Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime ikka. Algab puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossilt vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur. Raadio kaks tervitab teid reedel päeval alanud on saade puust ja punaseks, see on saade, kus me tunni aja jooksul lappame läbi viimaste nädalate põnevamaid uudiseid kindlal teemal. Ja oleme iga kord saatesse kutsunud ka ühe asjatundja, kes aitab meil neist teemadest aru saada, neid kommenteerida ja teema, millele me täna pühendume, on Tehnoloogiatehnika robootika, kõik, mis haakub sellega ja nagu ikka, kui sellised teemad jutuks tulevad, istub siin teisel pool lauda Tartu ülikooli koolirobootika doktorant Heilo altim per Heilo tervist ja saatejuhi toolil siin Arko Olesk. Nagu öeldud, viis teemat uudist on meid ees ootamas, aga esmalt võib-olla heidaks pilgu tagasi eelmisele nädalavahetusele, sest siis oli ju no ütleks robootika inimeste aasta tippsündmus, kui mitte jõulupidu, siis jõulupidu ja jaanipäev ühes ehk siis Robotexi suur võistlus. Kuidas oli, kas sa olid ise seal kohal, kas juhtus nii nagu alati, et kõik need viimaste nädalate ööd läksid palavikulisele kruvimisele, et kõik masinad oma vajalikud funktsioonid õigeks ajaks kokku saaks. Küsimus on väga õigustatud, et mitte ainult osalejad või need, kes siis nii-öelda robotid ehitavad võistlusteks ei veeda viimased nädalad nii-öelda laborites mitmes kihis ja arvutite ja robotite tagavaid. Korganiseerijatel on kibekiire aeg olnud, sellepärast et sellega Robotex ületas kõik senised piirid tänu osalejate ja robotite arvule Öeldi ka julgelt juba enne nii-öelda robotiks algust välja, et tegemist on Euroopa suurima robotialase võistlusega ja nii ka oli, et see tõesti see laste arv, robotite arv, mis seal nii-öelda selle kolme päeva jooksul läbi käisite ka külalised, et Nende arvude tõttu järgmine aasta enam samasse kohta kindlasti mahub. Nii et robotid võtavad varsti kõigepealt Tallinna üle ja siis Eestile varsti tulevad, see on jah, ses mõttes heas mõttes kasvaja, et see areneb edasi, et kui kunagi Robotex ju algas sellega, et ülikoolide üliõpilased võistlesid omavahel nii-öelda jalgpallis ja igasugustel muudel aladel, siis nüüd on see levinud ka nooremad laste sekka, et juba juba algkooli lapsed tulevad sinna legorobotitega joont jälgima. Nii et varsti võib oodata, et ka suuremad võistlused on üle ujutatud nendest samadest lastest, kes on lihtsalt vanemaks saanud. Kuidas sellise võistlusega on, et, et noh, kui neid roboteid tuleb juurde, kas nad tegelikult niimoodi aastast aastasse ka järjest targemaks ja tugevamaks ja uhkemaks muutuvad või, või see sõltub ikkagi sellest konkreetse aasta ülesandest? Eks näiteks jalgpallis, mis on nüüd ülikooli üliõpilastele mõeldud ülesanne, on aastaid olnud sama juba ja need robotid, mis tõesti alguses olid, ei ole enam võrreldavad sellega, mis tase on praeguseks saavutatud. Laste puhul on pigem nii, et kes tulevad robootikaringidesse alguses, nad proovivad ikkagi läbi need traditsioonilised joonejärgimise, linna läbimise ülesanded aga nad liiguvad lihtsalt edasi sealt juba keerulisemate ülesannete platvormide peale. Nii et need ülesanded, mida robotid täidavad, on ikka kuidagi sellised noh et füüsilised, nad saavad kuidagi liikuma ühest kohast teise, peavad midagi tegema, et selliste inimesega suhtlevaid roboteid sellel võistlusel vist praegu veel ei ole. Praegu veel ei ole, küll on inimestesuguste robotite vaheline jalgpall, need robotid, robotid ja nemad mängivad jalgpalli, mis on siis kõige otsesemalt nagu inimesega kontakti loob võistlusala nendest. No kuhu ma tahan, nagu välja jõuda, on see, et üks uudis, mis me just selleks nädalaks välja valisime puudutab seda, et kui palju inimesed roboteid kuulavad ja usaldavad, et et siin oli üks põnev uuring Prantsusmaal Pariisis, kus teadlased kutsusid inimesed laborisse ja esitasid neile teatud küsimusi esitasid samad küsimused ka robotile ja vaatasid, mis siis juhtub, kui, kui robot