Millegipärast just täna meenus mulle vana Eskimutessaaga. Se pajatab järgmist. Olevat üks suur võtnud naiseks eskimo neiu. Kuid sellest abielust sündinud poeg olevat olnud nii inetu, et tema saatnud ta paadiga avamerele. Poiss jõudnud aga võõrama randa ja temast saanud seal valgete inimeste esise. Üks kutsu, kutsu, kutsu. Ettevaatust. Kuri koer. Tahab, aitan teda. Loomaga jalutama tulles võta kaasa luuakija plastikaatkot. Enn oli hiina laste hellitusnimeks väike koerake. Kõik elus on ühtmoodi loodud. Kõik elusolendid tunnevad valu, närveerivad ja kannatavad, vajavad tähelepanu ja abi. Nii üllatuslik kui see ka pole. Aga kodutu kasson briti metsikus looduses enam kui poolteist 1000 aastat vana. Mõned Londoni kesklinna kolooniad on paiknenud nois paigus. Sajandeid gorilla Koko valas pisaraid, kui perenaine andis talle teada kassipoja surmast. Teadlased on jõudnud uurimuste tulemusel järeldusele, et lemmikloomad madaldanud vererõhku Inglismaal peetakse kõiki kodutuid, kasse, kastreerimise ja munajuhade läbilõikamise seaduslikuks märklauaks. Assynerlased võrdlesid oma kuningat koera. Ta olevat hoolas nagu noor koer. 11 aastane vägivallatseja ei teadnud, mismoodi võiks välja näha küülik. Ema, näe, hobune. Paariakoerad saanud oma nime Indias kõige põlatumalt rahvakild on tavaliselt teatud alade põlisasukad olles samas elanud tuhandeid aastaid seega sageli kauem kui seal praegu elavad rahvad. Arvatakse, et neis paigus, kus tänapäeval elab suurel arvul paariakoeri olid kauges minevikus õitsva kultuuriga linnad, millest käisid antiikajal üle laastavad sõjad. Võimalik, et oma peremehe kaotanud koerad metsistusid ja muutusid paariakoerteks. Lugupeetud toimetus, tahan teile rääkida ühe üpris kurva loo. Olen 70 aastane haige vanainimene, elan üksinda maal metsaga piiratud kohas, tee ääres sõidab tee peal buss või auto, jõuab minu maja kohale, jääb seisma ja tean juba, mis edasi sünnib. Suure kiiruga visatakse kass sõidukist välja ja sõidetakse ära. Vaatan neid loomi ja hirmujudinad käib üle selja. Oli neil ju äsja oma kodu, aga inimene otsustas looma hüljata. Olen ikka andnud loomakistele süüa, kuid mida nende kümnekonna võõra kassiga ette võtta? Kas siis inimestel pole vähegi halastust? Kassid pole ju kurjad loomad, et neid nõnda koheldakse. Kassilise on kurvad, eriti siis, kui on tee äärde visatud koos poegadega. Iga koduloom vajab enda juurde inimest ja oskab tasuda headuse eest. Oma kassiga tegelen iga päev ja ta on mul tore paks, kas sallibi armastab mind väga? Minu süda valutab, aga inimestel näikse süda olevat kerge. Öelge, milles on vaesed süütud olendid süüdi, et neid ei sallita. Oleks vaja selliseid inimesi karistada, aga sellist paragrahvi ei ole. Kas inimeste südametes peab tõesti niisugune hoolimatus valitsema? Soovin, et see kirja avalikustatakse. Palun siiski nime teatavaks mitte teha, ehk jääb siis mõnel südametud inimesel teadmata koht, kuhu on hea kasse maha loopida? Ja see on probleem, on, seda ma olen ise näinud, tuleb Tallinna poolt, autosõidumasin, peatub Mäo park, platsil, avatakse uks, lastakse koer jooksma. Momendi möödumist tõmmatakse uks kinni ja sõidetakse edasi. Tartu poole. Mul mõni aasta tagasi tuli lasta üks koer seal maha, kes oli omaniku poolt maha jäetud ja läks niivõrd kurjaks, et hakkas Mäo rahvale juba seal kurja tegema. Samuti on kassidega, see on üks selline koht, kus poetakse neid, kas siis juba on ta siis väike või suur siis jäävad nemad sinna Mäo asula vahele ilma peremeheta ja muidugi nälg sunnib kõike kurja tegema, isegi Mäo pargi oravad on seal ohus olnud ja on. Te olete ilmsesti risti ja põiki kõik Järvamaa metsad läbi käinud. Kui sageli te kohtate oma metsades hulkuvaid kasse ja koeri, kas? Linna äärealadel on võrdlemisi suurel arvul liikumas ja eriti nüüd lindude pesitsushooajal. Koeri ma olen kohtunud õige palju ja need on enamuses kõik sellised, mis tohutud on. On teada, et neidsamu krants on ju võimalik paari-kolme viie rubla eest Turu lasta. Nii et siit võib siis teha järelduse, et sellised mänguasjaks ostetud loomad leiavad ka kõige kiiremini inimese poolt uksest väljaheitmise. Jah, seda küll, seda paistab linnas elades nendes suurtes kommunaalmajades, kus võib-olla