Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Ja raadio kahe kuulaja, alanud on saade puust ja punaseks on saade, kus me lähema tunni aja jooksul Sirvime viimaste nädalate põnevaid teadusuudiseid. Ja olemegi stuudiosse kutsunud ka eksperdi, kes meil aitab neist paremini aru saada, aitab neid teha puust ja punaseks. Tänane külaline on Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Tere, Jaan. Tere. Ja jutu tulebki geograafiamaateaduse alastest uudistest. Ja tõepoolest taheneb pilt, võin teile lubada, on üsna kirju, mida me teiega pakume tõesti väga erinevaid maa teadvuse aspekte veest, õhust maapinnast. Me tänases saates siis käsitleme ja alustaks ühest uudisest tegelikult see ei olegi niivõrd nagu avastus või? Ta on aga huvitav artikkel, kel ilmus siin äsja, kus öeldakse, et teadlased plaanivad ekspeditsiooni ühte koopasse, mille puhul nad kahtlustavad, et tegemist võib olla maailma kõige sügavama koopaga. Tegemist on siis ühe koopaga Mehhikos ja nii palju võib praegu ära öelda, et kõige sügavama koopa tiitel kuulub praegu ühele gruusia koopale Grubera koobas mille sügavuseks on siis mõõdetud rohkem kui kaks kilomeetrit. Ja nüüd selle mehhiko koopa puhul arvavad teadlased, et tegemist võiks olla isegi veel sügavama, umbes kaks ja pool kilomeetrit sügava koopaga. Jaan kui kirglikud on teadlased just selliste rekordite jahtimise osas, et leida nüüdse kõige sügavam koobas, et kui suur huvi koobaste vastu on? Äärmiselt suur, see on üks sellistest noh, nii-öelda teadmatus pürgimise suundadest ja rinnetast, see ju ongi teaduse parim osa, kui me vaatame sinna, kuhu keegi pole vale, madalasse. Ja ega vist teisi võimalusi ei olegi niimoodi kilomeeter kaks maakera sisemusse niimoodi üsna lihtsalt tungida, kui näiteks koopad seda pakuvad. Noh, ütleme kõige tavalisema muidugi puurimine seda ma ei oskagi öelda, kumb see nüüd endal loogidel koppa uurijatel, kes sinna ronida, siis kaks ja pool kilomeetrit kavatsevad, ei julge öelda, et nende töö saab olema lihtsam kui, kui puurimine. Aga see on üks, üks võimalus, aga aga võib-olla Need päris samad asjad ikkagi ei ole, sest puurimisel läheb siis seda nii-öelda läbilõiget ikkagi paremini kui sügavus minekule, et seal ütleme ühes koopas on võimalik eeskätt ikkagi näha neid Nende protsesside jälgi, mis seal selle koopatekitavam. Millised protsessid siis tekitavad neid koopaid, et noh, meil on tõepoolest sellised hiiglaslikud lõhed maakoore sees Selliseid lõhesid tekitavad erinevad tantsud, mida ütleme, selline üldnimetus on endal Carst ja antud juhul ongi tegemist isegi mitte mitte mingi pseudokarsti või või muuga, vaid või päris karstijook. Ja see tähendab siis seda, et, et see kivim on selline ilmselt lõheline poorne ja, ja seal sees on voolanud vesi, mis on siis neid veelgi süvendanud. Kas umbes niimoodi nad tekivad täis? Carst on keemiline protsess siis olla, selle protsessi tuum seisneb selles, et kivim kõige tüüpilisem Alt lubjakivi reageerib kas siis süsihappegaasi või, või, või muu sellise happelise ainega. See siis seda lagundab, et ülejäänud protsessid on seal juba teises, et loomulikult vesi tavaliselt viib seda materjali sealt sealt välja, kusagile, seda jällegi nõrgub seda noh, ütleme selle fraktsiooni tulemusena tekkinud materjali aga, aga alguse saatusekeelsed reaktsioonist Ja kui suured sellised koopad reeglina on, et kui me räägime keemilistest protsessidest kivi mureneb, et siis ma ei tea, mul