Ründame koos Hendrik Relve. Me oleme oma rännusaadetega seiklemas seal kaugel Lõuna-Ameerika suures riigis nimega Venetsueela. Ja nendele avarustel me olime eelmises saates niisuguses piirkonnas, mille nimi on Orinoko jõe delta ja olime seal siis külas indiaani rahval, kelle nimeks vara ood. Ja seal me siis vaatasime, mismoodi need inimesed seal elavad, seal deltas, millised on nende kodud, milline on nende igapäevane elu ja toit. Ja milline on ka nende müütiline loomise lugu. Aga täna me rändame ikka sealsamas needseelas täiesti uude piirkonda, nimelt selle suure riigi lääneosasse. See on niisugune mägine piirkond, kus on levimus väga kummalise välimusega mäed. Kui püüda silmade ette manada, siis nad on nagu mingid hiidsuured, looduslikud kindlused, nimetan nad pealt tasased, aga igast küljest piiratud püstloodis seintega ja need seinad on siis sadu meetreid kõrgeid, teinekord kilomeeter rohkem kõrged. Nüüd on siis niisugused laud, mäed nagu öeldakse või nagu geoloogide keeles öeldakse. Barlavad ja Venezuelas nimetatakse selliseid saar lavasid Depuideks, see on just Venetsueelapärane nimi ja nende põneva kujuga mägede piirkonda on olnud inimkonnal väga palju sajandeid täiesti võimatu pääseda ja sellepärast on neid poisid alati ümbritsenud niisugune salapära ja müstilised lood. Ja vot sinna aladele nendele Puide aladele me oma tänases saates läheb. Nõnda kõlab siis üks lõuna-ameerika indiaani rahvarituaal paali laul, saan täpsemini pororode laul, paraad, autod on siis selline rahvas, kes elab õieti Venetsueela naabermaal Brasiilias aga nii nagu seal teeb Puide ümbruse Jaani rahvastel, nii on kaporaroorod väga sellised looduslähedased oma eluviisiga olnud ja kogu nende maailmavaade on selline looduse usundile tuginev. Ja kui seda muusikat siin nüüd oli kuulda, siis minu meelest õhkub sealt ka sellist ürgsust ja looduselähedust isegi nendele kõrvadele, kes nendest rahvastest mitte kui midagi ei tea. Aga seal teeb Puide kandis me olime ka põgusalt ühe indiaanirahva juures ja selle rahva nimi seal on Peeemmuuni rahvas. Pemoonid, mida see siis õieti tähendab? See sõna on pärit nende endi keelest ja see tähendab inimesi? Minu meelest väga ja loomulik, ma olen seda ka mõnede teiste maailma põlisrahvaste juures märganud, et omakeelselt nad nimetavad ennast inimesteks ja minu arust see on kuidagi sedamoodi, et kui kui sa oled olnud võib-olla teistest rahvastest võrdlemisi eraldatult kusagil maailma nurgas siis on ju väga endastmõistetav, et iseendid nimetame inimesteks. Aga need teised need kaugemad, kellega nii vahel harva ainult põgusalt kokku saad, nemad vaadaku ise, kuidas nemad ennast nimetavad. Noh, umbes nii. Aga nende Peeemmuunide juures me käisime nende külades, mõtlesime natuke nende elamist ja mõnikord oli mõni sealse rahvamees meile siis loodusretkedel ka teejuhiks. Praegu kõneleb mooni keelt umbes 15000 inimest, natuke isegi rohkem. Nii et nende emakeel on säilinud, aga nende eluviis on väga tugevalt muutunud. Ja kui nüüd Sa oled seal kusagil nende majade juures, siis need inimesed nende riiet, kuidas nende majapidamisriistad, need on täiesti sammas, kuused nagu kõikidel Venetsueela vaesemapoolsetel maainimestel ja see praegune bemmuuni rahvas on tegelikult kristluse võtnud vastu juba mitu sajandit tagasi