolides,  kui ma tean, et Lõuna-Eestis olid juba 170 aastat tagasi  koolis oli suur jõulupuu ja siis asi lastele  ka kingitusi, lapsed said niisuguseid komme  ja küpsiseid ja präänikuid. Aga sellel jõulupuul, nagu ma pildi pealt olen näinud,  olid juba ise tehtud ka niisugused jõuluehted. Ja siin ma näitan ühte jõuluehet, see on üks pikk jõulukomm  ja vot sellise pika jõulu need pikad jõulukommid olid juba  140 50 aastat tagasi tehti selliseid komme,  aga siis on see natukene hilisemalt tehtud  ja see on tehtud läikpaberist ja siin on otsad,  on niisugused lõigatud, lõigatud ja säbrulised lapsed panid  need siis jõulupuu otsa. Aga kas need on päris kommid või? Ei, need siin ei ole päris kommid, aga päris kommid olid  väga sarnased nendega ja täpselt samuti need päris kommid  riputati niimoodi niidiga riputati ilusasti jõuluvot. Sa kuule, kuule, rippus, siis saab ju niimoodi teha  tänapäeval ka, et sa võtad, ostad poest komme,  eks ole sul ilus läikiv paber ja. Ja sik-sa-sa-saksa otsesse sisse ja siis komm sinna paberi  sisse ja. Ja siis, kui pärast puu hakka puu pead kodust ära viima,  siis näiteks sööd selle ära. Siis võiks tänapäeval ka ju. Ja aga vanasti oli niimoodi, et lastel oli ju väga vähe maiustusi,  siis nad tegid niimoodi, kui jõulud olid otsast laulud olid lauldud,  kingitused olid käes. Aga pärast nagu meie kuulus kunstnik Ants Laikmaa on öelnud,  et kuskil 140 aastat tagasi oli seal Taeblas tema kodukohas  jõulupuu ja siis oli nii, et lapsed läksid  ja rüüstasid kohe selle jõulupuu ära, sellepärast nad  tahtsid kõik kommid ja küpsised ja neil oli lubatud võtta ka. Ja siis nad läksid sinna ja võtsid nad kõik ära  ja tegid selle jõulupuu kohe tühjaks. Siis peale kingituse nad said veel kommi sealt jõulupuu otsast. See on nagu tänapäeval, mõned ei, ei malda oodata,  kui see šokolaadi seda kalendrit lõpuni ja söövad esimesel  päeval kõik šokolaadi ja. Kuulnud ma olen kuulnud, et kui jõulud käes,  siis on noh. Suuremat sorti magusasöömine käib. Aga nüüd on veel ühed ühed niisugused asjad,  need on nüüd jõuluinglid ja üks jõulusaar,  aga seda on tehtud vatist ja need on ka ise oma tehtud  ja need on ka kuskil üle 100 aasta kaugelt üle 100 aasta  tagasi tehtud ja siis kasutati läikpabereid  ja niisugused läikpaberist. Jõuluinglid olid ka ilma nende patist keredeta olid lihtsalt  rippusid jõulupuu otsas, aga need on muidugi  ka ise tehtud, vaadake läikpaberist on tal püksid jalga tehtud,  siin on siis kuldpaberist, on tehtud niisugused atribuutid,  nööbid ja vööd ja ja mõõgad ja siin on täpselt samuti on  sellel jõuluinglil on üks karikas kaela käes  ja need on nüüd tehtud ka ja need on meil,  meie vanemad jõuluehted, ühed vanemad jõuluehted,  mis nad võivad olla kuskil ütleme, üks 120 aastat tagasi  tehtud ja need on hästi vanad. Kuule kuule, aga siis saab ju see selliseid jõuluehted  ka täna parda, sa lõikab ajakirjast välja näiteks  mingisuguse pildi ja siis on sul vaja vatti  ja noh, kleepaberit jaberit ja kleebid sinna vatti ümber  ja ongi väga hea. Ja väga ilus ikka isetehtud on, kõige ilusam on ja. Aga nüüd lähme edasi, nüüd ma annan. Näitan veel ühte niisugust papjeemasseest papimassist tehtud  õunad ja pirnid, need olid ka väga niisugused väga  populaarsed jõuluehted, pandi ka puuviljad,  õunad, pirnid, siis ei olnud nii palju, aga õun oli küll  ja need riputati ka puude osta. Aga siin on tehtud üks õunakene, see on tehtud pappimassist  ja see on siis tehtud ka kuskil 100 aastat tagasi. See ei ole ka üldse väga uus asi. Aga kuulge, kuulge, kas see ehe on siis kellelgi