lapse tahtel osteti seal või kingiti lapsele üks koera nässakas kastal tõukon või tohutu. Esialgu muidugi lapsel meeldib, aga hiljem juba, kui ta hakkab suuremaks saame ja siis ma olen isegi kuulnud paari inimese käest sellist juttu, et ta hakkab karva ajama, rikub ja teki siia mööblit ja kõike ja et enam ei salli siis hakatakse järk-järgult seda koera oma toast eemal hoidma ja varsti ongi see hulkuv koer. Ja nii nagu suurtes majades on, ühel meeldib, teisele ei meeldi, siis hakatakse teda jalaga lööma ja võib-olla rohkem loomale piinadega, mõne muu viisi mehel. Kas võite oma tähelepanekute põhjal öelda, on viimastel aastatel hulkuvate kasside-koerte arv teie meelest suurenenud või vastupidi, vähenenud? Minu arvates on see asi suurenenud eriti linna äärealadel ja linnas, kellel ei ole kaelarihma, kellel ei ole numbrimärki, need on kõik loetavad, hulkuvateks koerteks, selleks on seadus olemas. Linnastumisega suureneb hulkuvate koerte ja kasside arv. Ja seda ma küll sellepärast see näitab ka isegi meie prügimäe ümbruses, kus elavad täiesti metsikud kassid kellel ei ole ühtegi hooldajad seal ja millal sealt saab, see on väljaveetava prügi seest oma toidu. Ja nende arv on võrdlemisi suureks läinud. Siinkohal lülitasime magnetofoni hetkeks välja. Kõneks tulid hulkuvate koerte kolooniad. Ilmekalt on Nõukogude publitsist Vassili Peskov ühes oma artiklis kirjeldanud kohtumist taoliste koertega, kes loodusele märksa ohtlikumad kui hundid. Pärisin ühelt meie eakamalt looduskaitse inspektorilt kauaaegselt jää kerilt Endel Eskult. Kas ta Eesti metsades on metsikute koerte karju kohanud? Juttu see küll on, aga, aga vähemalt meie majandi territooriumil või rajooni territooriumil selliseid kohti ei ole. Kassi olen kohanud küll seal kuus kilomeeter täiesti elamutest eemal ja selle kassi Mäevitasin ära, Laskin maha ja tema kaal oli kuus kilo. Me alustasime sellest, et Mäo teeristi armastatakse kasse ja koeri maha poetada autodest, mis te arvate, kui nüüd selle jutu tulemusena suureneb veelgi Mäo teeristis korter? Minu arvamus on selline, kui nüüd saade ükskord eetrisse jõuab. Võib-olla saan mina juba selle asja oma Mäo rahvaga rääkida läbi, kui nähakse sellist juust märgib üles auto numbri ja võib-olla me saame selle masina omanikuga kindlaks teha, kes selle teoga hakkama sai, kes oma kassi või koera hülgas ja maha jättis, vähemalt siia Mäo kolmnurka või baari ümbruses. Et teda kasvõi tuleviku peale nii avalikkuse ette tuua. Sellised asjad, May, põlgan neid loomakesi aga tahes või tahtmata tekib teinekord isu küll selline, et midagi parata ei ole, veab püssirauda tõstma järavid. Kirjad Kohtla-Järvelt, Tartust, Pärnust, Võrust ja Heli lõik paidest kinnitavad üht. On olemas selline nähtus nagu kodutud kassid ja koerad. Vanalinna päevade aegu võtsin magnetofoni pärimaks tallinlastel, mida nad sellest nähtusest arvavad enne kui avanenud mikrofoni. Olgu selgituseks öeldud, et paaritunnilise jalutuse käigus loendasin vanalinna tänavail kokku paarkümmend kassi ja mõned koerad, kelle välimus viitas hulkumisele. Niisiis, mida arvab pealinlane ise, kellele võiksid vanalinna kassid kuuluda? Online kassile. Eks ikka vana nina ikka nööriga, mõnedel on nagu omanikud ka olemas, aga iga poolediku hulguvad ise ringi. Ei tea võib-olla kodutu peremehele, kes on nende kassi nagu võtnud ja pärast hulkuma lasknud pole enam korralikult hoidnud küll mitte kellelegi. Hulkuvad kassid, et te tahate öelda, et on olemas selline nähtus nagu hulkuvad kassid ja koerad küll. Nüüd on igal pool, neid on väga palju minu meelest linna vahel. On see teid ka kuidagi isiklikult puudutanud, on see teie jaoks ka olnud probleemiks? Ei ole mõelnud, mina ei oska öelda. Minu arust sellist nähtust ei tohiks üldse olla, oletame, et kui teie oleksite meie linnavalitsuses, mida teie pakuksite probleemi lahenduseks on, seda täpselt ei oska öelda, võib kõlviiev skaalal kuskile maal hoida neid sellepärast, et grillasel nagu Kalb toas ei ole eriti kasulik, ka. Avamaal jookseb koes ringi hoovi peal ja see eriti on aed ümber, muidu kas olu hulkuma ja siis lähevad, võib ära veel joosta. Nii et arvate, poisid, et linna kassid, kes hulguvad, võiks suunata, maale kokku korjata Paldiski