Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad tööd. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere, head kuulajad, kes te olete raadiot, arvutite, nutiseadmete või mis tahes muude seadmete ääres, mis võimaldab teid kuulata Ta raadio kahte. Eriti kui te olete loodusehuvilised, sellepärast et just alanud saade puust ja punaseks on täna pühendatud just taas looduse teemadele ja saatejuhina siin Arko Oleski minuga koos, nagu ikka loodusest rääkimas Tartu Ülikooli teadur, tuul Sepp, tere. Tere. Ja tänases saates oleme teile välja otsinud jälle mitmeid põnevaid looduse uudiseid. Viimastest nädalatest. Räägime päris palju värvidest ja alustamegi ühest ilusast kenast linnukesest, kes on selline poolenisti sinist karva ja ilusa punase nokaga. Tema nimi on kõrbe lasuur Ama tiin ja ta elab Aafrikas. Aga mitte värv ei ole see, mis on tema puhul huvitav, oluline. Nimelt teadlased on ammu tähele pannud, et see linnuke hüpleb, samal ajal, kui ta laulab oma paarilise meelitus, laulu. Ja nüüd, kui nad võtsid selle tema hüplemise kiirsalvestama kaameraga lindile mängisid seda kaader haavad, siis tabas neid nagu üks päris suur üllatus. Tuul ehk oskad lahti seletada, mis siis see linnuke teeb, mis teadlasi nimega üllatas. Leiti siis selle aeglustatud video pealt vaadates, et sel ajal, kui see linte teeb seda oma tuntud kummardust mustaril, siis laulu saadab detega pisikese sellise stepptantsu, et astub vahepeal kiiresti jalgadega üles-alla. See oli nii kiire liigutus, mida ei olnud võimalik palja silmaga üldse märgatagi. Aga ei ole kahtlust, et kui selline liigutus välja kujunenud on, et siis teine lind näeb seda, teie lind on võimeline seda oma oma silmadega tajuma ja see tants on ka järelikult osa sellest signaalist, mida paarilisele üritatakse siis välja saata selle laulu ja tantsuga. Nii et inimeste silmis näeb lihtsalt seda, et linnuke kummardab ta kergelt. Ta hüppab seal kõrre peal, samal ajal laulab aga, aga tegelikult selle hüppajal tema jalad käivad niimoodi väga kiiresti üles-alla, tõesti nagu steptantsu puhul. Ja ilmselt on siis loogiline arvata, et ka sellega, siis üritab lint kuidagi muljet avaldada sellele naislinnukesele, kes sama kõrre peal istub. Ja et ongi siis need paarilisele muljet avaldamise signaalid on just lindudel eriti hästi välja kujunenud, võrreldes nüüd kõikide teiste loomadega. Neil on siis saadetakse neid signaale välja nagu erinevatest kanalitest, et esiteks on linnud hästi ilusad värvilised, et just nende värvidega nad üritavad siis näidata seda, et kes on kvaliteetsem ja kes on vähem kvaliteetne, siis on lauluga välja saadetavad signaalid, et väga ilusasti ja tugevasti suudab laulda ainult see lind, kes on kõige kõige paremas seisundis kõige parema tervise juures. Ja siis nüüd siis lisandub siis kolmas ehk siis tantsu, tantsu element sinna, et seal mitte ainult siis see, et sul peab olema võhma laulda ja tantsida vaid, vaid peab olema ka piisavalt mõistust. Et panna need laul ja tants samas rütmis käima, et, et siin näidatagi seda, et põhimõtteliselt see laul ja tants saadavad 11 ja, ja see rütm, mis tekib sellest tantsust, see on nagu laulu selline nii-öelda pillisaade, et, et see on selline nagu, nagu teeks ta saadaks ennast ise oma laulu nagu selle tantsu tantsurütmiga. Kas teadlased seda juba jõudsid välja uurida, et kas see tõepoolest nagu mõjub naistele, et kas need, kes on osavamad tantsijad, siis saavad ka kõige ilusamad naised omale? Seda vaadati küll, aga seda esialgu nad ei suutnud näidata, et nüüd see tants konkreetselt aitaks selle paarilise valikut, aga selge on see, et väga raske on seda hinnata, sellepärast et need signaalid, mis korraga korraga sellele partnerile tulevad, et need on erinevatest kanalitest, et emane ling hindab korraga siis seda välimust, seda tantsu, seda laulu, et, et seda on väga raske nagu nii-öelda graafikule panna ja ütelda, et nüüd see, see isane on kõigest sellest parem, kuid kui teine isane ja mis oli huvitav veel, selles uurimuses oli, et leiti, et nii emane kui isane tantsib, et