Tere, lapsed, uus aasta on käes ja uuel aastal me andsime  igasuguseid lubadusi ja mina tean, et Mihkel,  sul oli üks väikene probleem ja sina andsid ühe lubaduse. Ja, ja selle lubaduse pärast on meil külas saates. Mina sel aastal andsin sellise uusaasta lubaduse,  et kuigi ma kardan natukene koeri, siis ma mõtlesin,  et ma proovin sel aastal ennast ületada ja hakata näiteks  varjupaigakoertega jalutamas käima, et noh,  proovida sellist asja ja ma kohe siis Timmu  siis ütles mulle, et ma ei tohiks tegelikult koeri karta  ja kutsus nüüd proua Sirja meil venda. Aga minu esimene küsimus seetõttu ongi kohe,  et kui ma näiteks natuke koeri kardan, kas ma peaksin  või kas ma võiksin hakata näiteks võõraste koertega  jalutamas niimoodi käima. Sellega on Sedapidi, et tegelikkuses kuna koerad tunnetavad inimest  inimeselt ära, et ta kardab neid, siis kindlasti peaks  alguses valima selliseid koeri, kes on niisugused oma  loomult tunduvalt sõbralikumad ja kes ei ole niisugused domineerivad,  ega sest koer hakkab, võib hakata ahistama teid. Aga muidu kindlasti tuleb selleks, et seda Endast välja  saada harjutada ja seda hirmu välja saada,  see, see on väga hea lahendus asjale. Minul tekkis praegu küsimus sõnaga ahistama. Mis see tähendab, see kohe ahistama. No. Nad tunnevad, et sellel inimesel on adrenaliini lõhna  tugevalt peal ja nad hakkavad kohe pressima  selle ligi. Mul on näitena nagu selle koera ema. Me olime era vahepeal. Meil on kirjas rotveiler, meil on külas Rotweiler,  kelle nimi on ja tema nimi on väga pikk. Revel on tema Kenneli nimi. Ees on Bepp, mis tähendab, et tema ema nimi oli Bebel  ja tema nimi on rigli. Tema ema oli noor koer ja me olime ühes seltskonnas. Ma nägin, et koer, lihtsalt, nad on mul kõik sõbralikud olnud,  mul on neli rotveiler olnud ja nad on kõik sõbralikud olnud,  aga ta kogu aeg nagu pressis ühele noormehele kogu aeg ligi  kogu aeg tima juurde ja ma näen sellest noormehe käitumisest,  et selge, et ta vist kardab ja ma läksin nagu uurima asja  teiste inimeste käest. Ja, ja, ja vot see koer tunnetas, et ta,  ta kardab teistega, ta ei teinud väljagi eriti noh,  okei, aga, aga ta oli selle juures. See tähendab, et ta ahistas seda just pressi,  pressi ligi. Kuuta pilti. Mihkel, sa kujutad ette sellist pilti, press,  koera tuleb ligi. Õudne, see on küll ikka jah. Koer tunneb ära. Väga tubli. Ja aga, aga mõned koerad on niisugused noh oma dominantsuse  poolest nad ei taha niimoodi domineerida kõigi üle  ja sel juhul sellist koera, kui leida siis jalutamas hakata käima,  siis sedavõrd paremaks muutub ka teie teie olukord,  et te vaatate, et oi kui tore. No sa tasapisi siis oma niimoodi Hirmus üles ja ja kui ta nüüd nii hullusti kardab,  ta võib ju valida ühe selle sülekoera, kellega ta jalutab,  kõigepealt. Ka see on võimalus, teil on. Muidugi, niisugused koerad nagu oravad ja asikesed,  väikesed võtab sülle ja tee. Aga teate, ma räägin, et tegelikult needsamad sülekoerad  võivad ka olla päris despoodid nad ikka kui neile,  kui neid kasvatatud on valesti, siis iga koer võib dikteerida,  et, et kui see moment, kui temale ei meeldi  ja te teda puuduta või midagi, siis võite hambaid saada. Ja selle sellega seoses ma tahtsingi küsida,  et no paljud paljud näiteks lapsed on ju tohutud  koertesõbrad ja paljud näiteks nagu mina väiksest peast  kardavad natukene koeri, et kas, kui võõras koer tuleb  näiteks tänaval vastu no kuskil pargis või niimoodi,  et kas siis kuidas see on, kas hea on ikkagi minna  ja tõesti talle pai teha, kui tekib selline tunne,  et koer sõbralik või ikkagi tegelikult alati peaks olema  natukene noh, ettevaatlik. Absoluutselt alati peab olema ettevaatlik. Juba ütleme, kui mul vaiksed lapsed olid väiksemad  ja käisime koertenäitustel või midagi, nad olid  ka harjunud koertega kogu aeg, siis ma oli esimene asi,  ma nõudsin neilt, et nad ei tohi mitte kunagi mitte ühegi  koera oma koera poole minna niimoodi silitama. Kui nad enne, kui tal on omanik juures, siis ta peab küsima  selle omaniku käest kindlasti, et kas üldse tohib silitada. Ja