Rõndame koos Hendrik Relvega Möödunud aastal avastasime me kuula rändajat saatesarjas Lõuna-Ameerika maad, millel nimeks Venetsueela. Ja nendest saadetes selgus, kui mitmepalgeline on selle suurema loodus. Jagasin seal muljeid troopilistes Trohtutest ja troopilistes vihmametsadest hiigelsuures, tori nokko jõe deltas ja lõpuks jõudsime oma rännakutega mägistele aladele, kus on need kummalised mäed, mida nimetatakse Puideks. Buy on siis niisugune tõesti veider mägi väga kõrge, aga selle ülaosa on just nagu noaga tasaseks lõigatud ja tipu asemel laiub väga suur laudtasane. Plato ja geoloogid nimetavad selliseid mägesid saar lavadeks. Ja noh, selles mõttes nad ongi nagu saared ligipääsmatud saared muust maailmast täiesti isoleeritud. Sest igalt poolt ümbritsevad neid mitmesaja meetri kõrgused püstloodis kaljujärsaku ja inimestel on väga-väga raske sinna üles pääseda. Ja selles viimases saates Venetsueela teemadel me lendasime mägi üle selle depovi ja vaatasime oma silmaga, et mis seal ligipääsmatult platool siis tegelikult lennuki aknast paistab. Aga tänases saates tuleb juttu õieti sellest, et miks me üldse sinna kõrgele lennukiga lendama käisime. Põhjus oli selles õieti, et me tahtsime üles leida ja oma silmaga ära näha maailma kõige kõrgemat juga. See on maailmakuulus looduse ime seal Venezuelas, seal nimi on Angeli juga ja tema kõrguseks on ligikaudu üks kilomäe. No ma ei tea, kas te kujutate ette üks kilomeeter joa kõrgust? Tallinna kõige kõrgem ehitis on Tallinna teletorn ja kui nüüd panna kolm Tallinna teletorni otsakuti, siis on enam-vähem see Angeli joa kõrgus. Ja vot seda maailmakuulsat looduse imet me siis selle lennukiga otsimas käisimegi. Ja selles saates tulebki siis juttu, et kuidas otsimine meil läks, seiklusime läbi, elasime ja õieti sellest, et kuidas Angeli juga üldse esimest korda avastada. Niimoodi kõlab siis üks Lõuna-Ameerika indiaanlased rahvatantsumuusika. Selle rahva nimi on tukkujad ja kujad elavad Brasiilias seal kusagil Amazonase metsades, Kolumbia ja Venetsueela piiri lähedal. Ja selle muusika ma tõin sealt, et kohapealt kaasa siis kui ma käisin Brasiilia Amazonases, seal oli üks pisikene pood, kust ma selle huvitava rahvamuusika leidsin. Ja see on siis Kuiade paali, muusika on niisugune ehe koha peal küla rituaali käigus salvestatud. Kujad on üks väga väike Lõuna-Ameerika rahvas. Indiaanirahvad Lõuna-Ameerikas on enamasti pisikesed, aga sellel ongi liikmeid praegu alles kuskil tuhatkond ja nende muusika on maailma muusika taustal väga eriline, väga kordumatu, väga unikaalne. Ja las see muusika siis jääb tänast saadet saatma saadet, mis kõneleb siis lennuretkedest Angeli joa juurde. Ja selles mõttes võib-olla õigustatud muusika, et ka siin Angeli joa ümber on põlistest aegadest elanud indiaanirahvad ja nende indiaanirahvastega siin. Me puutusime ka otseselt kokku sellel retkel aga kõigest järjekorras. No meie lennuretke plaan oli siis niisugune, et kui me tõuseme õhku ja lendame selle väikese lennukiga, kuhu mahub viis inimest sinna Plato juurde siis me läheme küll Angeli juga otsima. Aga kõik sõltub ilmast. Ja kui ilm ei luba, siis me teeme niimoodi, et lendame üle terve selle suure platool teisele poole, maandume seal käime vahepeal kohalike indiaanlastega looduseretkel, sööme kõhud täis ja siis pärast lõunat teen uue katse, et võib-olla