vangi lüüa ja kogu lugu rohkem seal midagi näiteks ära korjama. Erandmasinad on nende jaoks, tähendab te leiate, et need koerad ja kassid tuleksid hukata? Ja arvatavasti nõnda on. Muidugi, mis on märgiga koer või kass ei ole olemas märkidega muidugi leiaks peremehe üles, eks ole. Mis on ilma rihmad ette ja on marutaudis ning tuleb ära hävitada. Aga osadel on rusika, kes on niimoodi, mitte nii haigustega, nendele võiks ikka peremehed otsida, et mõned ikka tahavad. Endal kass ja koer ja hoolitsen, on, aga huvitav, missugune organisatsioon peaks siis sellega tegelema? Seda küll ei oskaks öelda, kas loomaaia või midagi, sealjuures mingi niuke organisatsioon. Kasside-koertemaja kasvõi see, aga, kas inimese linnainimesel peaks olema koduloom? Peab ikka olema, aga nüüd ma tulen selle alguse juurde, kust võiks probleem olla saanud alguse? No eks ikka peremeestest, kes võtavad endale kassi ja koera ja väike tuba ja pärast leiavad kassipoja väikse võtnud ja iga kas kasvab välja või koer ja siis loomulikult teda enam ei pea ju tal ei ole lihtsalt kuskil olla ja siis ta hakkab loomulikult hulkuma. Loom on loom muiugi teda koristada, millegi. Siis ta lähebki minema. Nii et tähendab seda juttu nüüd kokkuvõttes võib sõnastada nõnda, et tegemist on ikkagi inimeste ebainimliku käitumisega. Ja ta kasvatab selle välja looma, et nii kaua, kuni ta enam ma arvan, et inimene on kõige rohkem süüdi sellest minul täpselt samamoodi arvan ikka, et kui loom on siis teatel liikumisrõõmu puhas kasvanud, ma olen teda seal jalutama ja muidu ta läheb lihtsalt hakkab ise jooksma, hulkuma alguses vähe aega pärast nagu rohkem saab julgemaks ja sellest tulevadki hulkuvad kassid, võõrad. Nimetagem neid kuidas tahes. Kas hulkuvad kodutud või peremeheta kassid ja koerad. Nii või teisiti, nad on paariad, heidikud välja tõugatud. Neile kuulub meie halvakspanu. Et saaksime hulkuvate kasside-koerte probleemi ulatusest selgust, suundusin meie looduskaitse seltsi esimehe esimese asetäitja rahvusvaheliselt tunnustatud looduskaitsetegelase Jaan Eilarti juurde. Ringihulkuvaid kasse koeri muidugi olla ei tohiks ja maailmas enamasti neid ka ei ole. Võib-olla erandiks on siin mõned arengumaad, kus nendele küsimustele seadusandlikus korras veel ei ole suudetud küllalt tähelepanu pöörata. Ma arvan, et see on mitte ainult seadusandluse küsimus, vaid see on eetika küsimus. Me mäletame. Ma ise mäletan ka oma lapsepõlvest. Lapsed on alati näiteks kasse armastanud. Kui kassil tulid pojad siis hea meelega oleks kõik see aeg nendega tegelenud, kuid ühel hetkel neid poegi olemas lihtsalt ei olnud või oli olemas ainult üksainukene, sellepärast on paljudes maades sisse seatud eraldi koera ja kassimaksud. Ja inimene võib siis pidada, kui tal selleks on sobivad tingimused, neid tingimusi ka kontrollitakse, näiteks paljudes maades on niimoodi tehtud, et kui sul on oma eramaja, siis ei pea maksma koeramaksu. Aga kui sa oled kommunaalkorteris, pead seda maksma, sest et kommunaalkorteris koera pidamine tähendab paratamatult ümbruskonnas teiste inimeste tehtud töö rikkumist isegi vastuolusid, kasvõi laste mängukohtade või jalutamist kohtadega ja koerte jalutamist kohtadega ja nii edasi ja seda politsei liinis, aga ka ühiskondlike mõjutamisvahenditega jälgitakse ja viiakse niisugustesse piiridesse. Et koertest ja kassidest ei saaks urbanisatsiooni tingimustes tekkida nuhtlus. Selleks, et niinimetatud nuhtlusega võidelda on meil olemas koerapüüdjad. Täpsemalt öeldes Tallinna linna spetsialiseeritud autotranspordibaasi. Väikeloomade hukkamise punkt. Möödunud aasta võitlus lõppes tulemusega 7000 hukatud kassi ja 2000 koera. Küsigem staažikalt meistrilt Manivald tilgalt, kuidas ta möödunud aasta saaki hindab. On olemas ka kehvemaid on olemas vähem, kuid heast ja millegipärast neid rohkem. Kas seal inimesed kolivad uutes vedades jätavad kublad, kassid ja koerad näha, sellepärast uutes majades palju korteris. Inimesed ja seoses sellega, eriti Lasnamäe on palju seotud ja seal. Me käime punasel tänaval, majad lammutaks ära ja viivad oma katid kaasa ja siis viivad tänna uutesse majadesse tallavad koridori, seal lähevad igale poole. See on alla keldri, ütles, et jalg kogunevad, need