tekiks küll mulje, et ega ega see ju väga niimoodi massiliselt toimuda ei saa, et või kui ulatuslik selline protsess üldse on. Saab ikas ja see võib võtta väga suurt ulatust. Kui me vaatame, kas või Eesti karstialasid suurim siis kostivere karstiala ja, ja väga iseloomulik, aga kui metsa karstiala siis juba need on juba annavad aimu, mis jah, mis ulatuses võib, võib toimuda arvestades ka ju seda, et, et Eesti ei ole temperatuuri poolest väga soodusala Carstumiseks. Et kui me läheme soojemasse kliimasse, siis näiteks näiteks Hiinas on võimalik näha ikkagi tohutuid, juba juba ligi 100 meetri kõrguste moodustistega karstiväljasid. Aga kui me räägime sügavusest, siis, siis iseenesest ei ole samuti tarvis palju, muudkui suhteliselt sooja temperatuuri sellist juba ette veidi lõhelist kivimit ja ja siis sellise happelise ainega vett, mis, mis leid neid lõhesid pidi all voolaks. Muidugi geoloogiliste protsesside puhul on aeg see, mis, mis teeb tohutu töö, need moodustised on tekkinud ikkagi? Jah, ütleme geoloogilistes. Aja mõõtmetes. Ühesõnaga, miljonite miljonite aastate jooksul ja luti nii-öelda, aga kas need ongi nagu põhjused, miks meil siin Eestis selliseid noh, nii-öelda mõistlike vaid ei ole, et noh, me siin räägime, uhkemad, koopad on need, mida me leiame sealt Lõuna-Eestis ütleme, liivakivisse uuristatuna võis ka siis isegi inimese poolt uuristatud meie karsti jalad ei ole nagu pakkunud mingeid selliseid väga võimsaid koopaid, lõhesid, mis muutuksid nagu Tristi vaatamisväärsusteks. Liivakivisse uuristatud ehk siis Piusa ja ja Aruküla koopad on ikkagi inimtekkelised. Ja ma ütleks, et kui metsa suur koobas on vaatamisväärsust küll soovitan seda seda vaatama minna, see äärmiselt hästi ligipääsetav sul siis Kose Juuru maantee ääres ja seal on vaadata küll. Kui nüüd see ekspeditsioon sinna maailma ilmselt võib-olla kõige sügavamasse koopasse lahti läheb, son siis Ševee koobas Mehhikos. Kui suure huviga sina seda jälgiksid või milliseid tulemusi sealt ootaksid? Kõigepealt muidugi taustaks, et see võib-olla kõige huvitavamad tulemused isest seal selle koopasügavuse osas on juba käes. Et nimelt teadlased lasid sealt alla värvitud vett, mis ilmus siis tõepoolest 2500 meetrit sügavamal välja. Ehk siis see, see, mis, mis nüüd on, on kavas, on siis iseenesest selle rekordi püstitamine Kooparekordid ütlevad, tõeliste kooparekordite jaoks peab ei piisa sellest, et sealt mingit ainet läbi lasta, vaid täpselt ka läbi ronima inimene alla jah, jah. Et see, see on nagu kõige tähtsam, et iseenesest noh, võib-olla jah, nagu ma ütlesin, geoloogilise läbilõike poolest sealt võib-olla midagi väga huvitavat ei tulegi, vähemasti minu teada mitte. No ja tegelikult seal ju ekspeditsioonil on kaasas ka kõiksugu teistsuguseid teadlased, bioloogid, kes otsivad sealt elu jälgi arheoloogid, kes vaatavad, millised loomad on seal võib-olla elanud ja ära surnud, võib-olla isegi inimesi niimoodi, et tunduvad olevat üks selline väga palju teadvusele pakkuv valdkond, nii et kui see ekspeditsioon järgmisel aastal lahti läheb ja sealt hakkavad tulemused tulema, siis loodetavasti me jõuame sellest põhjust sellest siin saates veelgi rääkida. Aga teeme siinkohal saatesse esimese pausi, kuulame natukene muusikat ja räägime pärast seda edasi virmalistest. