Küsimusele sellest, kas meie koduplaneet,  maa on suur või väike oskan ma vaid kosta,  et kuidas kunagi. Mõnel päeval näiteks eelmisel reedel oli maa minu jaoks  nii suur, nii kole, nii kõle ei tahtnud aknast õuegi vaadata. Mõnel teisel päeval näiteks täna on ta ka nõnda väike,  nõnda nunnu, et pista või taskusse. Et maa täna tõesti liiga suur ei ole, siis käime poole tunni  jooksul ära lausa kolmes erinevas maailmajaos. Alustame siitsamast Eestimaalt, ekskursiga kliimauuringute  minevikku ja olevikku. Alanud aasta tõi Eestimaale oodatud talveilma. Valge lumevaip kattis maapinna ja paukus pakana. Ütleb ju vanarahva tarkusi ega talitaeva ja. 21. sajandil pelgalt vana rahva tarkusest enam ei piisa. Oma igapäevategevusi planeerides tahame pidevalt teada,  milline tuleb järgnevate päevade ilm. Seepärast ootame ilmateenistuse võimalikult täpset  ja kaugeleulatuvat prognoosi. Kaasaegse riigi ilmateenistuse tunnuseks on kaugseire  meetodite ja tehnoloogiate kasutamine. Erandiks ei ole ka väike Eesti Meie ilmateenistuse kõige  moodsamad ja hinnalisemad mõõteseadmed on kaks ilmaradarit,  millest üks asub Tallinnas Harkus ja teine siin Viljandimaal Sürgaveres. See on tegelikult jah üks meie ilmateenistuse üks  olulisemaid instrumente ja see kuulub siis lisaks meie  ilmateenistusele ka üleeuroopalise võrgustiku,  kus on siis üle 200 ilmaradari kokku ja vaid kuskil  kolmandik on sellise tehnoloogiaga nagu meil siin Sügaveres  ja Harkus on, et see on tõesti tänapäeva meteoroloogia tippsõna. Väljas paistab ta nagu tohutu betoonehitis,  lähme vaatame, milline ta seestpoolt siis välja näeb. Radari kuplisse selle töö ajal ei pääse. Küll aga saame võimaluse jälgida radari tööd arvutiruumist. Selleks tuleb esmalt ronida torni tippu. Mida me siit arvutimonitorilt võime näha? Siit nüüd ongi näha need sademed, mida see radar mõõdab. Radari tööpõhimõte on siis selline, et ta saadab 5,6  gigahertsi peal elektromagnetlaineid ja mõõdab nendelt  sademetelt tagasi hajunud kiirguse tugevust. Selle põhjal, kui tugev see kiirgus on tagasi hajunud,  kiirgus ongi siis see sademete tugevus määratud kas  siis ainult sademed või, või on ka mingeid muid  meteoroloogilise parameetreid, mida selle radariga on võimalik. Tegelikult on võimalik määrata ka tuule kiirust,  mis siis esineb siin, aga selleks on ka vaja ikkagi tagasi  peegeldavaid osakesi, et selge ilmaga me tuule kiirust  määrata ei saa. Ilmaradar pakub täna meteoroloogile võimalusi,  millest 19. sajandil ei saanud isegi unistada. Kuid just siis, 1865. aastal alustas Tartu Ülikooli  füüsikakateedri juhataja Artur Joak ja Müttingen oma majas ilmavaatlusi. Ühtlasi asutati sellega Tartu Ülikooli meteoroloogia observatoorium. Möödunud aastal täitus seega 150 aastat pidevate  organiseeritud ilmavaatluste algusest Eestis. See tiigi tänav, kus me praegu asume, on väga tuntud selles mõttes,  et siin asub neli 150 meetri raadiuse, asub umbes neli kohta,  kus oli Tartu Ülikooli meteoroloogia observatooriumi jaamad. Need õieti on tänapäevases mõttes jaamad vaid ainult olid  sellised kohad, kus mõõdeti temperatuuri,  sademeid ja, ja tuult ja, ja natuke ka lund. 