mõlemad ja mõlemad laulavad ka, et kui me teame näiteks, et meie laiuskraadidele laulavad ainult isaslinnud, et emasid on need, kes valivad ja isased on need, kes siis proovivad proovivad lauluga esiteks territooriumi kaitsta, teiseks emastele muljet avaldada, siis nende kõrbela suuremad India puhul siis tantsisid ja laulsid nii emased kui isased. Need laulvad emaslinnud on just omased sellised troopilisele troopilisele laiuskraadile, kus, kus on vaja koos pingutada nende poegade eest hoolitsemisel ja mõlemal on vaja teisele muljet avaldada. Et võiks nagu oletada, mõlemad laulavad, lisandub veel midagi tegema ja siis sellepärast lisaks veel Tondsidki emane tantsib ka, aga ja nendega suurema tindi puhul on ka see, et mõlemad on värvilised. Näiteks kui me vaatame mõnda sellist, mõnda meie siukest tavalisemat lindu, näiteks leevikene, kus isane palju värvilisem kui emane, et põhimõtteliselt nii ta kipub meil siin olema, kuigi, kuigi ka meil on selliseid linde, kus emane ja isane on üsna ühte ühte tooni, näiteks kärbsenäpid või, või varesed või hakid. Et see sõltub sellest, et kuidas poegade eest hoolitsemine käib, et kui mõlemad hoolitsevad, et siis on nad on nad mõlemad värvilised ja mõlemad proovivad muljet avaldada, aga just see laul on selline asi, mis, mis meil on nagu just selline isaste isaste pärusmaa ja just seal troopikas siis laulavad käimas. Ma arvan, et selle teema juurde me tuleme kohe õige pea tagasi, aga ma veel küsiksin. Miks sa arvad, et miks on just nendel lindudel vaja nagunii palju neid asju, nad peavad olema värvilised, hakkavad laulma ja samale veel tantsima ka, et miks miks nii mitut asja korraga on tarvis enda tõestamiseks, miks, miks ei piisa näiteks tõesti ainult ilusast sulestikus või sellest sillerdavast laulust? Arvatakse, et tegelikult nendel troopikalindudel ongi vaja nagu rohkem rohkem asju korraga signaliseerida kui, kui meie lindudel, sellepärast et nende elukeskkond on palju mitmekesisem, neil on palju suurem konkurents omavahel sellepärast et seal elatakse tihedamalt koos, seal on mõnusam mõnusamad, elukohad siis ongi lihtsalt see populatsiooni tihedus on suurem ja, ja lisaks on seep parasiite on rohkem, et nende signaalidega proovitakse ka näidata oma tervist, parasiitide resistentsust. Et just ongi siis vaja neid väga palju erinevaid signaale, et just näidata, kui kui mitmekülgselt sa kvaliteeti. No näed, ma arvan, et siit ka väike nõuanne inimestele, et ei piisa ainult ilusast autost, vaid tuleb ka tantsida osata, näiteks et selline omaduste komplekt, mida laiem see on, seda paremini see mõjub. See seksuaalse valiku üks põhiprintsiipe, nagu ma aru saan või on võib-olla kellelgi. Nonii, te sattuma tantsusamme harjutada järgmise loo ajal pärast mida siis jätkame juttu juba sellest natukene sarnasel teemal, Miksand, linnud, värvilised. Puust ja punaseks. Jätkub saade puust ja punaseks saade, mis sirvib viimaste nädalate erinevaid teadusuudiseid. Tänane saade on pühendatud loodusele, siin stuudios neid uudiseid arutamas, Arko Oleski tuul Sepp ja rääkisime tantsivast linnust ja natukene selle jutu sees juba juba tuli jutuks ka see, et tavaliselt on isased need, kes peavad ennast tõestama tänu kirevale sulestikule, ilusale laulule, nende Ama liinide puhul ka stepp tantsule. Ja see on nagu loogiline, et isased peavad ennast näitama, aga, aga selle juures, nagu sa mainisid, on tegelikult päris mitmeid linnuliike, kus, kus emased ja isased on, on sarnased ja isegi selliseid liike, kus ka emased on ilusad ja värvilised. Ja seepärast ongi, nagu ma aru saan, teadlased päris pikalt mõelnud, et aga miks just niimoodi, et kui isased peavad ennast tõestama emasid lihtsalt valima, siis miks peavad emased selle puhul värvilised olema ja ja nüüd on teadlased välja pakkunud terve rea erinevaid võimalusi või lahendusi, et miks need asjad just nii on? No tuul, oskad sa nüüd natukene kirjeldada, mida missis nende põhjuste nimekirjast leida võiks? Ja siin tehtigi, nüüd hiljuti avaldati ajakirjas neitsuseni hiiglasliku uurimus, kus oli võetud 