vastab teistmoodi kui inimene, õigemini mis siis inimene selle peale mõtleb, kui, kui robot vastab teistmoodi ja tuli välja, et oli seal inimesi, kes, kes muutsid oma arvamust tänu sellele, et robot harras teistmoodi, kas selline tulemus on sinu jaoks üllatav? Need küsimused, mida nad samas küsisid, olid üldiselt kahte laadi. Ühed küsimused olid sellised, et näiteks kumb helidest on kõrgema sagedusega, kõlab peenemalt ja näiteks kumb nendest esemetest on raskem. Et tegelikult need inimesed, kes oma arvamust muutsid, muutsid oma arvamust just nendes küsimustes, kui nad arvasid, et see robot teab, kuuleb ja näeb ja mõõdab nendest paremini. Aga mida need inimesed tegelikult ei teadnud, oli see, et selle roboti taga Alliks sellesama uurimisrühmateadlane, kes lihtsalt oli nii-öelda kulisside taga ja siis kontrollis seda robotit alati vastakse. Erinevalt nendest inimestest, aga sinu küsimusele vastates ma arvan, et inimesed ei ole veel niivõrd valmis usaldama tehnikat, kui nad näevad seda enda eest. Aga samas me tegelikult teeme seda ju iga päev, kui ma istun oma autosse, kui me kasutame mobiili. Meie elud tegelikult praegu juba väga paljus osas sõltuvad sellest tehnikast. Aga mis puudu on, on see, et meil sellega otseselt suhtleks, nii nagu inimesed olid kõrvuti selle robotiga ja mis need teadlased täheldasid, et sageli juhtus ka see, et kui, kui robotvastase erinevalt siis inimene hakkas selle robotiga suhtlema justkui tavalise inimesega, üritades teda ümber veenda, et ei ka minul on õigus, et mõtle nüüd hoolikalt järele oma vastus, et, et see asi ei ole ikka niipidi. Nii et see on selline varsti juba robotite omaks võtta. Tegelikult, kui sellised robotid muutuksid igapäevaseks ja nad hakkaksid suhtlema, siis inimesed pigem võtavad neid inimestena kellega on võimalik suhelda, kelle arvamust on võimalik muuta mitte selliste külmade masinatega, kes ainult arvutavad opereerivadki siis numbrite keeles. Täpselt et kõige ehedam näide on see, kui näiteks praegu mõned hotelliketid, mis on töötavat riikides, kus on inglise keelekasutusel. Et kui sina näiteks tahaks tuba broneerida telefoni teel, siis ei räägigi enam mitte selle nii-öelda inimesed, kes seal leti taga istub, nii-öelda vastuvõtus on vaid kõigepealt võtabki kõne vastu robot, kes peaks sellisest lihtsast kõnest aru saama, et mis kuupäevadel me tahame peatuda, kui palju neid inimesi on, kes tahavad teada, missugust tubame tahame, kas me hommikusööki tahame ja kui juhtub, et midagi seal vestluses läheb nagu veidikene nihu ehk roboti tuvasta ära enam meie häält siis alles nii-öelda antakse suhtlus üleni päris inimesena. Praegu need robotid, kellega sa katse tehti, need tõepoolest ei olnud olemuslikult intelligentsed, seal taga oli inimene, kes seda vastust suunas, aga samal ajal need teadlased ise ka ütlevad, et et ilmselt inimesed hakkavad robotid usaldama siis, kui nad kurat näevad seda robotit tegemas seda tööd ja näevad, et robot teeb seda tööd hästi. Ma arvan sama, et kuna praegu oli ikkagi selles katses nii-öelda eksperimendi pärast nii-öelda pandi robot tegema kõike risti vastupidi, vastama nendele küsimustele, siis ega minust tikitakse usaldust. Kui minu kõrval on mingisugune masin, siis ta siis see masin lihtsalt räägib kõike risti vastupidi sellele, mida mina ütlen, et tulemustest nendest küsimustest, mis küsiti nii-öelda sotsiaalsetest aspektidest, ainult kolm vastanutest usaldasid ka selles vallas robotit, et ülejäänud inimesed või need vastajad jäid kõik endale kindlaks. Nii et ilmselt tuleb oodata järgmise eksperimente, kus me tõepoolest kõigepealt esiteks näeme robotit vastamas õigesti järjest paljudele küsimustele ja siis tekib küsimus, et kas me järsku usaldame neid ka teistes aspektides peale võib-olla selliste väga mehhaaniliste ja täppismõõtmiste, jätkame robotite ja tehnoloogia juttu siin puust ja punaseks saates mõne minuti pärast kuulame vahele pisut muusikat. Puust ja punaseks. Jätkub raadio kahes saade puust ja punaseks, teaduse