kasid ja seal hakkavad pesitsema ja tulevad need pojad ja palju poegi ja seal on Muidugi saab, näete ka, kui suuremaks saavad, aga väiksed on väga raske kätte saada, seepärast nemad ei tule palderjani peale tema liidule. See oli headel natoosisevad ja lähevad jälle oma teed. Tagasi tulles on siis ikkagi, saame need hiljem kätte jälle. Kas nii, kahe nädala takka või või kuu aja pärast. Emale. Te ütlesite siin, et kassid tulevad palderjani väänalt. Kuidas teie kolmekümneaastase praktika tähelepanekud on, mismoodi see kassipüüdmine siis käib? Kassipüüdmine käib väga lihtsalt spikker keset kastid 30 sentimeetrit korda 30 40 sentimeetrit pikkus 60 sentimeetrit ette olla asetatud alla kuku luuk, mis jookseb soonte sees seal kirjer taha ja siis, kui kantsler sinna sisse palderjani või kala või liha peale, siis tallele nöörist jah, on kassi kinni. Ja siis oli laukvaatleksid, kuis ei, sai seejuures valvata ööd ja päevad, siis paneme samasuguse lõksu, mis elas automaatselt, kui kassa astub sinna vineeri peale, mis seal sees on pandud siis luckleb automaatselt kinni liha või palderjani või ükskõik mis on, mille peale ta siis kaskeerib. Tuulised koerad on niimoodi, kui on eriti pulmad. Kui emane jookseb ja siis isased on järgi. Siis vaatame, kui me kuskil koridori ukse lahti, emane, panen uue kuskile kinni, siis kena on lugeda, siis on niimoodi, et paneme selle nööriga, tõmbame ukse kinni ja siis mõned koerad lähevad lehmadele juura. Tead, ja siis nii saame siin neid koerasid kätte, aga muidugi neid lontrusi saame niimoodi, kes tuleb juurde, liputab saba, selle paneme lingu kaela ja võtame ära. Lähme nüüd Ast, vaatame, mis sest loomast saab, kui ta on toodud siia Paldiski maantee 80 Väike-loomade hukkamispunkti, sinna seisame ühe sellise ustega suure kasti ees. Mis loomadest saab, kui nad vett ambulatoorium autoga siia hoovi peale tuuakse? Tallinn on eraldi sisse selle gaasi ja siis kuuluvad nagu kõik inimesed, keegi juhuslikult gaasi kätte jäänud. Paljud küsivad, kas tal on valus jääd, lamp, sõrm, aga selle kohta võiks öelda läpikal sõnu osakueerial nagu mängistasimatel armatseda sellele. Ja siis, kui tuleb kaassiis, ta tunneb, et midagi on viltu, siis ta hakkab haukuma ja tahab välja saada, et muud ei ole midagi. Nüüd siit uksest, palju teil siin neid koeri korraga sisse ja kas mahun? See on suur, kas siia saab seitse, kaheksa panna olenevalt suurusest muidugi keskeltläbi ja tassis eraldi kastis. Seal kastis igas kastis võib-olla 10 kassi-idel eraldi, nii et 20 kassi ja seitse koera. Panijale keskmine päev on mitu kassi ja mitu koera. Oskad öelda? Päev on tavaliselt ei ole vähem kuusk päeva kassi seal 30 40 selle tõstmini peegagi peale brigaadis kolm inimest vahetusega hommikul kella kaheksast 20-ni. Tee kõik, kes te siin tegelete loomadega, näete väga palju inimese poolt hooletaja abita jäetud kassi ja koeri, kas teil endal ka kass kassi või koera või on see töö juba tekitanud teis täiesti apaatia igasuguste loomade suhtes? Vaat see on selline, kui on vähem korralikult täited ja inimene kolib ära ja siis ta oli sunnitud selle siia teemasse, sest ta ei saa seda kaasa võtta. Aga üldiselt on kõige rohkem niisuguseid asju, inimesi tallele, Pedasena koeri viimase veerandini ja kas nende karvade pealt ära langenud, seda kutsutakse nöödeks. Ta hakkab lastele külge, arstid soovitavad, äratõuge ikka ta leiab. Ja kui lõpuks vahel olekut hakkavad kaebama ja võimatu öelda, siis ta on täiesti tuuakse siia siis viha ja kahju korraga. Aga teil endal kass ja koerad on tahtmist pidada? Aga teil on kodus? On need siis need kaastundest võetud või on ikka paberitega? Ja teie. Mul on kolm koera ja üks kass. Hoolitsen nende hästi. Kaks tuva koeral nõue, koer väga kenasti. Kas need on nüüd ise muretsetud kusagil või on nad tõesti kajad tänava pealt töö käigus saadud? Ei, see on kõrvalt naabrist ja siis keegi kodaniku käest sain omale ka toakoera ja ütles, et tip-top ja mõtlesin omale ja nüüd on teine sõber ka temal olemas. Loomalt uidates seda küll ei taha kuulda ka ju minagi ta koer sinna satuks. Nõnda rääkisid tüdrukud, kes olude sunnil pidid puudel Tommy ära andma, sõbratari hooleks. Paraku oli uuel perenaisel selge arusaamine oma ja