ja praegusel ajal nad siis püüavad ära elatuda loomakasvatusest ja aiapidamisest teevad üht-teist nipet-näpet on tihti ka loodusturistidele teejuhtideks. Ja noh, üldiselt nad elavad tõesti vaeselt, et näiteks need hütid, mida me siis nägime. Kattuvus oli nagu isegi traditsiooniline tehtud niisugusest kuivatatud savannirohust. Seinad olid mõnikord kividest, mõnikord oli ta täitsa lihtsalt odavast plekist. Nii et ei jätnud see niisugust väga ehedat muljet, see rahvas, ainult näojooned olid ehtsalt indiaanipärased. Ja noh, Exnet Pemoonid püüavad lihtsalt kohaneda muutuva eluga. Meie giid ütles, et rahvas on üldiselt praegu niisugune, et et nad on siis praegu lahti, öelnud oma kunagistest traditsioonidest, midagi natukene on alles, keel on ka alles ja nad peavad siis kõigest väest nagu maanduda sellesse tänapäeva tsivilisatsiooni, aga see ei tule neil nii hästi välja nagu valgetel inimestel ja nii need ongi natukene nagu juurteta ja parajasti kahe maailma vahel. Aga demooni keeles teeb Buy sealt õietisete, Buy nimi ongi pärit, tähendab jumalat, et kodu ja see on üsna tähendusrikas nimi, sest nende Puide otsa tõepoolest ei pääsenud, tema olid mitte mingil moel nendest järskudest täiesti püstloodis tohutu kõrgetest seintest üles vaatama, mis seal mäe otsas on. Ja siis muidugi usuti seal kuskil pilvede vahel peavad elama jumalad ja siis veel ka teistsugused kõikvõimalikud üleloomulikud olendid, näiteks mõned hiigelsuured koletised. Ja nad võivad olla ka ohtlikud seal üleval kõrgel pilvede vahel verejanulised ja isegi siis, kui Pemoonid oleksid saanud suure pingutusega sinna üles ronida, ega nad väga ei kippunud, sest nad pidasid seda maailma seal üleval väga kõrgel enda jaoks lihtsalt ohtlikuks. Ja õieti samamoodi arvasid ka siis need Hispaania vallutajad, kui nad siia kusagil väga ammu üle 300 aasta tagasi siiakanti üldse jõudsid ja neid ei huvitanud, et mis seal üleval teeb, Puide peal võib üldse olla. Ja nii jäid need ka nende jaoks niisugusteks pelutavateks, paikadeks, kuhu kellelgi ei olnud huvi minna. Aga kui nüüd sajand sajandilt maailma loodusteadused arenesid, siis kusagil seal 18. sajandil, siis loodusteadlased olid aina rohkem kogunud tõendeid kõikvõimalikke maailma kaugete Kolgaste kohta. Nad olid ka siis fossiilide järgi aina selgemaks saanud, et kunagi oli maakeral aeg, kui siin jalutasid ringi mingisugused hiidsisalikud Need ürgset elukad, nendest joonistati esimesi jooniseid pandi kokku skelette Need muutusid kuidagimoodi väga populaarseks mitte ainult teadlaste hulgas, vaid ka rahva hulgas, et kas tõesti selliseid noh, lausa võib öelda. Deemonite ja lohede taolisi olendeid oli päriselt maakeral olemas. Ja siis samal ajal 18. sajandil levis aina laiemalt Darwini täiesti uus ja teistmoodi nägemine maailma eluslooduse arengule, Se evolutsiooniteooria. Ja selle tõenditeks leidsid uurijad näiteks Galapagose saared seal kaugel vaikses ookeanis või siis Raskari saare ja paljud muud ookeanide avarustesse jäänud saared, kus tõesti oli täiesti isemoodi elustik täiesti omamoodi muust maailmast lahus arenenud loodus ja liigid. Ja vot kõige selle taustal siis oli see inglise kirjamees Artur konnandoil, kes siis kirjutas raamatu. Kadunud maailm ja vot see raamat, kadunud maailm on tegelikult vajutanud, tänab