ja tehnoloogiasaade, mis lappab viimaste nädalate uudiseid, sel nädalal siis tehnoloogia kord siin stuudios Arko Oleski, Heil altin Neid uudiseid uurimas ja kommenteerimas. No me rääkisime nüüd eelmises saatelõigus natukene robotitest ja oletasime, et mis saaks, kui robotid muutuksid nii intelligentselt, eks, et hakkaksid inimestega suhtlema, kas inimesed neid usaldaksid ja teisalt on siin nüüd viimastel nädalatel välja pakutud, et seda, et sellised intelligentsed arvutisüsteemid võiksid olla lahenduseks päris paljudele meie ühiskonna probleemidele eriti see teravaks muutus arutelu mõned nädalad tagasi peal terrorirünnakut Pariisis mille puhul siis päris paljudel tekkis õigustatud küsimus, miks ei ole oldud suuteline selliseid jõhkraid kuritegusid ennetama või varakult avastama. Heilo, kuidas sulle tundub, kas tehnoloogia võiks selle juures kuidagi olla abiks? Kindlasti, et kui praegu tänapäeva nii-öelda õigussüsteem toimib kuriteoga märksõna, et kui keegi on kuriteo toime pannud, siis ta avastatakse, leitakse mis iganes selle siis määratakse, karistus, aga anti, terrorism on selles suhtes täiesti vastandid, nemad tegelikult üritavad avastada kuriteo toimimist enne selle toimub. Sest et nagu Pariisi näite puhul ongi, et tagajärjed on ju alati äärmiselt mastaapsed ja ja mittesoovitud, et et üks film on kunagi ja tehtud nimega inglise keeles my noorite report, mis tegelikult vihjaski veidikene sellele, et, et kuritegusid võiks avastada või teada etteendeline toimumist, aga need isikud tuleb ikkagi kinni püüda ja neile vastav karistus määrata sellisel juhul, kui nad oleksid selle kuriteo toime pannud. Nüüd ainukene miinus oli see, et ka selles filmis tekkiski probleem sellest, et kogu see süsteem nii-öelda läks lõpuks vastu taevast et hakati süüdistama võib-olla neid inimesi, kes ei oleks kuritegu toime pannud. Aga kui me arvestame, et tänapäeval on meil olemas tohutu palju arvutusvõimsust maailmas näiteks kas või iibe MI superarvuti, Watson siis miks mitte seda kõike ära kasutada, et tegelikult, kui me teaksime, kuidas kirjeldada, toimuma hakkavad kuritegu, ühesõnaga milles saad aru, et inimene hakkab kuritegu toime panema ja meil on olemas erinevaid andmeid tema käitumise kohta siis kui me näeme mingisugust mustrit, me tahaksime juba öelda, et või noh, arvuti oma algoritmidega ütleb meile, et see asi on kahtlane, selle peale tuleks reageerida. No kõige esimene kontakt Aruditel inimesega ikkagi kaamera et arvuti suudab ju analüüsida inimese näo järgi tema käitumist, isegi kui me ei tahaks nagu reeta ka seda, et näiteks kui me räägime tõtt või valetama kogu arvuti samal ajal nii-öelda avastatelt. Poolt Arko, kui sina valetad, sest et sinu silm näiteks tõmbleb või sinu tahtmatult mingisugune näolihaste midagi, mida sa ei taha, siis see on signaaliks mingisugusest tegevusest, mida sa plaanid, aga ei taha seda välja näidata. Et samamoodi võiks ju superarvuti analüüslanit, inimeste näoilmeid ja selle põhjal teha mingisuguseid järeldusi ja, ja need järeldused võivad olla tegelikult sisendsignaaliks juba inimestele, kes siis töötavad nii-öelda selle nimel, et kõik terrorist kättesaadav. No siin lugesime mõlemad ühte artiklit, kus üks härrasmees tehnoloogianalüütik pakub välja, et aga teeme selle jaoks ühe äpi, et nagu tänapäeval on iga asja jaoks äpp, et võiks olla täpp, et kus inimesed vähemalt midagi kahtlast enda ümber toimuvast teevad sellest pildid saadavat serverisse ja siis see suur tähtis masin närib kõik seal andmed läbi ja teeb siis järeldused, et kas tõepoolest on tegu mingi kahtlase aspektiga ja kas seesama isik on võib-olla kellelgi teisel pildil sama moodi kuidagi kahtlaselt peale jäänud ja, ja nii edasi. Tegelikult see kõlab ju ikkagi üsna hirmutavalt, et sisuliselt sellisel juhul juht igal pool vaatluse alla ja asjad, mis võib olla jaoks või mida me ei mõtle kahtlasena, nad võivad välja paista kahtlasena ja, ja palju süütuid inimesi vaid tegelikult seal ohvriks langeda. Ja ma arvan, et see