teiseks siis ikkagi noh, mitte niisuguste väga-väga  suurte juurde ja, ja kui juba minnakse, lastel on veel see komme,  ta tegelikult on väike laps on ju koeraga ühel kõrgusel see  nägu ja kõik. Et, et kohe läheb nagu kallist, aga koer on erinevates  situatsioonides ta võib-olla isegi niimoodi,  et ta et ta kodus on sõbralik. Aga see näituse miljöö on tema jaoks ka väga eru  ja väga niisugune ärritav, närviliseks teeb ja,  ja siis äkki võõras inimene tuleb ja niimoodi rabab tal  kaelast kinni ja midagi ja ta võib ootamatut. Ta on ikkagi öelda. Et ta, ta ütleb, et ma ei taha, et sa nii teed. See on tema keel, ta. Kuidas ta muidu väljendas ennast ju, et ta ei,  ei saa ju ennast väljendada, nii et, et ära tee. Ja ta lihtsalt, aga kui näiteks talle ikkagi väga meeldib,  kas näiteks me võiksime koera kehakeelest välja lugeda  ka seda, et kui talle meeldib minu lähedus,  noh näituseks siis ta liputab saba. Jaa, limpsib teid üle ja kõik, loomulikult see on ikkagi niisugune,  et ta annab ikka signaalidega märku, et,  et mul on väga hea meel, et sa minuga tegeleda  ja kõik ikka ikka koer näitab, aga samal ajal alati peab  olema natuke ettevaatlik selles mõttes, et inimesed ütlevad,  et oi, ta ju liputab saba. Tegelikult ründav koer liputab ka saba, saba,  hoiakute vahed ja need on nagu isegi, kas tal on väga kõrgel  või kas tal on madalal isegi natuke arg koer,  ta võib juba saba, läheb nagu natuke jalge vahele,  aga, aga sabaots ikkagi käib ka, liputab saba. Kuri. No ara, koeraga on veel see, et, et need on kõige ohtlikumad,  kui tal ei ole võimalust põgeneda, siis tema võib kõige  kergemini hammustada. Ja tegelikult on ju vastutavad ikkagi mitte ainult noh,  need lapsevanemad või need lapsed, kes lähevad koera paitama  näiteks vaid ka sama hästi need omanikud,  kes lasevad oma oma need koerad pargis näiteks. Jaa, jaa, kõigepealt ikka omanikud, nemad peavad ikka  väga-väga korralikult teadma, ühesõnaga enda koerast kõik. Proua, Sir, aga mul on veel üks, mina olen näiteks näinud,  et mõni koer, noh, nagu, nagu mul ei ole,  mul on hambad nagu sees, aga mõni koer nagu ta teeb,  suu lahti, ta nagu naerataks. Ja oskavad naerda. Suurest rõõmust oskavad koerad naerda, mitte kõik,  kõik ei kasuta seda, aga mõned paljastavad ainult esihambad. Aga mõni naerab kohe täitsa niimoodi. Absoluutselt. Mina no naera, see on tema naer ja kui ta eriti rõõmustab,  mina näen seda tihtipeale sellepärast, et,  et Ma ei tea, miks see on aga, aga väga poe paljud koerad  minu trennidest armastavad mind. Ja siis, kui nad näevad mind kord nädalas,  siis nad on nii õnnelikud, et läheb kohe nägu naerule. No aga kuidas panna koerad siis ennast näiteks armastama? See on, see on niisugune väga huvitava nõksuga küsimus,  kuidas panna. Eks üldiselt nagu koerapsühholoogia raamatutes kõigis öeldakse,  et parim suhe inimesel koeraga tuleb siis,  kui ta laskub oma mõttetasandilt koera maailmatasandile,  et, et natuke lahti analüüsida neid käitumise viise  ja kui ta sellest niimoodi aru saab, siis on neil suhe ideaalne. Kui ta tõstab koera inimeste mõtte maailmatasandile. Selle väikse näitena ma toon kiiresti võib-olla sellise olukorra,  et näiteks inimene läheb koeraga arsti juurde. Ja koer istub seal eesruumis ja jalg hakkab värisema. Sellepärast et noh, ebameeldivad lõhnad ja kõik,  et ikka koera kardab ja natukene pelgab ja,  ja, ja mida inimene teeb? Mida isegi teed ja? Ma arvan, et, et hea omanik kurjaks kindlasti ei saa,  selle ma. Ei Ta hakkab silitama koera, ta hakkab nagu oma  mõttemaailmatasandil julgustama koera aga tegelikult  kinnitab ta seda kartmist, et sa oled tubli,  tubli, et karda, karda, see on see, see on see erinevate  mõttetasandite vahe, eks ole. Nii et, et selles suhtes, kui on osatud lugeda oma koera õigesti,  siis ei ole mingit probleemi. Koer armastab teid ikka väga põnev. Väga tõesti, väga põnev teema, igal juhul lapsed,  kui teil on kodus omal neljajalgne sõber koerakene,  nii suur kui väike, siis tehke talle üks pai. Seda tuleb kindlasti teha, aitäh, aitäh para tulemast. Ja lapsed head aega.