päevani inimestele kujutluse depoidest rõhutanud nende Puide eripära. Selles raamatus on siis lugu väga hästi kirjutatud, aga põnevalt kirjutatud, kuidas teaduslik ekspeditsioon on läbi tohutute seikluste pääseb sinna, teeb Buy peale ja avastab seal siis selle ürgse maailma, kõik need hiidroomajad ja kõiksugu muud imelikud kummalised olendid, kellega teadlased seal kokku puutuvad. Ja just seesama Arthur Conan Doyle oli see, kes nimetas te poisid taevasteks Saarteks, minu arust väga piltlik väljend. Ja siis nimetas ta näite poisid ka Galapagose saarestik, uks, mis asub keset lõuna Ameerika mandrit. Igatahes raamat kadunud maailm väga palju tõstis Depuide kuulsust koguma maailmas ja paljud rändurid tulid siiakanti just selle raamatu mõjul. Ja kui meie nüüd siiakanti tulime, siis näiteks kõikvõimalikud turismibrošüürid ja infoallikad need ka ikka alailma rõhutasid ja viitasid seda Artur kolmanda oili kuulsat raamatut, mille kaudu Puidele tekkis ümber veel nisugune põnevuse uus salapära. No meie lendasime siis sinna salapäraste Puide aladele ühel varahommikul sealt sammas tori Nokodeltast, kus me olime olnud varao indiaanlaste juures ja selle lennu eripära oli selles, et lennuk oli väga väike ja ausalt öeldes ka üsna kulunud, lausa kohati roostes ja Kaasa tohtisime pagasit võtta väga vähe, sest lennuk lihtsalt ei kanna rohkem. Ja kui me siis väikse lennukiga olime mingi pool tunnikest sõitnud, maabusime siis seal Kanaima lennuväljal, siis oli kohe selge, et me oleme ikka mingisugusel tõelisel kolkalennuväljalt selline lennuväli, kuhu suured lennukid lihtsalt ei saagi maanduda. Kalaima lennuväli asub siis kalaima rahvuspargis ja seega Naima rahvuspark, sellest peab paar iseloomustavat sõna ütlema, ta meeletult suur. Tema pindala on kokku kuskil 30000 ruutkilomeetrit, noh, kujutame ette, Eestimaa. Niisiis kaks kolmandikku Eestimaast on segaNaima pargi pindala siia pääseda maismaad mööda armiselt ebamugav, sest teed on väga viletsad, kehvad ja pikad ja lennukiga siia tavaliselt tullakse. Ja see põhjus, miks siia tullakse, on peamiselt ikkagi need te puid või see saar, lavade ainulaadne maastik. Noh, seal on ka muidugi muud peale nende looduslike saar, kindluste, seal on suured savannialad nende üksildast depoide vahel siis on seal kade Puide ümber sellist džunglit, õige liigirikast, lopsakat džunglit, sellepärast on sealses džunglit piiramas neid teeb poisid, et need mäed püüavad kinni niiskust, niiskus muutub siis sademetega vihmakse, sajab maha ja sellepärast on seal mägede ümber piisavalt niiskust, et seal saaksid siis kasvada ka troopilised džunglit. Ja peale selle on ka sellel tohutul alal päris uhkeid võimsaid jõgesid. Nii et maastikud, niuksed, loodusmaastikud on tõesti suurejoonelised ja kui me siin nüüd lennuväljal olime see tõesti lennu Väligi oli ümbritsetud enamasti niisuguse metsaga, siis kõik see inimeste käitumine, siin ametnikud, noh, me maksime oma rahvuspargi makse ja tegime muid toimetusi, kõik toimis väga aeglaselt, rahulikult ja inimesi oli lennuväljal väga hõredalt. Ja siis veeres meile ette niisugune veoauto. Ronisime sinna kasti koos oma pampudega ja siis sõitsime mööda niisugust aukliku tolmavad teed, õige lühikene sõit tegelikult veerand tundi umbes ja siis olime oma ööbimispaigal. Selle paiga