muutub kindlasti kättemaksuvahendiks, et kui, kui siin eestlased võib olla omavahel hästi läbi ei saa, siis võib-olla keegi saadaks väga palju pilte oma naabrist, väites, et ta kindlasti teeb midagi kahtlast seal keldris. Et iseenesest ideel, kui sellisel on jumet, et arvuti võiks analüüsida nii-öelda kõike seda informatsiooni, aga see, et nüüd näiteks ma teeksin sinust Arko pildi, et et ma arvan, et sa teed kodus midagi kahtlast, et sul on niisugune kahtlane pilk, siis ma arvan, et see, kui info sisendina sellel arvutil ei ole ilmselt kõige õigem viis. Kas sa oled näinud sellist sarja näkku mõrva ennetajad või forssana Fintro s ja, ja kusjuures selles seriaalis oligi see idee edasi viidud, mis nii-öelda nooriti ripordis arendati, et sellel superarvutil nii-öelda oli juurde ja siis igasugustele valvesüsteemidele kaameratele, kus siis ta tegelikult või see arvuti nägi inimesi ja ta suutis analüüsida siis nende inimeste näoilmeid ja nende käitumist, sind hoiakut ja selle põhjal siis ennetada, et üks või teine inimene nii-öelda on kuritegu, toimub vanemas tegelikult selles seriaalis enamasti leidis arvuti neid, kes olid pigem kuriteo ohvriks langemised, edastas selle informatsiooni Sist ühele inimesele, kelle grupp need hakkas selle nimel tööle, et ennetada seda, et see inimene siis ei hukkuks. Jah, aga nagu Main orite ripportist mäletama, siis põhiküsimus on ikkagi see, kas, kas inimesel on vaba tahe, kas ta võib ka siis, kui ta tegutseb kahtlaselt viimasel hetkel ümber mõelda, et ta seda kuritegu ei soorita ja kas või sellisel juhul saame teda karistada. Nii et, et noh, tegelikult selline tehnoloogiline lahendus ta võib-olla ilmselt suunda näitav, aga ta ei ole, ei saa kunagi olla lõplik vastus nendele küsimustele, siis on see nimetatud inimfaktor, et kui arvuti lähtuv numbritest ja, ja otsustab mingisuguse tõenäosus protsendiga, et see inimene on kahtlane, mis iganes see protsent on 70 või kõrgem siis tõepoolest sinna jääb teatud hulk määramatust, mida, mida arvuti ei saa isegi ette näha, et see võib olla just see, kui inimene mõtleb ümber. See ei ole see, mida ta tahab teha, et võib-olla see oli kire hetk või või teda motiveeris mingisugune põhjus, mis kaob ära või ta saab aru, et see oleks vale tegu. Ja kui me karistame sellist inimest nii-öelda sellepärast tehno tehnika mõistis ta süüdi, siis me tõesti hakkame piirama iseenda vabadust. Ja me teame, et see teema tegelikult nagu me räägime, hingamine, orite ripport, mõrva ennetajad ja tegelikult ka ju viimane Bondi film käsitleb sedasama seda massi jälgimist ja kas see võiks aidata kuidagi ennetada kuritegusid, ühesõnaga ma arvan, et, et see on teema, mis on tõusnud päevakordaja tõuseb järjest enam ja tegelikult seal selline eetiliste debattide koht, et tegelikult ilmselt tehnoloogiline võimekus on juba praktiliselt olemas ja tehnika poolest me võiksime seda hakata rakendama, aga ma arvan, et nagu sa ütlesid, et siin tekib väga suur vastuseis sellele, et kui valmis, Me oleme oma privaatsusest loobuma. Et kasvõi julma näitena võttes iga hommiku laseme endast pilti teha, et saaks arvuti tuvastada ja siis kas meil on midagi halba plaanis või mitte ütleme selle üle muusikapausi ajal ja tuleme tagasi õige pea teiste uudistega. Saade puust ja punaseks täna tehnoloogia teemadel ja järgmine uudis on ilmselt selline, mis mistahes ajahetkel oleks klassifitseeritud vabalt olmeks. Aga nüüd seisab meie ees täiesti reaalse uudisena. Rootsi teadlased on loonud esimese küborg roosi. Ehk siis roos, kuhu sisse on pandud kõiksugu elektroonilisi komponente niimoodi, et seda roosi saad inimese poolt elektrooniliselt juhtida. Heilog, kui sa vaatad seda uudist, siis on see midagi sellist enneolematut. Et meil on loodud selline küborg, organism ja nimelt just roos, enne kui ma selleni lähen, pisikese käest sinu käest vastu, et kuidas sulle tundub, et sa lähed näiteks poodi, ütleme sünnipäev, sa tahad osta Roosi poest, kinkida nii-öelda sõbrale või siis naist tuttavale ja ja