kodus olnud praegu,  mis meil siin käes on kindlaks vaadata, katsuda? Kas see ehe, ma arvan, et see ehe on vist ikka poest ostetud,  sest seda on natukene raskem teha seda papi emasseest,  see on nagu nagu kuskil töökojas tehtud ja  siis on pandud müüki. Samamoodi on pappi emasseest, selline väike lumememm tehtud,  see on nüüd esimese Eesti vabariigi aegne lumememm  ja see on nüüd näete sellele. Kasukale on pandud liimitud peale, niisugused hõbedas  niisugused tähekesed. Esimene Eesti vabariik oli umbes täpselt 100 aastat tagasi  ja aitäh nii et see on 100 aastat. Jah, see on kuskil jah, ütleme natukene noorem kuskil 80  aastat või niimoodi ja vot sealt sealt kandist on täpselt  sellest ajast on ka need kellukesed, mis olid esimese Eesti  vabariigi ajal hästi moes, jõulukellukesed  ja siis veel kõiksugused, ilusad linnukesed,  aga vaadake, kui ilusasti see lind on tehtud,  on tehtud klaasist, on ilusasti ära värvitud  ja niisuguseid asju tehti Saksamaal Tüüringis,  Tüüringi metsades lausa klaasikoda, tootis neid terve aasta. Tegi ja metsa sees oli klaasikoda ja siis ta tootis neid  ehteid ja siis olid seal igasugused sellised käbid olid  siis olid linnud, siis olid kellukesed ja need neid tehti  siis ka üks 70 80 aastat tagasi. Aga see tegelikult mina mäletan näiteks minugi lapsepõlves  on umbes selliseid Ja see tegelikult ongi natukene uuem, see on peale sõjajärgne,  aga noh, sarnased olid juba siis, sest see kuju ei muutunud,  neid, neid käbisid tehti ikkagi juba kolme noh esimese Eesti  vabariigi ajal ja siis peale seda olid ka sellised käbid. Aga noh, natukene nagu vorm muutus, aga käbisid tehti hästi kaua. Kuulge, põhimõtteliselt igal ajal on siis nagu mingisugused  omamoodi jõuluehted On. Aga mis ma tahtsin selle linnu kohta öelda,  meil on muuseumi kogus on selline karp kohe selliste ehetega  ja oli selline komme Tallinna ettevõtetes,  et ettevõtte juhid oma töötajatele tellisid jõuluehted  ja tellisid sealsamas Tüüringis lausa klaasivabrikust  ja see linnukene on täpselt sealt toodud  ja see on üks 70 aastat, sest tagasi toodud kuskil siia  ja sellega siis kaunistati jõulupuud. Aga sellel linnukesele on see siidisaba on siit kadunud  lihtsalt aegade jooksul ja. Jala ära kaduda. Saba on üks linnusort ja Ja väga ilus ilu, nii et see on, see on siis Saksa metsades tehtud. Ja aga nüüd läheme edasi, siis tuli peale sõjajärgne periood,  kus meil ei olnud jälle ehteid niimoodi saada,  aga see on nüüd täitsa ise tehtud ja siin on lükitud  niisugused väikesed, niisugused kuulikesed kuulikestest on  tehtud ja lõigatud ja siis lihtsalt niimoodi nagu,  nagu nendest kuulikate kuulikestest ja niisugustest väikestest. See on nüüd ka peaks olema nii, et kodus tehtud ehe,  aga kas nüüd seda laps tegi, võib-olla tegi ta üks suur  ja võib-olla vanaema tegi või ema tegi, see võib  ka nii olla, sest no päris väikese lapse kohta on võib-olla  natukene keeruline sellist ehet valmistada. Ja väga, väga nutikad, mina arvan, et mõni laps saab sellega  vabalt hakkama, aga no ise tehtud on. Just pärlites nii tore tuleb, igasuguseid kujundeid saab  sellest teha, aga nüüd läheme nüüd näärme,  e millal meil siis näärid hakkas, närid hakkasid kuskil juba noh,  ütleme peale seda ja, ja kestsid siin kuskil 80.