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks, Sirvime maa teadusalasid teadusuudiseid. Siin stuudios Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn ja saatejuhina Arko Olesk. Ja nagu lubatud, võtame ette virmalised, see on nähtus, mille poolest tegelikult viimased paar aastat on olnud üsna rikas. Neid on olnud näha siin ja seal ehk paljudki meist on neid näinud, neist pilti teinud, Facebooki postitanud. Ja nüüd siis teadlased. On palunudki inimestel vastava rakenduse abil alati neile teada anda, kui nad ikkagi näevad. Ja see tundub, on toonud üht-teist huvitavat. Jaan, võib-olla kõigepealt alustuseks räägiks, kuidas virmalised üldse tekivad. Virmalised on, tekivad nii, et päikeselt saabuvad elektromagnetlained sisenevad atmosfääri ja seal siis hakkavad nende energiast tulenevalt hakkavad kiirgama või nende energia tekitab valgust. Ja see on nähtus, mis noh, praegu on seda eriti palju, sest päike on just selline aktiivne jama, tuulega purskab neid osakesi igas suunas välja. Aga, aga see on nähtus, mida me tavaliselt seostame ikkagi üsna poolusealadega, et noh, inimesed sõidavad lapimaale Islandile nagu virmalisi nautida talvel. Ja, ja ka siin Eestis pigem näeb neid ikka sinodi põhjarannikul, mitte Lõuna-Eestis, aga tundub ja ka need uuringud näitavad, et, et see ei ole üldse vähemasti sel aastal päris nii, et tegelikult virmalised on päris laialt nähtavad. Virmalised sisenevad. Piki maakera magnetvälja ja teadupoolest selle magnetvälja jõujooned lähtuvad või sisenevad maakera pooluse lähedalt. Ehk siis siis seetõttu on selline ütleme, et laias laastus Vöönd, kus virmalised eeskätt sisenevad et kui nad on eriti tugevad, siis on neid võimalik näha ka lõuna pool. Aga tõepoolest, see põhiline ala on ikkagi seal polaarjoone lähedal. Ja nüüd oligi niimoodi, et kui teadlased lõid sellise inimestele mõeldud rakenduse nägu Aurora Suurus või Aurora saurus mis siis võimaldab igalühel, kes selle alla laadi, et teha märkmeid selle kohta, kus, millal ja mis laadi virmalisi nad nägid. Siis analüüsides neid andmeid, teadlased nägid, et ja sugugi mitte ainult põhjaalade asi, see, vaid neid on nähtud. No ma ei tea isegi Kesk-Euroopas päris laialdaselt USA-s, et, et kas see tundus nagu tuli sulle üllatusena, et need virmalised ikkagi nagu nii laialt vähemasti sel aastal on näha olnud. Ei, et nagu ma ütlesin, virmaliste nähtavus sõltub eeskätt nende tuge lausest ja viimased aastad on tõepoolest päikese aktiivsuse tipus olnud. Täpsemalt päikese aktiivsusele on on 11 aastane tsükkel ehk siis iga 11 aasta tagant on Päikese aktiivsus tipus, see viimane tsükkel tipnes 2014. aasta algupoolel ja seetõttu Jakse seletabki, miks on nähtud laialdaselt virmalisi? Virmaliste ka just see asi, et tegelikult teadlased on küll üritanud, aga ega nad senimaani väga hästi ei suuda ennustada, millal nad tekivad, kui tugevalt nad tekivad, kus kohas nad täpselt tekivad, nii et nagu ma sellest uudisest aru saan, siis siis need andmed, mida inimesed ise Neile saadavad, lubavadki selliseid mudeleid juba märksa paremini hakata tegema. Jah. Praegu sellised teoreetilised teadmised on, jah, alusteadmised on olemas, aga kuna jah, raske on, on neid niimoodi Lausaliselt maadelda ei saa vähemalt mitte professionaalselt teadlastega, kata tervet polaarpiirkonda. Aga samal ajal on tegemist väga hästi jälgitava nähtusega, mida võib vaadelda ja dokumenteerida ka iga asjaarmastaja siis siis selline teretulnud. Initsiatiiv tõepoolest on, et Ma võrdleksin seda Eestis ja ka laias maailmas tegutseb äikesevaatlejate võrgustik, noh tegelikult