6000 värvuliste hulka kuuluvate linnuliike ja üritatud siis võrrelda nende esiteks nende elukäiku, et kus nad elavad troopikas või elavad nad paras võtmes milline nende elukäik on ja milline on nende paarisuhte tüüp, kuidas nad oma poegadest hoolitsevad. Ja, ja siis prooviti siis heita valgust natuke sellele, et kuidas siis emaste sulestiku värvus ikkagi välja kujunenud on. Üldreegel on see, et isased saavad rohkem kasu sellest, et reklaamida oma oma kvaliteeti, sest et neile on kasulikum saada rohkem partnereid pärast, et sperme on odavam toota kui munarakke. Aga väga paljudel liikidel on siis emasid samuti väga onlamenteeritud või väga kaunistatud ja siiani on siis arvatud, et peamine arusaam on siis on see, et see tuleb sellest, et lihtsalt emane ja isane ikka on väga lähedalt sugulased, kui nad on samas liigis, et geenid on enam-vähem samad, et lihtsalt see emaste värvus on selline kaasprodukt isaste värvuse, selline lahjem kaasprodukt, noh lihtsalt juhuslikult need geenid tulevad kaasa teevad siis värviliseks. Aga nüüd siis selle uurimusega prooviti tõestada, et emaste värvus on samuti olnud loodusliku valiku all ning kujunenud välja ikkagi suunatult. Ja seaduspärasused, mida nad siin leidsid, on siis esiteks see et kui linnud on suured, siis suured kehas keha suurus on, on siin noh, ütleme noh, pigem sihuke vares kui, kui varblane, et siis siis võivad emased endale lubada värvilisemad sulestiku, sellepärast et nad ei pea nii palju kartma kiskjaid ja ei pea nii palju mõtlema sellele, et jääda peituva jääda varjevärvusega. Nii et esiteks oli siis suurus see, mis mõjutab seda emaste sulestiku värvuse, evolutsiooni. Teiseks tunnuseks oli siis see, mida me ka esimeses jutus juba puudutasime, ehk siis see, kus kohas see lind elab, et kas ta elab, tropp kasvõi ta elab parasvöötmes ja troopikas on ikkagi emastel vaja ka omalt poolt rohkem reklaamida oma tervist, kvaliteeti, vastupanu, võimet parasiitidele, võimet hoolitseda poegade eest. Et siin parasvöötmes meil tavaliselt lindudel ongi üks või kaks tingimust joaga, mis neil üldse on võimalike talv tõmbab lihtsalt nii palju. Lindusid populatsioonist eemaldab, et ei olegi nagunii väga mõtet hakata nüüd investeerima nendesse sigivusega seotud tunnustesse, aga troopikas on elu parem, kogu aeg on ilm ilus, kogu aeg võiks sigida, et aastaringselt, et siis ongi nii, et see investeering nendesse välimusega ja sugudevahelise suhtlusega seotud tunnustesse peab olema suurem. Konkurents on lihtsalt suurem, lisaks parasiite rohkem. Ja, ja kolmas seaduspärasus, mis nad leidsid, mis on ka suhteliselt oodatav, on see, et et milline see perekonna ülesehitus sellel linnuliigil on, et kui ikkagi mõlemad hoolitsevad, siis siis peavad ka mõlemad reklaamima oma välimust. Eestis ist selliseid linnuliike mulle küll ei tule ette, kus, kus emane oleks üsna värviline, nad on ikkagi kõik sellised pruunid hallikad, et mitte silma torgata. Ja pigem nagu leiab selliseid, kus isane on ka, eks ole tukkuma või, või noh, ühevärviline, et siis väga värvilist emast ütleme, jäälindudel on emased üsna samasugused kui isased, et sellised väga erksad sinised, et et nende puhul on ka see, et nad mõlemad, nii emane kui isane, jäälind kaitsevad suurterit tooriumi ja ja peavad nagu võib-olla see ei olegi nii väga selline sugudevaheline suhtlus, vaid just see visuaalne oma territooriumi tähistamine, et sa oled selline ergas ja hele seal keset keset oma jõe jõelappi, et seda teiste lindude eest Aitäh ja nemad on ka vist ikkagi nagu suuremat sorti, et omamoodi nad oma suurusega ka mõjutavad. Neil on parem silma paista, et teisi minema ajada. Nad kusjuures nad ei ole väga suured, et tegelikult üks jäälind ei ole, palju, suren varblasest. Aga ta on väga halva maitsega, et, et võib-olla see on natuke selline lepatriinuefekt, et ta on nagunii-öelda aposemaatiline või reklaamib oma söödav jälinud kala, eks ole. Et kiskjad tavaliselt ei ole väga hea maitsega, et mida lähemal sellele rohutoidul isusele, seda, seda parema maitsega loom on, et meiega eelistame