nimi oli ukaima lots. Selline väga lihtne koht, üpris vähe mugavusi, aga omamoodi niisugune armas, meelitav. Minu meelest. Need majakesed, kus me asusime, asusid nagu suurte muruplatside vahel. Seal muru, rahal kõrgusid tihti vägevad, suured, laia võraga puud. Eriti mulle meeldis üks hästi laia võraga mangopuu. Hommikul sai selle alt noppida uusi, täiesti küpseid mango vilju, mis olid sinna öösel pudenenud. No need olid teistsugused, kui meil siin Eesti poodides vahel müüakse. Nad olid küpsed, värsked, teine puuvili, need lausa sulasid suus. Igal hommikul sööd ühe sellise ära ja siis oli seal hoonete vahel näiteks neid tohutu suuri papagoisid. Lasuur haarasid sellised, kelle sulestik on hästi palju sinist tooni. Puude otsas laulsid mitut liiki erinevad linnud. Ja sealsamas muruplatsi kõrval algas päris suur järv. Seda nimetatakse Kanaima laguuniks. Ja see sinetav järv sealt saime siis ujumas käia, sealt oma ööbimispaigast. Ajal, kui isu oli ja seal kaugel teisel pool sinetasid siis kauguses neete puid tõesti oma silmaga esimest korda näed sellepärast imelikud, et üsna järsu servaga, aga tipp on justkui noaga poole mäe pealt maha lõigatud. Aga kui ma seal ukaima lotsi hoonete ümber esimest korda ringi uitasin, siis hakkas mulle silma seal seina peal üks mustvalge pilt. Sellel pildil oli üks mees, selline kõhetu mees, lai naeratus, näol, tume laiaäärne, kaabu peas ja ma ei saanud hästi aru, miks see pilt siin on. Aga siis sain kokku selle, kui ma lootsi praeguse perenaisega. See naine on väga hästi inglise keelt kõnelev, väga veetleva välimusega olemas, et natukene selline nurgeline või isegi karmi võit on siukene, otsekohese olekuga. Aga tegelikult, et väga siiras ja väga sõbralik inimene. Me ajasime päris pikalt juttu ja siis jutu sees tuli ka välja, mis pilt see on. See pilt oli siis mehest, kelle nimi oli džungli. Ruudi, noh, see oli tema hüüdnimi. Tema õige nimi oli Rudolf Trufiino ja Rudolf Trufiino oli siis selle praeguse Kuimal otsi perenaise isa. No ta rääkis natukene ka oma isast. Isa oli sündinud Itaalias pururikkas perekonnas, ta oleks võinudki jääda elu lõpuni. Isa tahtis, et ta jääks kõiki neid vägevaid ärisid juhtima, elu absoluutselt kindlustatud. Aga see Rudolf Truffe'i mõttes teisiti ja tal oli selline seiklejaveri, ta läks Euroopast ära. Liikus natuke Lõuna-Ameerikas ringi, avastas Venetsueela, liikus siin ringi ja siis jõudis siia Lääne Venezuelasse. Ja kui ta nägi neid maastikke, Neite puisid, Nizza vanne ja džungleid joonide külasid ja seda üksildast looduslähedast elu, siis hakkas see nii meeldima, et ta otsustas igal juhul siia ma jään ja sõitma kuskile ei lähe. Ta oli siis võtnud endale naiseks ühe hollandlanna ja nii nad rajasidki siia keset tühjust selle Kuimal otsi. Ma elasidki siin oma elu lõpuni väga rõõmsat elu. Ja siis, kui see džungli ruudi siis lõpuks suri, siis keegi pidi üle võtma selle lootsi ja siis tütred võtsid selle üle. Algul neile see ei meeldinud, tahtsid ka laia maailma minna, aga siis loodise praegune Kanaima rahvus, park sinakas käima aina rohkem loodusehuvilisi tasus ikkagi seda lotsi pidada ja nii on katki siia tänaseni jäänud ja siis ütles seesama naine, et sa võid mõnel hetkel, kui sul on rohkem aega ka jalutada mu isa hauale, see pole üldse kaugel. Siinsamas, näitas