-te aastate lõpuni,  siis tähendab 20 aastat tagasi olid meil veel näärid,  aga siis olid hoopis teistmoodi ehted, siis tulid näärmenad,  need olid punase kuuega näärivanad, siis tulid,  viisnurgad, olid, olid siis kuuse otsas kuuse tipus,  siis olid igasugused linnud ja loomad. Näete, siin on papagoi hästi ära ilusti ära värvitud  ja see on ka tehtud kuskil vabrikus, siis on siin üks väike hobune. Niisugused olid ja, ja siis on veel kuulikene,  kuulikene on ka nüüd sellest ajast, aga kuulikesi oli juba  varem ja juba siis, kui türingimetsade klaasimeistrid  valmistasid väga palju klaaskuulikesi ja kaunistasid need  hõbeda ja kullaga veel ja mingisuguse valge härmatisega,  nii et nad olid siis väga kaunid, aga siin on näha niisugune  lihtne punane kuulikene, aga neid oli hästi palju  ja meil oli mõned mõningad aastad tagasi,  ma mäletan, kas 10 või 15 aastat tagasi oli meil selline mood,  et meil kuused ehitagi ainult igast värvi kuulis. Aga nüüd on ju tegelikult siiamaani on ju selline traditsioon,  et ikka põhiline, mis pannakse kuuse peale,  talviti on ikkagi ju kuulid. Nii et see siis kestab edasi. Aga see tähendab siis seda, et varasemal ajal selliseid asju  nagu sellised jõuluehted, kuulid selliseid ei olnud,  jah. Ei, sellised olid, aga neid oli vähe. Neid oli koos teistega, need olid koos kellukestega koos  linnukestega ja, ja loomakestega ja käbidega. Aga nüüd puhtalt niimoodi, et oleks ainult kuulikestega  kaunistatud kuuske ja seda nagu varem ei olnud. Ja siin on veel üks käbi. Selle käbil on otsas ka niisugune isetehtud konks. Ja see käbi on nüüd ka noh, nii, üks 30 aastat tagasi  või 40 aastat tagasi tehtud hästi, niisugune erk. Aga muidugi, jõuluehted on hästi-hästi õrnad  ja need võivad nii kergesti katki minna. Udeks igal jõuludel puruneb meeletus koguses jõuluehteid. Ikka juhtub jah. Jah, kuusk võib ümber kukkuda, siis lähevad kõik. Ja, aga nüüd ma olen poes näinud, et on selliseid kuule ka,  mida sa maha visata, siis ta põrkab tagasi. Ja, ja et ta ei läheks katki. Need on jah mingi mingisugusest plastikust tehtud  ja ära värvitud ja, ja need on muidugi väga-väga head selles suhtes. Aga mulle ikkagi meeldib isegi see mõte,  et vaata, et jõulud on nagu niisugune õrn asi,  noh need kuulid, see võib ära puruneda, noh,  saad aru. Aga mina ütlen, et kõige ilusamad ehted on minu arust need,  mis tehakse ise ja sest, et tänapäeval on  nii palju vahendeid ja nii palju võimalusi  ja igasuguseid õpetusi ja no näiteks ma ei tea Väga ilus, see on kohe näha, et see on tehtud suure hoolega. Mihkel, mul tuligi mõte, vaata, lapsed, kui te nüüd hakkate  tegema ise näiteks jõuluehteid, siis te võiksite sellest  isetehtud jõuluehtest meile pildi teha ja saata meile saate  meile laste tuppa ja siis me vaatame neid pilte  ja teeme niisuguse näituse ja võib-olla saame isegi  parimatele auhindasid anda. Nõus. Võib-olla enne me saame natukene sulle ka neid pilte saata. Ja väga tore oleks, kui muuseumi saaks ka neid pilte. Muidugi ja aga ma tahan veel ühest jõuluehtest rääkida,  mis minule endale meeldivad, mis mu kodus on lemmikjõuluehted,  need on puidust reitud ja vesivärvidega värvitud kuused,  õunad, notsud kitsed. Siis siis on igasugused tähakud, sokud võivad  ka olla ja, ja need on nii toredad. Ja lehm mul ei ole, aga võib ka lehm olla  ja seda saab ja need on nii toredad, kui sa värvid need  punaseks ja roheliseks, siis on nad hästi toredad  ka jõulupood, jõulupuu ehetena. Sas just. Puidul on veel hea lõhn. Kas sa võiksid saata meie konkursile oma muuseumist tehtud  pilte ja nendest jõuluehetest, mis su. Võin küll, mina ise ei ole suur joonistaja,  aga meil on pedagoogid selles, kes oskavad hästi teha  ja kes teevadki neid ehtsaid isetehtud jõuluehteid. Ja siis me võime muidugi saata. Väga tore ei pea ainult ju lapsed, osalema võivad ikkagi vanemad. Võivad nii head aega, lapsed, aega.