süüa pigem, eks ole jänest kui kassi. Tõsi, tõsi, nii et see on siis selliste värviliste emaslindude saladus ja jääge liinile, meil on veel natukene teile värvi uudiseid rääkida, aga vahelduseks jälle pisut muusikat. Puust ja punaseks. Jätkub puust ja punaseks saade, üsna närviline saade, seekord aga lindude juurest. Siirduksime nüüd natukene teistlaadi elukate juurde, kelle seas võib ka kohata teinekord värvilisi elukaid õnneks küll vist mitte Eestis. Nimelt ämblikud on sellised suured ja karvased, ämblikud nägu. Tarantlid ja nende perekonnas on päris mitu liiki, kes on üsna sügavsinised või üsna üsna erksinised, ehk siis silmatorkavalt sinised ja, ja ka neid nüüd teadlased on uurinud ja püüdnud välja selgitada, miks ämblikud võiksid olla seda värvi. No tuur hakkas ka, nendel on siis selline soov silma paista naisämblikele, et kes on ilusam, sinine, et see võiks siis saada palju, palju, palju selliseid ilusaid pisikesi ämblikud. Pulkasid siin on, ongi selline väike müsteerium teadlaste jaoks, et et nende Tarantlid on aktiivselt pigem öösiti kui värvid eriti välja ei paista. Esiteks, ja teiseks on neil väga kehv silmanägemine, et neil on silmas ainult üks nägemispigment, mis tähendab, et tegelikult värvusi nad ei erista. Aga samas on see sinine erksinine värvus nende Tarantlite hulgas niivõrd levinud, et väga paljud liigid on, on täpselt samasugust erksinist värvi. Ja nüüd teadlased võrdlesid neid liike omavahel ja leidsid, et isegi kõigil neil ei ole see sinine värvus päris sarnaste mehhanismide kaudu tekitatud, et need on erinevad mehhanismid, mis just selle sinise tekitavad. Et tundub, et neil ämblikele millegipärast trantlidel millegipärast oleks väga vaja sinine olla. Aga keegi ei saa täpselt aru, et miks neil nii väga seda sinist hea on, et see on nagu nende sellise evolutsioonilisest sugupuust sõltumatult tekkinud mitu korda uuesti, et lähme, lähme aga jälle uuesti siniseks tagasi, et et see sinine värv on, seda nimetatakse struktuur värvuseks, et seda ei tekita mingisugune värvaine või pigment seal ämbliku karvades, vaid see on selline karvase sisestruktuuride selline valguse murdmine või valguse peegeldamine, mis seda sinist tekitab, et sarnasel meetodil tekib sinine näiteks lindude või liblikate katetes. Aga samas on need väga palju erinevaid struktuurseid mehhanism, mis seda sinist võib tekitada. Aga mikspärast Tarantal ikkagi sinine on, sellele selles uurimuses ei suudetudki vastata, et kuna see on nüüd nii süstemaatiliselt välja kujunenud erinevatesse Tarantlite liikides, siis arvatakse, et see peab ikkagi mingisugune signaal olema. No me võime ju oletada, et milleks üldse värvusi loomariigis vaja läheb, me rääkisime pikalt sellest sugulasest valikust, et silma paista liigikaaslasele, et tema sind valiks, milleks veel on looma tarvilised? No on veel variant, et sa tahad hoiatada kedagi sellega, et hoiamust eemale, ma olen mürgine näiteks, et et keegi toituks sinust nagu lepatriinu või siis on see võimalus territooriumi kaitsmiseks selline visuaalne signaal, et siin keegi istub, no enam-vähem nagu piiripost, et siia ei maksa tulla, et aga samas jälle ikkagi nad on need öised loomad, et muidugi on variant, et nad kuidagi proovivad selle sinise värvusega päeval teisi loomi endast eemale eemale tõrjuda. Et kes teab, aga samas need seal troopilise metsa põrandale, et pigem kuskil lehtede varjus ilmselt päevad mööda saadavad, et siin on igaüks võib ise ise mõelda, teadlastele välja pakkuda, kui, kui tuleb hea ideed, mikspärast need Tarantlid just sellised säravsinised peavad olema, et kui võite teha kiire otsingu Google'is, et kui kui ilusad ja säravad need Tarantlid ikkagi on. Ja see, et nad on kõik just nagu ühte karva sinised, see võikski anda nagu aimu, et et see on seda tüüpi siine, mis kellelegi teisele võiks anda mingisuguse kindla signaali, aga me lihtsalt ei tea veel, kellele. Ja muidugi, meie oleme ka oma oma maailmanägemisel küllalt piiratud oma meeltevastuvõtmisvõimega, et võib-olla mõni teine liik, kellele nad seda signaali välja