käega seal metsas alust on. Ja ühel päeval ma tegelikult ka sinna jalutasin seal ühe hästi suure puu all oli selline lihtne puurist ja puuristi ees oli siis selline sild. Et Rudolf Trufiino ka džungli ruudina tuntud sündinud 1928 surnud 1994 oligi kõik. Ja ikkagi mõtisklesin seal natukene. Mees, kes oleks võinud siis elada Itaalias jõukas peres, lubada endale kõike seda, mida ilmas raha eest iganes võib endale tahta. Ja tavalist teise tee tuli siia kuskile kaugele Venetsueela kolkasse, Sovannide džunglites, Puide üksindusse. Ma ei kahetsenud seda oma elus mitte kordagi. On ju, mille üle järele mõelda? Siis kuuldus jälle seda Lõuna-Ameerika indiaanlaste rituaali, muusikat, milles on tunda ürgsust ja looduslähedust võib-olla ka aukartust looduse vastu ja isegi hirmu loodusejõudude ees. Ja Mulle tuleb siinkohal meelde üks dokumentaalfilmilõik, mida ma olen näinud, see tehti demooni rahva juures ja seal näitas üks võttegrupi liige ühele vanale Pemooni mehele lendsisaliku kuju dist. Sellist hiidlendsisalikku, kes elas seal kusagil ürgsetel aegadel maakera ja ta küsib indiaanlase käest, et et kas see kujutis on ka teie vanadest lugudest kuidagi nagu tuttav ja mees ütleb, et jaa, me teame teda niimoodi, ta vastas sellele filmil mehele. Ta ütles, et, et need elavad seal kõrgel üleval, teeb puidu otsas ja mõnikord nad laskuvad vanade juttude järgi siia alla ja võivad napsata külast ära mõne meie lapse ja viia sinna üles minema. Noh, see lugu ei maksa mõelda, et kui tõve põhjanese vana rahvalugu on, pigem on see vihje sellele, et poisid ümbritses alata D salapära nii nende Peeemmuunide kui ka Hispaania vallutajate jaoks. Ja kui nüüd siis Artur konnandoil kah selle loo kirjutas, kui tema, nii oleks jõudnud see vana Pemooni indiaanlase lugu sellest lendavast koletisest, kes tuleb sealt ülevate buy pealt alla ja võtab õnneks mõne Pemooni lapse, see oleks väga hästi konnandoilile sobinud, oleks kindlasti selle raamatusse sisse pannud. Ja nüüd, kui Meie hakkasime oma retke sinna korraldama, sinna aladele, siis eks endal oli ka ikka põnevus põues, sellepärast et need olid ikka väga teistsugused maastikud kui need, mida me siiamaani Venezuelas olime näinud. Ja esimene retk, mille me tegime kohe esimesel päeval oli see, et me läksime paadiga sinna Acanaima laguunile ja sõitsime vaatama, vägevaid jugasid, no üks kõige lähem seal paari kilomeetri kaugusel oli sisse Hadža juga. Nad oli tõesti võimas, väga lai Pöörane vetevoog, mis hirmsa hooga sealt ülevalt kõrgelt kaljudelt mürinal alla paiskub, veehulgad nii suured, et tekitavad sinna joa ette niisuguse vägeva veepiiskade pilve ja kui parajasti päike paistis, siis tekkis muidugi sinna ette selline särav Vikerkaar. Ja selle joa juurest sinna lähedalegi ei julgenud paadimehed minna, sest see oli niivõrd võimas vetemöll. Aga seal lähedal oli siis pohh juga ja vot selle Sappo joa juures me tegime siis jalgsiretke, see oli üsna teistsugune retk kui tavaliselt tavaliselt sa lähed ju paadist maha ja kõnnid selle joaserv, aga meie retk viis meid selle joa taha. Kujutate ette, mis on siis niimoodi, et, et see juga kukub kõrgelt kaljuastangu alla, aga selle astangualune on nagu õõnes ja seal saab siis kõndida, saab matkata. Ja nii me siis läksimegi. Hoiatus oli, et korralikud