Käes on jõulunädal aeg soovida ligimestele kõike head neid  meeles pidada ja tervitada. Meiegi alustame tänast saadet videoga, mille saatis osoonile  ja osooni vaatajatele jõulutervitusena Mark soosaar. Kes ta siis ikkagi on see pernis api voorus  kelle pere nimi pernis tähendab kreeka keeles röövlindu  liigi omane täiend, api voorus aga ladina keeles mesilase  sööjat ja mille poolest erineb herilase viu tänavuseks  aastalinnuks olnud hiireviust? Kas tegemist on järjekordse hukka saanud linnuga,  kellest järele ainult tiiva jäänused? Ei. Pildil on maasse kaevunud herilaseviu oma igapäevast  toidukoolist nõutamas. Tõestuseks august välja loobitud kärjetükid. See on siis erilase viu selline söögiplats,  jah, nüüd me olemegi sellesse kohta jõudnud siin. Seal ta on, sellest august Sa ütled, et siit ta võtabki oma eilasi,  jah, siin ta on käinud ja võtnud, eriasid lendavad veel välja. See on tema välja nagu kaevatud auto. Niiviisi ta kraabib, et kõigepealt Ta kuskilt eemalt vaatab,  kus erilased või kimalased lendavad ja kui ta on avastanud  sellise koha, siis ta lendab rapsti siia juurde  ja ja kaevab välja. Ja praegugi ma näen siit erilised lendavad välja. Tundub, et ta päris ei ole seda pesa nagu tühjaks teinud,  aga oma kõhutäie ta on siit kätte saanud. Nojah, ja erilased võib-olla üritavad oma kodu taastada  ja oma pesa taastada siin pärast seda röövkäiku. Aga kuidas selline kohastumus üldse on erialase vil? Kui kujutada ette viud, siis ta ikkagi sööb ju linde,  loomi, selline röövlind, aga tema hoopis on läinud herilaste  ja kimalaste peale. Jah, see on põnev tõesti röövlindude maailmas,  et loomne toit on ju ka see eriline, selles mõttes midagi  viltu ei ole, et röövretke on ta ka siin korraldanud. Maa alt kärgede kättesaamine pole kerge töö välja valitud  pesa kallal toimetamine võtab aega, mis teha,  kui pojad on vaja toita ja just selline toidupoolis on  aastatuhandetega omaseks saanud. Kuid viga ei saa, erilane võib ju nõelata. No vot, see ongi nüüd erilise viu kohastumine,  et temal on sulestik sellise ehitusega pea peaosas just on  selline tihedam ja tugevam, et ajatud kuidagi niimoodi vastu  karva turri ka, et et kui, kui mesilased erilised teda  nõelata üritavad, siis ei lähe neil nii kergesti õnneks  ja ilmselt erilise viul ei ole sellest suurt muret. Ja saab ta niimoodi siis kõhu täis, nendest pisikestest  erilastest peab saama, aga, aga nagu tänavunegi suvi on  selline vihmane ja võib-olla siis alati ei saa ka,  et, et siis tuleb ka mingit muud toitu, loomset toitu leida,  kas mõni sisalik kinni püüda või, või konn  või võib-olla näriline või linnupoeg kusagilt leida,  et peaasi, et see toit loomne oleks nagu röövlindudel ikka. Ja nii see elu neil käib. Aga peamine toit on tõesti, jah, sellel sellel liigil. Kiletiivalised kimalased, herilased ja nendest hea käik,  hea käik, siis sõltub. Herilaseviupesadest kogutud toidujäänustest tuleb menüü  hästi esile. Põhiliselt on leitud maa ja metsa herilaste  ning vapsikute pesade kärjetükke ja kimalaste kärjekannusid. Lisaks toidupoolisele on linnule oluline  ka sobiv elukoht. Ornitoloog Olavi vainu koduümbrust võib nimetada herilase  viu meelispaigaks. Nii on see vähemalt ühele viupaarile. Hästi palju metsa kindlasti ja siis sellised külad  ja väiksed põllulaud nagu siin. Et see võiks olla tema, tema lemmik lemmikelupaik tõesti,  et võrreldes reviga temale meeldib metsasem ala. Et kui Ireviju tuleb üsna tihti sellistesse metsatukkadesse,  kultuurmaastiku kul ja ribadesse, siis erilas ju ikka eelistab,  kus vähemasti seljatagune pesatagune jääks,  ikka suuremad metsaalad. Aga külaserva