saadavad, tajub seda sinist hoopis teistmoodi kui meie, et me saamegi neid asju vaadata ainult nagunii-öelda oma sellisest kitsast vaatenurgast, et me ei tea tegelikult, kuidas paistab välja näiteks mõne teistsuguse nägemissüsteemi või, või siis mis iganes muu muu tajuga, ultraviolett või mis iganes muud taju omavale loomale, Vi mullegi. Nii et mõistatus püsib, otsingud jätkuvad. Miks on Tarantlid sinised ja nagu kuulsite meie, seda vastust siin teil hetkel anda ei suuda. Kui kellelgil on häid mõtteid, siis teadlased on sellest äärmiselt huvitatud. Kuulame siia vahele taas pisut muusikat ja jätkame siis juba pisut sarnasel teemal, kuidas erinevad eri loomade maailma tajud. Et te kuulate raadiot? Saade puust ja punaseks jätkab loodusteemadel. Ja küsimus sellest, kas inimene täna on ainus eneseteadlik olend või mitte, see küsimus on tegelikult juba üsna pikalt saanud vastuse. Teadlased on teinud eriloomadega katseid, mis tõestab, et, et tõepoolest ka teiste liikide seas on isendeid, kes tunnevad näiteks ennast peeglist ära, ehk siis nad saavad aru, et see, kes neile peeglist vastu vaatab, on nemad, mitte mingi suvaline teine loom, mitte nende liigikaaslane. Mis siis lubab eeldada, et neil on olemas sorti teadvus ja enesest arusaamine. No tuult, kes on need loomad, kelle Puusepp peegli katse on näidanud, et tegemist on selliste tõesti arenenuma intellektiga loomadega. Siiani on see õnnestunud tõestada tegelikult väga vähestel üllatavalt vähestel loomadel, et inimahvid kusjuures gorillad välja arvatud gorillade suutnud tõestada, et nad saavad aru, et kes nad on ja mis need siin maailmas teevad siis aasia elevante, delfiinid ja siis hara, kas ja siis huvitaval kombel on siia nimekirja lisatud ka mõned sipelgad. Ma nüüd ei süvenenud sellesse, et kuidas sipelgate ka see eneseteadvuse testid täpselt tehti. Aga põhisõnum on see, et enamik liike, kellega see test on tehtud, on sellest kolinal läbi kukkunud. Muuhulgas näiteks, nagu ma juba ütlesin, gorillad mitmed muud ahviliigid, ka hiidpandad, merilõvid, tuvid ja isegi koerad, keda me peame üldiselt ikkagi väga mõistlikes mõtlevateks olenditeks. Igaüks, kellel on koer, kes temaga igapäevaselt suhtleb tõesti mõtleb kaasa, et koerad on intelligentsed, nad nad tajuvad, ümbritsevad, nad reageerivad, sellele, nad tõesti näivad sellised mõtlevad olendid, aga, aga ometi, kui tehase peegli katse, mis siis seisneb selles, et siis kui loom ei saa aru, tehakse tema kehale mingisugune märge kohas, kus ta seda oma silmadega ei näe. Ja kui ta peeglist näeb seda märki, siis ta üritab oma kehal kuidagi selle märgini jõuda, kas siis käpaga toda või ninaga üles otsida. Et mis siis nagu näitab, et ta saab aru, et tema on seal peeglist, näeb seal mingit märki ja ta tajub, et, et see peab olema kusagilt tema keha peal. Ja nüüd, On rida teadlasi, kes väidavad, et aga me oleme seda testi tegelikult teinud valesti. Me lähtume eeldusest, et loomad võtavadki maailma vastu peamiselt visuaalselt. Ja see on põhjus, miks rida loomi on sellest läbi kukkunud. Ja nüüd nemad tegid teist laadi katse koertega. See oli siin konkreetselt üks itaallasest teadlane, kellel oli endal neli koera kodus ja tema mõtles välja sellise testi, et koerad peaksid seda iseenda äratundmist tegema mitte siis nägemismeele kaudu, vaikses haistmismeele, kaudu, mis on koertel tunduvalt paremini arenenud ja ilmselt juhtivaks meeleks maailma tajumisel, nagu kui meil on selleks nägemismeel. Ja seetõttu siis töötaski ta välja uudse testi mis on siis enese äratundmine nuusutamise järgi. Ja ta lasi siis nuusutada uriini proove nii koera enda kui siis siis nende tema kaaslaste proove ning näitas, et koerad veetsid tunduvalt rohkem aega teiste koerte lõhnamärgiseid nuusutades ja enda omadele pöör pöörasid vaid sellist põgusat tähelepanu ja sellega siis see teadlane proovis tõestada seda, et koerad ikkagi tunnevad ise end. Jaa, jaa, tema ettepaneku haige siis see, et kuigi tema tehtud test oli selline pigem selline algeline primitiivne, siis see oleks siis suund, kuhu suunas peaks