viimane roos on jäänud sinna selline veidikene kuivetu välja ja on tunne, et no ei sobi sellist kyll üle anda ja siis müüja küsib, et aga äkki elavdama seda roosi veidike süstist, mingit teatud vedelikku ja hopsti roos muutub erkpunaseks või, või säravaks ja, ja ongi olemas, et kui sellises võtmes võtta, siis sellist asja tõepoolest pole varem tehtud. Et on küll suudetud nii-öelda muuta taime fotosünteesi tõhusamaks tänu sellele, et taimelehtedesse pandi nagu palju väikeseid nano torukesi mis on siis tegelikult ma hästi väikesed torukesed, mis avasid selle taime lehe nii-öelda või paremini nii-öelda keskkonnavalgusele ja siis suurendas taime fotosünteesi, aga nüüd on siis sellest mindud samm kaugemale kui nakatud juba jändama või, või juba mängima tegelikult taime sisemise kemik keemiaga ja selle keskkonnaga, et et juhtida taimes toimuvat protsessi. Tegelikult, nagu ma aru saan, siis esimene asi, mida nad tegid, olid nad ehitasid sinna taime sisse noh, sisuliselt juhtmed. Ja täpselt need juhtmed kasutasid tegelikult selle taime enda sellist keemilist muundumist, mis toimub, kui taim kasvab ja, ja need juhtmed siis nii-öelda väljastasid umbes samasuguseid signaale, nagu taim väljastab, kui ta kasvab, et muuta näiteks oma lehele sõltuvust helerohelisest tumedamaks ja nende katse selles mõttes õnnestuselt vaat siis avasid selle taime nii-öelda selle puitosa, seda nimetatakse tegelikult liimiks varreosa ja süstisid sinna seda nii-öelda toit nii-öelda vedelikku ja, ja see taim elas veel pärast pikka aega rõõmsana samal ajal, muutes värvid ja muutis järvi, siis vastavalt sellele, kuidas inimene teda nii-öelda programmeeris ehk siis andis niimoodi ütles nupule, kui nüüd seda värvi ja nii juhtuski täpselt, et ma näeksin väga palju rakendusi edasi. Me võime osta endale universaalse vutitaimed nii-öelda poest, aga me ei pea muretsema, et need kahe aasta või kuu pärast tahaks selle ära visata. Me lihtsalt programmeerime taime ümber, muudab oma värvi ja meie läheb meie uuetoa kujundusega kokku. No need on kõik nagu väga lõbusad, et noh, praegu saab ka poest minna, osta tuhandeid erinevaid mingid hiina vidinaid, mis vilguvad ja, ja tegelikult, kui sa kellelegi kingid, siis see muutub lõpuks nagu täiesti kasutuks asjaks, et et noh, selline kübor kroos sellisel kujul, et sa saad seda programmeerida lihtsalt värvi muutma, siiski olema noh, tundub ka selline natukene kerglane, kuidas sulle tundub, et kas sellega nagu midagi tõsist ka teha annab? Tõsisemalt võttes võiks ju tegelikult sellega kiirendada näiteks taimekasvu või siis parandada tema nii-öelda toitainete kättesaamistest. Kui ütleme, lillede eesmärk meie elus on pakkuda meile silmailu, siis me sõltume väga palju tegelikult taimedest ka teises mõttes taimed meie toiduks, nad kasvatavad ju neile nii-öelda toitu ja kui me, kui me suudaks seda protsessi kuidagi paremaks muuta, kiirendada nii, et taimede kasv muutub efektiivsemaks näiteks meie siin talve jooksul väga palju päikest ei ole, me suudaksime seda kuidagi viltu efektiivsemaks, et see valguses on, suudaksid paremini ära kasutada, siis miks mitte? Jah, aga kui ütleme kulutõhus oleks, ma küll ei tea, kui kallis sellise roosi tegemine oleks, aga kui me hakkame kartuleid niimoodi kübermeetiliselt tõhustama? Ma kahtlustan, et see ei ole väga odav lõbu, ilmselt praegusel hetkel ei oleks eriti odav sellist jah, kartulid, friikartulipraadi süüa, mida on küborgiliselt töödeldud. Minu arust ei olekski mure enam see, et meil on geneetiliselt muundatud toidu üle küsimus. Meil on pigem tekkimas olukord, kus on küborg, toit juba meil varsti laua peal äkki, et varsti peaks olema pakendi peal tähised, kas seda taime on eelnevalt vedelikuga süstitud või mitte. Nii et varsti lähimas supermarketis, küborg, juurviljad, olge ootel. Jätkame saadet pärast muusikapausi. Tehnoloogiast ikka räägime palju sellistest ulmelistest asjadest, mis on saanud reaalsuseks ja üks selline seade, mis on, ma ei tea viimastel aastakümnetel