samamoodi esineb füüsikaliselt omajagu põnev protsess. Ja see annab, tõmbas sellele ütleme teadlased suudavad küll mõõta neid ütlemisi, Rossari tingimusi, mis loovad eelduse kas siis vastavalt äikese või või virmaliste tekkeks, aga jah, nagu ma rääkisin neid Lausaliselt vaadelda ja igav virmalised või isegi mingisuguse olulise osa kõikidest virmaliste esinemistest lihtsalt ei suuda olemasolevad võrgustikud tabada ja siin siis ongi abi igast lihtsast ilmahuvilisest. Kes tahab, saab tegelikult teadlasi selles osas aidata ja noh, mis meil muud üle jääb, kui soovitada, et leidke üles Aurora sauruse rakendust tõmmake alla ja järgmine kord, kui virmalisi näete, siis andke teadlastele teada, et tänu sellele siis on võimalik, võib ehk paremini ennustada järve kord, millal näeb virmalisi saabuma, vaatlust ette valmistada. Aga samal ajal ilmselt on seal ka selline väga praktiline pool, et needsamad osakesed, mis tekitavad virmalisi, võivad ju tekitada häireid meie elektrivarustuses ja niimoodi päikesed tormidena kahjustada meie süsteemi niimoodi, et kui me neid paremini mõistame, siis siis suudame ka nende vastu midagi ette võtta. Siinkohal taas paus muusika jaoks ning pärast seda jälle hoopis teistsugustel teemadel. Puust ja punaseks. Saade puust ja punaseks jätkab maateaduste uudiste sirvimist ning et kui me rääkisime eelmises saatelõigus virmaliste, mis esinevad polaaraladel, siis tegelikult umbes samasse piirkonda me jääme. Aga tuleme maa peale tagasi sealt ülevalt atmosfäärist ja puudutame järvi, mis on nendesse polaarpiirkondades. Ja see haakub tegelikult nende teemadega, millest me siin Jaaniga oleme ka varem korduvalt rääkinud, ehk kliima ja selle mõjutajad. Ning nüüd siis see uurimus, uudis, mille me ette võtame, on vaadelnud seda, kuidas nende põhjal piirkondade järved võiksid mõjutada kliimat ja kuidas nad võiksid olla ise kliimast mõjutatud ja eelkõige on fookuses metaan, maagaas küsimus sellest, kust jõuab atmosfääri, magas Jeans seda teemat oled sa ka ju ise väga palju uurinud ja nagu ma aru saan, siis tegelikult loodus ise on üks väga suur maagaasiehitaja. Ja loodus on kõige suurem Taani allikas. Aga noh, loomulikult samas on loodus vähemalt pikaajaliselt ikkagi tasakaalus oma kõikide erinevate jah, protsessidega, mis res kliima tekitavad. Ehk siis selliseid tõsiseid muutused saavad olla kas kusagil looduse poolt tasakaalustatud või siis inimese tekitad. Ja milliste protsessidega siis see loodus seda metaani kuidagi tasakaalustab, praegu loeme ju ainult seda, et seda läheb igalt poolt atmosfääri, soodest, rabadest, igikeltsa Ast, kui see sulab püssi nüüd ka järvedest, et seda tuleb ja tuleb ja tuleb, kuidas ta sealt siis ära läheb? Sood peale selle, et nad on metaaniallikad, on nad ka süsiniku suured varujad ehk turbas tekib, koguneb vastavalt süsiniku, mis jah, tasakaalustatult ja seda puhtalt, ütleme kasvuhoonegaasibilanssi, aga lisaks on sood ja veekogud. Väga hea looduslik kliimaseade ehk vesi hoiab vähemalt kuumadel aegadel temperatuuri all ja samal ajal külmal perioodil jällegi ta ei lase ütleme niivõrd palju küll küll külmuda, aga kokkuvõttes ütleme aasta bilansis on igasugune vesi maastikus, olgu ta siis soo või veekogu näol on kliimajahutaja. See konkreetne uuring räägib järvedest, mis paiknevad põhja pool viiekümnendat laiuskraadi, ehk tegelikult vist ka ju Eesti mahub sinna alla ja, ja teadlased nüüd üritasid siis aru saada, kui palju metaani tuleb nendest järvedest ja tulemused noh, mingil määral. Ootuspäraselt ehmatavad, et nagu ikka, kui midagi uurima hakata, siis selgub, et sealt tuleb seda märksa rohkem kui senimaani arvatut ja ja siis see kehtib nüüd ka nende põhjaalade järvede kohta. Kui ehmata see tegelikult see teadmine oli. Nüüd üle mõistuse ehmatav, mitte täpsemalt siis selle uue mahuka analüüsi tulemusel selle piirkonna ehk siis 50.