ilm läheb paremaks. Et meil on nagu kaks võimalust seda Angeli juga ikkagi näha. See kõik oli riskiasi, sest väga tihti on niimoodi, et päevade kaupa. On see Angeli juga nii udus ja pilvedes, et teda pole üldse võimalik näha, või ilm siis niisugune, et ei lubagi üldse väike lennukitel õhku tõusta. Aga noh, sellel hommikul ikkagi lennuk õhku sai tõusta. Aga kohe seal lendasime ja jõudsime sinna Buy lähistele. Siis oli selge, lendur ütles niimoodi, et me ei näe praegu mitte midagi. Et nii paks pilvekate, et see juga on täiesti udus ja pilvedes, teda pole üldsegi näha ja see on isegi ohtlik. Praegu läks nurja see esimene katse ja siis ta lendas otse risti üle, selle teeb puinas on suur, väga suur auJaanide Puuyon, ta nimi, ta on kuskil 600 ruutkilomeetrit suur inimtühi ala ja me lendasime sealt umbes poole tunniga üle. Ja siis maandusime teisel pool seal. Vastaspoolel on selline koht, mille nimeks on kavatš kavatsion praktiliselt täiesti asustamata ümbruses. Seal savanni lagedatel elavad ainult väga hõredalt indiaanlased ja siin, kus me maandume, sõime, seal oli selline keset täiesti lagedad savanni, ilma ühegi puuta oli niisugune muruplats selleni natuke parandatud ja väikelennukit said seal maanduda, suuremat mitte. Ja siinsamas lähedal asuski ka üks indiaani küla ja need indiaanlased, kes neid siinkandis elavad, nende nimeks on Pemoonid. Sellest bemmuuni rahvast oli meil ühes varasemas saates ka juttu. Me puutusime nendega ka üks kord varem, kui aga siin oli siis nende asualade keskosa, kus valgeid inimesi üldse ei elanud ja indiaanlasi oli siin väga hõredalt ja meie tulekust oli neile teatatud, tänapäeval on, see käib raadiotelefoniga ja nemad jällegi olid meid täiesti ootamas. Sest see paik siin on ainus võimalus, kus väikelennukid saavad maanduda ja sellised erilised lootse turistid Nende väikelennukitega aeg-ajalt siia satuvad, mujale lihtsalt ei ole võimalik sattuda. Nii et võib-olla korra nädalas või harvemini mingi väike loodusturistide rühm siia ikka sattus. Ja siis need kavatsi küla indiaanlased võtsid neid vastu ja kui sa tahtsid, siis hakkasid näiteks teejuhtideks, et kuskile matkata või tegid ka näiteks korraliku lõunasöögi, kui oli vaja. Ja noh, nendel oli kindlasti hea meel, et me tulime sesse ei tähendanud neile ju mitte midagi muud kui lisateenistust ja teisest küljest võisime meiega rahulikult võtta, sest meil oli juba kogemusi selliste lootse turistide rihmadega nagu meie olime. Et nad oskasid kindlasti ümber käia selliste loodushuvilistega. Ja me võisime kindlad olla. Jah, nõnda siis kõlab üks iidne lõuna-ameerika indiaani tantsumuusika selle koha peal, ma tahaksin siin saates teha ühe ajaloolise kõrvalpõike. Et kuidas avastati Angeli juga? Ajalooliselt toimus see ikka väga-väga hiljutine annet. Te puid on siin olnud sadu miljoneid aastaid, indiaanlased on elanud tuhandeid aastaid aga veel umbes kolmveerand sajandit tagasi ei teadnud maailm mitte kui midagi sellest maakera kõige kõrgemast joast. Aga see oli seal kuskil möödunud sajandi kolmekümnendatel tel aastatel ja tõenäosus, et see jõuga leitakse, kasvas aina suuremaks, sest lennumasinad oli inimkond juba mitu head aastakümmet tagasi leiutanud. Ja igas maailma nurgas liikus selliseid hulljulgeid piloote, äike lennukitel, kes riskisid kõigega, et näha esimest korda mingisuguseid paiku kokku, millest