vähemalt olnud sellised tehnoloogilise progressi mõõdupuu, õigemini mille kohta kogu aeg küsitakse, et millal me siis nüüd igaüks saame lennata ringi linnas, mida me saame oma rakett ranitsa inglise keeles chet back, mis tegelikult vist tehnoloogiana on olnud olemas juba päris mõni aastakümme aga siis üldkasutusse veel ei ole jõudnud kuniks praeguseni või on see väga selline tinglik ütlemine, et kas see tehnoloogia on nüüd lõpuks valmis selleks, et me igaüks saaksime seda kasutada või või siiski jääb ta veel kusagile nagu pidama. Kui sul on umbes 138000 eurot üle pangakonto, siis on võimalik üks selline poolest rakett ranitsatüüpi seade osta. Et varem on neid katsetatud lihtsalt katse enda mõttes, aga kuskil rakenduslik jah, neid kasutatud ei ole, aga Dubais on siis üks probleem, et seal on väga palju pilvelõhkujaid ja kui juhtub, et pilvelõhkuja ülemistel korrustel tekib tulekahju, siis Nendel tuletõrjujatele on ikkagi tükk tegemist, et sinna üles jõuda. Isegi kui nad lähevad liftiga ja, ja nad ei tea ju, mis neid seal ees ootab. Et ja siis selle peale on Dubai võimud mõelnud välja, et aga miks mitte, võiks sinna ülemiste korruste juurde akende taha lennata millegagi seda monitoorida muidugi minu jaoks tundus praegu, et lihtsam on poisina troon, saate seda vaadata, aga nemad arvasid, et oh ei. Et me tellime 20 sellist hõljuk, kostüümi või Rocket ranitsa ja ostame simulaatorit ja treenime oma, tulete töölt välja hoopis ümber linud tuletõrjujaks. Nii et kui tõesti seal mitmesaja meetri kõrguste pilvelõhkujate otsast peaks midagi juhtuma, siis kõige kiirem viis ongi rakettmootor käima ja juh läheb tuletõrje üles. Ja ainuke mure on see, et selle tuletõrjuja funktsioon ongi praegusel hetkel oleks nii-öelda monitoorimine ja olukorra hindamine, et päästa sealt ei jõua, sest et see, see ranits ei jõua nagu kanda midagi muud peale selle tuletõrjuja ended, kui kellelgi peaks tekkima ideed tulede hõljuksin akna taga, et pääsen kohe hüppad talle selga, siis kukute mõlemad koos olla. Nii et need vanitsed ikkagi kuidagi üsna ebausaldusväärsed või neil on mingid väga selged piirangud nendega teha saab. Ja kõige suurem on tegelikult mure on selles, et seda laket ranitsa ehitada piisavalt võimsaks tähendaks tegelikult enam-vähem sellise mini helikopteri loomist, siis kaotab see asi mõte, aga praegu on ta lihtsalt selline, et viskad kähku selga või nende astud sinna raami sisse ja sa saad juba lendama hakata. Teised, kus juba mini helikopter on, siis ei ole ta enam sama, et tegelikult see rakett ronis, ongi töötabki kahe propelleri abil, mida siis toidab üks V4 mootorlennukiirus ja kaugus ei olegi väga suured, et et umbes 30 minutit saabki sellega õhus olla ja siis ilmselt tuleb alla tulla tagasi tankima. Nii et tõrvast Tallinnast Tartusse lennata ilmselt vist ei veaks, peab näos peatuse tegema jah. Nagu elektriautode aegagi, et aga mis nende rakett Rainzijatega siis siis veel on, et tõesti, me näeme neid aeg-ajalt, inimesed käivad aeg-ajalt trikke tegemas. Nüüd siis kuuleme, et Dubais tahetakse tuletõrjujaid treenida, aga ikkagi see on väga piiratud kasutusala, et piksist tõepoolest neid asju laiemalt ei ole levinud. No üks peamine aspekt on see, et droonid on seadmed, mis tunduvad meile äärmiselt stabiilsed olevat, siis droonide puhul on tegemist tegelikult keerulise algoritmiga, mis kontrollib seda droon oleks tasakaalus tuul või või mingid muud mõjutajad siis sedasama Getter ainsana samamoodi vaja kontrollida pidevalt, et tasakaalus, ega inimene ei suudaks seda nii hästi ise juhtida kui kõik tema käsutusse anda, et ta püsiks ühe koha peal, ta ei kalduks kuhugi ja et see kontrollimine on see esimene probleem ja teine on muidugi see, et kuidas ehitada midagi raketi ainsa sarnastitsei, säästaks keskkonda, et see ei oleks niivõrd mürgine või ei mõjuks nagu keskkonnale halvasti. Et kui põhimõtteliselt panna sinna akna taha hõljumagi mingisugune seade, mis toodab sama palju kaasa, kui kui mingi hävitaja seal akna taga