Seekord tunnustati elupäästja medaliga kahtekümmend kuut inimest, kelle hulgas oli ka neli eraisikut. Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu ütleb, et kõik päästjad on saanud professionaalse ettevalmistus, aga inimelu päästmisel võib olukord nõuda erilist käitumist. On sündmusi, kus tõesti on ka seda julgust vaja, et minnagi nendesse rasketesse, situatsioonidesse kõrgustesse või nii edasi, et üks asi on ikkagi olla selles treeningsituatsioonis, mis on tegelikult ju turvatud ja selge, teine on ikkagi see, kus on ohtusi, varjatud ohtusi täis pime, halb ilm, kõik muud asjaolud, et see on ikkagi väga julge samm Määri ületada, sellest küll treenitakse, aga, aga reaalsus on ikkagi teine. Paranenud varustus on siiski muutnud päästjate töö lihtsamaks. Kindlasti termokaamerad, mis võimaldavad siis suitsuses pimedas keskkonnas näha kannatanud võimalus näha ruumi enda ümber, sisuliselt vanasti läksid päästjad sisse ja ta nagu pimesi nagu piimainimene, saab ruumis kõndida, praeguse liikuda. Nüüd on antud päästjatele silmad ja ta saab näha selles pimedas suitsu täis ruumis. Kõige enam medaleid antakse nagu ikka välja päästjatele, kes on toonud inimesi välja põlevatest majadest. Tavapäraselt on otsustavus ja julge tegutsemine päästnud ka mitu inimest uppumas. Aga on ka muid juhtumeid, näiteks see, kui jõhvi päästekomando töötajad päästsid Ontika paekaldalt alla kukkunud naise kusjuures oluline roll oli siin häirekeskuse idakeskuse. Valvevahetuse juhil Tiina Johkemil. Laseme tal endal rääkida. Kaheksanda juuni öösel südaöösel tuli siis see kõne, kus naisterahvas väga vaeva sellega andis teada, et on kukkunud Toila-Ontika poole kõndides paekaldast alla ja, ja ta ei osanud seletada täpselt, kus ta on, ta suutis öelda, kust, kuhu ta oli teel ja kuidas ta sinna kukkus. Ta kurtis valusid, kurtis, et tal on külm. Esimese asjana saatsime välja kohe nii kiirabi, päästjad orienteeruva selle umbkaudse aadressi peale asukoha peale ja siis hakkasingi küsima, et kus ta kõndis, kaua ta umbes kõndis siis, mis asendis ta on, et kuhu ta pilk on, et mida ta näeb endast ees endast vasakul paremal ja kuna päästjad juba sõitsid, siis meil oli koostöös operatiivkorrapidaja ka selline mõte, et operatiivkorrapidaja paneb autol sireenid tööle ja mina samal ajal olles ühenduses kannatanuga, kuulan ise ja palun ka temal kuulatud, kust ta seda heli kuuleb, kas enda kohalt vasakult-paremalt, kas kaugeneb, läheneb? Ja kannatanu leiti üles. See lause, et hakkame üles tooma, et see oli noh, niuke, et kõik tehtud, et minu töö on tehtud. Ja tema sõnad, mis olid niisugune vaevaliselt tõrjed, aitäh, aitäh teile, see oli, noh see oli kirss tordile, et see oli täielik tänu, et see on parim asi, mis päästekorraldaja töös üldse saab olla.