võõrast koerast. Nõnda jäigi puudel mitte sõbratari hooleks, vaid saatuse hooleks, see tähendab tänavale hulkuma. Tal on kindlasti, on väga halb. Göringi ees. Ta väga seltsiv, jookseb lastega ringi, aga nagu meie seal käime, siis tuleb hüüamist, kohe tuleb meie juurde. Kui me läheme, tuttasime tööna koju ei saa kaasa võtta, kui on kodus siis jääb sinna maja, Etti nukra ilme nagu pisarad tuleksid silma talle meil endal ka tulevad, siis teadsin. Kindlasti väga halb on tal endal olla südames, ma ei tea, mul läks endal küll sihuke tunne minuga, nii teaks. Altame. Tommy pidas sind oma peremeheks. Missuguseid iseloomujooni märkas Tommy sinus? Alguses ta vaatas, et täitsa ja jah, võib-olla niimoodi, ja siis, kui ma ära andsin, võib-olla siis vaata, Ville eelistamine nagu ära andisid, kas ma olin juba selline tunne, jääb? Ta niimoodi mõtles kohtades Tommyga kummal, nagu kehvem tunne, võib-olla minu meelest on koeral halvem tunne. Püüdsime küll nii, et noh, et nagu koer unustaks meid ära ene et nüüd uues perekonnas, et ei hakka nagu vahele segama hiljem. Aga ikka koera ikka endal südames, kui koera näed koeral kaika ja kas see võib siis olla ka koera piinamine? Piks ikka piinameloom ennast samal ajal? Mina arvan sedasama, et koera piinamine, muud moodi lihtsalt ei saa seda öelda ka teist sõna lihtsalt ei ole. Loomapiinamine ja meenub paari aasta eest tehtud dokumentaalfilm linnaloom alasti kaadrid inimeste ebainimlikust suhtumisest loomadesse trellitatud ahvid, rihmapidi rõdult alla rippuvad koerad, kassid prügikastides ja siis inimene hulkuvale koerale näpuga näitamas. Sisuliselt tähendab see ju seda hukkamõistu iseendale oma liigile, inimeste liigile. Looduskaitseseltsis uurisin Arvoviitalilt, kuidas ta suhtub kõige tavalisematesse koduloomadesse. Kas kassid ja koerad tänapäeva inimesele on üldse vajalikud. Ja kindlasti on vajalikud koduloomadest rääkida, siis meenub mulle kuskilt kuuldud jutt, kus mitmetes riikides Linna parkidesse on toodud kõige tavalisemaid koduloomi näiteks lambatalled, seapõrsad ja nii edasi. Millega siis lapsed võivad seal linnapargis päeval mängida ja neid loomiga tundma õppida, neid kammida, pesta, musitada ja nii edasi? Ma arvan, et just vot selline kodule loomadelt kõige tavalisemate koduloomade lähendamine meie väikestele lastele avaldab looduskaitse mõtteviisi kujundamisele kõige paremat mõju ja ma arvan, et me Tallinna loomaaial oleks kah selliseid võimalusi hea tahtmise juures kõige tavalisemaid koduloomi suure hulga eksootide kõrvale esitada, kus siis lapsed, kes võib-olla ei jõuagi koguste loomaaeda läbi käia, saaksid lihtsalt rahulikult nendega mängida, kartmata, et lapsed kaotsi läheksid või nendega midagi juhtuks, sellel suhtun üldiselt. Igasugustesse koduloomadesse. Ei saa muidugi heaks kiita mitmesuguste erandlikke kalduvustega inimesi, kes soetavad omale koju kümneid ja kümneid elukaid. Ja pärast ei suuda neid toita. Ja kus pooled plehku panevad ja et koerte kassipüüdjate poolt kinni püütakse. Muud moodi hukka saavad. Siit võib-olla siis see, et mis mõtteid tekitavad teis kodutud hulkuvad kassid ja koerad Nukraid üsna nukraid tundeid, siin on olnud tegemist tegelikult sellega, et. Peremehed ta koer on peremehe iseloomunäitaja, öeldakse sõbra järgi. Võib öelda, kes sa ise oled. Ma arvan, et selle kodulooma sellise väljanägemise järgi võib öelda ka mingil määral selle koduloomaomaniku iseloomuomaduste üle. Et seetõttu on väga nukker vaadata hulkuvaid kasse ja hulkuvaid koeri, sest ma arvan, et kõigil meil on kunagi olnud oma turvaline paik, kus nad on melaga saanud. Seetõttu on väga nukker vaadata hulkuvaid kasse, hulkuvaid koeri, see tähendab inimesi. Tänapäeva inimene ja loom on kass, koer meile ikkagi vajalikud. Selle küsimusega pöördusin ka NSV Liidu rahvakunstniku, paljude loodusfilmide autori Aleksandrias Kuriidi poole. Kuulakem, mida ta reporterile vastas. Inimesed, kes looma eest hoolitsevad, on avatud hingega inimesed. Tähendab, nad ei ela ainult iseendale. Eriti tähtis on see laste puhul harjunud lapsest saati enda kõrval nägema, sõpra arvestavad nad täiskasvanuna ka hoopis rohkem teistega on tähelepanelikumad ja sõbralikumad kuid kahjuks pole kõik inimesed sellest