matkasandaalid peavad olema, jalad saavad niikuinii märjaks, aga ei tohi libiseda ja olge minnes ettevaatlikud, sest rada märg ja võib-olla libe. Aga siis kulged niimoodi nagu mingisuguses koopas. Ja selle koopa üks sein on siis nagu veesein veest, sein, siukene, Valendav mürisev. Hästi üks ja tohutu hooga niimoodi alla kukkuv, väga elamuslik sele. Sappo lõpus oli siis niisugune koht, kus üks osa sellest joast nagu kukkus nagu eraldi kuidagi sealt kaljudelt alla ja sa võisid ennast sättida selle joa alla nagu mingi hiigelsuure müriseva. See nõudis tegelikult päris head tasa, kaalusesse veevool on nii võimas, et noh, tõesti kippus jalad alt ära viima, aga elamus oli, oli ka võimas. Ja muidugi kõik see retk jälle sealt siis jälle tagasi, seal pidi olema kogu aeg ettevaatlik ja, ja minul siis noh, juhtuski niimoodi väikene siis nagu matkasuveniir tuli sinna mulle pealae peale, seal tuli liikuda niimoodi, et vahepeal kaljud tulid nii madalale alla, et sa pidid lausa kummardama ja aina madalamale ja madalamale sisele püsti tõusma ja ühe koha peal seal liikudes lihtsalt tõusin liiga vara püsti ja siis sain ühe niisuguse terava kaljunukiga endale keset pealage, kuigi müts oli peas, aga noh, kriimustus sinna tulija, verd tuli üsna ohtralt, midagi ohtlikku ei olnud, aga, aga lihtsalt tüütu. Ja noh, Polnud midagi ikka juhtub matkadel selliseid asju ja sealt läksime siis matkaga edasi ja liikusime läbi siis sellega Naima savanni. Milline see oli niisugune, noh, kiidura hõreda poolkuivanud kareda, savanni rohuga ja väga üksikuid palmipuid siin ja seal väga õhuke mullapind, põhiliselt nagu kaljune pind ja elu väga vähe, mõnikord mõne puu otsas, mõni üksik linnukene ja, ja seal maapinnal mõnikord need termiidipesade boonused, muud praktiliselt mitte midagi. Aga see on ka üks väga oluline osa sellest kanaema rahvuspargist, sellised erilised savannid, mis laiuvad teinekord päris suurtel aladel. Ja nüüd, kui olime järgmist päeva ette valmistamas järgmise päevaretke, siis see ootus juba oli tõesti põnev, sest tseeritk pidi tulema väga eriline. Me pidime minema kogu päevaretkele ja pidime minema lennukitega. Mis tähendas siis seda, et meil oli lootust näha, mis seal üleval sellesse kadunud maailmas nagu Artur konnan, toll nimetas või, või ohtlikus maailmas nagu arvasite. Et mis seal siis tegelikult on, kuidas see paistab oma silmaga, mis tunnet, see ligipääsmatu looduslik kindlus tegelikult tekitab? Siis meie Depuide vaatluse lennuretk läks lahti hommikul sealtsamast lennuväljalt, kuhu me olime maandunud, kui siia kamaina rahvusparki tulime. Aga nüüd olid need lennud, kuid ikka hoopis väiksed. Aned olid need kuulsad Tšhehhi Jesnad kuhu ühte lennukisse mahub neli inimest nende lennukitega ma olen ennegi maailmas lennanud sellistes paikades, kuhu jala mitte kuidagi ligi ei pääse, nad on hästi manööverdavad lennukid ja nendega saab minna tõesti väga põnevatesse paikadesse, kuhu mitte ühegi muul viisiga ei pääse. Ja nüüd me olime seal lennuki juures, piloot, et niisugune tumedapäine Venezuela piloot oli üpris tõre meiega. Ta noh, minu meelest suhtus meisse küll nagu mingisugusesse liha elus asjaolu, et ta lihtsalt vaatas, et neli inimest, palju keegi kaalub. Paneme nad siis nii istmetele niimoodi ära, et lennuk oleks õhus lennates