-st põhjalaiusest põhja poole jääval alal, järvedest tuleb üldse kaks kolmandikku kogu selle piirkonna metaanist mis on loomulikult oluliselt rohkem kui siiani arvati. Aga, aga nagu sa üsna tabavalt ütlesid, et kui mingit asja uurima hakata, siis tihtipeale on tulemuseks see, et, et see on tohutu tähtis. Et noh, meil endal siis Tartu Ülikooli geograafia osakonnas on käimas ülemaailmne kasvuhoonegaaside analüüs maailmasoodest. Ja noh, selle metaani osa on küll alles analüüsimisel, aga mine tea ütleme siis, et ma ei, ei üllatuks, kui selle tulemus oleks jälle omakorda, et soodest tuleb teist sama palju. No kokkuvõttes tähendab see tegelikult probleemi, kui selgub, et igalt poolt tuleb märksa rohkem, kui on senimaani arvasime ja tegelikult kuna metaan on ju väga võimas kasvuhoonegaas, siis, siis tegelikult ta võimendab neid protsesse, mismoodi paralleelselt, et ühesõnaga, et kuna inimene ka on paisanud õhku kasvuhoonegaase, siis need mõlemad emissioonid ilmselt võimendavad teineteist ja tekitavad siis sellise võimsama soojenemise efekti ja tegelikult seda autorid ju välja toonud, et kui need järved on jäävabad, siis nad eritavad rohk, pigem metaani jahu ja kui kliima soojeneb, siis need järved on kauem jääma, panid ennast võimendav protsess kogu aeg. Jah, selle analüüsi põhjal on tõepoolest võimalik hinnata, et kui teatud määral sulab või muutuvad soojemaks, et need järved, et kui palju siis rohkem metaani tekib. Siin muidugi ei tasu unustada, et selle soojemaks minemise taga on peamiselt inimene ja tõepoolest sellele soojenemisele nagu head negatiivset tagasisidet ei ole välja tuua, nii et jah, ohtlik see tõesti on ja kui siia veel lisada, mis ei ole küll selle analüüsi otsene teema, et igasugune soojenemine Arktikas tähendab ka teatud piirkondades süsihappegaasivoogude kihistumist, siis see sellised analüüsid tõepoolest näitavad õieti jah, et mis veel võib ees olla. Nii et selle õpetussõnasid kaas on see, et ka meil ei maksaks oma vanusesse väga muretult suhtuda, kui see hakkab nagu koos mõjuma sellel loodusliku panusega ja need vastastikku võimendavad teineteist. Ent siia vahele taas muusikat, enne kui me jätkame veega seotud teemadel. Te kuulate raadiot? Jätkub saade puust ja punaseks teadusuudised maateaduse valdkonnast sellel nädalal meie fookuses ja see saate lõpuosa lähebki sinna väga vete teemasse ära, me rääkisime siin artilistest, ütleme, põhjapooluse järvedest. Ja sellega seoses tuli loomulikult taas esile märksõna globaalne soojenemine, global vorming võib olla veega seoses, nüüd oli viimasel ajal lugeda, et tegelikult rõhutatakse järjest ja järjest ka ühte teist globaalset trendi. Nimeks Global Browning võitis globaalne pruunistumine või, või pruuninemine ja, ja ka see puudutab veekogusid, jõgesid, järvi, et et see on ka ilmselt selline asi. Me võime oma vanematelt kuulda, et minu ajal olid jõed ikka sinisema järved, sinisemad, et praegu nad kõik sellised väga mudased. Me ei oska öelda, kas see tõesti niimoodi mingisuguse konkreetse