seisaks, siis siis ilmselt väga paljud keskkonnaaktivistid seisaksid sellele kohale vastu, nii et ta on ikkagi selline rakettmootor raketiteadusega täpsustatud ei mingit keskkonnasäästlikkust ja et, et see on teema, mille peale nad mõtlevad praeguse arenduses, et. Meil ei olegi mõtet teha midagi, mis keskkonda nii palju saastaks. Sama moodi, et see lahendus, kui ta tuleb, peaks olema ikkagi võimalikult väikese ökojäljega. Aga kas sa näed siiski sellel seadmel mingi praktilisi rakendusi, okei, trikke saab teha, saab natukene ringi hõljuda, on, on vahva, aga ka veel mingisuguseid võimalikke rakendusi, mis võiksid jõuda igapäevaellu või mingite ametite tegevustesse. Praegu, kui me mõtleme selle peale, mida kõik droonid juba teevad või mille peale mõeldakse, mida droonid võiks teha, siis kui järgmine hetk, mil on sinna vaja inimest drooni asemele, siis selleks võib olla absoluutselt mis iganes, kas või ongi, peale pakkide kohaletoimetamise võiks teha, järgmisel hetkel tuleb sulle võib-olla hõljukiga ta kuller ukse taha, et samamoodi kõiksugust monitoorimise kõrgemalt, kus on vaja võib-olla juba lihtsamalt inimene seda teeb ja vaatab, kui me vaatame seda läbi kaamerasilma, mida neutroon, et ja kindlasti selle hõljuk üks eelis on see, et kui sa saad ikkagi ta on kerge saab kiirelt auto pagasiruumist välja võtta rakmed selga Ta üles vaatlema, siis see annab kindlasti eelise. Nii et kui aastaga küsitud, et millal jõuavad need rakett ranitsa igavesed kasutusse, siis see on küsimus, mille küsimist ilmselt tuleb jätkata veel üsna üsna pikalt, et see tehnoloogia on olemas, aga ta on piisavalt kallis ja keerukas, et mitte muud Duda tõesti üldkasutatavaks, vaid ta jääb niimoodi üsna spetsiifiliseks kõige selle juures ja jah, et eks aeg parandab selle vea loodetavasti, või leitakse siis lihtsalt tulevikus mingisugune efektiivsem seade või tehnika. Ta loodame või siis jäävadki hoopis robotid, ainult lendavat inimese inimese saatus on jääda siia maa peale, aga kuulame siia taas natukene muusikat. Ka meie tänase saate viimane uudis jätkab ulmelist seadmete teemat, seda siis mõne hetke pärast. Puust ja punaseks. Kahes jätkub saade puust ja punaseks, täna Sirvime tehnoloogiauudiseid ja kui juba oleme siin rääkinud päris mitmes lõigus, kuidas ulme on muutumas reaalsuseks, siis ka selles uudises, mida me käsitleme, saab tuua paralleele seadmetega, mille on teinud tuntuks ulmefilmid ja mille jagu reaalsuseks saamist on juba oodatud päris mõnda aega. Seekord on selleks mehhanismiks haarde kiir, õigemini kes on vaadanud Star Treki, siis on näinud seal sellist tehnoloogiat, et suunatakse kiir mingile kaugele objektile, lülitatakse sisse ja see tõmbab objekti lähemale nagu selliste uudiste puhul ikka siis siis päriselu. Päris sama ilus, kaunis võimas ei ole. Me näeme selle uudise puhul seda, kuidas me saame tõesti mingisuguseid objekte õhus, hõljuvaid objekte liigutada siia-sinna ja selle kõige aluseks on ultraheli ja need objektid on sellised esialgu veel üsna pisikesed, Helmekesed, väike terakene ja Helo, sa vaatasid ka seda, seda klippi lugesid seda uudist. Kas näib selline üsna muljetavaldav, kuidas objektid need õhus ringi tantsivad, nagu varem on metallesemeid hoitud õhus magnetite abil elektromagnetismi abil, siis jah, kui panna nüüd midagi, mis ei juhi, mis ei ole magnetiliste omadustega hõljuma, siis muidugi see on tore. Äkki varsti saame meiegi sinuga koos mingisuguste kõlarite kohe niimoodi hõljuda. Aga see idee iseenesest on üpris lihtne, et kui me kõik oleme näinud või näinud kõlarit, mis töötab siis see tegelikult on üks suur selline membraan, mis võngub ja ta tekitab nii-öelda erinevate õhurõhku ehk rõhk muutub ja see muutub, rõhk jõuab siis näiteks meie kõrva kus on siis nii-öelda see kõrva kylemisi, samamoodi hakkab võnkuma selle rõhu muutustega ja, ja nii-öelda edastaksin närvi kaudu signaali, kui keegi räägib midagi või toimub mingi. Aga nüüd need kõlarid on tegelikult pandud sinna selle Helmekese alla hästi