praktiliselt mitte midagi ei teatud ja nii oli see ka siin Venetsueela hõredalt asustatud mägialadel. Ja vot üks selline luurelend oligi see, mis selle Joa inimkonna jaoks avastas. Ja selleks lenduriks juhtus olema Ameerika lendur, kelle nimeks Jimmy ändjel. Tore nimi, eks ole, lendurile Angeles on ju eesti keeles siis ingel, lendur, ingel, aga ega seid Simmi ändžel ise küll mingi ingel ei olnud. Ta oli asjalik mees. Ta oli palgatud siiakanti ühe kompanii teenistusse, kes tahtis leida siin hõredalt asustatud aladel eriti väärtuslikke maavarast, näiteks kullamaa ja teemat ja niisugust. Ja kõige lihtsam oli siis saata üks mees lendama nendele lõpututele avarustele ja siis lennukiaknast ta oma kogemuste najal leiab äkki seal inimtühjal maastikel mingeid märke, mis viitavad, et siin võib maavarasid alla ja siis juba asutakse seda ala põhjalikumat maa pealt uurima. Ja vot sellisel luurelennul Simmi Engel siis oli. Ja kui ta nüüd siin lendas selle mägiplatoo kohal siis ta silmas korraga nagu mingit viirastust, ta ei uskunud oma silmi, see oli. Et hirmkõrge platool pealt, et kukkus alla terve võimas jõgi. See oli nagu selline pettepilt ja tal polnud mahti seda kontrollida, sest ilm oli täiesti põrgulik. See oli ohtlik, oli tugev, tuul, 100. ja väga võimas äikesetorm oli peale tulemas. Chimmi kiirustas, et siit minema pääseda. Aga see kummituslik pilt, seda ta ei saanud unustada ja ta otsustas, et ükskord ta tuleb siia tagasi läks neli aastat ja ta tuli siia tagasi trollideks viirastus või, või oli see päriselt ja samal ajal tal oli nüüd kaasas juba niisugune väikene seltskond osas omaenda naine, meri ja kaks meeskaaslast ja tal oli siis niisugune plaan, et kui see juga on tõesti päriselt olemas, siis ta vaatleb seda õhust, aga mitte ainult vahedeta maandub sinna too peale, kuhu jalgsi inimesed mitte kunagi pole läinud ja siis kõnnib seal platoo serva peal sinna servani välja ja vaatab ka sealt seda imelikku veekogu. Ja nii ta siis tegi, tegi seal joa kohal mõned tiirud ja siis vaatas seal kõrgel, et kus on mingi võimalus maandumiseks paistelised platooli päris hea selle väikelennuki maandumiseks niukene, kaljune peaaegu Lauzzile pind täitsa nagu looduslik lennuväli, saab maanduda küll ja kui ta siis üritas maanduda, siis juhtus õnnetus, sest see alguses oli küll kõva kaljupind, aga selle koha peal, kus õhus paistis olevat nagu selline muru, sealt algas tegelikult soo ja lennuk suure hooga sööstis sinna sohu sisse, rattad vajusid mutta, lennuk hoo pealt lendas noh, sõna otseses mõttes ninali mutta kinni. See oli suur õnn, ta ülepeakaela ei teinud seal mitu tiiru. Et ta jäigi niimoodi sinna sohu pidama, et lennuki nina oli mudas, lennuki saba oli püsti ja kõik need neli reisijat seal sees ei saanud üldse viga, transid lennukist välja ja muidugi seal läks kaks päeva, kui nad üritasid seda lennukit kuidagi sõidukorda saada, aga see oli selge, et see on lootusetu. Seda nad ei suutnud isegi sealt mudast ninapidi välja tirida, oli selge, et olid tõsiselt vigastatud, selle lennukiga ei lenda kuskil, see on täielik vrakk. Ja mida nüüd teha? Nad olid sellises paigas, mis olid täielikult isoleeritud kogu muust maailmast. Mitte keegi polnud siin kunagi käinud, keegi ei teadnud, kas siit üldse kuidagi jalgsi alla saada saab, aga polnud ka mingit vähimatki lootust, et keegi üldse hakkab