puust. Õige sageli olen tänavatel kohanud kodanik, kes mind koera pärast hurjutavad. Koeral pole kohta inimeste hulgas, mida see koer linnas teeb ja nii edasi ja nii edasi. Sellistel puhkudel seisatun ja ütlen. See oleks ääretult ebaõiglane meid ümbritsevate elusolendite suhtes. Kui inimesed selle üle mõtiskleksid, siis ei pretendeeriksid nad ainuisikuliselt elule Maal. Kodutud loomad? Need on ebasiira, armastuse, moe ja lihtsalt inimliku julmuse ohvrid, ütleb Komsomolskaja Pravda veergudel tuntud looduslugude autor Vassili Peskov. Veelgi enam, juba see, et inimene linna pärisse looma võtab, on suur julmus. Kuulsal loodusfilmide autoril Aleksandr Scuriidil on selle artikli kohta oma arvamus. Mina näiteks olen veendunud, et meie koer on üks õnnelikke maid elusolendeid tervel maamunal. Me hoolitseme tema eest ümbritsema, teda tähelepanuga, toidame, hellitame ja käime temaga jalutamas. Ta on meil hea. Me oleme teda nõnda kasvatanud. Piisab vaid kodust ära sõita, kui ta hakkab meie järele meeletult igatsema. Teate, mida meie koer teeb? Ta tassib meie toatuhvlid ukse alla ja jääb meid koju ootama. Selline käitumine teeb hinge hellaks. Kuidas ma saaksingi nõustuda seisukohaga, et loomapidamine on julm. Pean pöörama tähelepanu veel ühele väga olulisele momendile. Kahjuks tunnevad inimesed loomi väga vähe. Vahest olete kuulnud USA tüdrukust, kes õpetas oma korillale kurtummade keelt. Uskumatu, aga see Kokko teab rohkem kui 500 sõna tähendust. Alles mõni aeg tagasi hämmusin keeletuks. Kujutage ette, mida tegi gorilla Koko, kui tema perenaine teatas kassipoja surmast. Sellest tulenevalt on mõned teadlased seisukohal, et meil inimestel ei ole õigust hoida gorillasid šimpanse puuris. Küsimus on eetilist laadi. Liiga hästi mõistavad need inimahvid meid ka jälgides oma koera käitumist, olen alati vaimustuses. Muide, koera kuuldes ei tohi temast rääkida. Ta saab kõigest aru. Vähe sellest. Selgub, et meie koerale on hästi arenenud muusikaline kuulmine. Kohe selgitan. Kunagi mängiti preemia ilmateadete taustaks üht kindlat prantsuse meloodiat. Koer harjus selle meloodia lõppedes välja minema. Ta tuli minu juurde ja ootas oma jalutuskäiku. Siis ühtäkki muudeti viisi. Koer oli segaduses, ta läks teleri juurde, käis ümberaparaadi ja oli näha, et ta närveeris. Ta ei mõistnud, kuhu kadus talletatud Ta muusika. Seejärel harjustamil Tšaikovski saatel jalutamas käima. Praegu aga kõlab eetris hoopis kolmas meloodia. Meie koer on kaotanud usu ilma teadetesse ja nüüd usaldab ta üksnes spordisaadete tunnusmuusikat. Efedriin, mis sa arvad, mille poolest loom kõiki siis hamster, kass, koer või ka su akvaariumikalad mille poolest loomad erinevad näiteks mänguasjadest. Sellepärast, et nende eest tuleb hoolitseda, nende elukohta tuleb puhastada, siis tuleb neile süüa anda. Ja noh, ei tohi tunnustada ära. Tähendab loomad on siiski nagu ka oma perekonnaliikmed kellel on hing, kellel on süda sees. Kindlasti. Noh, nende eest palju olite te nendega peab ka vahetevahel ikkagi rääkima, kui näiteks koer või kass sihtiva, nagu, nagu ka natuke saaks aru sellest, mis sa räägid. Mis sa arvad, kas kanad räägivad sinu akvaariumikalad? Seda ma täpselt ei tea, aga ma arvan, et võib-olla nad omavahel räägivad. Nende akvaarium on nagu nende Lynne oma linnauudiseid bosse näiteks. Ja kohe on esinda kindlasti mõelda, et kuhu need nii äkki kadusid ja kui te üksinda, siis ta kunagi ei söö ega joo ja kui koju tuled, siis ta alati hakkab kiiruga jooma ja sööma, mida võiksid koduloomad üldse inimesest mõelda? Tööd, olla mõtlejad, seda, et miks inimene üldse need endale võttis, nemad ei tea, mis kasula toovad inimesele. Teadlased on uurimuste tulemusel jõudnud selleni, mida loomapidajad on alati tundnud. Kuivõrd hästi mõjub lemmikloom inimesele hoolimata kõigist hooldamis muredest loovad lemmikloomad meeldivat tundeid, mis teadagi parandavad nii vaimset kui füüsilist tervist. Teadlased on tõestanud, et loomad vähendavad stressi loomas hilitaminegi juba alandab vererõhku. Hiljutised uuringud näitavad, et täiskasvanuid tajutakse väärtuslikematena, kui nad on loomaga ja mis kõige huvitavam. Mõned aastad tagasi uurisid teadlased seost lemmiklooma omamise ja haigustest ellujäämise vahel. Vaatluse alla võeti 92 südame-veresoonkonna haiget, kellest 53 omasid looma ja 39 mitte ilma lemmikloomata. Grupist suri aasta jooksul ligi kolmandik seega 11 inimest. Samal ajal kui 53 haigega loomapidajate grupis suri vaid kolm inimest. Arvamus, et loomad võivad pikendada eluiga, seondub sellega, et üksikud inimesed kalduvad haigestuma ja surema sagedamini kui need, kellel on eluaeg seltsilised olnud. Hiljutine ankeetküsitlus, mis korraldati poolesajale Tallinna, Viljandi linna ja rajooni lapsele näitas, et vaid kolm last mängivad kassi või koeraga. 