1893. aasta esimesest jaanuarist asus Tartu ülikooli  meteoroloogia observatooriumi ehk ilmade observatooriumi  asus vaat sellesse tiigi tiigi majja. Kus need vaatlused siin toimusid, me oleme harjunud,  tänapäeval on Meteo väljak, aga siin ei paista sellist  väljakut olevat. Selleks väljakuks oli seitsme ruut sülla suurune plats  tornis ja teine Selline pisikene väljakukene tehti vot selle sellesama tiiva  kohale katusele. Öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. See peab paika ka ilmastikuteaduses. Minevikus kogutud andmed aitavad meil täpsemalt prognoosida tulevikku. Globaalset soojenemist iseloomustavad graafikud saavad  alguse just 19. sajandi lõpus. Mida aga ütleb meile poolteist sajandit ilmavaatlusi Tartus  Eesti kliima kohta? See aegrida näitab siis soojenemistendentsi,  mis on üsna Sarnane maakera keskmise õhutemperatuuri tõusuga võib olla  see soojem, isegi on suurem. Maakera keskmisest siia joonistatud peale  siis selle niisuguse peene joonega lineaarne trend. See soojenemine siis lineaarse trendi järgi on olnud 1,5  kraadi ja jämedama joonega on siia veel teine. Joon tõmmatud, mis näitab seda, et kui me  selle perioodi vaatame, et siis suhteliselt Stabiilne on see olukord olnud siis sellel põhiliselt  eelmisel perioodil ja 1980.-te aastate lõpus,  no ka see esimene on siis 1989 toimus üsna mäletatavasti  suur hüpe ja sealt edasi vaadates tegelikult see aegrida on  jäänud enam-vähem ühele tasemele, nii et see hüpe siin Enam kui üks kraad, aasta keskmine õhutemperatuur põhiliselt  on ära määratud talve poolt. Talvel on õhutemperatuuri kõikumised üksikute aastate vahel  palju suuremad kui teistel aastaaegadel. Isegi nooremad inimesed tükivad, tükivad,  ütleme, et need talved täna täna või siin mõned aastad  tagasi ei ole need, mis, mis kümmekond aastat tagasi,  et kas sellel on ka teaduslik tõepõhi all,  et kui me seda soojenemist vaatame, siis  mis lumikatte kestuse ja paksusega on Eestis  selle aegrea jooksul juhtunud? No lumikate on üsna sünkroonselt kõikunud koos õhutemperatuuriga,  siin on nüüd graafik lumikatte kestuse kohta,  see on siis talve jooksul lumikattega, päevade arv on siin  kujutatud lineaarse trendijoone järgi. Aga alguse ja lõpu vahe on siin umbes 25 päeva. See tähendab seda, et meie talv arvestades lumikatet on  justkui kuu aja võrra peaaegu lühemaks jäänud. Lumikattega päevade järgi on meie talv keskmiselt märksa lühem. Ei maksa aga unustada, et Eesti ilmastik on väga muutlik. Mõistagi ei tohiks sama muutlik olla vaatlusjaamade eluiga  ja ilmaandmete kogumine sest klimatoloogi jaoks on äärmiselt  oluline andmete katkematu aegrida ja nende võrreldavus. Tartu Ülikooli meteoroloogiaobservatoorium vahetas oma pika  ajaloo jooksul asukohta korduvalt omamoodi järglas,  seks võib sellele pidada ka tõrvavere meteoroloogiajaama  mis on üks esinduslikumaid Eestis ning kus ühtlasi tehakse  ka maailmatähtsusega kiirgusmõõtmisi. Tegemist on siin veel mehitatud jaamaga,  kui palju meil Eestis neid mehitatud jaamu üldse on veel? Täis mehitatud jaamu, kus ka öösel on vaatlejad nüüd ainult kuus,  nii et see on, see on suhteliselt väike arv