palju pisikesed. Sellepärast et see kiirus, millega üks membraan seal võngub, on 40000 korda sekundis ja inimene tegelikult seda heli ei kuulegi, see on ultraheli. Ja seda kasutavad näiteks looduses nahkhiired, et orienteeruda, et nad saadavad selle välja, kui see heli peegeldub mingisuguse putuka võib puu pealt tagasi, Nad teavad, et ahah, siin on putukas, siis ta sööb selle ära või puu siis ta teab, et sinna mitte otsa lennata. Nii et need arvukad väikesed kõlarid hüvitanud kõik selle ultraheli peale ilmselt üsna valjult, kui nii võib öelda, ilmselt nahkhiirel oleksin seal ruumis veidikene valus olla, jah, kui sellise suure nii palju kõlareid korraga nii-öelda teda segavad. Aga need, miks neid kõlareid on palju, tegelikult üks väike üks põhjus on see, et et üks kõlar üksi suudaks nagu seda helmest üleval hoida. Aga kui need kõlarid on, palju nad kõik saadavad nii-öelda samasugust helivälja siis see helilaine öelda kõikidest kõlaritest liitub, kui me täheldame, kuid näiteks võtame tiigi näite, et oled sa kunagi kivi lisanud tiiki ikka. No mis juhtus, et tekkisid ümmargused ringid, tekkisid ümmargused ringidel, sellised lainetus tekkis sinna. Nüüd on sama asi, et iga kord, kui kivi ära visanud, viskaks sinna järgmise kivi täpselt sellisel hetkel, et tekiks uus lainetus. Mis sa arvad, mis juhtuks, no siis tekib üks väiketiigi tsunami lõpuks. Ja, ja täpselt nii ongi, et need lained liituksid ja sama mõtet kasutatakse ära nüüd siin nende kõlaritega, et kui hästi palju väikesed kõlarid nii-öelda tulistavad neid helilaineid õige ajastusega, siis need eelained liit tuvad tekitavadki sellise rõhu ehk et sa tunned nagu mingisugust tõugatakse tegelikult õhuga tõugatakse kogu aeg. Et kes meist iganes on käinud ju rokk-kontserdil, see tajub, füüsiliselt kaasneb ja surved, mis tuleb kõlaritest põhimõte on siis sama, et tegelikult helilained suudavad avaldada füüsilistele kehadele mõju ja kui panna need teatud mustris liikuma, siis me saamegi hoida seda objekt üleval ja lükata siiapoole sinnapoole, et selle tagasisides mingites väga keerulised kalkulatsioonid, et kuidas siis seda liigutamist teha just et ainuüksi lihtsalt selle helme üleval hoidmine oleks lihtsalt võib-olla teadust rikaga. Aga see, mis nad plaanivad, mille jaoks seda kasutada, on meditsiinivaldkond? Ma ei tea, Marko, sa oled noor, ega sul vist neerukivisid veel ei ole olnud või veretrumme neid ei ole, aga mul olid sapikivid sapikivid võib-olla, kui nad, need teadlased oleks veidike kiiremini töötanud, kas sapikivide jaoks pidi operatsioonile minema või mitte. Kuule jah, ma jäin oma sapipõies täitsa ilma. Nõuad, et need teadlased pakuvad välja, et nende sama nii-öelda selle lainete abil on võimalik lahendada siis nii-öelda neerukivisid võib-olla siis ka sapikivisid või vere trombeid, kui kui see suunata nii-öelda panna iha juurde, suunata nende fookuspunkt, siis sinna, kuhu vaja, siis me saaksime äkki tuleviku silmaoperatsioonidel üldse hakkama, et sisuliselt lokeerid selle objekti sealt, et tirid selle sinna, kus sa selle paremini kättesaadav täpselt, et miks mitte. Minu arust on väga tore lahendus, kui ma teaksin, et arvestades sinu kogemust, et ma lähen haiglasse, minule lihtsalt tegeletakse mingisuguses võib-olla helilainete massaažiruumis veidikene ja tulen tagasi, kui terve, kui purikas. Nii et kosmoses päris seda lahendust rakendada ei saa, kuna ja seal on helilainete levimisega pisut keerulisem on puudub, et me võime ju seda külalisel võnkuma panna, aga võnguta midagi muud edasi, tühjus on seal just nii, et maa peal tegutseme sellega ja teatavasti siis ka selliseid kasulikke rakendusi sellest välja tuleb, nii et ulme on alati ikkagi teatud konkreetsete eesmärkidega. Aga siinkohal ongi aeg tõmmata kokku meie tänase saate otsad saates puust ja punaseks. Täna sirvisid tehnoloogiauudiseid Tartu ülikooli koolirobootika doktorant Heil, altin ja saatejuhina Arko Olesk. Nädala pärast on meil saates juba täiesti uued uudised, kuued teevad kuulmiseni.