tuleb ta sellegipoolest, nagu siingi sellel  pesapaigal majast mõnisada meetrit, aga teisel pool  siis suurem metsa. Välimuselt on herilaseviu üsna hiireviu sarnane suurte  tiibadega kogukas röövlind. Teadjale on erinevused kohe nähtavad. See, et ta viu nimi on, see on küll eesti keeles niiviisi,  et, et tal on väline sarnasus hiire viu kui  nii suur. Aga tegelikult on nad tegelikult pole nad üldse  sugulased ja on röövlindude hulgas süstemaatikud peavad ikka  vaata et kõige kaugemad tuttavad omavahel. Aga väline sarnasus on suur ja selle tõttu eesti keeles  erilise ju, aga kõik muu peale selle välise sarnasuse on  pigem erinevused kui iireviuga võrdlema hakata. No mis need tema tunnused on, kui teda nüüd taevast jälgida? No esimene mulje on selline, et suur kogukas röövlind  ümarate tiibadega ja kindlasti lähebki esimene mõte jälle  kiireviu peale. Aga aga kes, kes neid rohkem juba vaadeldud on  ja teraselt jälginud, siis, siis selgub,  et ta on ikka kiire, just natukene saledam. Tal on pikem saba võrreldes hiire viuga. Tal on pikemad tiivad. Et kui erilaseviu lendab, siis. Võrreldes iireviuga hoiab erilaseviu tiibasid niimoodi  horisontaalselt lennuajal iireviu kipub tihti tiirlemise  ajal ülespoole painutama. Et see on päris selline hea tunnus. Ta on meil selline tihe pesitseja, aga ta ei tule mitte  üldse vara. Ta tuleb päris hilja meile, Aafrikast jah,  ta on selline tüüpiline suveröövlind meil,  et enne teda naljalt ei trehva, kui juba puud lehes  ja kui ta maikuu jooksul siia meile saabub enamik neist mõni  üksik võib ju vahest varem sattuda, aga üldiselt maikuus  saabuv liik. Ja juba augustis alustab ta tagasirännet Sahara tagusesse Aafrikasse,  et selles mõttes ei ole ohtu, et keegi talvisel ajal peaks  või sügisel hiljem muretsema, et äkki oli erilisi ju. Ta lihtsalt ei ole sel ajal siin. Selle aasta röövlinnuseire andmed näitavad,  et vahepeal mõõnas olnud herilaseviude arvukus on hakanud taastuma. Eestis on neid huvitavaid linde umbes 900 kuni 1300 paari. Pesitsusedukus oli sel aastal pikaajalisest keskmisest veidi madalam. Üllatavalt paljud herilaseviupaarid alustasid tänavu külmal  kevadsuvel pesitsemist, kuid suur osa neist nurjus. Kui tavaliselt kasvab herilaseviul üles kaks poega,  siis tänavu oli palju ühe pojaga pesakondi. Ei ole põhjust väga vara alustada, kui sinu põhitoiduks on  kimalased erilased kellel kevadel suuri pesi  ja suurt portsu järelkasvu ju leida pole,  et et tuleb õige aeg ära oodata, täpselt ajastada,  nii see looduses käib. Ja juuli-august, kui pojad pesas sirguvad  ja suureks saavad, lennuvõimeliseks saavad,  siis on ka just nimelt sellist toitu looduses meil kõige  rohkem leida. Sellepärast ta meie maile nii väga kevadel varakult ei kiirustagi,  tuleb hilja, pesitseb oma aja enam-vähem rusikareegel  või jämedalt võttes juunikuu läheb siis haudumise peale  ja juulikuu ja augusti esimene pool on siis see poegade  üleskasvatamise periood. Eesti lindude hulgas on noored herilaseviud ühed viimased,  kes lennuvõimeliseks saavad. Alles augustis võib noori eluavastajaid kohata  ka väljaspool tavapäraseid kohti, näiteks aedades  ja linnades. Augusti lõpus on aeg rändele asuda. Meie helilaseviud väidavad pika talve troopilises Aafrikas,  et kevadel Eestimaale taas Pesitsema tulla. Aga kui ta Taevas tiirleb, kas on ikka vi vi või kuidas tema häälitseb? No tegelikult, kui me enne tunnustust rääkisime,  siis erilise vi hääl on ka väga oluline teema,  et selle võiks küll üritada iga linnu sõber ära õppida. Minagi õppisin just nimelt hääle järgi elus esimese erilase  viu ära ja see on selline kaeblik venitatud. Kui