neid siit väga kõrvalisest paigast otsima ja ega neil muud üle jäänud, ainus võimalus oli proovida, et äkki me saame siit kuidagi alla, äkki me jõuame mingisuguste asulateni kusagil. Ja siis nad hakkasid mööda platool seda relva niimoodi liikumuseni, tohutu suur ala. Ja ühest paigast neile tundus, et, et see ei olnudki päris püstloodis see platoos servet järsku siit saab laskuda ja mingid karniisi vidinad siis sealt alla läksid ilma igasuguse mägironija varustuseta loomulikult pidevalt eluga riskides ja kuidagiviisi õnnestus kaljuseinte külge klammerduda, alla saada, ilma et nad oleksid sinna alla pudenenud ja surma saanud. Ja kui nad alla jõudsid, siis ainult pool sellest raskustest, sest ümberringi polnud ju mitte mingit inimasustust ja nad hakkasid lihtsalt minema läbi inimtühja looduse. Söök oli neil otsas, sest siia oli võetud ainult lennureisi jaoks, et nad nälgisid, nad olid vintsutatud, kurnata. Ja nad hulkusid 11 päeva, enne kui nad jõudsid esimese külani ja nad jäid ellu. Ja samas muidugi nad rääkisid oma lugu, see tundus täiesti uskumatu seiklus ja see lugu, et kuidas keegi lendur oli platoobial teinud, hädamaandumise leidnud sealtsamast küll meeletult kõrge joa ja eluga sealt veel välja tulnud. See levis üle Venetsueela. Meedia hakkas sellest rääkima ajalehtedes, sellest kirjutati. Ansialist sai kuulus mees ja läks kaks aastat ja siis Venetsueela presidendi korraldusel anti sellele joale, mille ta oli leidnud nimi selle mehe järgi ja niimoodi saigi selle joa nimeks Angeli juga. No eesti keeles öeldakse niimoodi. Hispaanlased ütlevad, salto on veel, see on siis nagu inglijuga, võib-olla peaks eesti keeles ütlema inglijuga. Aga noh, meil ollakse harjunud, ütleme siis Angeli Ugalas ta siis selliseks meie saates jääb. Ja see lennukit, mis sinna ülesse jäi, see jäi sinna rohkem kui 30-ks aastaks. Alles 1970. aastal tõid Sis Venetsueela sõjaväe helikopterit selle siis alla ja sellest sai siis Venetsueela lennumuuseumi kõige auväärsem eksponaat, see on seal siiamaani siis muuseumis üleval ja seesama Chimmi ändžel, tema jätkas ikka sedasama, mida ta oli teinud, lendas väikelennukitega Lõuna-Ameerikas, oli paljude kompaniide teenistuses. Ja niimoodi kuskil 20 aastat veel pärast seda Angelesi joa leidmist. Aga siis juhtus ühel maandumisel panamas kehv lugu, midagi läks viltu too. Ja see lennuk sattus raskesse lennuavariisse ja Chimmi toimetati haiglasse. Ta oli saanud tõsiseid peavigastusi. Ta ei surnud kohe, aga sellel aastal 1959 hakkas ta tervis kiiresti allamäge minema ja samal aastal ta juba suri. Ja siis viidi urn tema tuhaga alguses tema kodumaale Ameerika ühendriikidesse. Aga nelja aasta pärast võttis siis Chimmi ändželi lesk selle urni sealt ära ja viis Venezuelasse. Ja siis ta võttis kaasa oma kaks poega ja veel mõned, et lähedased ja nad läksid selle joa juurde ja puistasid siis Tseemiandželi tuha sinna iva vetesse. Sest selline oli olnud tema viimane soov jõuda viimaks tagasi selle joa juurde, mille ta oli avastanud, millele oli pandud tema järgi nimi ja mis oli vahepeal saanud üleilmseks looduse imeks. Siin kõlas jälle jupikene Lõuna-Ameerika indiaanlaste rituaali muusikast. Aga kui meie nüüd siin, siis oma lennuretkel olime seal chi pisikesel lennuväljal maandunud, siis Meid tervitasid nüüd Pemooni indiaanlased ja need ei tantsinud meile mitte