arenema, kui, kui tahta teistele loomadele väljaspool inimliiki teha neid enese äratundmise eneseteadvuse teste, me peaksime lähtuma sellest, kuidas need loomad maailma tajuvad. Nii et kui peamine on nägemistaju, siis tehase deeglidest, kui peamine on lõhnataju, siis siis mõelda midagi muud välja kui töökindel, see test sulle tundub, et noh, meie jaoks on ka enesestmõistetav, et nagu loom teab kuidas muide lõhnab või milliseid signaale ta ta välja saadab, et, et kas me saame siis selle põhjal nagu järeldada, et et ta tõesti tajub ennast siin maailmas, et tal on selline mingi eneseteadvus olemas. Ja see on ju päris hea küsimus, et kas, kas nüüd see, et koer tajub ära, et see on tema enda lõhn, nüüd näitab, et tal on mingisugune arusaam minast või selle asjalt siin artiklis oli ka välja toodud, et eine, erinevad asjad võib, võib, võivad olla see, et sul on arusaam sellest, et sinu keha ja sinu kehaga seotud asjad või siis see, et, et see ongi eneseteadvus. Iga loom ju tegelikult tunneb ka ära enda enda kodupaiga ja enda mänguasjad ja enda enda toitumiskohad, et et kahtlemata loom aru, eks ole, sellest aga et kas see nüüd siis on iseenesest see eneseteadvuse tõestus, aga, aga noh, võib-olla see eneseteadvuse defineerimine võib-olla lähebki natuke natuke käest ära, kui proovida seda hästi nagu konkreetselt ja selgelt ja kõikide kehtivat teha. Aga igal juhul mõte on intrigeeriv, et murda lahti sellest meie domineerivast visuaalsest tajust ja püüda kuidagi teiste tajude kaudu teistel loomadel seda, seda tõestada. Tegelikult siia otsa lisaks veel teise, ütleme samalaadse uudise küsimuse sellest, kas ka kaladel on olemas teatud teadvus või vähemasti sellised kognitiivsed mehhanismid, mis eristavad neid lihtsalt nii-öelda bioloogilistest masinatest kes tõesti ainult reageerivad stiimulitele ja kel näiteks ei ole üldse tundeid. Ja, ja nüüd siis üks uudis pakubki välja, et ka tegelikult kaladel on tunded, nad tunnevad stressi, nad tunnevad valu. Ja, ja see viis, kuidas seda tõestati, on minu meelest päris huvitav. Soovid sa seda kirjeldada? Oligi siis selline katse, kus prooviti ümber lükata üks peamine väide selles osas selle kohta, et kaladel puudub teadvus ja kaladel puudub võime tajuda valu ja halba enesetunnet. Et väideti, et kaladel ei ole selliseid võimeid pärast, et kaladel kui neile tekitada selline stressiolukord, hoida neid mõnda aega vangistuses, siis pärast lased lahti ja ei ole tal häda midagi, et täpselt samasugune nagu enne. Kui nüüd sellist kad kinni hoidmise vabastamise või stressikatset teha mõnel nii-öelda arenenuma liigil näiteks hiirel, siis hiirel tekib selle tagajärjel palavik ja ka inimesel tekib nii-öelda selline emotsionaalne palavik, mis järgneb sellisele väga raskele stressi tekitav olukorrale. Ja nüüd selles katses näidatigi, et kaladel tegelikult Sestri emotsionaalne palavik siiski esineb, seetõttu ei saa lihtsalt selle emotsionaalse palaviku puudumise väitega kinnitada, et kaladel puudub eneseteadvuse võime võime siis muretseda või ennast halvasti tunda. Kaader on vist see asi, et nad ju on kõigus Hoyased, mis tähendab, et tegelikult nemad ei suudad ju ise oma kehatemperatuuri reguleerida, et nendele ei saa tekkida palavik kui sellist, sellepärast et nende kehatemperatuur tahtmise peale ei saa tõusta. Ja, ja sellepärast oligi vaja selle emotsionaalse palaviku tõestamiseks erilist katse disaini, kus kaladel oli võimalik valida, akvaariumis jahedama ja soojema veega koht. Ja nüüd näidati pärast seda, kui kalasid oli mõnda aega võrgus hoitud, kinni neile stressi tekitatud valisid need kalad Endale olemiseks just selle soojema veega koha ehk kaks kuni neli kraadi soojema vee. Ehk siis tekitasid, tekitasid nii-öelda iseendale selle palaviku, et, et see, kuidas kala endale palaviku saab tekitada, ta lihtsalt läheb soojemasse kohta. Ja see oli täielik üllatus, sellepärast et sellist sellist võimalust ei ole varem üldse testitud, et neil võiks olla üldse vajadus sellise kehatemperatuuri tõstmise jaoks pärast stressiolukorda, et et see näiteks juba