tasakaalus. Inglise keelt suurt ei osanud meie osanud jälle hispaania keelt kätega näidates ta siis paigutas meid sinna niimoodi nagu kaubapakid istmetele ära. Ja siis enne lenduma veel võtsin oma mütsi ja pühkisin väga kiiresti seda lennukiakent natukene puhtamaks. Et nüüd tulevad väga põnevad hetked ja seal ei tohi mitte ühtegi sekundit ka maha magada. Ja oligi see väike lennuk juba taevas võttis kiiresti kõrgust ja esimesed 10 20 minutit me lendasime selle savanni kohal, kus seal vahel lookles ka mõni jõgi ja siis hakkas eemalt paistma juba neid laudmägesid ja üks nendest oli kõige suurem, kõige laiem, kõige kõrgem. Ja see oli siis Aujaani Buy, see oligi meie lennusihtmärk, au. Jaanigi Buy on üks kõige suuremaid poisid üldse, tema pindala seal üleval mäepealse platool. See on siis 667 ruutkilomeetrit. No kujutate ette lahendusi, rahvuspark, see on natukene väiksem sellest platoost seal üleval au Jaanide Buy peal. Ma nüüd eemalt, kui me sellele lähenesime, siis ta ausalt öeldes isegi lennukiaknast tekitas niisugust aukartust ja hirmu, sest tõesti need sadade meetritekõrgused püstloodis seinad meie ees ja seal üleval sakilised nagu kaljutornid ja nende kaljutornide vahel nihukesed sünged pilved. Tõesti ligipääsmatu ähvardav looduslik kindlus, aga lennukiga pole ju probleem, tõstad aga kõrgust ja libised nii kõrgele, et, et saad sellest kindluse valliste nendest kaljutornidest, mis igaüks on 100 meetrit või rohkem kõrge nendest üle. Ja juba oledki selle saladusliku maastiku kohal. No mis mulje, et need siis olid. Et no ütleks niimoodi, et, et kui ma olen käinud maakera mägi platoodel, siis tegelikult meenutas kõige rohkem neid siis niisugused suhteliselt tasased alad, kus on suhteliselt kidur ja üksluine taimestik. Aga see omamoodi nagu vaheldus, sest mõned kilomeetrid oli näiteks täiesti tasast ala, kus oli ka mingit rohetavad taimevaipa ja isegi mingeid põõsa tuttide kogumeid mõned alad, kilomeetrite kaupa, mitte mingit rohelust, ainult paljas kaljupind. Siis nende vahel seal mõnikord niisugused suuremad ja väiksemad veekogud lausa väikeste järvede mõõtu. Mõnikord need platood ikkagi katkesid seal omavahel, nende vahel oli teinekord mitmekümne meetri laiusi kuristike ja igal pool, kus sa ümberringi vaatasid, siis silmapiiril oli ikkagi näha, et see omaette muust maailmast nii selgelt eraldatud maailm. Et sellel on servad, sellel maailmal on järsud servad, mis vajuvad kuskile tühjusesse alla ja et kogu see maailm on nagu ikkagi piiratud ja väga isoleeritud ja. Ma püüdsin kujutleda, et kuidas siin oleks matkata, jala matkata, tänapäeval korraldatakse sinnaga matku. Et ega see matkamine siin Kerge pole ta võib-olla ekstreemne, aga teinekord tõesti need platood, nad on niisugused Astangutena kulgevad, et sa pead laskuma mõnikord ühelt Astangult teisele päris pikalt allapoole, teine kord nüüd on seal lausa kuristikud vahel. Ja noh, sellist elu ja vaheldust ja muutusi praktiliselt ei ole väga eluvaene, väga kidur. Võib-olla need kaljude kujud ja need on siuksed, väga kummalised, võimsad drastilised aga ei palju muud, nii et ma kujutan ette, et siin matkata natukene, niisugune üksildane või, või niisugune ära lõigatud tunne, võib küll siin olla ja noh, selline oli siis see vaade, see mulje, mis saad nagu oma silmaga