sugugi, vaid nad olid väga asjalikud, nad olid riides täiesti euroopalikult, neil oli niisugune isegi firmamärk särgi peal, et, et me oleme ökoturismigiidid ja nad väga asjalikult pakkusid meile siis jahedat vett ja mahla jalasid natuke hinge tõmmata ja ütlesid, et kohe, kui te nüüd te jaksate, siis lähme loodusmatkale. Et siin lähedal on üks põnev kanjon. Vaatame selle üle ja pärast seda pakume teile siis ka süüa. Ja nii me siis tegime. Meile paluti küll enne seda retke juba arvestada sellega, et jätke kõik üleliigsed asjad maha sellepärast, et te saate kindla peale üleni märjaks. Kõige kasuvate ainult kaamerad ja fotoaparaadid, et need me paneme vahepeal veekindlasse kotti, kui asi väga Tabaraks läheb. Ja et nad märjaks ei saa, et seda me lubame. Ja siis läks rännak lahti, algul sammusime läbi niisuguse Sa vannis oli krõbekuiv kuumusest uhkav, sellise kareda põlvini koltunud rohuga, siis jõudsime ühte jõe võrgu ja liikusime mööda seda jõeorgu vahepeal selle põhjas siis Neile järskudel kallastel ja seal kallastel oli selline võsane mets, no seal põhjas oli ainult kiviklibu vett oli vähe. Nii et midagi seal voolas, aga sai täitsa kõndidega seal kivide peal, aga seal kallastel oli siis metsarada võsa. Ja seal nendest taimedest andsid meile erinevaid taimi oli üks, mis väga hästi meelde jäi. Nimelt metsik ananass, ma olin näinud ju analassi küll nendel maailmareisidel kuskil istandustes, kuidas teda kasvatatakse seal põllu peal, aga ma ei olnud näinud kunagi siis seda looduslikku ananassi. Ja no kui nüüd mõelda selle ananassi peale, mida eestlane teab, mida saab poest osta, eks ole, siis ega looduses, kui ei ole seda vilja õieti Willikonda, ütlevad botaanikud, seda suurt niisugust muna seal keskel siis päris raske ära tunda seda taime. Ta tegelikult kasvab sellise nagu lehekodarik, kuna maapinnal kui tal ei ole õisi ega ka vilju, siis ongi ainult need nihukesed, lihakad, paksud lehed igasse ilmakaarde laiali ja, ja muud ei olegi, aga kahtlemata see, mis seal indiaanlased näitasid, need olid ananassilehed, tal ei olnud lihtsalt see õitsemise ja viljumise aeg, parajasti oli põnev. Lihtsalt looduslooliselt põnev, sest tegelikult see ongi ju see paik maakeral, kust ananass looduslikult Ta on pärit siit kusagilt Lõuna Ameerika kandist. Lasime rännak läks ikka päris seikluslikuks, seal oli siis juba päris järsud kaldati, jõgi oli laiem ja mõnikord, et sellest üle saada, sest nad olid ehitanud niisuguse nagu köie jõe kohale, et lähed nagu risti üle jõe, hoiad kahe käega ripud seal köie küljes ja siis niimoodi vead ennast üle selle kärestiku vääris, põnev oli ja siis see omakorda veel ülesvoolu minnes lõppes sellega, et seal oli üks niisugune nagu suur tiik, noh, peaaegu järvematu tiik ja siin ütlesid nüüd indiaani teejuhid, et noh, et siit alles seiklus algab, et nüüd võtke ainult fotoaparaadid, pange ujumisriided selga ja lähme edasi. Kõigepealt tuli ujuda siis üle selle tiigi ja seal vastaspoolel oli niisugune hästi kitsas kanjon kaljude vahel ja vot sealt nüüd sisse. See oli niisugune umbes kuue meetri laiune, aga mitmekümne meetri kõrguste püstloodis seintega kanjon ja selle põhjas voolas siis mägijõgi. Ja vahepeal oli vesi seal. Rinnuni, ja vahepeal oli nii sügav, et oli ka üle pea ja tuli minna vastuvoolu, kujutate ette, siin olid nad ehitanud need indiaanlased siis ja seina