ja,  ja neid, neid peaks igati säilitama, ainult et noh,  kunagi ei tea, eks ole, tulevikku, kus kindlasti nende arv  võib-olla väheneb. Aga, aga need, need on vähemalt kolm-neli peaksid jääma,  sellepärast et need annavad sellist informatsiooni,  mida, mida täiesti automaadid ei suuda anda  ka siis, kui eriti siis, kui midagi juhtub. Nii nagu ilmajaamas vajatakse endiselt inimest,  ei kao tema tähtsus ka kaugseireseadmete rakendamisel. Ilmaradari andmete analüüs ja tõlgendamine on ikka inimese teha. Moodne tehnoloogia üksnes ei asenda inimese tehtavat tööd  vaid ka täiendab seda. Arvatavalt on kliima soojenemise üks tagajärg ekstreemsete  ilmastikunähtuste sagenemine. Just nende prognoosimisel võiks ilmaradar meid aidata. Väga kaunis talvine vaade siit praegu ülevalt vist  ümbruskonna kõige kõrgemas punktis, praegu siin  ja Põhja-Viljandimaa kõige kõrgem koht on siin tõesti 128  meetrit merepinnast. No Eesti ilmateenistus enne ja pärast seda radarit,  mida see radar tähendab tegelikult meie ilmateenistuse  teenuse kvaliteet? Tegelikult see tähendab üsna palju meteoroloogid on saanud  siit palju täpsemat ja paremat infot siis ajalises mõttes  just meil varem oli siis see tunniajane samm sealt metsajaamadest,  siit me saame andmed 15 minutilise sammuga  ja palju parema ulatusega, et meil on terve Eesti kaetud  ja nad näevad, kuidas sajualad liiguvad ja kuhu nad liiguvad,  kui tugevad nad on. Ja eriti hea on see just siis suviste tormide äikesetormide puhul,  mis on siis väga kiirelt arenevad. Ja nende puhul on siis oluline anda see õigel ajal see  hoiatus mingisugusele piirkonnale, et need suviste  konvektiivsete tormide hoiatused on paranenud  selle tõttu kindlasti. Nii nagu inimene õpib läbi oma vigade, mõistetakse paraku  ka meteoroloogia tähtsus sageli läbi looduskatastroofide. Meenutagem näiteks 2005. aasta jaanuari tormi. Ilmastikuteadus on üldrahvalik hüve, mis on arenenud riigi  lahutamatu osa. Teadusharu, mis toetub pikkadele vaatlusridadele,  vajab eluspüsimiseks ja arenguks stabiilset töökeskkonda. Siis võime loota, et 150 aasta pärast saame Eesti kliimast  juttu teha juba 300 aasta pikkuse andmerea. Näite. Pooleteist sajandi tagust aega, mil Eestis alustati kliimauuringutega,  ei mäleta isiklikult meist keegi. Ei ole meile nii pikka eluiga antud. Küll aga võivad seda aega mäletada mõned merikilpkonnad,  keda peetaksegi kõige pikemaealisteks loomadeks. Ei ole ikkagi selge, et kui vanaks nad just võivad elada  erinevatest andmebaasidest, leiame, et 100 150 200  või koguni 300 aastaseks. Kui neil muidugi üldse elada lastakse. Türgis saadab ajalugu rändurit igal sammul isegi paadiga  jõele minnes palistavad meie teekonda mägedesse raiutud  iidsed hauakambrid kui mälestusmärgid muistsetele tsivilisatsioonidele. Aga me liugleme neist mööda, sest meie sihtpunkt asub mujal. Türgis on nimelt 21 randa, kus käivad pesitsemas maailmas  haruldaseks muutunud merekilpkonnad. Ja kui üldse kuskil siis siin Taliani jõe deltas,  võib neid oma silmaga näha ka meres. Kareeta kareetrijunud maiustama sinikrabidega,  mida pakutakse jõelaevadel turistidele ja  mille ülejäägid viskavad