sellest Puide maastikust. Aga muidugi teadlased on, on ju uurinud need poisid praegu päris palju, kuigi mitte kõiki peaaegu pooled puudest on tänapäevani uurimata. Aga see au, Jaanide Buy siin on ikka päris palju teaduslikke ekspeditsioone käinud. Ja siin on siis nagu teadlaste poolelt tulnud üsna täpne kirjeldus, mida siin siis tegelikult on noh, näiteks taimeliike taimeliike on siin kokku leitud kuskil 900 ringis, nii et päris palju erinevaid taimeliike, aga kõik nihukesed pisikesed, mitte ühtegi puud, mitte mingil juhul. Ja mõned ikka nii pisikesed, et vaata kasvõi luubiga ja nendest taimeliikidest siis umbes 10 protsenti on siis teadlaste määrangul tõesti sellised, mida ei olegi mitte kusagil mujal ainult siin üleval või siis näiteks loomi, on igasuguseid putukaid, erilisi ämblikke ja muid selliseid selgrootuid. Neid on siin leitud päris paljud nendest jälle niisugused, keda mitte kusagil mujal maailmas ei kohtaks kui muust maailmast täielikult ära lõigatud. Ja siis ka näiteks putukatest suuremaid olendeid, näiteks nihukesed, pisikesed konnad, niisugused porivärvi väga haruldased, keda mitte kusagil mujal ei ole. Aga siit on leitud ka näiteks roomajaid, näiteks Buaasid, korallmadusid nagu hoone. Nii et kui nüüd võrrelda selle kolmanda oli fantaasia poolt loodud maailmaga, siis võib öelda, et tea, roomajaid on tõesti siin Depuymaastikes päris palju, aga nad ei ole need hiidroomajad, nad ei ole sellised tohutud koletised ürgsetest aegadest vaid nad on niisugused pisikesed, keda pead lähedalt vaatama. Aga kui sa oskad neid eristada, siis sa imestad väga tihti nende üle, sest tihti on nii, et Neid liike ei olegi võimalik mitte kusagil maakeral mujal kohata kui ainult siin ja need taimed, noh, need on ka ikka väga erilised. Võiks öelda nii, et see on nagu kadunud maailma botaanikaaed seal üleval te Puide peal, et botaanikud hindavad just, et siin on väga suur osakaal lihasööjatel, taimedel on, nüüd ei ole inimesele ohtlikud neis pisikesed näiteks Kalbõõsad või siis huulheinad, sugulased, huulheinad on ju need väiksed lihasööjad, taimed, kes elavad ka meie Eesti rabades ja miks seal neid, lihase taimi, palju on põhjus see, et siin pinnas on väga kehv, mullas on toitaineid vähe, taim peab kusagilt endale toitu juurde saama ja siis ta püüab lihtsalt putukaid, kes siis nende peale satuvad. Nii et selline on siis tegelikult see Puide maailm, mitte silmale nii vägev ja võimas, nagu manab meilase Artur kollandoil silmade ette. Aga oma sellistelt erilistelt joontelt geoloogilised bioloogiliselt ikkagi väga põnev, väga salapärane maailm kogu maailma taustal. Siin nüüd kõlas siis viimast korda Lõuna-Ameerika indiaanlaste rituaalne muusika. Salapärane nagu Kanet, teeb Puide maastikud seal kõrgel pilvede vahel üleval ja saab otsa, aga saade sellest lääne Venetsueela väga erilisest piirkonnast ka Naima rahvuspargist. Ja nüüd järgmises saates, seal oleme me nüüd stuudios kahekesi ja minu jutukaaslaseks on siis Indrek Park. Haruldaste indiaani keelte uurija elanud päris pikalt ka Hiinas rännanud väga paljudes erinevates maailma maades ja seal me siis arutamegi neid maailmarändurite muljeid erinevatelt kontinentidelt sealsetest rahvastest, nende rahvaste eripärastest, kultuuridest ja nende keeltest. Rändame koos Hendrik Relve.