lisapuue nagu elemendi, kui hakatakse mingeid kaladega seotud katseid tegema, et kalade kalal peab olema võimalik valida pärast pärast sellist rasket läbielamist selline soe koht taastumiseks, et praegu seda üldse ei ole arvesse võetud, mis tähendab, et et see võib olla veel üks lisastress, mis katsetes osalevatel kaladel võib, võib olla tegelikult, et need heaoluga seotud teemad on tänapäeva teaduseksperimente välja töötades väga olulised, sellepärast et iga eksperimendi jaoks on vaja. On vaja katseluba ja eetikakomisjonid hinnangud katsele, et et mida, mida rohkem me teada saame sellest, et kuidas tegelikult loomad ennast nende katsetajal tunnevad seda, seda olulisemaks need need heaoluga seotud teemad tegelikult. Muutuvad, ja noh, tegelikult need kalad lihtsalt mitte ei ujunud soojemasse kohta, vaid tegelikult vette, mis on nende jaoks isegi nagu liiga liiga soe, et kus nad tavaliselt ei peaks väga kaua vastu, aga nüüd on just otsisidki selliseid soojemaid kohti akvaariumis olemas, kas nad looduses ka kuidagi saavad seda reguleerida, sest ega looduses ju ei ole niimoodi, et meil on nagu kindlad kohad tiigis või, või järves, mis on tavalisest soojemad. No lihtne on ilmselt seda temperatuuri looduslikus veekogus reguleerida sügavuse abil, et põhja lähedal alati jahedam vesi, kui ütleme, suvisel perioodil on jahedam vesi kui, kui pinna lähedal ja talvel, siis vastupidi, et ilmselt ikkagi neil on võimalik ka ka looduses seda reguly oma kehatemperatuuri omatahtsi reguleerida, võib-olla isegi rohkem kui nüüd nendes vangis vangistustingimustes püütakse hoida võimalikult sellise ühtlase või homogeensem, aga mille pärast seda palavikku üldse neil vaja tekitada on, on see, on selline kaitsereaktsioon või ettevalmistus selleks, et kui on tegemist ohtliku olukorraga, ütleme ka kui, kui nüüd milleks näiteks imetajatel see emotsionaalne palavik tekib. Et kui on ohtlik olukord, siis organism seab ennast lihtsalt valmis selleks, et võib tekkida vigastusi võib-olla vaja immuunsüsteemiga kohe nagu peale hüpata, et pannakse nagu keha valmis selleks, et et kohe-kohe läheb midagi väga halba lahti, et, et see lihtsalt on selline kahtlane kohastumuslik reaktsioon, kaitsereaktsioon. Nii et tulemused viitavad sellele, et ka kalad tunnevad stressi, nad võivad tunda valu, neil on tunded, mis muudab ka meie jaoks teatud asjad keerulisemaks. Kas on meil tarvis ja võimalik kalu pidada, kalu, püüda kalu süüa ja nii edasi, nii et sealt koorub tõesti välja terve rida erinevaid küsimusi. Aga kuulame siia vahele jälle pisut muusikat, enne kui võtame ette meie tänase saate viimase uudise, milleks on siis lindude orienteerumisvõime? Ja tänase saate viimane uudis puudutab rändlinde ehk võib-olla kõik meist on koolis õppinud, kuidas rändlinnud suudavad orienteeruda. Me teame, et nad vaatavad silmadega, neil on mingisugused teatud maamärgid pida, nad järgivad oma pikkadel teekondadel noh, kasvõi siit Eestist või Põhja-Euroopas past Aafrikasse talvituma. Ja me teame ka seda, et tegelikult nad tajuvad magnetvälja ja arvatavasti siis selle järgi leiavad selle õige tee üles. Kuid nüüd tuleb välja, et neid tajuviise on veelgi ja võib-olla see magnetvälja tajumine ei olegi näiteks kajakatel see peamine viis, kuidas nad leiavad õiget teed lõuna poole. Tuul, sa oledki ise vist kajakaid päris palju uurinud. Nad rändavad tõesti tuhandeid kilomeetreid selleks, et jõuda oma talvituskohta mida nad siis selleks kasutavad? Selles uurimuses võeti vaatlusel selline liik nagu tõmmukajakas, kes on Eestis üsna haruldane pesitseja väikesaartel, teda leidub mingi 50 kuni 100 pesitsevad paarid, kuid ta on rohkem põhjapoolne liik. Aga just siis pigem siis Soomes, Venemaal ja ta rändab talvituma Aafrikasse. Ehk siis tema ränne on päris pikk, võrreldes näiteks kalakajaka, kes keda mina uurin, kes käib Hollandis talvitumas, et küllalt lähedal. Ja nüüd selle tõmmukajaka puhul üritatigi siis välja selgitada, et mida ta lisaks siis nendele silmaga nähtavatele maamärkidele oma orienteerumisel kasutab oma pikal teekonnal