Tuttpütt ennevanasti maad ei olnudki, oli ainult meriloomad ja linnud elasid vees ja kasvatasid ka poegi vees. Ja see oli väga ebamugav. Kord tulid loomad ja linnud igast mereotsast kokku, korraldasid ühise koosoleku, valisid juhatajaks suure suure vaala ja hakkasid mõtlema, kuidas asja parandada. Vaieldi ja käratseti kaua. Lõpuks otsustati merepõhjast käputäismaad üles tuua ja teha sellest suuri saari, et siis maa peal elada ja maa peal poegi kasvatada. Mõte oli hea. Aga kuidas maad põhjast kätte saada, seda ei tea. Meri on ju sügav ja ei saa põhja, et loomad ja linnud hakkasid kalu paluma. Kalad, tooge meile põhjast käputäis mulda üles. Mis te sellega teete? Pärivad kalad. Tahame saari teha. Ei vastaseid, kalad ei anna meie teile mulda, et saari teha. Meil on ilma saateta parem elada. Uju, kuhu tahad. Hakkasid loomad ja linnud vaala paluma. Sina oled meie hulgas kõige suurem ja tugevam loom. Sina oled meie koosoleku juhataja. Pinguta end veidi sukeldu põhja. Koosolek palub, ega siis, või ära öelda. Ajal tõmbas kopsu õhku täis, lõi sabaga vastu vett, sukeldus, merel tõusid, lained, panid loomad ja linnud hällima. Pole vaala. Ainult suured mullid kerkivad veest üles ja lõhkevad Paukkades vaibusid lainedki. Korra aga hakkas vesi kobrutama Merilai lainetama, paiskas vaala kõrgele õhku. Paal langes vette tagasi, surus nina sõrmest välja, kaks pikka veejuga. Ei ütlepaal. Ei mina küll põhja kätte, sa oled ikka selleks liiga paks, vesi ei lase. Nukraks läksid loomad ja linnud. Kui juba vaal ei saa, kes siis veel saab? Kogunesid kõik sõõri, vaikivad, muretsevad. Äkki ujub keskele terava nokaga lind. Las ma katsun ka, ütleb lind. Võib-olla saangi põhja kätte. Loomad ja linnud vaatavad. See on ju tuuker tuttpütt. Väheldase pardi suurune peas lipneb sulgedest tutt. Loomad ja linnud said pahaseks, hakkasid kisama, sina, tuttpütt, tuled meid pilkama. Hiiglase vaala paiskas meri tagasi, kui laastus sinul nõrgukesed, pigistab ta korraga laiaks. Aga võib-olla ei tee midagi lauset tuttpütt katsun siiski. Ja nagu ta vee peal istus, nii läkski vee alla pistis ainult pea vette ja polegi tuttpütti kusagil. Vesi ei löönud isegi virvendama. Loomad ja linnud ootavad vaatavat. Tuttpütti pole. Ja meri on vaikne, ainult valged mullikesed hüppavad veepinnale, lõhkevad käratult. Korraga vaatavat tuttpütti istub jälle samal kohal, kus ta sukeldus. Keegi ei märganudki, millal ta merepõhjast oli üles tulnud. Istub, hingeldab loomad ja linnud hakkasid kisama, naerma, kus nüüd sina tuttpüti põhja kätte saad, väike olend ja nõrguke, aga tahad vaalaga võistelda? Tuttpütt aga vaikib. Tõmbas hinge tagasi, puhkas veidi ja uuesti vee alla. Loomad, linnud ootavad, vaatavad, uurivad, veepinda, tuttpütti pole. Ja meri on rahulik, ainult roosakaid, mullikesi hüppab üles, lõhkevad käratult. Korraga tuttpütti istub jälle samal kohal, kus ta sukeldus. Keegi ei märganudki, millal ta merepõhjast oli üles tulnud. Istub, hingeldab ja silmad on ta roosakaks muutunud ning noka otsas on perest roosakas mullike. Loomad ja linnud hakkasid häälitsema. Kahju hakkas neil väikesest tuttpütist. Oled küllalt meie heaks pingutanud, ütlevad puhka nüüd. Ega merepõhjast maad ikkagi kätte saada. Tuttpütt aga vaikib. Tõmbas hinge tagasi, puhkas veidi ja uuesti vee alla. Loomad, linnud ootavad, uurivad, veepinda, tuttpütti pole. Ja meri on rahulik, ainult punaseid mullikesi hüppab üles, lõhkevad käratult. Loomad ja linnud sosistavad omavahel. Punased mullikesed kerkivad üles, on tuttpütti, meri, meri on tuttpütti surnuks mullinud. Ei meie enam tuttpütti, näe. Äkki näevad sügaval vees seal kohal, kus istus tuttpütt, paistab midagi tumedat, kerkib üha ülespoole, ikka lähemale, lähemale tuleb ja ujuski veepinnale tuttpütt. Jalakesed, ülespidi, loomad, linnud haarasid, tuttpütti, pöörasid ta õieti panita vee peale istuma, jalakesed alaspidi, näevad, istud, tuttpütt vaevalt hingab veel. Silmad on tal verd täis valgunud, nokal punane verre mullike, aga noka vahel näputäis mulda merepõhjast. Loomad ja linnud muutusid rõõmsaks, võtsid tuttpütil mulla ja tegid suuri saari väikesele tuttpütil, aga selle eest, et ta muretses merepõhjast maad otsustati anda tasu. Jäägu sellel vägiteo mälestuseks tuuker, tuttpütti, silmad ja nokk igaveseks ajaks ilusat punast värvi. Sellega üldine koosolek lõppeski ja tormasid, loomad tormasid linnud omavahel maad jagama. Aga tuttpütt esin paika, kus ta istus. Ta ei suutnud veel väsimusest jagu saada. Loomad ja linnud kahmasid kõik maa ära. Viimase Raasoni tuuker tuttpütil ei jäänudki ruumi. Nii elabki ta vee peal nagu enne vanastigi. Kui tuleb poegade haudeaed, siis korjata pilliroogu ja oksimis kaldalt vette, on varisenud ja ehitab endale ujuva parvekese. Selle peal haukeses pojad välja needa kogu eluaja ujub vee peal. Tõsi küll, silmad ja nutt on tuttpütil tänini punaseks jäänud.