reviu teeb selliseid järsku siis erilase viu on mingi  venitatud viie piöö või mingi selline hästi ale  ja kaeblik, on see hääl. Tänavusel viu aastal oleme osoonis teada saanud,  et vihusid on Eesti taevas suisa kolme liiki. Kuigi välimused sarnased on nii tali ehk karvas jalg,  viu, hiireviu kui herilase viu üsna erinevad. Kuid kõik nad on äärmiselt huvitavad, röövlinnud. Viska nüüd pilk taevasse ja proovi ära arvata,  kellega tegemist. Eks me ikka südamepõhjas valgeid jõule, aga lepime üsna  rahumeelselt ka sellega, kui jõuluõhtul on maa must  ja tibutab vihma. Pole hullu. Üldse tundub meile siin Eestis, et pole selle kliima aga  midagi hullu lahti, et mida nad pasundavad globaalsest  soojenemisest ja veel muudest asjadest. Võõras mure just nagu. Seda, kas see mure on tõesti võõras või puudutab asi meidki  ja kui lai ning sügav on probleem tegelikult käis üleilmsel  kliimakonverentsil uurimas Sander Loite. Osoon on Pariisis, sest maailma üldsus on veendunud,  et kui inimkond ei peata üleilmset kliima soojenemist,  siis on sellel katastroofilised tagajärjed. Kuigi näiteks Eestis on täna kliimasoojenemise mõjusid veel  vähe tunda, võib olukord peagi muutuda. Meie tulevastel põlvedel tuleb vastu astuda enneolematutele,  hädadele. Täna juba teame, et 12. detsember 2015 kell 19 16 läks ajalukku. Just nimelt üheksa päeva eest saavutati Pariisi  kliimakonverentsil maailma suurim diplomaatiline võit. 196 ÜRO riiki nõustusid üksmeelselt uue kliimakokkuleppega,  mille nimel töötati 20 aastat. Värskes lepingus seisavad riikide eesmärgid,  mis annavad lootust, et ülemaailmset kliima soojenemist on  võimalik pidurdada. Paar nädalat tagasi otsisime Pariisi kliimakonverentsi  sündmuste keskel selgust, milleks ja kellele on  rahvusvahelist kliimakokkulepet vaja. Probleemi tuumani jõudmiseks palusime abi Ameerika geoloogil  ja endiselt NASA astronaudilt. Catherin Sullivan. Ta on muide esimene ameeriklanna, kes käis avakosmoses. Süsihappegaasi kontsentratsiooni andmed maa 650000 aasta  ajaloost näitavad, et inimtekkeline kliima soojenemine on ilmne. Võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga on atmosfääri  paisatav süsihappegaasi kogus 40 protsenti suurem. Kliimamuutus on kõige enam tajutav põhjapoolusel,  kus võrreldes 1960.-tega on keskmine õhutemperatuur tõusnud  lausa üheksa kraadi. Inimtegevuse osa kliimamuutuste mõjutajana pole täna valdava  osa kliimauurijate jaoks enam küsitav. Teada on fakt, et kliima soojenemisele aitavad kaasa  niinimetatud kasvuhoonegaasid. Lisaks süsihappegaasile veel näiteks veeaur,  lämmastikoksiid, osoon ja metaan ehk ühendid,  mis ei lase soojuskiirgusel maa atmosfäärist  nii lihtsalt lahkuda. Kui näiteks meetrine või kahemeetrine Sääni jõeveetaseme  tõus Pariis lasi, otseselt ei ohusta, vaatame,  et kallas on piisavalt kõrge ja vesi sealt üle ei tungi  siis näiteks poolemeetrine või meetrine mereveetaseme tõus  viiks paljud ookeanisaared lihtsalt vee alla. Ometi pole inimesed ainsana kliimamuutuste mõju vallas. Niisiis puudutavad kliimamuutused kogu planeeti,  kuid mõju inimesele on meile kõige lihtsamini arusaadav. Viimase eurobaromeetri uuringu järgi oleme kliimamuutuste  suhtes üks skeptilisemaid Euroopa rahvaid. Veerand küsitletud eestlastest ei pea kliimamuutusi üldse  tõsiseks probleemiks, kuid muutuva maailma osana peab  ka Eesti muutuma. Paari aasta eest oli Eesti süsihappegaasi heide koguni 15  tonni elaniku kohta. See andis väikesele Eestile maailma pingereas  seitsmeteistkümnenda positsiooni. Meie selja taha jäid sellised suurriigid nagu Hiina,  Brasiilia ja India. Osa kõrgest CO kahe