kalurid merre. Kalurite sõnul pole ei sinikrabisid ega merekilpkonni  viimastel aastatel vähemaks jäänud, aga looduskaitsjad on  mures kareeta karetade pesitsusrahu pärast randadel. Maist kuni oktoobri alguseni on siin istuusu rannal pimeduse  saabudes käimine rangelt keelatud siis on see paik  merekilpkonnade päralt. Kevadel poetavad nad siia kuuma liiva sisse oma munad  ja kahe kuu pärast leiavad just siit pisikesed  merekilpkonnad kuuvalgel ööl oma teemereni. Teadlased on loendanud siin rannal ligi 500 merekilpkonnapesa,  igaühes 70 kuni 80 muna. Nii et võite ainult kujutleda, milline vägi siit kuuvalgel  ööl mere poole liikumas on. 1900 kaheksakümnendatel aastatel taheti siinsed rannad  hotelle täis ehitada, et panna nad raha teenima. Merekilpkonnade jaoks oleks see tähendanud lõppvaatust. Väikesed kilpkonnalapsed leiavad nimelt teemerre ainult tänu  loomulikule kuu valgusele ja just sellepärast hakkasid  keskkonnakaitsjad võitlema hotellide ehitamise  ja seega ka valgusreostuse vastu. Pesitsusrandade vahetus läheduses. Just nimelt siin selles tagasihoidlikus hütis istus 80.-te  lõpus ööd ja päevad inglane Ju Haimov ja valvas liiki,  kes on meie maad asustanud juba 45 miljonit aastat. Need on merekilpkonnad ja see on üks väheseid õnneliku  lõpuga ligipäästeoperatsioone maailmas sest 88. aastal  moodustati siia looduskaitseala. Juunist sai kapten, kelle algatusel asutati siia pääste,  rehabilitatsioonikeskus, Gareta, Garetade  ja rohekilpkonnade jaoks. Aga millised ohud varitsevad siis täiskasvanud merekilpkonni paadimootorid,  mille tiivikutel pole nõuetekohast kaitset,  on nende kõige suuremad vaenlased ja sel kombel saadud  vigastused kõige tõsisemad. Kilpkonnahaiglas aidatakse aga ka tillukesi kilpkonnalapsi,  kellel ilma inimese sekkumiseta polekski šansse ellu jääda. Üks tegureid, mis on merikilpkonnade arvukust märgatavalt kahandanud,  on nende kulinaarsed väärtused. Mõningaid liike nimetataksegi mõnedes keeltes supikilpkonnadeks. Saates nähtud kareta karet nende hulk ka ei kuulu,  sest tema liha ei peeta eriti maitsvaks. Küll aga on peetud hõrgutiseks tema mune  ja neid on maailma randades massiliselt korjatud. Siinkohal üks anekdoodike. Klient ütleb kelnerile. Kuulge, ma ei leidnud teie restorani kilpkonna supist  raasugi kilpkonnaliha. Kell ner vastu, et vabandage, härra, aga  keda te meie Napolioni koogist loodaks te leida. Ei looda meiegi leida oravakommikestest oravaid,  mesikäppadest karurasva või marapuu šokolaadi,  st marapuud. Seda lindu loodame me näha hoopiski. Randudes Etioopia rifti järvel kohtab turist alati mõnda  sõbralikku kohalikku, kes väikese raha eest aitab kuiva  nahaga kaldale jõuda ja nina ees linde söötes. Aafrika looduse ilu demonstreerib. Siin Vassa järve ääres käib Etioopia kõige vilkam kalastustegevus. On näha, kuidas praegu kalamehed valmistavad ette oma võrke,  et nad nelja-viie ajal õhtul sisse jälle lasta. Ja see kalastustegevus on nende ainus ja kõige tähtsam  elatus ja, ja nad isegi ööbida oma võrku juures,  et keegi neid ära ei varastaks. Hommikul toovad nad siis võrgud välja, jälle siin kalaturul,  Etioope suurima