veekogu puhul võis olla või on tõesti see, et lapsepõlve mälestused ikkagi seal mängus, aga, aga tegelikult selline selline protsess, kus jõed järved muutuvad sogasemaks. Et, et see ongi selle globaalse pruunistumise sisu ja seda on siis teadlased nagu väga selgelt tähele pannud, et viimastel aastakümnetel tõepoolest nii on, et veed ei ole enam nii puhtad. Aga see, et nad on puhtad, ei ole, ei tähenda, et nad oleksid reostunud, vaid nad on lihtsalt mustemad. Mis seal siis jaan on, sellist vees, mis teeb nad nii-öelda sogaseks? Tegemist on orgaanilist ainet väljarände suurenemisega ehk siis see, mis teeb meie jõe vee tavaliselt pruuniks, on erinevad orgaanilised ained, mille jah, põhiselliseks koostiselemendiks on süsinik ja kas nad on siis erinevate Fulvo humiin hapetena ja tekivad, et eeskätt jällegi seal, kus on rohkem muldades kuumust ja, ja maisiained kõige tüüpilisemad soomuldades. Aga nende ainete välja kande suurenemise taga on ikkagi ikkagi jällegi inimprotsessid. Täpsemalt võib siis välja tuua kahte erinevat nähtust, mis on üsna samal ajal käimas ja seetõttu on vahel seda isegi neid raske eristada. Ja üks nendest on, et sood on inimeseni otsesel või kaudsel mõjul muutumas kuivemaks ehk siis otseselt kravitamine ja ka kliima paljudes piirkondades põuasemaks muutuvas nende seas nii kuivenduse kui ka ütleme põuasemate suvede osas on ka üldiselt Eesti. Ja mis siis juhtub, on, on see, et et just selliste põuasemate kuivanatel aegadel vabanevad need jah orgaanilised ained ja kui nendele põuaperioodidel järgnevat siis sajuperioodi, siis need kantakse sealt mullast välja. Ja teine protsess on iseenesest vähemalt algselt võib öelda, et positiivne, ehk siis teadupoolest 80 lõpus Euroopas ja Põhja-Ameerikas paljuski pandi piir atmosfääri happeliste ühendite saastamine. Aga Ta on tugevalt alust arvata, et see on mõjunud samuti niimoodi, et mikroorganismid, kes, kes muidu olid ja kas pärsitud või siis tegevuses nende väävli, eeskätt väävliühendite tarbimise ka siis siis nüüd, kui väävlit saleneb mulda vähem, on siis läinud selle süsiniku kallale ja ja vabastavad seal niimoodi neid, neid vet truistavaid aineid. Aga räägi, on see ohtlik, mis toimub mingil määral, et no ma saan aru, et kui me oleme harjunud oma jões järves ujumas käima, siis meil on lihtsalt nagu ebameeldiv või ebamugav, kui me oma varbaid enam ei näe. Aga kas see protsess on ka mingil määral kahjulik loodusele või ökokeskkonnale? Otseselt on, on kõigepealt inimesele tegemist jah, esteetilise probleemiga siis teiseks. Ta looduses üldiselt vähendab valguse ligipääsu ja, ja mis siis ütlevad erinevaid toitaineid, tarbimist taimede poolt seal siis pärsib ehk ehk taimestikku on selle võrra vähem. Aga kolmas ja võib-olla kõige olulisem. Et kuhu see süsinik lõpuks jõuab peamiselt ütleme, et tal on kaks nii öelda Ta, kuhu ta võib jõuda, üks on siis kusagile veekogusse seisuveekogusse, järve või merre. Ja seal siis juba sõltub nendest tingimustest, et kas ta kui on tegemist ta analoogsete tingimustega, siis ta ladestub põhja, kus temast jah, erilise erilist kahju ei ole, aga kui on tegemist roopse veekoguga, siis võib tekkida süsihappegaasivoog. Mis omakorda jällegi mõjutab kliimat, et kõik selle ökoloogiline ringkäik, keskkond on omavahel kõik protsessidega seotud, kas me saame selle unistamise vastu midagi ka ette võtta? No stiilis nagu meil oli Pariisis suur kliimakohtumine, kus sõlmiti kus kõik riigid