60-st küsitletud eelkooliealisest maa lapsest vaid üks vastas, et tegeleb kassi ja koeraga. Oletame, Ebedriin, sinu juurde tuleb mõni su klassikaaslane nõu küsima teadet, mul on selline mõte võtta endale koer. Mis ma peaks tegema, et, et kas võtta või mitte võtta. Kui tal on jääd koerapidamistingimused, siis ma kindlasti soovitaks tal koera võtta, mida tahad. No siis ma võib-olla ütleksin, et ta võiks natuke järgi mõelda, sest ma ütlesin, et ega see pekingi paleekoer, noh väga hea iseloomuga ei oleks ma soovi teistel õpetada. Ja muidugi siis tuleb Esmelais, mis ta peab sööma ja ja siis noh, eks ta ise juba hakkab ka nägema, mis talle maitseb. Ei maitse. See inimene, kes tahaks võtta näiteks sinu pekingi paleekoera siis tal peab olema üksjagu palju kannatust. Nojah, ma arvan küll, sest kutsikast peast on kindlasti koertega palju rohkem tegemist kui suurest vastest siis ta paari Pütsinda olema või niiviisi siis ta pole enam nii palju vaja tegeleda, aga väikestest kindlasti mängide noh, peab palju aega olema selle jaoks loomi pidanud kuskil juba kuue või viie aastaselt. Ja siis mul kõige esimesena hoid hamstrid. Järgmisena siis, kui ma juba Tallinnas tõin, siis ma sain endale koera Tallinnas mulloikas koeraga veel hamstrid. Ja nüüd ma võtsin akvaariumi, aga muidu loomadest mul kunagi. Pole tingimusel, kas sa oled vahel märganud tänavatel liikudes, et see koer on peremeheta, või see kas on peremeheta? Ja meil siin on mitmeid koeri ja kassi, kes on ilma peremeheta vaest innovision, 10 kassi, tule järjest. Meil on siis niisugused kohad, kus neil on pojad ja siis need toovad poegi ja siis neid on nii palju siin, mis sa arvad? Miks need loomad on jäetud ukse taha, on seal vahel tekkinud sellist mõtet või sellist küsimust miks nii on inimene teinud inimesed. Võtavad endale loomad, pärast nad tüdivad ära, nendest enam ei viitsi tegeleda, siis ihkavad nad välja kas ukse taga või või siis näiteks, kui ei viitsi tegeleda, aga ära ka ei raatsi anda, siis ei viitsi nende kõue, mine lasevad rõdult alla niiviisi rihmaga ja piinavad neid, mille järgi näiteks ära tunneb, et see koer on kodutu. Ta on niiviisi kammimattaya must ja tavaliselt on neil koertel kirbud ja siseneb ennast kratsivad igalt poolt, sest nad on näljas, nii kõhnad, kõik luud ja kondid on näha neil. No sa oled kolmeteistkümnene ja nagu sa ise ütlesid, viie-kuueselt, mäletad sa juba oma hamstrid, nii et sul on siis üks, seitsme, kaheksa aastane loomapidamiskogemus, mida ette võtta, et neid kodutuid kasse ja koeri ei oleks. Tavaliselt sisestele inimestele või tuleks kodus ära käia nendel, kes neid koeri jagavad, et vaadata, milline olukord seal kodus on, või kui väikesed lapsed või siuksed on. Et siis lasen nagu ei oska nende eest hoolitseda ja vanemad käepärast ei viitsi enam hoolitseda. Ja siis isadeks need koerad välja ja kassid. Sa arvad, et peaks olema selline eelnev kontroll enne, kui üldse looma inimesele anda või enne kui inimene üldse loome, tohib siis osta? Et hulkuvaid kasse ja koeri tekkida ei saaks, pakub efedriin välja mõtte, et tulevaste loomapidajate kodusid kontrollitaks. Kas need inimesed looma üldse tohivadki pidada, kas nad on seda väärt, et neil oleks truu sõber koera näol ja kass, kes kodu hoiaks? Saate algul kuuldus selgus, et valdav enamus juhuslikult küsitletuist soovitas pikemalt mõtlemata kodutud kassid ja koerad kokku korjata ning hukata. Paar korda on, meil on sellised vahendid kõik olemas saanud pöördud veterinaaride pooli ja on see loomakene hävitatud. Raskuse, sellega muud midagi ei tule. Nii et poole pöörduda telefonil 550 983 vastuvõtu aja tõrviku kella kaheksast