läbi poole maakera. Ja võetigi siis kaks erinevat hüpoteesi, esiteks, et ta kasutab maa magnetvälja tajumist ja teiseks, see, et ta kasutab lõhnasignaale. Ja selleks, et kontrollida, et kumba, kumba ta siis ikkagi kasutab, siis lõigati, osadel lindudel või ma ei tea, milline see täpselt see protseduur oli, aga takistati ära ühendus siis lõhnatajuga seotud närvil ja maa magnetväljaga tajuga seotud närvidele. Ning lindudele kinnitati GPS-saatjad ja nad eksitati ära, et triidinate, oma sellist sellest tavalisest rändeteest umbes 1200 kilomeetrit kõrvale ühed linnud siis, keda eksitati, olid Soomest pärit linnud, kes viidi siis Saksamaale ja teised olid siis Venemaalinnud, kes viidi siis 1000 kilomeetrit Venemaalt ida poole, et oligi siis nii, et ühed viidi oma sellest rändekoridorist ida poole ja teised viidi lääne poole ja nüüd vaadati, et kes siis jõuab paremini oma nende õigetele rändeteedele tagasi. Kas need linnud, kellel on siis läbi lõigatud see lõhnatajuga seotud närv, või need, kellel on läbi lõigatud maa magnetväljatajuga seotud närv? Ja mida nad avastasid, oligi siis see, et tegelikult need magnetvälja tajumisest ilma jäätud linnud said väga hästi hakkama selle õige tee leidmisega. Aga need, kellel väeti, siis ära see lõhna tajumise võime, need ikkagi põhimõtteliselt eksisid ära, et nad ei suutnud oma sellele õigele lennutrajektoorile tagasi tagasi jõudma. Et nad tegelikult lendasid sama kaua sama pikalt, aga nad jõudsid siis Aafrikas samamoodi tavapärasest kohast. Kilomeetrit lääne poole ja huvitav oli see, et kui need Saksa maalinud, siis olidki sellised, et Saksamaa linnukest lõhna ei saanud tajuda, olidki siis, eks ära eksinud siis Venemaa linnud tegelikult said palju paremini hakkama, et kuigi nad olid viidud 1200 kilomeetrit oma õigest rändeteest ida poole, siis suutsid nüüd Niine lõhnatajuta kuigi, kui ka magnettajuta, linnud õigesse kohta lõpuks välja jõuda, et arvatigi, et võib-olla siis lihtsalt see Venemaa ümberpaigutus jäi siiski veel nende lindude, mingi mingite maamärkide või rändeteede piiresse, et need linnud ikkagi hakkama said. Õigemini need lõhnad olid siis ilmselt ka tuttavad on mingi ettekujutus, mis laadi lõhnu linnud kasutavad, et, et seda rändeteed leida või järgida. Need võivad olla mingisugused väga inimese jaoks, kindlasti mitte tajutavat lõhnasignaalid, lihtsalt mingisugused molekulid, mis on õhus, õhus, kuidagi väga väikeses kontsentratsioonis olemas. Et ja on välja pakutud, et linnud suudavad nende abil ja selle selle abil, kui palju neid molekule siis seal õhus on koostada sellise lõhnakaardi mille järgi nad orienteeruvad, et jälle selline teistmoodi maailma tajumine, meie suudame ette kujutada ainult sellist silmaga nähtavat kaarti, et me ei suuda, kujuta ette, et oleks kaart, mida sa tajud oma ninaga, et sa nuusutad ja tead, et nii, et nüüd ma olen siin kaks, 200 kilomeetrit oma kodupaigast lääne pool. Aga, aga see on see, kuidas, kuidas need rändlinnud võivad maailma tajuda, et, et seda on juba varemgi näidatud, et lõhnasignaalid on näiteks väga oluliselt kirjatuvide orienteerumisel ja kodude leidmisel, et, et see on ilmselt lindude hulgas vähemalt osade liikide hulgas küllalt küllalt levinud meetod, et kuidas, kuidas seda õiget teed leida. Ja lõpetuseks peame siin kindlasti rõhutama, et kuigi lindudel lõigati need närvid läbi, siis see oli selline ajutine kahjustused, Need närvid kasvavad uuesti kokku ja lindude lõhnataju ja maletaja noh, taastub mõne kuuga niimoodi, et, et see, see ei olnud selline püsiv lindude kahjustamine. Aga tõesti huvitav tulemus. Lindudel on ka maailmast lõhnakaardid, mille abil nad liiklevad. Aga tõmbame tänasele saatele joone alla. Siine looduse teemadel olid täna rääkimas Tartu Ülikooli teadur, tuul Sepp ja saatejuht Arko Olesk. Ja ongi tegelikult ka selleks aastaks meie saadetega ühel pool. Järgmisel reedel olete juba kõik kindlasti pühadelauas, tähistate pühi. Kuidas iganes teil kombeks on. Puust ja punaseks, uute teemadega on eetris uuel aastal. Soovime teile häid pühi ja kohtumiseni.