külge niisuguse kinnitustega köie ja köiest kinni hoides, siis linnasid ennast vastuvoolu niimoodi mööda seda kanjonit edasi. Hämar, niiske iseenesest mõnus, sellepärast et seal troopikas siis kõige suurem vaenlane sulle seal kogu aeg täispäike, päike ei ulatanud siia kanjoni põhja ja vesi oli mõnusasti jahe, troopikas ei saagi vesi olla kunagi liiga jahe. Ta saab olla ainult mõnusalt jahe ja seda mööda me siis läksime ülesvoolu. Pikalt tuli mingi sadakond meetrit kõigest ja siis avardusse niukseks valgeks alaks. See oli nagu suurt kiita, mida ümbritsesid igalt poolt kassis püstised, kaljuseinad ja sealt ülevalt 100. siis alla, nagu on niisugune hiigelsuur tuss läbimõõduga kümneid meetreid ja see tekkis siis sellest, et seesama jõgi, mis hiljem voolas seal kanjoni põhjas, see tuli sealt ülevalt kuskilt mägedest alla kus see alla ja siis ta vastu neid kaljunukke põrgates nagu pihustus pritsmeteks laiali ja siis niimoodi dušina 100. ja tiigi peale see oli päris vahva. Noh, ja siis oli juba tagasiminek, allavoolu on ikka lihtsam minna kui ülesvoolu ja siis jõudsime tagasi sinna kavatsi külasse, siis siin oligi juba söök meile valmis tehtud. Indiaanlaste tehtud küll, aga eks nemadki teadsid, et et valgel inimesel on oma maitse ja see oli niisugune toit, kanaliha, seda söövad kõik nii indiaanlased kui valged inimesed ja üldse kogu maailma rahvad söövad kanaliha alati ja siia juurde, siis pakkusid seal mingit Manjoki ja riisi ja mingit juurikaid ja muid asju. Et selline tavapärane troopiline toit tegelikult. Aga üks huvitav komponent oli seal küll, see oli üks kaste, mida ta oli siis sellele kanalihale peale valada. Nad ise ütlesid, et see on nüüd meie rahvuslik delikatess ta nägi välja selline võrdlemisi paksnike pruunikas ja kui siis seda kanalihaga süüa, siis andis hästi tugeva mürtsise maitse. Ja siis küsisin, et millest see tehtud on? Noh siis öeldi, et väga lihtne, see on tehtud keedetud termiitidest. Ja retsept on ka väga lihtne. Korjajad igavesi, hulkade limiite kokku paned keevasse vette, keedad mõnda aega. Mingeid maitseaineid juurde ei pane ja ongi sul paras niuke vürtsikaste olemas ja köisis nagu imestunud näoga, nagu vaatasime seda asja siis sihukeste moni mees ütles, et tahad proovida, et et neid termitte võib tegelikult ka niisama suhu pista. Et me teeme seda kogu aeg, tahad proovida, mõtlesin muidugi tahan. Ja siis läksime sinnasamasse lähedale, seal neid termiidipesasid on palju, need on niisugused nagu mingid väiksed savitornid. Ta tegi siis sinna augu sisse sinna termiidipesasse ja, ja kohe tuli sealt välja igavene armee termiidi, et eks nad hakkasid oma pesa parandama kiiresti. Ja noh, need tulid termiidid nagu termiidid, ikkade limiit on meeletult palju liike troopikas. Ja see oli niisugune tüüpiline termiitide liik, ma ei tea, mis nende nimed olid, aga nad olid jube pisikesed, palju väiksemad, kui näiteks meie musta värvi sipelgad, nüüd need murelased. Ja siis ta näitas, et kuidas siis termiti maitsta, tegi sõrme suus märjaks ja pani sinna kohta, kus need termiidid siis ringi sebisid. Ja muidugi osa termiidi kesi ronis talle näppu peale, kleepusid sinna sülje küllike kinni ja siis ta pistis selle sõrme suhu. Niimoodi käibki, ütlesite samamoodi. Need termiidid olid tõesti jube väikesed, palju väiksemad kui nööpnõela, pea niisuguseid hallikat värvi prod