Ega enam ei saa aru, kas midagi lõpeb Valg Õpet. Loodan, et me ka minu arust kuskil varahommikul, sellepärast et öö saabub juba kuskil kella kolme, kui hakkab hämarduma, siis mul tuleb uni peale, siis ma olen tegelikult ma lähen teist korda siis pakamat korra ma olen juba hommikul, magan, sest ärkan hästi vara, käin koeraga väljas ja siis ma pähe pärast nädalane uuesti magame, kuskil kahe hämarduma hakkab, ma olen kolmandat korda magama ja siis ma ei saagi enam aru täpselt, et praegu mulle tundub, et öö on kestnud juba ja kestab ja kestab ja nüüd me oleme tulnud saates väljas on pime ja algenemist pole loota ja pimedus pimedus tiheneb isegi tihe nädal juba tihe, tihe, tihe küll, et et ma ei teagi, mis ma selle monoloogiga nüüd öelda tahtsin, saate algul, aga ühesõnaga ma tahan seda öelda. Et kui vanast vanasti tulid nagu välja õhtul, et siis nüüd tuled nagu hommikul välja või et ühesõnaga Arusaamatu maailma lihtsalt praegu siiski. Jah, vaat niimoodi, kuidas rääkida, ütle ka midagi selle pimeduse kohta, mis meid ümbritseb. No on muidugi rõõmsaid hetki, et täna väidetavalt päike tuli välja, meil siin produtsent, rääkis mina, mina kahjuks magasin selle aja maha. Magama läksin, oli pime ja kogu aeg pime. Õhk õudne on see elu. Oijah, mul läks käivitamisega natuke aega, Ma tahtsin rajale mingi väga kuulajalt praktiliselt näidata, mida tähendab, kui teil telekas töötab digiboksiga. Et saade just nagu algab, peaks algama, ütleme, analoogi peal töötav saatejuht hakkas kohe patrama, nii, aga digiboksile olev saatejuht soojenes ja mingil hetkel ma pean hakkima või jääda kinni selles mõttes, et et see digiboksindus on kodus, ta teeb mulle sõita täna siia raadiomajja tulles täna siia raadiomajja, tulles täna siia raadiomajja tulles oli mul selline tunne, et, et ka see raadiomaja lift käib ka digiboksiga, sest mahtusin sinna sisse vajutasin nuppu ja siis ei juhtunud midagi. Mul oli sama lugu liftiga, et ma ka algul nagu kõigepealt süttis sinna number kaks ja siis alles tükk aega hiljem. Olen kuidagi see, ma ei tea, kuidas ta sinna teisele korrusele sai, siis mida see näitas, et ühesõnaga see on jah. Aga samal ajal muidugi sellised elektrilised asjad pakuvad pimeduses rõõmu. Telekas helendab kui toas ja see nagu ühendamin maailmaga, kui ma sealsamas mõtlesin järgmani magan, et see fenomen on hästi kummaline, et kui ma räägin, siis ma võin küll hakkima hakata ja ei hakata nii-öelda loopima, aga samas, kui ma väga pikka aega näiteks vait olen, siis mul on idle peal. Mulle ilmub siia kohtingud kiri, et viie minuti pärast lülitan välja nii ja jälgin seda vihana. Tähelepanelik tuleb, vajutad ühte nuppu, aga sa julate tegelikult sa ei tea, kus see nupp on, nüüd sa võid küll kõiki nuppe vajutada, aga see ei aita, et lülitan ikka välja, et siis ma hoiatan, et siis tuleb lihtsalt saba seinast välja tõmmata. Natuke rahuneda, juua ja siis panna, võib-olla tuleb, tasub oimukohta lüüa rusikaga või siis näiteks rusikaga lagipähe. Et siis võib-olla panna saba uuesti selline lüüa, siis tuleb noh, nagu võib-olla hääl tagasi, et see on, see on moodne tehnika. Ja mulle tundub, kas see tool, mille peal ma istun juba palju-palju nädalaid pärast seda, kui raadiomaja tuli remondist ja kogu see jamasin, viidi digiboksi peale, et ka see tool mulle tundub, on digiboksiga kuidagi ühenduses. Kui ma istun siia peale siis ma kukun perseli põrandale ja põlved tõusevad mul lõua all, asend on väga ebamugav püsti ajama valusate kontidega, mul on kondid, aga ma olen küllalt elatanud inimene, sain tool, mar no seda ma räägingi, disainida aga raha selleks, et selliste saadete tegemiseks kasutataksegi selliseid tool, et seal niimoodi paika pandud uuringutes ja siis ma pean sisaranati kasutama kruvi, keerad mutrivõtjatelt saada tool vähegi selliseks paber saaks nagu istuda. Ei tohi, seda näppides on niisugune toodet, seda kruvikeerajaga ja ma saan enam-vähem istumisasend ja selja sisse suruks tool, mu jalad, mu jalad, laua ja tooli vaheline põhimõtteliselt ka jalgade jalad vaid ära surra, sest see surve on niivõrd tugev, vereringe on takistatud. Ja häda häda häda otsa, eks ole, küll, on pime ja küll sina ei käivita igasugused asjad, aga ikkagi saade saab tehtud, eks ole. Noh, eks me teeme selle toore jahu käre, ses mõttes, et täna ju, noh, mina mõtlesin kodus, et kui ma olen digiboksi peale, et kas ma hakkan üldse tulema, sest tegelikult müstika oli tegelikult see et ega asendamatuid inimesi oled. Kummaline küll, ennäe üllatust, mina tulen siia ikkagi see lift hakkas liikuma, lõpuks ma pääsesin viiendale korrusele. Tulen siia, näe, ma olen juba eetris ja vaatan, sina, kallis sõber Andrus istus seal ees ja me oleme. Me teeme saadet, et kuidas see võimalik on, et me pole veel eetris, aga me oleme juba tulevikus, nemad hakkabki olema. Et meie saateid on 20 seda jagunenud, sisestatakse arvutisse arvutise, moodustab nende 20 aasta saadete põhjal aina uusi uusi uusi saateid. Ja meie saade ei lõpe iialgi.