lubasid, nad vähendavad kasvuhoonegaase, kas me selle Sagastumise vastu saame ka midagi nagu reaalselt ühispingutusega ära teha? Jah kõige otsesemalt kuivendamine, et see on üks kuivenduse isenesest mitmest negatiivsest mõjust ja, ja seda ma ütleks, et praegu riigid tõepoolest piisavalt ei arvesta kuivenduse mõju kliimale ja seda tuleks jah, nende keskkonnana mõjude hindamisel teha ja samamoodi ütleme, riiklikul tasandil peaks need ütleme ka Eesti kliimaraportis peaksid paremini kuivenduse mõjud kajastuma. Kuulame nüüd taas natukene muusikat, enne kui võtame ette saate viimase uudise, mis puudutab laineid. Ja siia saate lõppu jõuame kiiresti eriti vahele torgata, veel läheb põneva uudise. Kes on lugenud raamatuid, näinud filme, kuulanud meremeeste jutte, siis seal ikka aeg-ajalt tulevad jutud sellistest ootamatutest hiigellainetest, kus järsku kerkib meres veesein, mis võib laev uputada ja kõiksugu muud kahju tekitada, noh, kerge on neid pidada sellisteks tõesti meremehejuttudeks, kus hirmul on suured silmad. Lained on kolm korda kõrgemad ja neli kord laiemad, kui nad tegelikult võib-olla et olid. Kuid tegelikult teadlased on jõudnud arusaamale, et nendel juttudel on alust ja võivad tõesti sellised hiigellained ookeanides tekkida ja praktiliselt nullist tõepoolest nagu meremehed räägivad, ja nüüd see on matemaatiliselt tõestatud, et selline asi on võimalik. Jaansa sukeldusid sellesse teemasse, harutasid natukene seda tausta ehk räägid, et kust need lained siis tulevad. Tegemist on sellise, ütleme, laine grupi nähtusega, kus üks laine nii-öelda imeb ära või võtab endale naaberlainete energia. Ja eks see, et see nähtus, see on teada juba tüvi ütleme teaduslikult tõestatud küll juba ligi ligi sajand, aga, aga mis siis nüüd välja arvutati, oli see, et need kui siiamaani teati või siis ütleme, oli alust arvata, et see üksik seda kutsutakse inglise keeles log võiv ehk siis võib-olla petis laine nagu nimi ütleb, tuleb eikuskilt. Et ta võtab nii kogu oma õmbluse lainetest seda energiat, siis nüüd on näidata, et pigem liigub petis laine teiste selliste lainete ees või oma lainegrupi ees. Ehk omakorda selle selle petislaynees ei ole praktiliselt midagi, mille põhjal võiks seda seda ennustada. Testid tuleb ootamatult, võib tekitada suurt kahju. Kas oli seal ka infot, kui sagedased sellised asjad üldse on, mis on need tingimused, mille puhul nad võivad tekkida ilmastik või tuul või midagi sellist? Sõltub veekogust tõepoolest tekitavad sellise petis laine, kõik erinevad häiringud, mis, mis võivad merevees üldse olla võib-olla kõige tüüpilisem valt hoovused, mis ju ka on väga erinevas suuruses ja suuremalt jaolt mitte lineaarsed, vaid turbulentsid ja ütleme, et mida, mida häiritum see merevesi on, seda ettearvatum ka on. Lainete teke seal. Nüüd, kui Eestis on alanud merekultuuri aasta, siis ma arvan, see sõnum, mida kogenud meremehed ikkagi soovivad edasi anda, on see, et merd ei tasu kunagi alahinnata. Ta suudab meid alati üllatada ja oleme siis ka sellised lained tõesti võivad tulla täiesti ootamatult. Ja nendeks sellisteks ootamatusteks tuleb siis lihtsalt valmis olla. Selline saigi tänane saade puust ja punaseks, mis lappas teadusuudiseid. Meil oli siin abiks neid kommenteerimast Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn, suur tänu sulle. Saatejuht Arko Olesk ja puust ja punaseks uute uudistega uute teemadega taas eetris nädala pärast. Kuulmiseni.