peaaegu läbipaistvad ja nii kui sõrme sinna panid, siis muidugi mõni ronis sinna, kleepis sinna sõrme külge kinni, pistsin suhu, maitsesin ja oli tõesti huvitav maitse. Mulle tuli meelde tegelikult oma lapsepõlves me olime seal maal ja siis me tegime ise neid sipelgakomme. Ma ei tea, kas tänapäeva lapsed midagi sellist teavad, et metsas on need suured kuklase pesad ja see sipelgakommitegemine käis niimoodi, et koorid mingi lehtpuuoksa ära ja pistad selle oksa sinna pesasse. Hoiad seal mõnda aega, võtad välja pühid sipelgad pealt ja siis nagu Lutsutad seda pulkatsion tugevalt hapu maitse, mitte üldse magus, täiesti tuli. Hapu noh, eks see on see sipelgahape, mida nad sinna peale pritsivad seal pesas. See oli, meil on niisugune tore, huvitav meelelahutus, kui me väiksed olime. Ja vot nüüd, kui ma neid termiite maitsesin, siis natukene nagu meenutas seda, aga maitse oli siiski täiesti teistsugune. Maitse oli palju mitmekesisem. Ta ei olnudki nii hapu nagu see meie kuklaste sipelga hape. Seal oli terve maitsebukett, et seal oli natukene nagu sihukest tšillimaitset ja natuke oli nagu isegi nagu mingit peterselli maitset. Natuke oli nagu mingit oblika maitset noh, igasuguseid erinevaid maitsenüansse minu meelest isegi parajalt tasakaalus, nii et täitsa valmis looduslik maitseainete segu otse loodusest võtta ja vot sellest need Pemoonid siis oma rahvuslikku kastet. Noh, need on siis, kui need mooni indiaanlased olid meil kõhud kenasti täis söötnud, siis me lihtsalt natukene enne äralendu logelesin seal ja vaatasime ringi, siit avanes väga uhke vaade Moidlesid söögikohast otse sinna. Aujanute Buy peale selle suure mäe peale. Ta on tõesti nagu niukene saar, lava looduslik kindlus, hiiglaslik kindlus. Ja meie Pemooni saarlastest teejuhid ütlesid, et tegelikult just siit küla juurest on võimalik ka sinna üles saada. See on ju tohutu too avar ala sadu ruutkilomeetrit, seal on väga põnev matkata, inimesed käivad seal väga harva ja sinna on väga raske pääseda ka meie teame need salaradu siit koha pealt, kuhu minna. Aga et seal Bycreteks raske retk nad hakkasid, et alla 10 päeva ei ole mõtet üldse matkama minnagi sinna. Nii et ega me siis nüüd seda ette ei võtnud, aga mina panin endale igatahes kõrva taha selle teadmise. Ja meie siis vaatasime, et ilm oli suureks rõõmuks aina paremaks läinud, hommikul olid sellised madalad sünged maadlikki pilved, aga nüüd oli sinist taevast igal pool näha. Ainult üksikud pilverõngad hõljusid seal õhus ja see andis ikka suurt lootust. Näeme ikka tänasele Angelesi Joa ära ja siis varsti ronisimegi sinna oma viie kohalistesse Chesnadesse ja tõusime õhku. Ja nüüd see piloot lendas hoopis teistmoodi kui hommikupoolikul. Ta ei tõusnud Ki sinna üles mäe peale, vaid lendas nagu seal järsu püstloodis kalju seina kõrval kogu aeg, nii et täitsa kaljusein jäi nagu vasakule. Kuule. Ja, ja niimoodi ta lendas nagu kõiki neid lookeid nagu kaasa tehes oli päris huvitav pilt, et see sadade meetrite kõrgune niukene punakat värvi sein. Et kui sopiline ta oli, et see oli tõesti nagu mingisugune kaljusaarekallas, et mõnikord olid need sopid nagu sellised kitsad pordid, sügavad ja kitsad fjordid sinna kaugele sügavusse ja teinekord olid need jälle avarad nagu mingisugused merelahed ja sealt ülevalt kõrgelt. Ta kukkus pidevalt alla igasuguseid niukesi hõbedasi niite, need