kella 16 30-ni, välja arvatud laupäev, pühapäev, aadress Paldiski maantee 80 Väike-loomade hukkamise punkt selgituseks, kes sõidab linna poolt. Kui tuleb tuleraudtee, siis teeme töö mere poole. Paldiski maantee 80. See oleks probleemi kõige kiirem ja konkreetsem lahendus. Inimestevahelistes suhetes oleks ju täiesti mõeldamatu akt. Meil ei ole ju kombeks oma vanu sõpru maha lasta. Etoloogia üks rajajaid, Nobeli preemia laureaat Konrad Lorenz kirjutab raamatus kuningas Saalomoni sõrmus. Looma juuresolek on mulle olnud suureks toeks umbes tee, nagu leitakse tuge lapsepõlvemälestustest. Nagu ülepea püütakse leida midagi, mis filmi lindina möödalibiseva silus annaks meile nii vajaliku iseolemise tunde. Miski muu ei saa mulle sellist kindlustunnet nii selgelt rahustavalt sisendada kui mustava neljajalgse sõbra lähedalolek. Loomapidamissoov sugeneb enamasti igiammusest põhjusest mis ajendas ka Kiplingit oma džungliraamatuid kirjutama kultuuriinimese igatsusest vaba looduse kaotatud paradiisi järele. Iga loom on teadagi osake loodusest. Range kirjutamata seaduse põhjal peab loom olema varustatud tema kehaliseks hingeliseks heaoluks, kõige vajalikuga. Uue looma, võlust ja ilust. Esmases vaimustuses olles soostutakse selle raske kohustusega sageli liiga järelemõtlematult. Vaimustus vaibub, kuid kohustus jääb ning enne kui arugi saadakse, evitakse üsna suurt koormat, millest enam nii lihtne pole vabaneda juhul kui südametunnistust kuulda võetakse. Kui aga mitte, siis sooritatakse kuritegu, sest koera kassi hulkuma jätmine on kuritegu. Või kui soovite loomapiinamine jõudsimegi ringiga inimese juurde tagasi. Meie ise oleme põhjustanud selle ebamugavustunde, mida tekitavad hulkuvad loomad. Kuid mis saab edasi? 13 aastane Ebedriin arvab nõnda. No täpselt seda ei tea, aga neil võis teha siukse. Mina näiteks tahaksin kyll teha, kui mul oleks võimalik, teasid asutuse või majakuu sees kõik need koerad ja kassid panna elama. Stopp, aga sama mõtet pisut teises sõnastuses väljendas literatuurne ja ka see ta veergudel Moskva looduskaitse seltsi inspektor Juulia Swedova, kes räägib nõndanimetatud ülearuste loomade hooldepunktidest. Tsiteerigem. Ma ei mõtle selle all instruktsiooniga ette nähtud kolmepäevast kinni püütud loomade hoidmist. Need punktid peaksid saama loomade ajutiseks koduks. Siin peaksid leidma abi loomade omanikud, kes mingil põhjusel ajuti ei saa ise oma neljajalgsete sõprade eest hoolitseda. Ootab siis neid komandeeringu või pikem haiglas viibimine. See punkt võiks võtta vastu loomi omanikelt, kes mingil põhjusel peavad oma koerast või kassist päriseks ära ütlema. Ehk nii leiavad need loomad uue peremehe. On loomulik, et koheselt kerkib üles raha küsimus. Esiteks loomade viibimine nendes hooldepunktides oleks tasuline. Teiseks, sinna laekuksid rahalised vahendid loomade müümisest eraisikutele ja asutustele. Ja lõpuks loodan, et võiksime arvestada ka summadega elanikelt, kes armastavad loomi ja tahavad nende heaks midagi teha. Nende punktide olemasolu peaks likvideerima järelevalveta ja koduta loomade probleemi muutes tarbetuks väikeloomade hukkamise utiliseerimist punktide olemasolu. Ja mis kõige tähtsam, need hooldepunktid oleksid suurepäraseks näiteks meie humaanset suhtumisest loomadesse. Ja tõepoolest, miks mitte rajada selliseid hooldepunkte. Sama seisukohta jagab ka paljude laste sõber, NSV Liidu rahvakunstnik, akadeemilise nukuteatri direktor Sergei obrassov kes mitmel pool maailmas on külastanud taolisi kiir Haaemme loomakodusid. Nõnda, et kui loom koju ära ei mahu, siis ei pruugi teda tänavale, prügimäele või metsa saata, vaid tuua looma hooldepunkti, mis asub ja mis kahjuks esialgu veel ühegi organisatsiooni eelarvesse pole mahtunud. Aga meie inimesed erineme loomadest oma kõrgema mõistuse poolest. Homo sapiens-ile on antud tõestada oma humaansust. Looma hooldepunktid contra Väike-loomade hukkamispunktidele oleks selle mõttevääriliseks tõestuseks. Ja mine tea, võib-olla on õigegi Gröönimaa eskimod saaga. Et valge inimene pärineb koerast. Nüüd kahekesi haugume ta peale. Anna mulle käppa, trimm. Oli unes või oli see ilmsi? Kauge mälestusmällu poeb. Ahjul mõnuldes jälgis mind silmsi nurru lüües mu kassipoeg.