jalajäljest võlgneme oma sõltuvusele põlevkivienergiast. Mis oleks viga, kui kliimamuutuste küsimus oleks mõne  minutiga selgeks räägitav ja ka sama kiiresti lahendatav? Paraku pole probleemid saanud klaariks ka aastakümnetega  ja on vägagi tõenäoline, et see problemaatika ei kao  inimkonna päevakorrast enam iialgi. Meie tuleme selle globaalprobleemi juurde taas kahe nädala pärast,  aga praegu vaatame midagi hoopis pisemat  ja kodusemat. Nimelt varblast. Johann Voldemar Jannsen on kirjutanud. Süüa võib ta nagu kasvaja karjapoiss, kelle suu alati peas jahvatab. Millal sa näed seda, et varblane ei sööks? Silmad keerlevad tal hommikust õhtuni peas  ja ta vahib alati ümber, kust midagi võtta oleks. Tõepoolest vähe on neid hetki, mil varblased ei söö. Pidevalt käib terade hekseldamine. Ma mäletan, et kunagi oli meil neli varblast,  kes kanadele mõeldud terinokkisid. Kui kadusid kanad, kadusid ka varblased. Viimastel aastatel on hakanud taas jälle linde toitma  ja välja on ilmunud ka varblased. Alguses oli 14 varblast, nüüdseks on neid 74  ja üks neist on koduvarblane. Seega on meil kahte liiki varblasi, koduvarblased  ja põldvarblased. Nende eristamiseks oli mul kunagi oma viis. Nimelt jätsin meelde ühe lause, põldvarblane kündis peaga  põldu ja sellest on tal pea pruun. Koduvarblane aga lendas hooga vastu betooni  ja sellest on tal pea hall. Põldvarblasel on ka valge põsk musta laiguga. Kui kõrvutada need kaks liiki, siis on näha,  et koduvarblane põldvarblastest veidi suurem  ja iseloomult julgem. Mõlemad varblased hoiavad inimese lähedusse,  kuid päris sõbraks nad inimest ei pea. Minu poolt vaadeldavad põld ja koduvarblased leidsid  huvitava viisi, kuidas janu kustutada. Kambakesi ronis salk postkasti katusele ja varblased  upitasid end tilkade ja jäätükkide järele. Mõned leidsid ka hetke oma sulestiku lombis puhastada. Põld ja koduvarblaste peamiseks vaenlaseks on raudkull,  kelle menüüs moodustavad varblased valdava enamuse. Sellele viitab raudkulli inglisekeelne nimi Spar halg. Röövlindude kõrval võib varblaste vaenlaseks olla  ka inimene. Läbi ajaloo varblas peetud kahjuriks ja püütud teda hävitada. Näiteks Hiinas mobiliseeriti kolm miljonit inimest kolm  päeva kestvasse lahingusse, mille käigus tapeti üle nelja  miljoni varblase lootuses, et riisisaagikus tõuseb,  kuid juhtus hoopis vastupidi. Põld ja koduvarblased võivad tunduda vagurate venikestena,  kuid ma olen täheldanud, et ka nende kannatusel on piir. Nimelt juhtusin nägema ühte hetke, kus suur kirjurähn pidas  arukaks varblaseparve keskel tegutseda sest seal leidus teri  ja muud söödavad. Ühel päeval aga hüppas varblane kirjurähni ligi  ja venitas ennast pikaks, väljendas ennast riiakalt,  et viimane sealt kaoks. Selle peale sai varblane suur kirjurähnilt vastu pead. Kuu aja küsisime teilt, et kuidas nimetati rahvapäraselt  Tallinna raeapteegis seitsmeteistkümnendal sajandil müüdud muskaatpähkleid. Auhinnaraamatu lehed ja tähed number seitse võitis Elle  Soolepää ja õige vastus kõlab, et muskaat pähkleid nimetati  siis moosese munadeks või ka mustlase munadeks. Et nüüd edasi minna, läheme 150 aastat tagasi. Just detsembrikuus, 1865. aastal alustas tööd Tartu ülikooli  meteoroloogia observatoorium mis hakkas korraldama Eestis  toimuvaid ilmavaatlusi ja juhtima sellealast teadustööd. Küsime korraga kahte asja. Millises hoones see ilmakeskus? Kes seda juhatas? Õigeid vastuseid ootame hiljemalt 11.-ks jaanuariks  aadressil osooni loodusajakiri punkee. Või kirja aadressil Eesti loodus, Veski tänav neli. Mis veel? Seda, et talve alguseni on jäänud 10 tundi nii 17 18 minutit. Kolm. Soon.