kalaturul. Nad puhastavad, nad müüvad, see läheb restoranidesse hotellidesse. Meie pilku püüavad täna lisaks võimsa nokavaunaga  pelikanidele hoopis veidrad tavatud ja üsna meie valge  toonekuremoodi linnud Aafrika marapuud tegelikult kuuluvadki  marabuud toonekureliste hulka. Nad on levinud laialt üle Aafrika ja ka mõnel pool Aasias. Looduslikult elavad marabuud märgaladel savannides  ja inimasulate lähedal. Marapuud toituvad kõigest, millest jõud üle käib. Tema toidusedelisse kuuluvad putukad, konnad,  krokodillipojad, flamingod, väikesed imetajad,  kalad ja muidugi loomade raiped. Koos raisakotkaste ja hüäänidega on marapuud looduse sanitarid. Nad on oma võimsa nokaga võimelised murdma läbi  ka suurte loomade paksust nahast mis aitab kaasa  lagunemisprotsessile ja annab võimaluse ka väiksematel  raipesööjatel toidule ligi pääseda. Marapuude sulgedest paljas pea ja kael on samuti  kohastumused selliseks eluviisiks. Tihti surnumatjaks kutsutud lind oma musta,  valge keebi ja kõhnade jalgadega näeb tõesti välja nagu  range ametnik. Marapuud on üsna laisad linnud ja suurema osa oma ajast  võidavad nad ühe koha peal liikumatult seistes. Kui aga üle kahe ja poole meetrise siruulatusega tiivad on  välja sirutatud, siis lendavad nad väga elegantselt  ja majesteetlikult. Suurt kogu arvestades eelistavad pigem pikemaid vahemaid. Teada on, et uhke lõualott on väga kasulik  ka kurameerimisel ja partneri leidmisel. Marapuude pesitsemisaeg on kuival aastaajal,  kui leidub järeltulijate üleskasvatamiseks piisavalt raipeid  ja looduslikku saaki sisaldavaid kuivavaid veekogusid. Marapuud pesitsevad puulatvades, kuhu nad ehitavad suured pesad. Nagu valge toonekuretki, eelistavad ka marapuud elada  inimasustuse lähedal. Marapuud ei põlga siin turul ära ühtegi söögipoolist. Aina rohkem on need võimsad linnud inimestest sõltuvad. Marabuusid võib näha sadade kaupa kogunemas Aafrika  prügimägedel ja linnapiirkondades. Ma proovin minna ühe linnu kõrvale ka, et vaata,  kui suur ta võrreldes minuga on. Suurimad isendid pidid olema kuskil poolteist meetrit kõrged. Et ikka sellised väikse inimese kõrgused,  aga sellised nad on. Giidi jaoks nad pidid olema maailma kõige koledamad linnud,  aga ilu on vaataja silmades. Kuu aja eest küsisime, et millises hoones  ja kelle juhtimisel alustas 150 aasta eest tööd Tartu  meteoroloogia observat toorium. Asjast oli juttu ka tänases saates ja õige vastus on hoones,  mida me praegu tunneme tiigi seltsimajana  ja seda tööd juhatas Artur. Võitis auhinnaraamatu Kristel kalbus. Ja nüüd uus küsimus. See puudutab Piusa jõge kõikidest teadmikest leiame,  et piusa jõgi saab oma alguse Haanjamaal plaani külajärvest. Mullu suve lõpul ja sügiskuudel oli aga vett  nii vähe, et piusa jõgi ei hakanudki voolama plaani külajärvest,  vaid kusagilt hoopis mujalt. Meie küsimegi, et kus kohast just? Õige vastuse andmiseks võib kasutada ka abimaterjale näiteks  Eesti looduse värsket numbrit. Vastuseid ootame hiljemalt 13.-ks veebruariks e-postiga  aadressil osooni loodus ajakiri.ee kirjalikult aadressil. Eesti loodus veskitänav neli, Tartu. Kuulge, siia lõppu sobiks midagi soojemat.