olid siis jõed ja ojad, mis sealt ülevalt alla tulid. Neid on siin ju tegelikult sadu. Aga see kõigevägevam, see kõige-kõigem, see Angeli uga siis see kohe piloot osutas läbi esiklaasi käega, et näed esimest korda otse ees, sealt ta paistab ja, ja see oli tõesti võrratult võimsam vetevoog kui need ülejäänud joad, mida me olime näinud. Ja siis me läksime nagu selle lennukiga otseselt suunasena, lennuk liigub ju väga kiiresti ja selle tõttu see vetemöll lähenes meile ka tohutu kiirusega ja me läksime väga lähedalt sellest joast, siis nagu lendasime külje pealt mööda ja ta eemist nagu vasakule poole ja see oli ainult mõni sekund, siis ta oli nagu möödas see pöörane vetemöll. Ja nüüd lendur tegi nii, et ta pööras lennuki ümber ja lendas uuesti selle Angeli joa kõrvalt mööda. Mõte oli nagu siis selles, nii oli teda ju instrueeritud, et need inimesed, kes nüüd istusid vasakul pool, need nägid väga hästi, said pilti teha, aga parempoolsed said piiluda ainult üle naabri õla, seda maailma kuulsamat Jugaja. Siis oli neil võimalus nagu seda oma silmaga vaadata ja kiiresti pilti teha. Jälle mõned sekundid jälle oli ta möödas ja siis nüüd kolmandal korral tegi piloot neile niukse üllatuse. Ta lennuk tõusis üsna järsult üles ja tõusis sinna platoo peale, nii et see juga jäi meie alla. Ja siis Esna, seal joa juures pööras ta lennuki nina nüüd peaaegu otse alla ja siis lennuk läks niisugused täie hooga niimoodi poolviltu nagu koossele joaga hallata poole kilomeetri kõrgune juga annab minna küll niimoodi lennukiga, aga noh, kui sa seal lennukis istud ja läbi esiklaasi ikka näed seda juga niimoodi enda ees niimoodi otse alla minemas, eks ta ikka võtab nagu süda natika Sul on seal küll. Ja teistpidi oli see muidugi väga võimas vaade, kuidas see vesi sealt ikkagi alla kukub, et hetkeks õieti nägin seda. Ja, ja see oli noh, midagi niisugust, et et niisugused meeletud veemassid mühisevad nagu vahuna siit ülevalt alla tühjusesse ja kaovad sinna sihukesed tumedasse põhjatusse seda lõppu polegi üldse näha, see oli võimas, see jääb elu lõpuni meelde. Aga siit me siis lendasime rahulikumalt edasi. Jõudsime tagasi oma Kanaima lennuväljale, kust me hommikul olime alustanud ja natukene jäi nagu kripeldama, et, et see maailma kõrgeim juga. Et seda sai nii lühidalt näha, et nii välkkiirelt seal kolm korda silmade eest läbi käis, et tahaks nagu põhjalikumalt tahaks nagu rahulikumalt tahaks olla selle joa juures ja ja natukene lihtsalt olla. Ja tegelikult üks väike võimalus ja lootus selleks oli, sest meie plaanid nägid ette, et me läheme teist korda veel sinna Angeli joa juurde, aga nüüd juba paatidega mööda jõgesid ja et kui hästi läheb, siis jõuamegi sinna joa alla välja. Ja vot selle lootusega ma siis nüüd järgmist päeva ootusi Nõnda nüüd kõlas siis veel viimast korda selles saates lõuna-ameerika, indiaani rahva tukkujade, rituaalse tantsumuusika ja tänane saade otsa saada sellest, kuidas tegime lennuretke maailma kõige kõrgema joa juurde ja kuidas seiklesime Pemooni indiaanlastega kanjonis. Aga järgmine saade seisab olema tegelikult tänase saatejärg, sest tõepoolest, me plaanitsesime kindlasti minna paatidega sinna Angeli joa juurde aga see pidi olema üsna keeruline retk ja mis meie plaanidest tegelikult välja tuli. Vaat seda saategi kuulata juba järgmises saates. Rändame koos Hendrik Relvega.
